Kui mul tulevad pähe kummalised mõtted siis ma need ka kirja panen ja loodan, et keegi seda ka loeb.
Mainin lihtsalt ära, et see on üks takistus, miks Alexandrale nii vähe osi on tulnud, kuid ma ei jäta kumbagi juttu pooleli ning Alexandra loo järgmiseks kevadeks ära lõpetada.
Tagasiside ei teeks paha ja kellele ei meeldi siit lugeda, siis minu wattpadis (leiate MezilaneM nime alt) on see ka üleval.
1 osaMinu
tagaaias kasvas üks pihlakas. Puu pole veel kuigi suur, et saanuks võistelda vanade ja marjarikkatega, kuid see oli üks väike killuke minu minevikust ja lapsepõlve õnnelikust osast. Jõin selle nimel lonksu kuuma kohvi.
Tulin akna eest ära ja lükkasin hallikat tooni kardinad sellele pooleldi ette, et tibake hommikuvalgust mu väikesesse magamistuppa ära mahuks.
Varem elasin ma siin majas koos oma vanaema ja oma suure suguvõsaga. Meie katuse alla oli ära mahtunud nii noored tädid ja onud, kui ka vanatädid ja nõod. Kõik mahtusid ära, noored magasid kõrgematel korrustel ja vanatädi Bess kõige alumisel, ilma, et ta unerahu oleks häiritud noorte kilgete poolt. Need olid rõõmsad ajad.
Keerasin end katuse aluses väikeses toas ringi. Mu voodi oli paigast nihkunud ja oli nüüd viltu keset tuba, voodikate suvaliselt peale visatud. Riidekapi ukse vahelt turritas välja hommikumantli vöö ots, mu kirjutuslaud oli täpses korras, kuid tolmulapi polnud selle pind juba ammu tunda saanud.
Mulle meeldis see tuba sellisena nagu ta oli. Kergelt segamini ja lohakas. See sobis valgete kõledate seinte vahele hästi ja tegi selle mõne nurga juurest vaadetes isegi stiilseks. Vana ja suur kirst, oli ainuke, mis mu kauni toa ära rikkus, kuigi selle sisse oli kogunenud aja jooksul terve mu väike raamatukogu.
Varem oli kirst kabinetis ning vanaema viskas sinna sisse oma kirju ja postkaarte ja muud pudinaid, mida ta ei teadnud kuhu panna. Alati ta pilgutas mulle, pärast mõne nööbi sinna viskamist, salaja silma ja naeratas oma pehmet naeratust.
Seda naeratust polnud ma juba ammu näinud. Viimane kord oli see enne seda kui mu viimane ja noorim tädi teatas välja kolimisest. Maja oli tühjaks jäänud. Vanatädid olid hooldekodudes, tädid – onud kaugele kolinud ja nõod läinud ju ühes nendega. Pisikesse majja oli jäänud ainult mu vanaema, kes igatses neid õitsevaid aegu ja unustas end sinna. Unustab veel praegugi.
Ohkasin ja mu ema ilmus ukse juurde: „Liia, vanaema tukastab ja ma lähen natukeseks auru välja laskma. Isa on koos Robertiga linnas ja see tähendab, et...“
„Et mina ja Liilia peame jälgima, et vanaemaga midagi ei juhtuks,“ lõpetasin lause oma ema eest, kes naeratas nõrgalt ja kadus siis vaateväljalt.
Ma teadsin, et mu emal oli raske. Ta pidi loobuma kõigest: oma töökohast, pooleldi oma lapsepuhukusest ja enda hoolitsemisest. Ta oli vapper, et suutis endiselt kasvatada Liiliat ja mind ning jagada oma tähelepanu oma laste ja ema vahel. Isa aitas teda nii palju kui suutis. Ta tegi esimest korda elus süüa ja hakkas seda isegi nautima, kuigi mitu korda oli ta väitnud vastupidist. Isa viis meid hommikuti kooli, aitas tubade koristamisel ning õpetas meid kui vaja.
