MEIE JUTUD

Järjejuttudele pühendatud foorum
 
PortalHomeCalendarKKKOtsiKasutajagrupidRegistreeriLogi sisse

Share | 
 

 Soov 2: ülestõus

Vaata eelmist teemat Vaata järgmist teemat Go down 
AutorTeade
Everleigh
Magus maius
avatar

Female Postituste arv : 2031
Age : 29
Asukoht : Tallinn

PostitaminePealkiri: Soov 2: ülestõus   10/6/2014, 13:26

Nagu lubatud sai on teie ees Soov II muudetud (ja loodetavasti parem) versioon. Kõik arvamused on teretulnud! Seega, palun, andke teada mida arvate ja kas on pointi seda juttu jätkata! :)

I



Miski ei püsi igavesti varjus. Varem või hiljem tuleb minevik sind kummitama ja mida kauem põgened, seda hullemaks kujuneb asi, mille eest sa põgened.
 
Neli aastat oli möödunud sündmustest, mis kogu mu maailma kildudeks lõi. Ma kaotasin oma isa ja mitte haigusesse või õnnetusse. Maailm ei olnud nii must-valge, kui võis arvata. Olin alati uskunud, et maailmas on tavalised inimesed, tavalised elud, tavalised ja loogiliselt seletatavad asjad. Aga ma olin eksinud selles nagu ma olin eksinud nii paljudes asjades juba. Nimelt on mul võime. Võime, mis saatis mu isa surma ja mis oleks saatnud kõik mu sõbrad teispoolsusesse. Uskumatu, mida võib muuta üks ebatavaline võime milleks oli ajas rändamine.
See on minu võime, mis avaldus nüüd juba neli ja pool aastat tagasi. Ma nimetan selle avaldumist nüüd aga veaks olgugi, et ma päästsin sellega oma kõige kallima sõbra. Seda ainult selleks, et kaotada keegi teine tema asemel. Kõigel on hind ja see tegi endiselt mu hinge hellaks ja kibedaks. Peale neid sündmusi otsustasin alla suruda kõik selle mis minus oli. Ajas reisimine võis olla kasulik ja ilmselt oligi, kuid sellega kaasnesid palju suuremad jamad, kui keegi arvata oskas. Mina oskasin nüüd.
Minusuguseid on veelgi siin maailmas aga ma ei teadnud neist midagi. Seda lihtsalt põhjusel – meid jahiti nagu loomi ja pandi meid magama nagu marutõves koeri. See oli hind. See oli karm reaalsus mis muutis kogu võime omamise täielikuks needuseks. Olgugi, et ma hoidsin end eemale kõigest sellest on mul tekkinud olukordi, kus mu keha ja meel tahavad hüpata. Enamasti juhtub see siis kui ma olen pinges, paanikas või meeleheitel. Ma saan sellest aru üsna kergelt nüüd. Enne hüpet tekib kehas juba eelnevalt muutused, mis valmistuvad mind ette selleks. Mu vererõhk tõuseb, pilk muutub häguseks ning silme ette tekivad mustrid. Samuti pulss kiireneb ebaloomulikult tekitades minus tunde nagu polekski ma inimene.
Võime alla surumine ei ole aga käkitegu. See võtab kogu mu jõu ja energia, et mitte lasta endal ajaauku lennata. Senini olen ma suutnud end kontrollida aga ma kartsin päeva, mil ma seda ei suuda enam.
Eemale hoidmine kõigest sellest, mis oli seotud mu võimega ei olnud tegelikult ainus. Neli aastat tagasi jätsin ma kogu oma vana elu maha. Ma jätsin maha Alexi, keda ma endiselt armastasin ning oma parima sõbra Thomase, kelle pärast ma olin üldse esimest korda hüpanud. Thomas oli võidusõitja, kes sai surma raskes autoavariis mis toimus võistlustel. Ma mäletan endiselt seda kummide ja metalli lehka, mis rajalt tribüünidele levinud oli. Suutmata temast lahti lasta tegin ma esimese hüppe aga see ei lõppenud nii nagu ma lootnud olin. Peale seda tulid lagedale saladused, mida ma poleks iial isegi unes näha osanud. Thomas oli teadlik maailmast, millesse ma olin äkitselt segatud. Samuti sellega tuli mu ellu Alex, keda Thomas teadis juba. Probleem oli selles et Alex oli see, kes oli saadetud mind tapma. Asjad ei läinud aga sugugi nii nagu oleksid pidanud. Ta armus minusse, mida poleks iial tohtinud juhtuda. Peale seda ühendasid Thomas ja Alex juba jõud taastades sellega ka nende ammuse sõpruse. Kahjuks minu päästmine ei andnud neile tegelikult mingit võitu. Nad jäid minust ikkagi ilma ja seda mitte tänu surmale, mis oleks ehk leebem olnud. Pidin vaid lootma, et nad mõistavad kunagi miks ma seda tegema pidin. Miks ei suutnud ma elada oma vanas kodus ja olla kohas, mis oli täis mälestusi mis suutsid mulle endiselt julmalt haiget teha.
Niisiis olin ma nüüd neli aastat oma uut elu elanud. Seda tänu mu onule, kes oli isegi toetanud mu otsust ega olnud noormeestele öelnud kus ma olen. Joonas käis mind kontrollimas aegajalt ja andis igakuiselt mulle raha, kuigi ma ütlesin talle et seda pole vaja. Nagu mu isagi oli ka tema kohutavalt põikpäine. Siiski olin ma õnnelik, et mul oli veel onu, kellele sain ma toetuda vahest.
„Sa teed seda jälle,“ torises pahane hääl mu kõrval. Viisin küsiva pilgu sõbrannale, kes huuled prunti ajas ja käed ristas. Turtsatasin vaikselt.
„Lõpeta torisemine, Sally, see ei sobi sulle,“ pööritasin silmi selle peale.
„Kas sa isegi kuulasid seda mida ma sulle rääkisin?“ küsis ta ärritunult. Närisin alahuult ja kehitasin kergelt õlgu. „Õõõh! Amanda!“ urises sõbranna mu peale, mis pani mind naerma. Sally oli mu kursaõde California ülikoolis ja nüüd võib ka öelda, et ka mu parim sõbranna, kuigi ma varjasin kiivalt ka tema eest oma minevikku ja inimesi, kes mu minevikus end peitsid.
Me õppisime mõlemad Sally'ga psühholoogiat teisel kursusel. Sally oli atleetliku välimuse ja tuhkjas blondide juustega tüdruk. Ta armastas pidusid ja ta armastas poiste päid oma flirtimisega segi ajada. Tihti peale ajas ta mind sellega hulluks. Sally'le oli omane ka väga, väga nappe sellikuid kanda, või üldse riideid. Kui oleks võimalik, oleks ta vist alati alasti.
„Jäta Kevin sinna paika, ma ütlen sulle, ta on tõbras,“ ohkasin lõpuks, kui sõbranna ilme ei paranenud.
„Ta. Ei. Ole. Tõbras!“ kostis ta seepeale tuliselt. Niisiis, me jõudsime Kevin'i juurde. Ta oli üks paljudest kuttidest, kes Sally't sebisid ja kes ilmselgelt ka sõbrannale endale meeldis. Ta oli vaimustuses sellest poisist aga jällegi kauaks? Vaatasin tüdrukut kahtlevalt. Seekord tundus, et Sally saab endale murtud südame ja ma pean tema nutmist öö otsa kuulama ning siis liigub ta edasi uute kuttide juurde. Raputasin pead oma mõtete peale.
„Ta on ja sa tead seda isegi, Sal,“ märkisin ma napisõnaliselt. Mul ei olnud tuju seda jama enam kuulata ja tõusin püsti.
„Kuhu sa lähed?“ päris sõbranna ehmunult, kuid ei hakanud püsti tõusma.
„Tualetti,“ pomisesin vastuseks ja krabasin oma koti, millest kukkus välja kuldne uur. Ma olin selle arvatavasti kotti pistnud mõtlematult, kui ma eile selle välja võtsin.
Uuri nägi ka Sally, kes nüüd selle poole küünitas ja kella kätte võttis. „Sa pillasid selle..“ mõmises ta uuri silmitsedes. „See on ilus ja..vana..“ tegi tüdruk grimassi ja võtsin talt selle käest ära.
„Tänan väga, geenius,“ ütlesin ma pahaselt ja panin selle kotti tagasi tõmmates seejärel kotiluku kinni.
Sally oli mu pealesolvunud ning pahane, seda oli kohe ta näost näha, kuid ma ei hakanud vabandama, vaid pöörasin minekule suundudes nüüd oma ülikooli poole, milleks oli hiiglaslik vanaaegne loss. See oli kolme neljakorruseline hoone, kuid sellel oli kolm tiiba, mis olid vägagi mahukad. Kunagi elas seal keegi tähtis isik ja nüüd oli see riigile andud ja riik andis selle omakorda haridusministeeriumile, kes tegi sellest riikliku ülikooli. Niisiis oli see riiklik, kuid see oli siiski üks parimaid ülikoole Californias, vähemalt minu arvates.
 
