Katsumused

Proloog
Kõik mu ümber ja mu sees käib ringi. Pimedus, must, mu ümber on must, jah, just seda se ongi. Kas põrgu näeb siis selline välja?

Pilgutasin silmi, päike paistis silma. Mu ümber oli valge. Neli valget seina, mina, lamamas voodil. Vaatasin ümberringi, jah, neli seina ja lagi. Nagu tavaliselt. Ma olin ka seekord ellu jäänud. Aga miks? Saatus, miks sa mind nii kiusad?
"Kelly, sa oled ärkvel?" kuulsin oma kasuema hüüet läbi udu.
"Kuidas ma küll muretsesin." Muretsesid sa jah, nõid.
Ma vihkan oma kasuema, tema pärast see kõik juhtubki, tema näitas mulle mu võimet, õpetas seda kasutama. Aga ma ju ei tahtnud seda, see ei ole minu elu.
Ta kallistas mind ja tundsin ta kalli parfüümi lõhna, pressib mu niigi vaeselt isalt raha välja. Isa, kus su silmad on. Kuulsin kuidas järsku täitsid palati laste kiljed. Ohh, mu kasuema kaks poega on siin. Kes nemad siia lubas? Õnneks olen varsti 18 ja saan oma elu alustada, minema siit, siit nõmedast kohast, mida osad kutsuvad koduks. Palatisse astus haiglaõde: "Niisiis, Kelly Konttee, teie vigastused paranevad, me lubame teid koju, kuid te peate vaikselt lamama. Te olite kaua koomas, keegi ei uskunud, et te üles ärkate."
Kooma? Millest ta räägib? See oli ju eile, eile kui ma katuselt alla hüppasin, lootes surma saada. Selle kõige pärast mis viimasel ajal toimunud on... Või siis mitte nii väga viimasel.. Kui kaua ma koomas olin? Ai, pea valutab. Mu ümber läks kõik jälle pimedaks, sulgesin silmad ja jäin magama.


Ma eeldan, et selles polnud veel aru saada, mis toimuma hakkab ja nii ongi parem :)

No lõpuks tahaks aru saada, mis toimub, nii et ootan uut osa. :)
Huvitav algus oli. Natukene pikemad võiksid ehk järgmised osad olla. :) See oli selline sissejuhatuse moodi asjake. Tahaks teada, mis Kellyga juhtus ja mis võimetest jutt käib.