Ohkasin taas ja pidasin targemaks oma toast väljuda ning alla vanaema juurde minna, enne kui ta üles ärkab ja segadusse satub. Norskamine oli juba katkenud. Kõndisin kitsast valgeks võõbatud trepist alla ja sealt oma korda veel laiemast ning ilusamast trepist alla.
Alla jõudes keerasin end esiku juurest paremale elutuppa, mis oli vägagi tumedates toonides. Vanaema tugitool, kus ta tavaliselt istus ja tukastas, oli lahti ning tema pidevast istumisest ja magamisest seal oli jäänud sisse kühm, kuid teda ennast polnud näha. Seevastu köögist kostis vispeldamist ja keegi oli pannud raadio mängima.
Seadsin oma sammud sinna ning lükkasin topeltuksed lahti ja seal ta oli, minu vanaema. Ta keerutas oma puusi samal ajal ümisedes ning taignasse jahu lisades.
„Vanaema,“ laususin ja toetasin end vastu uksepiita, „vanaema?“
Vana naine keeras äkitselt oma kortsulise näo minu poole ja silmitses oma heledate silmadega mind.
„Oi kullake, sa oled õmblemise selgeks õppinud!“ hüüatas ta, „ja oma juuksed ära värvinud. Isa selle peale küll hea pilguga ei vaata. Mis sul, rumalukesel, arus oli?“
Ma pole oma juukseid kunagi värvinud. Need on loomulikult pikad ja süsimustad, sama tooni, mis mu isalgi. Ja õmblusmasinat oskan ma ainult suurepäraselt rikkuda, seda väitis kunagi isegi mu kodunduseõpetaja.
„Vanaema, ma ei ole Stella,“ laususin aegamisi, rahulikul hääletoonil, et mitte teda segadusse ajada, „ma olen Liia, Stella tütar, mäletad? Sa lugesid mulle väikesena alati Vennade Grimmide muinasjutte. Minu lemmik oli „Väike merineitsi“.“
„Mhmh, tule nüüd siia, Stella. Aita mul kook lõpuni teha ja siis läheme koos üles tukkuma,“ ütles ta, viipas oma vaba käega siia ja ise vispeldades hoogsalt jahust massi, „nad lasevad 1976 ikka väga kummalist muusikat. Järsku on kõik valjult hakanud sellisel teemal laulma ja rääkima. Väga ebameeldiv,“ ta mõtles hetke, „ ja kummaline.“
1976 aastal oli mu ema olnud neljane ja nagu ka tänagi, oli tema suurimaks kireks magusa söögi tegemine.
Vanaema lisas taignale veel jahu ja hakkas gaasiballooni otsima. Hoides üht kätt plekkkausi peal ja teisega kobades gaasiballooni.
„Vanaema,“ sõnasin, „meil ei ole enam gaasiballooni.“
„Võimatu,“ vangutas naine pead, „alles eile oli olemas.“ Ta jätkas olematu otsimisega.
„Vanaema, tule ära,“ vastasin ja üritasin ta sõrmi vabastada plekkkausi küljest, mida ta teha ei tahtnud. Ta nägu tõusis nähtavale, kole grimass üle selle.
„Sa jäta mind rahule! Vaata, mis sa oma eluga oled teinud! Värvisid oma juuksed ära! Sinu isa paneb mind ja sind ennast selle eest maksma,“ karjus ta üle terve maja, „ära tule mind siia õpetama, kui mina tean, et meil on gaasiballoon siis mina seda ka tean!“
Ta rebis mu käest kausi ära ja virutas selle vastu seina, nii et tainas alla voolas. Seejärel marssis ta toast välja, käed puusas ja lõi topeltuksed enda järel kinni. Tõmbasin need tema järel lahti, kuid ta oli juba oma toolil, istus ja sirutas käe oma kudumistöö juurde.
„Palun mine oma tuppa,“ lausus ta rahulikult, „ma ei jaksa praegu sinuga veel kakelda.“
„Vanaema, kas sa jäätist tahad?“ tuli mulle esimesena pähe. Olin seda lauset kasutanud juba päris mitu korda kui ta närviline on. See on ta alati maha rahustanud.