Lükkasin ukse lahti ja kiirustasin trepist üles. „Hey, Stanfild!“ kuulsin enda perekonnanime koridoris kajamas, oma uut perekonnanime. Muutsin selle, kui ma Californiasse tulin, ehk siis neli aastat tagasi. Nüüd ma enam ei lähe segadusse, olin oma nimega viimaks harjunud, muidugi polnud palju inimesi, kes mind selle nime järgi kutsusid.
Pöörasin vaatama tumedapäist noormeest. „Lanne,“ vastasin ma samaga, kuid jätsin ära sõna 'hey'.
„Professor Cole tahab sind näha oma kabinetis, midagi su viimase esseega värk oli,“ teatas ta pisut hingeldades. Tekkis küsimus, kas ta oli mulle järgi jooksnud, pakun et jah. Lanne oli minusse juba aasta otsa armunud ja ta kutsus mind perekonnanime pidi. Rohkem imelikumaks see minna enam ei saanud. Üritasin seda  mõtet ignoreerida ja noogutasin lõpuks.
„Olgu,“ tuli mu vastus ja pöördusin minekule, muidugi ei pääsenud ma nii kergelt.
„Ma nägin sind Kevini peol, nädalavahetusel,“ alustas ta minuga vestlust, mille peale ma oigasin.
„Lanne, mul on kiire, andesta, ma pean minema,“ ütlesin ma kannatamatult tema poole uuest pöörates. Ka temagi näis haavunud olevat mu sõnade peale. Tore, lihtsalt suurepärane. „Ma pean tualetti minema, ma teen püksi varsti, tõsiselt,“ lisasin ma ja pistsin siis jooksu, jättes noormehe lolli näoga endale järgi vaatama.
 
Kas sai veel mu päev imelikumaks minna? Astusin tualetti, mis oli tühi. Ohkega panin ma oma koti kraanikausi äärele ning vaatasin end siis peeglist. Mu juuksed olid pruunid, kunagi olid need blondid ja lühemad ja kohevamad. Nüüd olid need rinnani ja peadligi. Taas vaikne ohe ja keerasin kraani lahti ning viskasin endale leiget vett näkku. Miks ma seda tegin? Küsi midagi lihtsamat.
Uks avanes, kuid ma ei hakanud üles vaatama, et näha kes sisenejaks oli aga ma oleks pidanud ehk siiski seda tegema. „Vaata aga vaata, kelle me siit leidsime,“ kostus kõige ebameeldival hääl mu tagant. Ajasin end sirgeks ning vahtisin peeglist enda taga seisvat tüdrukut.
„Ma arvasingi, et kuulsin mingi iniseva putuka pirinat,“ vastasin ma võltsi naeratusega ning pöörasin end siis tema poole. Ukse juures silmasin kahte teist tüdrukut, pigem kahte sabarakku, kes jooksid pidevalt Lily sabas. „Kuidas ma saan sind aidata?“ küsisin ma pead kallutades, teenides sellega endale mürgise pilgu.
„Vaata ette, kuidas sa minuga räägid,“ sisistas ta mulle lähemale tulles. Mu kulmud kerkisid kergelt üles.
„Lilyke, su ähvardused ei mõju juba ammu mulle, mine terroriseeri teisi, kui tahad ja jäta mind rahule,“  turtsatasin jahedusega ning võtsin oma koti. „Kena päeva,“ lisasin ma lõppu ja tulin sealt tulema.
Lily oli kunagi mu sõbranna, minu ja Sally, kuni need kaks suutsid totaalselt tülli minna ja kelle pärast? Poiste. Nad mõlemad olid kangekaelsed ja tahtsid, et nende sõna jääb peale, seda ei juhtu kunagi, enne läheks põrgu jäässe, kui üks nendest taganeb oma ambitsioonidest. Mina muidugi jäin nende keskele, seegi ei kestnud kaua, kuna Lily suutis väga kenasti närve süüa ja ühel ilusal päeval sõimasin ma ta näo täis. Peale seda on ta mind vihanud ja üritab igal võimalikul viisil mulle kättemaksta. Tore mis? Arvasin, et uude kohta elama tulemine vähendab draamasid mu elus, näis et olin eksinud taaskord.
 
Jõudsin vähese ajaga professor Cole kabineti ukse taha ning koputasin sellele kõhklemata. Kuuldes sisenemis luba avasin ma ukse astudes suurde kabinetti. „Te soovisite mind näha, professor?“ teavitasin ma tuleku põhjust viisakalt. Mehe ilmele ilmus kerge naeratus ning viipas istmele enda laua ees. Sõnatult võtsin ma istuma ja jäin nüüd õpetajat küsivalt vaatama. Professor Cole oli noor õpeta ning üks mu lemmik õpetajaid lemmik aines- psühholoogias.
„Ma lugesin sinu esseed,“ sõnas ta ja võttis mu paberi enda laua nurgapealt ning silmitses seda hetke. Tundsin, kuidas mu närvid pingule tõmbasid. Olin selle essee öösel kirjutanud ning hakkasin mõtlema juba et kukkusin sellega läbi, kuni hetkeni mil õpetaja jätkas: „Ja ma pean nentima, et see on su parimaid töid, mida ma siiani sinult saanud olen. Su seisukoht on selge ja põhjendus on vägagi teraselt paika pandud, rääkimata oma sinu huvitavast teema arutlusest.“
Ma ei suutnud oma kõrvu uskuda ja muidugi ei saanud ma end naeratamast takistada. Professor Cole oli kena mees, kui pagana karmikäeline ja kiitusi ta jagas väga harva, meie kursusel oli ta teinud vaid kaks-kolm korda. „Seda on hea kuulda,“ ütlesin kergendunult. Mees naeratas leebelt ja ulatas mu essee, millel ilutses A.
A tähendas suurepärast ja ülikoolis saada selline hinne oli haruldus. Oli kuus tähte ehk hinnet. A, nagu ma mainisin on suurepärane, B on väga hea, kuid mitte parim, C on hea, D on rahuldab, tavakoolis on selleks kolm, siis on seal veel E ja F, mõlemad on negatiivsed hinded, neid võib võrrelda kahe ja ühega.
„Sa võid minna, Amanda,“ kuulsin mehe sõnu ja tõstsin pilgu õpetajale. Ma olin jälle mõttesse jäänud.
„Ürita loengus rohkem kohal olla,“ lausus mees muigega, mille peale ma kulmu kortsutasin.
„Ma olen kõigis loengutes käinud,“ vastasin ehmunult. Ma polnud ühestki loengust puudunud, oma teada.
„Ma tean, ma ei räägigi füüsilisest kohal olekust, pigem vaimsest,“ lausus ta. „Sa oled pidevalt hajevil, kusagil omas maailmas, Amanda, kui sa vähem pilvedes oleksid ja tunniteemadele keskenduksid, siis sa saaksid tihemini puhtaid A'sid,“ lisas mees rahulikult ning noogutas siis, andest märku, et ma võin lahkuda. Ma ei hakanud midagi ütlema vaid väljusin kabinetist. Viisin pilgu oma tööle ja mõtlesin lektori sõnadele. Ehk tõesti olin ma tunnis hajevil, tihti olin ma mõttes ja omas maailmas, ma ei mõelnud midagi ega millelegi. Ma lihtsalt olin omas mullis ega pannud midagi tähele, mis mu ümber toimus.
 
Kuulsin tunnikella ning vaatasin nüüd oma randmel olevat kella. Pool. Kaalusin veel endmisi kas minna loengusse või mitte. Tegelikult olid kõik loengud olulised ja oli soovitatav kohal käia aga see polnud kohustuslik, kuid kuna kohal käimine andis hindele mingi protsendi juurde, siis oli loengutes olemine mõnes mõttes kohustuslik, minu kirjas vähemalt. Pistsin oma töö kiirelt kotti ning võtsin suuna järgmisesse loengusse.
Auditoorium polnud kuigi kaugel, jõudsin sinna alla kümne minutiga. Loomulikult oli professor juba seal ja oli tunniga ka algust teinud. Vabandasin kiirelt ja läksin oma kohale, mis oli taga reas Sally kõrval, kes mulle küsivalt otsa vaatas. Raputasin vaid pead ning võtsin istest. Vihikuid ma kaasa ei kandnud, olgu, üks suur kaustik, kuhu sai viis ainet sisse panna. Tõmbasin selle kaustiku välja, kuid ei avanud seda. Konspekti võis kirjutada õpetaja märkused, kuid siin tunnis olid need märkused mitte nii väärtuslikud, vahest panin kirja, vahest mitte. Ülejäänud materjal oli netis üleval. Tundsin müksatust ja mu ette libises kokku volditud paber. Ohkega võtsin selle ning lugesin sealt - 'Sind otsis keegi mees.'
Kortsutasin kulmu ning pöörasin pilgu oma sõbrannale, kes mulle otsa aga ei vaadanud. Otsisin siis pastaka ja kriitseldasin sinna oma küsimuse- 'Kes mees?' - ning libistasin selle tagasi Sally ette, kes selle nüüd lahti võttis ja vastust kirjutama hakkas. Ei imestanud, et ta kohe vastust kirjutama hakkas, see oli loogiline küsimus ja see oli ainult kaks sõna pikk.
Peagi silmasin lipikut enda ees ja avasin selle – 'Ma ei tea, ta oli vanem, neljakümnendates, ehk, tumedad juuksed, heledad silmad, kahvatu nahk..kui nüüd aus olla, siis ta oli sinuga kuidagi sarnane'
 
Lugesin Sally vastust paar korda üle. Mulle ei jõudnud kohale, kellest sõbranna räägib. Mis mees minuga sarnane olla sai? Toksisin pastakaga oma vihikut ja silmitsesin kirja, kuni ma lõpuks sellele vastasin – Kas ta nime ei öelnud või et miks ta mind otsis? - ja libistasin selle Sallyle tagasi. Vaatasin tema poole, kui ta mu küsimust luges ning vaatas mulle siis otsa. Ta huuled vormisid hääletult sõna 'nop'. Närisin alahuult ja viisin pilgu lektorile, kes seletas inimkäitumisest ja muust jamast. Ma polnud enam sellest tunnis, mu mõtted olid mujal. Need tiirlesid tundmatu mehe ümber, kes mind otsinud oli ja kes oli mu sõbrannalt küsinud minu kohta. Kuidas mees teadis, et Sally mind teab? See mõte ei andnud mulle rahu. Need ei saanud ju kütid olla, ega ju?
Tund venis teosammul ning kui viimaks professor kodusest ülessandest rääkima hakkas hakkasin ma panema oma asju tagasi kotti. Mõttetu loeng. „On kõik korras?“ kuulsin ma pinginaabri küsimust. Noogutasin kiirelt. „Ma ei öelnud sinu kohta midagi, peale selle, et sa oled kuskil siin koolis,“ lisas ta murelikult ja järgnes mulle kiirelt.
„Ära muretse, eks, ma pole su peale pahane,“ naeratasin talle ja väljusime saalist. Sally naeratas kergelt, näha oli et ta oli ta tundis kergendust, et ma pahane ei olnud. Kooli sisesed koridorid olid jahedad, olgugi, et meil oli 30 kraadi väljas sooja.
Kuna see loeng oli meil viimane, siis saime nüüd koolist jalga lasta, kes koju, kes niisama kuskile aega veetma. Poistele muidugi olid plaanid olemas – joomine ja peod. „Amanda, seal on see mees,“ müksas Sally mind. Viisin pilgu sõbrannale ja siis vaatasin suunda, kui ta viipas ning nüüd jõudis mulle kohale, kellest Sal rääkinud oli. Tardusin paigale kui ma teda nägin. „Amanda?“ küsis sõbranna murelikult ja vaatas minu ja mehe poole, kes samuti siia poole vaatas.
„Räägime hiljem, Sal,“ pomisesin järsku ja hakkasin nüüd selle 'tundmatu' mehe poole minema, keda tegelikult teadsin ma liigagi hästi, ainus küsimus oli – mida ta siin tegi?
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Vaimude Tund
Posija
avatar

Female Postituste arv : 488
Age : 19
Asukoht : kirjutab

PostitaminePealkiri: Re: Soov 2: ülestõus   29/8/2014, 01:00

Lihtsalt wow! Very Happy
Ja kindlasti jätka, mina jään küll ootama Wink
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
kiku979
Juubilar
avatar

Female Postituste arv : 168
Age : 18
Asukoht : in Paradise called Fid¾i

PostitaminePealkiri: Re: Soov 2: ülestõus   29/8/2014, 12:49


jah minu arust ka super Very Happy
kuigi ma varasemaid osasid pole lõpuni lugeda jõudnud veel..
kuid jätka kindlasti!
Uut osa ka paluks Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Everleigh
Magus maius
avatar

Female Postituste arv : 2031
Age : 29
Asukoht : Tallinn

PostitaminePealkiri: Re: Soov 2: ülestõus   30/8/2014, 20:31

Yeei, siis jätkan :)
Aitäh!
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Everleigh
Magus maius
avatar

Female Postituste arv : 2031
Age : 29
Asukoht : Tallinn

PostitaminePealkiri: Re: Soov 2: ülestõus   18/1/2016, 10:54

II


Kuulsin veel sõbrannat midagi ütlemas, kuid ma ei hakanud end ümber pöörama. Sammusin otse mehe poole, kes oli hakanud mulle nüüd vastu tulema. Ta polnud muutunud kuigi palju, ehk oli ta vanemaks muutunud? Või mis ehk..ta oligi, seda oli ta näost näha. Ta silmad olid väsinud ning juustesse olid tekkinud hallid toonid. Jäin seisma ning vaatasin oma onu vaikides. Ka mina märkasin sarnasust. „Mida sa siin teed?“ küsisin ma viimaks hakkamata tervitama meest, kes pead vangutas. „Sa näed hea välja, terve ja õnnelik,“ lausus onu vaikselt tegemata välja mu küsimusest ja naeratas mulle vaevumärgatavalt. Üritasin aru saada, kuhu ta sihtis oma jutuga, kuid avastasin, et mul polnud tuju mõtlemiseks või uurimiseks. Ma ei öelnud midagi onu sõnade peale vaid vaatasin teda endiselt küsivalt. „Me peame rääkima, kuid teeks seda kuskil mugavamas kohas?“ lisas Joonas nüüd tõsinevalt, kui mõistis, et ma ei hakka tühja-tähja ajama. Ma ei kavatsenud oma elust talle rääkida, tegelikult ma lootsin et ma ei näe teda väga pikka aega, kuigi ma elasin tema korteris, see oligi ainus põhjus, miks ma polnud teda enda elust samuti totaalselt ära ei kustutanud.

Küsimuse peale ohkasin raskelt. „Siit natuke edasi on kohvik, me võime sinna minna,“ pakkusin viimaks selle välja. See istumine tuleb kummaline. Mees noogutas ja andis mulle mõista, et ma teed näitaks. „Kuidas sul läheb?“ küsis ta vaikselt minu poole kiigates. Pööritasin silmi. Ta polnud endiselt aru saanud, et ma ei taha rääkida endast..või oli asi hoopis nii, et too ei osanud lihtsalt alla anda, mõlemat pidi oli see hukule määratud üritus. Selles mõttes oli Joonas tõesti mu isaga väga sarnane, nende iseloomud olid kõige rohkem sarnased, kuid ka välimus oli üsna sarnane.