„Ei, mitte praegu, kullake. Mul on kuidagi külm. Kas sa akna saaksid kinni panna?“ küsis ta ja tõmbas pitsilise kampsuni tugevamalt õlgadele.
„Loomulikult,“ naeratasin ja kuulsin, kuidas Liilia alla astus ja meist mööda kõndis, ise seejuures ümisedes ühte tuntud Slipknoti lugu, mida ta väga armastas.
Sulgesin elutoa akna ja tegin vanaemale ettepaneku vaadata väljas pihlakat, mille me kunagi kahekesi olime istutanud, kui ma veel väike olin.
„Tore, ma tulen ja vaatan ka seda puud, mida teie kahekesi istutasite, samal ajal, kui mina üksinda maja kõige soojemas toas põdesin tuulerõugeid ja mitte keegi minu juures ei tohtinud olla,“ lausus Liilia mürgiselt.
„Lähme siis,“ vastas vanaema, naeratas pehmelt ja võttis Liilia käe alt kinni, „sa oled hämmastavalt oma ema nägu, Liilia. Kuigi sul on su isa huuled.“
Ja nad kõndisid koos ees, mina taga järgi jalutamas. Lükkasin elutoa ukse enda järel kinni ja jätsin välisukse praokile, et pärast ei peaks jändama ukselingiga, mis alati ähvardas ära tulla kui seda valesti enda poole tõmmata.
„Auuuu, vaadake seda tagumikku, ta lausa paluks, et seda lüüakse!“ karjuti kaugemalt kui ma kummardasin, et ema king seina ja ukse vahele panna. Tõusin kiirelt püsti ja silmitsesin aia peale toetavaid külakutte, kellega mul palju kokkupuuteid pole varem olnud. Küll aga Liilial on neid olnud, tänu sellele, et ta on koolielus väga aktiivne.
„Jah sina, taluplika kaks, kes sa vabalt nii tapvalt lühikestes riietes ringi lased,“ pommitas kutt edasi ja irvitas. Tal olid ilusad, kergelt punnis põsed, mis lausa karjusid, et sinna on lubatud üks ilus sinikas. Enne kui tahtsin juba minna ja anda paar lööki, otsustasin, et parem on neid eirata.
„Ja kuhu sa nüüd lähed, kas me tohime sisse tulla ja taluplikat ühte näha, tema tagumik on sinu omast veidi väiksem?“ lasi kutt edasi. Ta noris lausa seda sinikat välja. Hoidsin hinge kinni ja keskendusin ühe jala teise jala ette panemiseks ja üritasin eirata nende tähelepanu katseid, kuid kihk midagi salvavat öelda oli endiselt alles.
See asemel jõudsin üsna pea pihlaka juurde, kus juures Liilia ja vanaema juba seisid ning puu karvaseid lehti näppisid. Kõndisin oma õe kõrvale, kelle pilk oli suunatud tänavale, kus poisid just möödusid.
„Miks nad seda teevad?“ sosistas ta mulle, „meil ei ole ju midagi viga. Me pole ei halvemad ega paremad teistest noortest, kes koolis käivad.“
„Nad otsivad väljakutset,“ laususin ja vaatasin kergelt viltu kasvavat puud, „mida meie aga ei paku, pakub kindlasti järgmine või ülejärgmine nooruk, kellel kops üle maksa läheb.“
„Ja siis nad saavad kõhutäie naerda ja nende sõbrad narrivad neid kuni Maa on üleuputatud.“
„Mis te sosistate seal, lapsekesed. Üks soss – soss- soss muudkui käib,“ naeris vanaema, „te oleks nagu viiesed jälle ja räägite oma salajutte.“
Sel hetkel oli mu vanaema täiesti tema ise. Seda ei juhtunud küll harva, kuid hetk, mil see juhtus, tõi kaasa kergendustunde ja hiljem veidi suurema nördimuse kui ta silmades olev elusära jälle kustuma hakkas.
„Ei midagi, vanaema, lihtsalt rääkisime ömm... faktidest pihlaka kohta, mida me oleme bioloogias õppinud,“ pomisesin vastuseks ja vanaema naeris hetkeks.