„Mul läheb hästi,“ vastasin vastumeelselt. „Ja sul endal?“ esitasin selle küsimuse nüüd talle.
Mees kehitas õlgu. „Nii ja naa,“ tuli tema vastus. Mehe hääl oli kuidagi imelik, mis mind tahtmatult mõtlema pani. Miks oli mees siin? Me olime kokkuleppinud, et ta ei tule mind siia otsima ning Joonase hääl kõlas kuidagi valesti. Surusin oma küsimused alla ja lükkasin siis lahti kohviku ukse ning astusin sisse. Tervitasin müüjannat naeratades ning läksin trepi juurde, mis viis teisele korrusele.
„Tahad sa midagi võtta endale?“ küsisin ma igaks juhuks üle. Pea raputuse peale hakkasin siis minema trepist üles. Seal oli tavaliselt vähe inimesi, enamik püsisid all. Suundusin varjulisemasse nurka ning istusin tühjale toolile. Joonas järgnes mulle sõnatult ja võttis istet minu ees. Ta silmitses mind kaaluvalt ning see ajas mind nihelema. Mulle polnud kunagi meeldinud, kui mind hindavalt või kaalutlevalt vaadati. „Mis on?“ küsisin ma pahaselt.
„Asi on Thomases,“ teatas ta järsku. See nimi riivas mu kõrvu. Ma polnud seda nime väga kaua kuulnud.
„Mis temaga on?“ küsisin ma seepeale. Ma üritasin end rahulikuna hoida, kuid mu süda hakkas kiiremini lööma, midagi oli valesti, ma tajusin seda juba ette ära.
„Ta on koomas,“ andis mees mulle lühikese vastuse. Silmitsesin teda vaikides, mul puudusid sõnad, mida selle peale öelda.
„Mida? Mis juhtus?“ sundisin ma end viimaks edasi uurima. Nii palju siis sellest, et üritasin teda viimane kord päästa.
„Autoavarii,“ mind hakkasid häirima mehe lühikesed ja napisõnalised vastused. Joonas tahtis rääkida, kuid mina pidin kiskuma tal't selle informatsiooni jõuga välja ja see vastus kõlas väga valelt mu kõrvadele.
„Thomas sattus autoavarisse?“ küsisin ma kulme kergitades. „Thomas on parimaid rallisõitjaid, keda ma tean. Kuidas on võimalik, et ta avariisse sattus ja nii hullult veel, et ta on koomas?“ nõudsin ma pead mõistmatult. Mu aju ei tahtnud seda asja kuidagi vastu võtta.
„Ma ei öelnud, et avarii tema põhjustatud oli,“ lausus onu rahulikult, kuid tõsisel toonil. Tõsi, kuid sellegi poolest oleks Thomas saanud kokkupõrget vältida või vähemalt pehmendada. See noormees oli sündinud rallisõitja, ta mõtles ja tegutses küll käigupealt, kuid ta oskas sõita ja oskas end õnnetustest säästa.
„Isegi siis, kui see polnud tema süü läbi, ta oskas eest ära põigelda,“ ütlesin ning ristasin oma käed kõhule.
„Tundus, et seekord ei olnud ta piisavalt kiire, auto sõitis talle täie hooga küljepealt sisse, mille peale Thomase auto mitu korda üle katuse sõitis ning jäi pidama alles siis, kui auto vastu betoon seina põrkas,“ rääkis Joonas vaikselt. Mulle tekkis elav pilt sellest autost ning neelatasin valusalt. Tundus, et poisi õnn hakkas siis pöörduma.
„Miks sa siin oled ja seda mulle räägid?“ pärisin ma huulde hammustades. Meil oli varemgi neid jututeemasid, mis Thomast ja Alexit valdasid ja ma olin kindlalt öelnud, et ma ei taha neid enda ellu. See oli mu lõplik otsus, mul polnud vaja enda ellu inimesi kes kõik mu haavad uuesti lahti kisuksid.

„Amanda, ta vajab sind praegu, sa võiksid vähemalt teda vaatama tulla, näha teda enne kui ta teise ilma läheb,“ ütles mees tungivamalt. Teise ilma läheb.
„Sa ei tea, et ta sureb, onu,“ ohkasin vastuseks. Küll ma võisin palju ohata.
„Arstid ei anna erilist lootust talle, sellepärast mõtlesingi, et sa võiksid tulla tagasi, kasvõi mõneks ajaks, ta vanematele oleks see samuti suur asi, kui sa sinna tuled,“ ei jätnud Joonas asja nii. Ta oskas olla väga järjekindel ning vankumatu.
„Ma ei tea..ma ei saa lihtsalt koolist vabaks võtta ja tulla sinna tagasi..ma ei tea kas ma tahangi tulla sinna enam,“ laususin vastuseks. Mul oli halb olla ja enda üllatuseks tõusis mees nüüd püsti ja pani oma käe mantli tasku, kust ta võttis välja tumesinise ümbriku moodi asja ning asetas selle keset lauda. „Lennuk väljub kelle seitse, mõtle mu palvele,“ ütles ta rahulikult ja lahkus siis sealt kiirelt.
Istusin täiesti tardunult ja silmitsesin lennupiletit, mille mees lauale asetanud oli. Ta oli isegi pileti ära ostunud, olgugi, et ta ei teadnud, kas ma tulengi üldse. Pidin tõdema, ta oli endas väga kindel.
Ma ei jäänud kohvikusse pikaks ajaks. Üsna varsti ajasin end samuti püsti. Kaalusin kas jätta lennupilet siia lauale või võtta see endaga kaasa. Ma polnud kindel mida ma tegema peaksin, tundsin süümepiinu, kui mõtlesin et ei lähe, kuid samas oli Thomas alati minuga, kui ma haiglas olid, kui ma vajasin sõpra. Poiss oli alati minu kõrval, mul olemas aga kas ma suutsin tagasi minna sinna? Kohta, kus mu elu kildudeks lõhenes? Raputasin pead ning krahmasin lauapealt pileti suunduses nüüd alla. Tänasin sõbrannat ja lahkusin kohvikust. Viisin pilgu kellale, mis näitas viis läbi kakskümmend kolm minutit. Mul oli aega poolteist tundi, et minna koju ja võtta oma asjad..ja kaaluda veel kord seda, kas ikka minna.

Avasin ukse ja astusin sisse. Korter oli jahedaks tõmbunud, ma ei olnud kütet täna hommikul sisse lükanud, see andis aga üsna pea tunda. Viskasin koti esikukapile ja läksin magamistuppa, kus ma vaikse ohkega voodile istusin. Vahtisin enda ees olevat seina. See oli valge, ei mingit mustrit. Mu mõtted läksid Thomasele, keda olin ma pea et terve oma elu teadnud. Ma olin ta jätnud oma minevikku, mida ma ei tahtnud meenutadagi. Thomas polnud see kelleks ma teda pidanud olin. Ta oli ohtlik, kuid samas tekitas ta minus alatisooja ja turvalise tunde. Neelatasin valusalt ja pöörasin pilgu riidekapile, mille peal oli mu kohver. Kohver, mida polnud ma siia kolimisest saati kasutanud. Mu pilk rändas sealt edasi peatudes kaugemal oleval laual. See oli kummutlaud. Vanem, ainuke mööbel, mis oli väga tumedat värvi. Ma polnud seda välja vahetanud, see oli vanaaegne laud, nikerdustega kaunistatud. Antiikne.

Selles korteris oli palju asju, mis olid väga vanad, elutoas oli terve kapiseksioon, mis oli teab mis ajastust pärit. Söögitoas oli laud ja toolid samuti antiiksed. Ma ei söönud seal eriti. Kui kodus sõin siis köögis, kui nii võtta siis ma ei kasutanudki söögituba, mis asus kohe elutoa kõrval. Jah, see oli suur korter. Siin oli kolm magamistuba, eraldi söögituba, köök, elutuba. Luksus missugune. Mitte midagi sellist, mis mu vana kodu oli, kuid tundus, et mu südametunnistus ei andnud rahu ja pean naasma oma lapsepõlve koju, kohta, kus oli nii palju kibedaid mälestusi ja millesse olid põimud ka kõik need head mälestused.

Kui olin otsusele jõudnud pakkisin ilma aega kulutamata kohvri võttes kaasa vaid hädavajaliku. Ma ei plaaninud kauaks sinna jääda, kuigi ma ei teadnud mis seisus Thomas täpsemalt oli, peale selle et ta oli koomas. Kaua sai olla koomas? Hammustasin huulde selle mõtte peale. Koomas võis olla päevi, nädalaid või isegi kuid. Kindel oli, et ma ei jää sinna kuudeks, heal juhul ainult mõneks päevaks. Asjad koos kiirustasin ma uksest välja.

~~~

Lennujaama jõudes leidis mind onu kiirelt üles või siis oli ta mind oodanud. Ma ei vaevanud oma pead nende küsimustega, et kuidas ta teadis, et ma tulen üldse, või et kust ta teadis, kus ma olen ja nii edasi. „Ma tulen lühikeseks ajaks,“ ütlesin ma vaikselt mehele, kui too minu kõrvale tuli. Ta ei vastanud midagi mu lause peale, kuid noogutas andes mulle mõista et mõistab. Ta juhtis mind meie värava poole. Ma vihkasin seda kontrolli, mis nüüd tuli. See oli tüütu ja aega võttev aga siiski loogiline ja iseenesest mõistetav, et pidi olema selline kontroll. Pääsesin sealt läbi, kuid onu jäi aga kinni sinna. Mitte kinni, kinni jäämise mõttes, kuid tema peal hakkas värav piiksuma. Kergitasin kulme, kui onu viipas mulle käega, et ma edasi läheks. Kõhklesin hetke kuid pöörasin siis minekule.

Pidin ootama kakskümmend minutit, kui Joonas kohale jõudis. „Mis juhtus?“ pärisin uudishimulikult.
„Masin mängis vingerpussi,“ tuli mehe vastus väikse muigega. „Tule, lähme lennukile, ei tahaks sellest maha jääda,“ lisas ta ja võttis mu kohvri.
Sõnatult tõusin toolilt ning järgnesin onule. Ma ei tahtnud minna, tundsin kuidas mu kõhus keerama hakkas. Ei, ma ei kartnud lendamist, kuid ma kartsin seda, et pidin mõne tunni pärast oma minevikule otsa vaatama ja suur võimalus oli, et kohtan seal ka Alexanderit. Oigasin mõttes. See polnud hea asi, otsevastupidi, see oli kohutav. Kartsin Alexi viha ja pettumust ja ükskõiksust, olgugi, et ma tean et mina olen süüdi selles ja mul polnud mingit õigust paluda, et too poleks vihane ega pettunud. Ma poleks arvanud, et ma pean tagasi minema sinna, arvasin, et ma ei näe seda kohta kunagi..nii palju sellest lootusest siis.
Polnud kuigi suur üllatus, kui avastasin, et ma istun onu kõrval, tema ju need piletid broneeris, loogiline oli et kaks kõrvuti kohta võttis. Joonas lasi mind akna poole minna, niisiis mina istusin ja onu pani mu väiksema koti, milles olid väiksed asjad ja mida ei pidanud pagasisse ära andma, ülemisele riiulile.
„Kus uur on?“ küsis ta vaiksel häälel. Pöörasin meest üllatudes vaatama. Miks ta uuri kohta küsis?
„See on ohutus kohas,“ vastasin ma napisõnaliselt, mis ei paistnud mehele sugugi meeldivat. „See on mul kaelas,“ lisasin pead raputades.
„Sa kannad seda kaelas?“ see küsimus oli kuidagi jahmunud. Noogutasin selle peale veidike ebakindlamalt. Ma ei tea isegi, miks ma muutusin järsku ebakindlaks. See oli mu isa uur, muidugi tahtsin ma seda enda lähedal hoida, millest sellised küsimused? Silmitsesin onu, kes mulle samuti otsa vaatas, kuid rohkem ta ei hakanud midagi ütlema.
„Sa räägid nagu oleks see midagi kohutavat,“ märkisin ma pead vangutades. Tõesti, see kõlas täpselt nii. Ehk oleks pidanud midagi ütlema aga millal mina suutsin suud kinni hoida, kui mind miski häiris?

„Lihtsalt, ma arvasin, et sa paned selle kuskile, kus on see kaitstud,“ sõnas mees vaikselt ja pööras pilgu enda ette. Mina aga vahtisin endiselt teda, ainuke muutus oli see, et mu kulmud kerkisid kõrgele.
„See ongi,“ pomisesin pahaselt ja pöörasin nüüd pilgu aknast välja. Me polnud liikuma veel hakanud aga kui ma väga mööda ei pannud, siis peaks nagu liikuma hakkama. Kaks musta autot lähenesid lennukile. „Kas lennurajal võivad autod sõita?“ küsisin ma pilku lähenevatelt autodelt pööramata. Onu kummardus minule lähemale ning vaatas samuti aknast välja.
„Ei tohiks sõita,“ vastas ta mõtlikult ja tõmbus siis tagasi, kuid minu üllatuseks tõusis ta püsti.
„Ma käin korra ära, ole siin,“ ütles ta lühidalt ning suundus väljapääsu poole. Ma ei jõudnud midagi öelda. Onu käitumine oli imelik aga võib-olla ma kujutasin seda ette, ma polnud kindel, minus oli lihtsalt imelik tunne, et midagi oli nihu. See oli nagu eelaimdus, halb eelaimdus.

Onu polnud tagasi jõudnud, kui kapten teatas, et vööd peale panna ja et me võtame mõne hetkepärast kohalt. Vaatasin murelikult ringi. „Vabandage, mu onu pole tagasi jõudnud,“ ütlesin ma kiirelt, kui stjuardess minust möödus. Ta vaatas mulle otsa mõtlikult. „Ma uurin järele, kus teie onu on,“ vastas naine leebe naeratusega ja läks edasi.
Rahutult panin ma endale vöö peale ja lennuk hakkas aeglaselt liikuma. Kiirus kasvas ja sellega kasvas ka minu mure. Kuhu oli mu onu läinud? Ta ei saanud ju maha minna. Nüüd oli hilja ka püsti tõusta ja teda otsima minna sest mõni sekund hiljem tõusis lennuk maapinnalt.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Everleigh
Magus maius
avatar

Female Postituste arv : 2031
Age : 29
Asukoht : Tallinn

PostitaminePealkiri: Re: Soov 2: ülestõus   23/1/2016, 14:46

III


Ma tundsin tugevat jõnksatust, mis läbis igat osa mu kehas. Ma vihkasin lendamist, kuid sinna polnud midagi parata. Surusin tugevalt silmad kinni ja üritasin hingamist mitte unustada, see oli mul kombeks, kui ma üritasin millestki tõsiselt mitte välja teha nagu näiteks nendest raputusest, mis tekkisid lennuki õhku tõusmisel.
Ma ei pannudki õieti tähele, millal rappumine lõppes. Ma lihtsalt olin mõtetegi kuskil mujal ja tulin nendest välja siis, kui tundsin kellegi puudutust käsivarrel. Avasin silmad ja vaatasin kõrvale,et näha kes oli tulnud. „Sa pole endiselt lennuhirmust jagu saanud,“ märkis onu muigega ja istus tagasi minu kõrvale. Vahtisin talle sõnatult otsa. Mida ma ütlema pidin? Õigemini oleks võinud pärima hakata, et kus ta oli aga samas ei tahtnud ma seda ka teada, polnud ju minu asi, eks? Uudishimu jäi ikkagi mu hinge kripeldama. Sundisin end kõrvale vaatama. Nüüd, kus me õhus olime, polnud see lendamine kuigi hull, muidugi ma ei kõõritanud alla ka. Silmitsesin hallikaid pilvemasse, millest me läbi läksime ja tõmbasin ruloo aknale siis ette.
Uskumatu, et ma tagasi sõidan. Mida ma küll mõtlesin, kui ma onuga nõustusin tagasi tulla. Vana elu, mis vahest endiselt mind kummitas. Jah, ma igatsesin oma vanu sõpru, Thomast, Alexit, kuid ka mitte need polnud piisavalt olulised, et tagasi minna kohta, mis valusad haavad uuesti lahti kisuks. Alles olid need haavad kokku kasvanud, paranenud.

„Millele sa mõtled?“ kuulsin ma onu küsimust. Vaikisin hetke viies pilgu enda ette.
„Seda, et see oli loll mõte sinuga kaasa tulla,“ vastasin ma lõpuks pilku mehe poole viies. Joonas naeratas mõistvalt.
„Ma mõistan, et see sinu jaoks võib raske olla,“ sõnas ta vaikselt. Kuulsin ohet, mille peale oleks tahtnud isegi ohata, kuid hoidsin seda tagasi.
„Ei, sa ei mõista, asi polnud isa surmas, või..osaliselt ka selle pärast, kuid..“ hammustasin huulde ega jätkanud oma lauset. Joonas silmitses mind vastu. Ta silmis oli mõistmine nagu ta teaks tegelikku põhjust aga ta ei saanud ju teada, mitte siis kui Thomas või Alex pole talle sellest loomulikult rääkinud aga seegi oli võimatu. See seaks Joonase ohtu, Thomas poleks lasknud sel juhtuda. Mitte see Thomas, keda ma teadsin. Pöörasin pilgu aeglaselt tagasi enda ette.