„Lähme vaatame, kas Robert ja teie isa on juba tagasi,“ ütles ta ja hakkas ees maja poole minema. Ta ei olnud kunagi isa päriselt omaks võtnud. Võib – olla on asi selles, et ta lootis, et ema abiellub kohaliku mehega, kellega ema aastaid oli kurameerinud.
Vanaema vanad kõrvad olid endiselt hea kuulmisega, sest isa istus elutoas, ees värske ajaleht ja Robert värvis hoogsalt tema juures oma värviraamatusse.
Vanaema kõndis Roberti juurde ning kükitas laua juurde, kus poiss istus. Seejärel võttis naine kätte sinise pliiatsi: „Kas ma ka tohin värvida sinuga, pisikene?“
Robert tõstis oma väikest pead ja naeratas lihtsalt vanaemale enne kui pomises midagi jah-sarnast. Vanaema naeratas ka ning pani sinise pliiatsi karu mütsi peale ja hakkas seda hoogsate liigutustega värvima, nii, et sinist läks ka mustadest piirjoontest üle.
„Ära tee!“ karjatas Robert. Ta oli oma värviraamatusse väga kiindunud ja seisis alati piirjoonte sees. Talle ei meeldinud kui keegi seda sodis. See ajas ta vihasemaks kui see kui tal ei lubata kommi võtta.
Vanaema ehmatas see ja ta potsatas pehme vaiba peale. Isa tõstis pilgu oma ajalehelt ja jäi samuti vanaema silmitsema. Liilia kiirustas memme juurde ja aitas ta püsti, mille järel vana naine lihtsalt silmitsevalt tuba vaatas ja pööras end seejärel teiste poole: „Mida te kõik vaatate nüüd? Tegelege oma asjadega. Kuidas selle jäätisega nüüd jäi, Stellake?“
Ja just sedasi ta kadus. Piisas pisemaski muutusest või ootamatust asjast ja ta lihtsalt unustas selle ning kustus. Sõnatult jõllitasin vanaema poole, kes nüüd suundus oma tooli juurde, istus ja võttis kudumistöö näppu ja silmas siis uuesti mind: „Mine juba, ma tahan jäätist!“
Liigutasin end paigalt. Liilia hakkas hoogsalt Roberti värviraamatut kustutama, isa oli võtnud ühe pliiatsi ning hakkas nüüd ristsõna lahendama, jättes sudoku emale ja Robert oli leidnud juba uue mänguasja millega mängida. Kõik käitusid nagu see oleks tavaline, et mind peetakse Stellaks ning seda, et mu vanaema ei tunne ei inimesi ega kedagi ära ning on unustanud end minevikku.
Avasin külmkapi ja võtsin sealt ¹okolaadi jäätise ning jalutasin taas elutuppa. Sõnatult ulatasin jäätise vanaema, kes tänas mind. Seejärel vastasin, et lähen natukeseks jalutama ja olen õhtusöögi ajaks tagasi. Lõin välisukse enda järel kinni ning jooksin metsa poole.
Meie maja ümbritsev männimets on mind alati rahustanud ja tekitanud tunde, et ligidal on lainetav meri, kuigi tegelikult jäi see siit väga kaugele. Omal jalal tuleb päris pikk maa kõndida ka järveni, nii et suvitamisvõimalused on siinkandis üsna kehvad.
Tatsasin kiirelt värava juurde, avasin selle ja lõin enda järel pauguga kinni. Seejärel jooksin natuke aega mööda väravaäärt esimeste puudeni ja aeglustasin sammu. Alustasin kiire kõnniga minemist metsa sisse ja vältisin hoolikalt juba tihti edasi-tagasi sibatud noorte teid, kes kasutavad metsa ära kattena, et keegi neid suitsetamas või joomas ei näeks.
Sügavamal metsas hakkas ümbritsevate majade ja autode müra kustuma, kuni vaibus täielikult ja kuulda oli ainult lindude laulu ning okste kriginat mu sandaalide all. Seisatasin hetke ja otsisin sobivat puud, kuhu otsa ronida. Kusagil metsa keskel on selle jaoks täpselt sobiv puu.