„Tahad sa rääkida sellest?“ küsis Joonas isalikul toonil. Järsku tundsin suurt igatsust isa järgi. Isa oli samasugune, sama toon, mida ta kasutas minuga, kui ta mures mu pärast oli. Kui teda huvitas vastus, mille kohta ta uuris.
Raputasin pead neelatades ja ütlesin: „Ei.“
Sinna me vestlus jäigi. Pean tunnistama, et mul oli hea meel, et Joonas edasi ei uurinud seda, kuid mulle jäi tunne nagu ta teaks juba seda kõike, kuid ma ei saanud selles kindel olla. Mõistus ütles mulle, et see polnud võimalik, onu ei saanud teada sellest seiklusest ja isa surma tegelikust põhjusest. Võimatu.

Hea oli, et ma olin endaga kaasa võtnud paar õpikut, sest nii sain hästi oma aega veeta lennuajal, vastasel juhul oleksin igavusse ära surnud ja ma jõuaks tagasi maale surnukirstus. Tõsijutt. Lennukis polnud mitte kui midagi teha ning seista seal ka ei tohtinud. Perse jäi kangeks ikkagi aga vähemalt sain ma ees seisvaks eksamiks õppida, õppida ma ei oleks kodus viitsinud, siis oleks arvatavasti kuskil peol olnud või niisama kuskil sõprade seltsis hängida.
Viimaks kuulsin kapteni teadet. Libistasin oma konspekti ja õpikud kotti ning Joonas pani need üles kappi. Seejärel panime vöö uuesti peale ja valmistusime maandumiseks, või õigemini kapten valmistus maandumiseks. Hingasin sügavalt sisse. Mu pilk oli kindlalt minu ees, kramplikult üritasin mitte mõelda õnnetustele, mis maandumisega võis ette tulla.
„Hinga, midagi ei juhtu,“ kuulsin ma onu sõnu. Rahulik hääletoon oleks pidanud hästi mõjuma aga mul hakkas kõhus keerama. Silme ees tekkisid mustad ja punased laigud, süda hakkas puperdama. See polnud see et maandumishirm. Mul tuli nii öelda uus hoog peale, kus mu meel tahtis hüpet teha. „Amanda, püüa rahuneda,“ kordas Joonas, kui ma hingeldama hakkasin. Raputasin pead surudes silmad tugevalt kinni.

„Asi pole maandumises,“ pigistasin selle endast välja ja tundsin, kuidas onu mu käest tugevalt kinni võttis. Mu terve keha värises, ma polnud ammu tundnud seda. Nii meeleheitlikult polnud mu keha ja meel hüpet teha tahtnudki. Tundsin tugevat vappumist ja teadsin, et lennuk oli maapinda puudutanud, kuid see ei tähendanud, et hoog möödas oli. Mu süda tagus nii valusalt, et mul oli tunne et see tahab rinnust välja tulla. Lennuk peatus viimaks aga ma ei lasknud endiselt onu köest lahti, ma ei avanud silmi, kuna ma tundsin, kuidas kõik ringi käib. Sundisin end keskenduma muudele asjadele aga millele, see oli paganama hea küsimus. Mu mõtted olid seinast seina, oskamata ühelgi teemal peatuda. Viimaks hakkas mu südamelöögid aeglustuma. Sellest tundisin ma vaid kergendust. Keegi rääkis midagi aga ma ei kuulnud mida, mu kõrvad olid nagu vatti täis topitud aga ma võin aimata, et see oli stuartess, kes küsis minu kohta. Ma ei suutnud vähem endale tähelepanu tõmmata, pidi ikka midagi juhtuma, mis kahtlaseid pilke ära teeniks.

Hingasin rahulikumalt ja avasin silmad. Ohkasin raskelt. Need hood pole meeldivad, ma ei oska neid ennetada, ma ei oska neid ära hoida ega ette näha, kuid ma arvan, et mingi põhjus võib olla selles, et ma tunnen hirmu aga see on ka vaid teooria, mida ma pole kunagi katsetada julgenud.
Vaatasin onu poole, kes mind vaatas. Mehe pilk oli murelik, liiga murelik. „Kõik on korras,“ ütlesin kähedal häälel ja üritasin kõlada usutavalt.
„Tule, me peame minema,“ ütles ta vastuseks ning tõusis püsti lastes mu käest lahti, millest ma endiselt veel kinni hoidsin ning siis lahti lasksin. Rohkemate sõnadeta ajasin end püsti ja pressisin end istmete vahelt välja. Kuna onu võttis juba mu asjad, siis polnud mul muud teha, kui lennukist välja minna, mida ma väga hea meelega tegin. Tegin endale mentaalse märkuse, et tagasi lähen rongi või muu transpordiga, mis püsib maa peal, mitte õhus, sellest reisist mulle piisas pikaks ajaks. Järgnesin Joonasele vaikides. Imestasin miks me kiirustame aga ei hakanud midagi pärima, äkki kartis onu, et mu tuleb uuesti see hoog peale. Oigasin mõttes, seda oli mul tõesti vaja.
Väravatest välja jõudes jäi aga onu seisma ja vaatas minu poole ja mina oleks talle peaaegu otsa jooksnud. „Miks me seisma jääme?“ pärisin taarudes samal ajal sammu tagasi.
„Kuidas sa end tunned?“ ei teinud mees mu küsimusest absoluutselt välja. Kergitasin kulme jahmunult.

„Ma tunnen end väga hästi nüüd, kus me maa peal oleme, tänan huvi tundmise eest,“ vastasin silmi pööritades ja lasin pilgul üle lennujaama terminali libiseda ning siis tundsin kuidas terve mu keha läbis elektri¹okk. Ma silmasin kummituslikult tuttavat tumedapäist noormeest, kes kindlal sammul meie poole tuli. Mida lähemale ta tuli seda enam unustasin ma hingata. Ma lihtsalt vahtisin. Joonas märkas, muidugi, mu pilku ja vaatas enda taha.
„Ah, Alex, täpselt õigel ajal,“ tervitas Joonas poissi. See oli justkui äratuskell mulle. Viisin hukkamõistva pilgu mehele ja suunasin siis pilgu enda ette. Ma ei söandanud enam midagi öelda. Ma ei oodanud Alexit nii kiiresti näha ja see, et ta järsku siia ilmus oli mulle suureks ja ebameeldivaks üllatuseks. Loomulikult ma igatsesin Alexit, kuid teda nii järsku näha..ma ei teadnud kuidas ma teda peaksin isegi kõnetama, või kuidas ma saan talle isegi otsa vaadata?!

Sulgesin silmad hetkeks. Mehed hakkasid ees minema niisiis ei jäänud mul muud üle kui järgnesin neile sõnatult. Teritasin kõrvu, et kuulda, kas nad räägivad midagi, kuid ka nemad olid vait. Ohkasin pettunult. „Kas me läheme enne..koju?“ küsisin ma lõpuks. Sõna koju tuli mul ilmselgelt raskustega. See maja polnud aastaid mu kodu olnud ja nüüd ei teadnud ma kuidas seda maja enam nimetada. Joonas pööras pea minu poole ja noogutas.
„Jah, täna on liiga hilja haiglasse minna,“ tuli onult vastu. Vältisin Alexi poole vaatamist ning hoidsin pilku Joonasel. Mul hakkas tekkima kahtlus, et ma ei saa siit nii pea ära.
„Ma ei saa koolist liiga kaua puududa,“ andsin onule teada, mitte et ta seda juba ei teadnud.

„Miks sa siin oled?“ tuli küsimus noormehelt, kelle poole ma ei tahtnud kuidagi vaadata. Minu pahameeleks jäime me jälle järsult seisma ja olin sunnitud ka Alexile otsa vaatama.
„Ma tulin Thomase pärast ja kuna onu palus tulla,“ vastasin upsakalt. Tumedate juustega poiss seiras mind pahaselt ja raputas pead.
„Sellise käitumisega on Thomasel parem, kui sind siin poleks,“ pomises ta ja hakkas edasi minema.
Tundsin kuidas ärritus minus kasvas. Kes oli tema, et tulla ütlema, mis on Thomasele parem ja mis mitte? Oleksingi öelnud midagi, kui Joonas mulle terava pilgu saati. Saatsin tallegi vihase pilgu ja hakkasin edasi marssima ja mitte nii kiirelt, et Alexist mööda läheks. Ma ei teadnud, kuidas siit ära saada ju, muidu oleksin ma läinud. Raha ma kulutama siin küll ei hakka.

Välja jõudes vaatasin rida autosid. Taksod. Olin seisma jäänud, kuid Alex ja Joonas olid edasi läinud. Nad isegi ei müksanud mind ega öelnud, et sinna poole! Jultunud tõprad! Sõimasin neid mõttes mõne aeja ja kiirustasin neile siis järgi. Jäime seisma musta värvi hummeri juures. Mis oli saanud Alexi sportautost? Või polnud see tema auto?
„Kelle auto see on?“ ma ei suutnud üllatunud tooni oma hääles maha suruda. Vaatasin onu poole, kuid vastus tuli Alexilt: „Minu, roni peale, meil pole maa ja ilm aega.“
Noormehe külm ja ükskõikne toon tegi haiget. Hammustasin tugevalt keelde, et mitte vastata,et mitte nähvata nagu ma oleks hea meelega teha tahtnud. Ronisin vaikides autosse ning tõmbasin ukse tugeva pauguga kinni. Sellega teenisin ära juhi terava pilgu, kuid ma ei vaadanud tema poole vaid hoidsin pilku kindlalt aknal. Peagi oli ka onu peal ja Alex pani autole hääle sisse. Masin käivitus vaikselt jäädes õrna mürinaga tööle. Minu pakkumine oleks, et see on alles äsja ostetud auto. Tundus nagu uus, mitte ainult mootori poolest, vaid ka sisustuse poolest...

Sõin läks kiirelt, mille eest pidin jumalat vist tänama hakkama. Terve tee vaikuses, isegi mitte muusikat ei saanud kuulata. Raputasin nördinult pead ja astusin autost välja. Me olime vana kahekorruselise maja ees. Vaatasin seda tuimalt, kuid mu sees keerles tornaado. Minu lapsepõlve kodu. Koht, kus ma kujutasin tervet oma elu ette. Koht, kus ma arvasin, et kasvan vanaks. Kibedad mälestused rikkusid rõõmsa hetke ära ja sel hetkel needsin ma kõike seda, mis oli minuga juhtunud aastad tagasi. Needsin Alex't, kes mu ellu tungis ja kõik pahupidi pööras.
„Amanda?“ kuulsin ma oma nime. Pöörasin onu vaatama ja raputasin pead hakates maja poole minema. Onu oli sellise ilmega nagu tahaks mind emmata. Ta ilme oli nukker nagu ka minu oma vast. Nukker ja mõru. Olgu, minu oma oli mõru, tema oma oli lihtsalt nukker, kaastundlik.

Tuppa jõudes panin ma oma kotid esikusse ja astusin elutuppa. See oli muutunud. Kapid, laud, diivan olid ümber tõstetud. Diivan oli üldse uus. Telekas oli uus, oma üllatuseks avastasin et siia oli tekkinud arvuti. „Sinu tuba on endiselt vanas kohas, võid oma asjad sinna viia,“ lausus onu tuppa astudes. Onu oli minu kõrval, kui kuulsin ukse sulgumist. Arvata oli, kes sinna jäänud oli.
Sõnagi lausumata kiirustasin elutoast välja, krahmasin oma kaks kotti ja läksin tagasi vaatamata oma tuppa, mis teisel korrusel asus.

Mu tuba oli vist ainus koht siin majas, mis oli endine veel. See oli täpselt selline nagu ma seda mäletasin, selline, millisena ma selle maha jätsin.Ohkasin raskelt ja astusin oma vanasse magamistuppa. Jätsin ukse irvakile ja jäin keset tuba siis seisma. Asjad, mis ma siia jätnud, olid sama koha peal kuhu ma nad jätsin. Laud ning kapipealsed olid tolmukihi all, tegelikult kui aus olla siis terve tuba oli tolmukihi alla mattunud. Mingis mõttes olin õnnelik selle üle aga samas ma pidin nüüd koristama hakkama, sest ma ei kavatsenudki tolmu sees magama jääda. Lasknud välja vaikse ohke avasin esimesena akna, millest tuli umbsesse ja tolmusesse tuppa värske jahe õhk.
Naeratasin endamisi. Ma ei tunnistaks kunagi onule ega kellegile teisele seda, et sisimas olin ma õnnelik tagasi saabumise üle. Ma oleks ehk varem tulnud, kui oleks mul mingit põhjust, loomulikult pelgasin seda tagasi tulemist aga kui nüüd siin olen tundub et ma jään selle siiski ellu.
Tõin endale vett ja kaltsu, millega tõmbasin kapi- ja lauapealsed puhtaks.
„Näe, siin on puhtad voodilinad,“ kuulsin ma Joonase häält. „Tuba hakkab elu sisse võtma juba,“ lisas ta mu tuba vaadates. Muigasin ning võtsin mehe käest riided. Elu hakkas tõesti siia sisse tulema juba, ma tundsin seda, ma tundsin end kodusemalt siin. Läksin voodi juurde.
Vanad teid ja asja olin ma juba maha visanud niisiis polnud midagi muud, kui uued peale panna ning oligi kombes. „Toit on kahekümne pärast valmis,“ kuulsin ma veel Joonast, enne kui ta sealt lahkus.

Lõpuks valmis istusin voodile ja jäin tuba silmadega uurima. Siin toas oli nii palju mälestusi, nii halbu kui ka häid. Pilk langes kellale, mis näitas et aeg oli alla minna. Lootsin, et Alex oli lahkunud nüüdseks, kuid pidin pettuma, kuna alla jõudes oli tema see, kes köögis askeldas. Ta oli seljaga minu poole. Vaatasin teda hetke ja kikivarvul pöörasin selja ja hakkasin ära minema, kui noormees äkitselt suu avas. „Sinu koht on akna all.“
Sõna koht riivas teravalt mu kõrva. „Ma pole koer, kellel on koht,“ uratasin talle ja pöördusin alla-andlikult kööki. Kuidas ta teadis, et ma sinna olin tulnud? Ma tulin küllaltki vaikselt ja pealegi ma polnud ainus, kes sööma pidi tulema. Lauani jõudes nägin aga ainult kahte taldrikut. Alex läheb siis ikkagi ära? See mõte ajas mind nihelema. „Siin on ainult kaks taldrikut,“ ütlesin muuseas ja näppisin kahvlit, tehes nägu, et sean neid korralikult. Selle peale suutsin ma turtsatada.
„Ma tean, Joonas läks välja, ta ei söö meiega,“ tuli vastus mille peale ma Alexi poole kulme kergitades vaatasin. Seda polnud ma oodanud. Nii palju siis mõttest, et ma elan üle siinse külastuskäigu. Neelatades istusin oma 'kohale'.
„Sul pole selle vastu midagi, ega?“ uuris poiss tuues nüüd toidu lauale, mis oli üsnagi isuäratava välimusega. Suu hakkas vett juba jooksma.
„Ma nägin teda ju alles,“ kortsutasin kulmu ning alles nüüd jõudis kohale, mida Alex mult küsinud oli. „Ei, midagi pole vastu,“ lisasin kiirelt minnes põskedest kergelt roosakaks. Alex naeratas ja istus minu vastu. Ta ei asunud toidu kallale vaid jäi mind uurivalt silmitsema.
Kartlikult tõstsin pilgu. Meie pilkude kokkusattumisel läbis mind taaskord elekter. Tumedad silmad oli endiselt ligitõmbavad ja salapärased. „Mida?“ pärisin niheledes.
„Sa oled muutunud,“ kostis ta mu küsimuse peale, mille peale ma huulde hammustasin.
„Sa ka,“ pomisesin ning võtsin endale siis süüa. Ma ei tundnud end mugavalt. Ma ei olnud arg tüdruk, kuid ma kartsin praegu noormehele uuesti otsa vaadata. „Palun, lõpeta minu vaatamine, sa ei näe mind esimest korda,“ lisasin ma vaiksemalt. Alex ei liigutanud end hetke, kuid ohkega hakkas ka temagi endale süüa ette laduma.

„Kus sa olnud oled?“ uuris ta minu poole vaatamata, siis alles söandasin tema poole kiigata.
Kaalusin mida vastata sellele küsimusele. „Californias,“ ütlesin viimaks selle saladuse siis välja. Kaua ma ikka seda varjan, eks?
Alex noogutas ja tõstis pilgu minule, ma ei langetanud ega pööranud pilku ära. „Mida sa seal teed?“ jätkas ta pärimist.
„Ülikoolis olen, onu ei rääkinud seda sulle? Või sa ei suutnudki seda talt välja uurida?“ viimane osa tuli pisut õelam, kuid ma ei suutnud end tagasi hoida. Mulle polnud kunagi istunud see, kui keegi mind ülekuulata tahtis. Alex lihtsalt turtsatas selle peale õnneks.
„Mida õpid seal?“ küsis ta järgmiseks. Vangutasin pead.
„Ausalt, ma ei taha oma elust rääkida,“ ütlesin ma valjemalt.
„Millest sa tahad siis rääkida, Amanda?“ ka Alexi toon oli muutunud tugevaks, leebus kadus sellest ning asendus jahedusega. Pöörasin pilgu toidule ega vastanud midagi. Neli aastat ja me suhted olid täiesti karil. Me ei osanud üldse enam rääkida, isegi mitte rääkida, rääkimata muudest suhetest.

Rohkem meil teemat üles ei tulnud. Sõime vaikides, mis oli rõhuv ja täis elektrit. Me olime nagu sütikpommid. Lõpetasin söömise kiirelt ning viisin taldriku kraanikaussi, kus selle ka puhtaks pesin.