Enne kui jõudsin oma pea üles tõsta kuulsin murduvate okste kriginat ja pöördusin ringi. Valmistusin ilvese või karu rünnakuks, kuid ainuke, kes puude vahelt välja ilmus oli jobu, kes enne minule ja mu õele oli vaimselt haiget teinud.
„Oi näe, kes siin on,“ irvitas ta, seejärel pani käed rinnal vaheti, „mida sa siin teed?“
„See ei ole absoluutselt sinu asi, mida ma siin teen või miks ma siin olen,“ laususin lihtsalt ja kõndisin eemale, teades, et ta hakkab mulle nagunii järgi käima. Kahjuks ei ole metsas koolitundidesse kutsuvat kella.
„Oota nüüd, talutüdruk,“ naeris ta, „ma olin lihtsalt uudishimulik. Aga ikkagi, kas sa ei peaks mitte lehmi lüpsma või sigu tapma, et õhtuks midagi süüa oleks.“
Keerasin end ümber ja lahvatasin vihast, ma ei tahtnud tema eest minema kõndida või joosta, lõppude lõpuks on metsas käimine kõigile lubatud.
„Sulle teadmiseks, ajutu inimene, peaksid sa googeldama seda, milline on talu ja milline on lihtsalt tavaline maja. Kõik elamuhooned, mis ei asu aleviku, linna või mis iganes koha keskel ei ole talud,“ võtsin ühe hingetõmbega kokku.
„Rahu, rahu, tiigrike, ei pea olema nii kirglik,“ naeris ta ainult.
„Sinusugustel puudub mõtlemisvõime, tead sa seda? Teil on justkui üks tühi auk seal peas, täis arvutimänge ja ilmselt ka sinu puhul,“ ma naeratasin salvavalt, „pornot.“
„Kuidas vanaemal läheb?“
See lõi mind hoobilt elemendist välja. Kuidas ta vanaemast teadis? Mitte keegi ei teadnud, et vanaemal oli alzheimer. Enamik tema tuttavaid ja vanemaid inimesi alevikus teadsid, et ta on haige, kuid keegi ei teadnud, mida ta põeb. Välja arvatud, meie enda pere ja sugulased.
„Kuidas palun?“ kokutasin vastu.
„No teie vanaema on ju mingi veidrik. Ükskord nägin teda pid¾aamas kell viis õhtul ajas kuiva pesu üles riputamas.“
Ilmselgelt ta ei teadnud siiski, millega memm igapäev vastu seisab.
„Mis sul pole suvel mitte midagi muud teha kui ainult mind ja minu õe kohta õelusi pilduda ja meie aia taga passida? Sa teed inimestel tuju sitaks, sa käitud kõigiga nii nagu nad oleksid paber, mida saab katki rebida ja siis prügikasti visata. Sulle teadmiseks, Robin, paberil on teravad ääred.“
„Rahune maha,“ lõugas Robin vastu, „ma ei räägi mitte midagi muud, mis poleks tõsi ja kurat, pärast kolme aastat siin elamist, sa ikka veel ei tea, et ma olen su naaber!“
„Mu naaber või mitte, sa ei hooli grammigi sellest, kuidas mu vanaema end tunneb ja sa pead oma fakte üle kontrollima, enne kui neid inimestele näkku viskad. Sa teed inimestele haiget, lihtsalt sellepärast, et sulle ei meeldi nad sellisena nagu nad on. Sa oled üks kurjus, sinus pole headust!“
Selle järel kõndisin ma eemale ning pöörasin äkitselt ümber: „Muuseas, Robin, saa ahistad kõiki, keda sa kiusad vaimselt. Mõtlesin, et sul oleks targem teada seda tulevases elus enne kui sa veelgi suurema rumalusega oled hakkama saanud. Ma ei kahtlegi, et see tuleb.“
Jätkasin hoogsa kõndimisega, jättes üllatunud ja kakluse kaotanud poisi endale järele vaatama. Elus esimest korda olin ma, loodetavasti, suutnud kellelegi selgeks teha kui sitt inimene ta on. See tegi mind millegi pärast meeletult rõõmsaks, teadmata, et olin ise kedagi oma sõnadega haavanud.