„Mis sul lennukis juhtus?“ tuli järsku küsimus. Nooruki toon oli tõsine, liiga tõsine, see ei meeldinud mulle üldsegi.
„Kas te olete mu onuga parimateks sõpradeks saanud, et te jagate kõike oma vahel?“ sisistasin pahaselt ega vastanud küsimusele.
„Vasta mu küsimusele... palun,“ isegi võlusõna ei teinud seda küsimust leebemaks.
„Ürita rohkem,“ pomisesin pead raputades. Hakkasin köögist lahkuma kui tugev haare mu käsivarrest kinni võttis ja mu jõuliselt tagasi tõmbas.
„Sa ei räägi minuga nagu sa teed seda oma onuga ega oma sõpradega,“ ütles ta jäiselt, mille peale mul tekkis kananahk ihule. Alex meenutas mulle vana teda, seda, kes mind tappa üritas, seda kes ei kartnud kasutada vahendeid, mis haavasid ja tegid haiget.
„Keri põrgu, sina ei ole mitte keegi, kes minult võib midagi küsida või nõuda. Veel vähem mind puudutada!“ vastasin vihaselt ja üritasin end vabaks tõmmata aga Alex tugevdas koheselt oma haaret. „Lase mind lahti!“ karjusin ta peal nii, et tundsin kurgus valu. Mu häälepaelas olid rooste läinud.
Noormees silmitses mind kurjalt mõne sekundi, kuid lasi mind siis lahti ja rohkemate sõnadeta lahkus ta köögist, mitte ainult köögist, vaid hetk hiljem kuulsin ukse paugatust. Teadsin, et see oli tema. Silmad muutusin korraga kipitavaks ning vesiseks. Oleksin tahtnud nutta aga ma keelasin endal seda teha. Ma ei nuta Alexi pärast, mitte tema, mitte kunagi.

Mingi aeg oli onu tagasi tulnud. Ma ei olnud seda tähelegi pannud. Lamasin selili oma voodil ja silmitsesin tuimalt lage. Endiselt veensin end, et ei tasu Alexi pärast nutta, et poiss ei vääri seda, et ma ei murdu tema pärast aga see veenmine polnudki nii kerge, kui alguses arvasin. Kostus vaikne koputus ja sulgesin silmad. Mul polnud tahtmist rääkida.
„Mis juhtus?“ küsis Joonas tuppa astudes. Mu silmad oli kinni, kuid tajusin mehe liikumist. Ta jäi minu voodi kõrval seisma vaadates mulle ülevalt alla. Avasin vastumeelselt silmad, kuid ei vastanud kohe midagi. Mida ma oleksin vastata osanud? Arvatavasti oli Alex juba onule rääkinud.
„Ma lähen homme ära, ma lähen tagasi,“ teatasin talle vaikselt. Mees vaatas mind ja ohkas. Ta lükkas mu jalad kõrvale ning istus mu voodiservale. Joonas meenutas iga asjaga mu isa, iga liigutus, iga sõna, hääletoon. Suutmata oma pisaraid tagasi hoida tundsin, kuidas mööda mu põske kuum pisar alla veeres. „See oli viga, ma poleks pidanud tulema,“ nuuksatasin kibedalt.
„Oh Amanda..“ turtsatasin, Joonas ei osanud midagi öelda, kuidas ta saakski? Ta ei teadnud, mis toimunud oli, miks ma siit üldse ära läksin. Vahest ma tõesti vihkasin oma elu. „Sa teadsin algusest peale, et tagasi tulek on raske,“ lausus mees rahulikult. Jah, teadsin aga ma polnud ikkagi valmis selleks. Raputasin vaid pead. „Sa tulid siia Thomase pärast, ürita tema pärast kasvõi vastupidada, ma ei palugi sul jäädagi siia, kuid võiksid natukeseks ajaks jääda,“ jätkas ta. Joonase hääletoon oli nii mõistev, nagu saaks ta aru. Ning jällegi tõi ta välja õige põhjuse. Ma olin siin Thomase pärast, Thomase, selle kartulikoore värvi juustega poisi pärast. Poisi pärast, keda ma teadsin praktiliselt terve oma elu.

Ei, ma ei tahtnud kauemaks siia jääda, kuid mehe toon pani mind ümber mõtlema. Thomas oli seal, kui mina teda vajasin. „Sa meenutad mulle mu isa, sa ei tundu nii karm, kui tema aga samas pole ma sind vihasena näinud,“ ütlesin vaikselt, mille peale ta suu naerule läks.
„Ega mind ilmaasjata ta vennaks nimetata,“ sõnas ta pead kallutades. Muigasin selle peale.
„Kas mulle tundub või sa tõesti muretsed Thomase pärast?“ küsisin ma järsku. Kust see küsimus tekkis, seda ma ei teadnud. Alles nüüd hakkasin ma mõtlema sellele. Joonas tahtis, et ma tuleksin siia tagasi, mitte tema pärast, mitte kellegi teise pärast, vaid Thomase pärast ning see kuidas onu poisist rääkis, sellel oli kummaline kõla.
„Ei, sulle ei tundu see valesti, ma muretsen tema pärast nagu muretsen ma ka sinu pärast,“
vastas ta mõni hetk hiljem mulle mõtlikult otsa vaadates.
„Sa ei pea minu pärast muretsema,“ muud ma öelda ei osanudki. Mees rääkis ausalt, seda oli tema toonist arusaada. Minu sõnade peale naeratas mees korra, kuid tõsines siis.
„Mis juhtus lennukis?“ küsis ta küsimuse, mida ma Alexiga vältisin. Oigasin vaikselt ning ajasin end istukile.
„Onu... sel pole tähtsust, see läks mööda, minuga on kõik korras,“ üritasin talle seda nii tõeselt rääkida kui võimalik, kuid mees seda uskuma ei jäänud. Pilk andis mulle mõista, et palun ära valeta.
„Amanda, sa tead, et sa saad mind usaldada, eks?“
Noogutasin.
„Siis palun räägi minuga,“ aina raskemaks läks põiklemine. Kuidas ma saan põigelda sellise palve peale? Mul oli tunne nagu ma valetaksin isale.
„Ma ei saa sulle seda rääkida,“ pomisesin nördinult ja langetasin pilgu enda kätele, mis mu süles olid. Mees jälgis mind endiselt.
„On see sellega seotud, mis neli aastat tagasi oli?“ küsis Joonas, tõstsin pilgu ehmunult onule.
„Mis neli aastat tagasi juhtus?“ kordasin küsimust, nagu ma poleks aru saanud küsimusest.
Taun. Onu noogutas mu küsimuse peale.
„Ma tean, mis toimus, ma tean mida sa tegid, ma tean kõike, Amanda.“
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Naughty
Kärbes ämblikuvõrgus
avatar

Female Postituste arv : 2306
Age : 25
Asukoht : Harjumaa

PostitaminePealkiri: Re: Soov 2: ülestõus   23/1/2016, 17:36

Tere!

Mis see meil siis nüüd siin on??

Kas ma peaks lugema äkki enne esimese Soovi? Praegu kerisin põgusalt üle, aga mulle tundub, et see kurvivaim tuleb ette võtta. :)


Viimati muutis seda Naughty (24/1/2016, 22:02). Kokku muudetud 1 kord
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Everleigh
Magus maius
avatar

Female Postituste arv : 2031
Age : 29
Asukoht : Tallinn

PostitaminePealkiri: Re: Soov 2: ülestõus   24/1/2016, 21:43

Hei! Very Happy
Esimene osa oleks soovitatav tõesti. Mul on teist hooaega kirjutatud juba varem aga kuna DR' on pm lõpetatud siis ma saan natuke tegeleda juttudega, mis DRi pärast pooleli pidid jääma. Loodetavatsti tuleb millegi muu kirjutamine hästi välja Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Naughty
Kärbes ämblikuvõrgus
avatar

Female Postituste arv : 2306
Age : 25
Asukoht : Harjumaa

PostitaminePealkiri: Re: Soov 2: ülestõus   24/1/2016, 22:01

Ma juba veidi lugesin seda esimest ka. Päris haarav, aga kuna püüan siin ise ka usinasti kirjutada, mida väikese maimukese kõrvalt teha on päris keeruline, siis see ei lähe ilmselt nii kiiresti kui tahaksin, samas mingi huvi on selle vastu tekkinud, seega iga võimalik vaba moment püüan selle ikka ette võtta. Hiljem siis ka mõni asjalikum kiidu või kriitikanoot. Oleneb loetust, eks. :)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Sponsored content




PostitaminePealkiri: Re: Soov 2: ülestõus   

Tagasi üles Go down
 
Soov 2: ülestõus
Vaata eelmist teemat Vaata järgmist teemat Tagasi üles 
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 1
 Similar topics
-
» Soov 2: ülestõus
» 1448'a järjejutt: ''Surm''
» Soov {LÕPETATUD}

Permissions in this forum:Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
MEIE JUTUD :: Isikulised jutud :: Everleigh looming-
Hüppa: