Kõik on pahupidi

Loodan, et ei tule väga jube lugu

------------------------
1.osa - Külajoodik

Kellahelin päästis mu sellest keemia tunnist või vähemalt ma lootsin nii.
     „Kuhu te enda arust lähete? Õpetaja lõpetab tunni.“ sõnas Ljudmilla ehk siis meie keemia õpetaja.

  „Õpetaja Ljudmilla. Miks siis see kell vajalik on?“ küsisin ma ruttu, et ma oma katset lõpule ei peaks viima, kuna muidu ma laseks klassi õhku.
  „Kell annab märku, et hakkame lõpetama.“
   „Mida iganes.“ pobisesin ma oma ette ja valasin piima pisikese klaasi sisse kus oli igasugust keemia aineid sees.
Järsult käis pahvatus ja klass oli tossu täis. Ma teadsin, et ma suudan seda. Kõik jooksid klassist välja ja õpetaja eksles tossu sees.

   Ma olin ausalt öeldes uhke enda üle, kuna see oli viimane tund jooksin ma riietushoidlasse. Võtsin oma punase mantli, musta salli ja mustad platvormid. Viskasin koti õlale ja lahkusin koolist. Kodutee oli õnneks lühike. Korteri ette jõudes mõtlesin ma ümber. Ma ei läinud koju, vaid läksin tiigi äärde.

~Tiigi ääres~

Siin ma sain oma mõtteid tuulutada, aga mitte just päris korralikult kuna mu aju külmus tuules ära. Praegu on talvine aeg ja igal pool lapsed ehitavad lumememmesi, teismelised ilastavad poe taga, vanurid joovad põõsa all, kassid kräunuvad uste taga ja koerad kusevad igale poole.

Ma olin lahkumas, kui järksu ilmus välja mu ema.
  „Tule Mirtel. Hüppa peale.“ hüüdis ema autoakna prao vahelt.

~Autos~

   „Kuhu me lähme?“ küsisin ma ema käest.
  „Me lähme ühe inimese juurde kes teeb meile juukseid.“
  „Juuksur,“ plärtsusin ma talle vastu.

~Juuksuri juures~

Jälle see suur, korrapärane ja valge salong. Käime emaga koguaeg siin. Tegelikult ainult siis, kui emal vaja on.
  „Sina istud sinna ja mina siia.“ osutas ema minu toolile.
Tegin väikseid tibu samme, et mitte sinna toolile istuda. See must tool nägi nii rasvane välja, kuna kõik kes seal on istunud on kindlasti seal peeru lasknud. Kuna mina olen perfektsionist, siis võtsin paberi ja nühkisin paberiga selle puhtaks.
Juba juuksur tuli oma ruumist välja ja ma pidin ruttu sellele rasvasele toolile istuma.

   „Tere Mirtel. Kas teeme jälle otsa lõikust?“ küsis minult mu juuksur Anton.
  „Jah Anton, aga seekord ma sooviksin ka otsad teha tumesiniseks. Blondile juuksevärvile peaks see hästi peale jääma,“  palusin ma Antonilt.
Anton noogutas pead ja tõi oma eksperdi juukseasjad välja.
Seal toolil olles märkasin ma seksikat poissi.

Üritasin mitte välja paista, aga siis küsis Anton minult väga imeliku küsimuse.
   „Kas sulle meeldib see poiss seal?“
   „Ei, ta lihtsalt on ilus,“ vastasin ma vaikselt.
   „Kui soovid temaga rääkida, siis pole probleemi. Ta on minu poeg.“

Ma jahmusin ja punastasin natuke. Ma ei teadnudki, et tal poeg oli.
   „Kui võib küsida, siis mis ta nimi on?“
   „Tema nimi on Sander. Ta on sinu vanune, sobiksite hästi kokku,“ oli Antonil irve näol ja vahtis mulle otsa, nagu ma peaksin kohe Sandri naiseks hakkama.
  „Sinu soeng on valmis,“ ütles mu juuksur ja määris mulle veel mingisugust arbuusi lõhnalist asja peale.

Ema oli ka just valmis saanud ja hakkasime ära minema. Mina ei öelnud midagi, kuna ei tahtnud, et Sander  mind vaataks. Minu ema ehk Katariina suudab alati kõik vastupidiseks muuta. Ta hõikas üle salongi ja Sander just siis vaatas mind. Mul oli tegelikkuses hea meel, et ta vaatas mind.

Kõndisin uhkelt salongist välja ja astusin ema valgesse autosse. Tee peal ei rääkinud me emaga sõnagi. Korteri ette jõudes ma jooksin ma ruttu tuppa, võtsin riided ära ja tormasin arvutisse.
Jälle polnud mulle keegi midagi kirjutanud. Ma sobin pigem poe taha külajoodikuks.

Kaua kaua, olen ma, teinud tööd, aeg on elada..

    Järsku kõlas see laul mu peas. Ma arvan. Tuli välja, et mu telefon helises. No mina lihtsalt arvan, et mu mitte olemas olev sõber Jussike helistas mulle. Võtsin oma praepanni ehk oma telefoni öökapilt ja vaatasin seda. Võõras number.
Oi! Äkki ongi minu sõber Jussike, kõlas mul järsku peast läbi. Võtsin kõne räsinud häälega vastu.

„Siin üksik joodik. Kuidas saan teid aidata?“ vastasin ma kõnele, mul lihtsalt oli igav, muidu ma olen kuidagi rõõmsam

„Hei! Kas Mirtel kuuleb? Siin Sander, noh su juuksuri poeg. Sa peaks mind mäletama kuna sa minumeelest vaatasid mind terve tänase päeva.“

„Eee… ja, Mirtel kuuleb.“

„Oh tore! Kuule, kas saaksid täna minuga õue tulla, isa ütles, et kui ma tegevust ei leia pean oma väikest sugulast hoidma.“  küsis Sander kuidagi kähiseva häälega.

No loomulikult ma päästan ta sellest piinast, mida väikesed lapsed tekitavad.
„Ikka saan.“

„Okei, ma olen varsti siis sinu maja ees.“

„Ee..,“ ei jõudnud ma lauset juba lõpetadagi kui juba ta oli kõne  kinni pannud.
Sellest tuleb lõbus õhtu. Ma arvan, loodan, sooviks.
Kõndisin nii aeglasti kui ma sain vannituppa juukseid kammima.

Vannituppa jõudes ma jälgisin peeglit. Tegelikult ennast.
Olen naturaalne inimene, ma ei meigi ennast . Kiiret mul ei olnud kuhugi.
Kui ma hakkasin vannitoast välja minema ma libastusin.

„Karl!“ karjusin ma täiest kõrist
Igaksjuhuks ütlen. Karl on mu debiilik väikevend, kes jätab oma asjad igale poole vedelema ja loodab et mina need tema tuppa transpordiks.

„Tänan elu, et just enne välja minekut sa lased mul valu käes piinelda.“ mossitasin ma omaette.

 Ma nägin välja nagu tolgus põrandal, kes karjub üksinda. Loomulikult, mul polnud kedagi kodus. Igatahes, ma tõusin seljavalu käes püsti ja jooksin ruttu puidust trepilt alla. Ma libisesin välisukse juurde ja ma nägin seal midagi, mida ma poleks uskunud.  

Sandril olid käes punased roosid ja šokolaadi kompvekk.

„Aww,“ ütlesin ma üsna koera häälega, „mille jaoks?“

„Ma ei teadnuki, et tüdrukule ei või kingitusi teha.“

„Minule ikka võib,“ ütlesin ma talle seda irve näol.

Ma viisin roosid tuppa, viskasin laua peale ja jooksin õue tagasi.

„Lähme?“ küsisin ma Sandrilt.

„Lähme.“

  Samal ajal kui mina vaatasin ümber ringi linde võttis Sander mul käest kinni. Tema vaatas minu poole ja mina tema sinistesse silmadesse.

Äkki ta üritab mind suudelda? mõtlesin ma vaikselt

Ta tõmbas mind enda keha vastu ja lükkas mu juuksed kõrva taha. Ta lähenes mulle vaikselt oma peaga ja ma pöörasin ruttu pea kõrvale. Kui ma näo tagasi pöörasin oli Sandri näos näha pettumust.

„Ma ei ole veel valmis. Ma näen sind alles teist korda ja sa üritad mind juba suudelda.“ nähvasin ma Sandrile tusase häälega ja tõmbasin enda käe tema käest lahti.

Hakkasin kodu poole kõndima. Ma ei vaadanud tagasi, kuna ei tahtnud haiget saada.
Koju jõudes ootas mind veel üks paras üllatus. Ema oli kodus.

„Mis sa mõtled, et sa võid ilma küsimata väljas käia? Sa isegi ei helistanud mulle. Ma jätan su nädalaks koduaresti.“ karjus ema mu peale.

Ma kõndisin emast tuimalt mööda ja jooksin nuttes oma tuppa.

-------------------

Kuidas tundub?

See Sander tüüp on väga kahtlane
Lambist teab, kus Mirtel elab ning muidugi on tal tema number ka olemas..Hästi läheb.
Sündmused arenesid kuidagi liiga kiirelt.
Loodan, et järgmises osas on kirjeldusi natuke rohkem.
Uut! :)

2.OSA - SEKS MULLIVANNIS

Ma olin oma nutmised ära nutnud ja hakkasin vaikselt mõtlema. Ema on ju minu jaoks kõike teinud ja nüüd kui ta mu ühe korra koduaresti paneb, siis mina löön põnnama. Kosusin ennast ja läksin alla, et emalt ümber kinni võtta ja kallistada teda. Vaikselt trepist alla kõndides märkasin ma oma roose ja šokolaadi kompvekki. Mida küll ema minust arvab? Et luusin poistega ringi ja magatan neid? Mitte kunagi.

„Kuule ema,“ võtsin emalt ümbert kinni ja embasin teda.
Ema embas mind vastu ja vastas: „Kuulan Mirtel.“
„Ma ei tahtnud nii, ma oleks pidanud sulle helistama.“
„Ära muretse, see oli õnneks hoiatus veel ja see koduarest, see unusta ära. Järgmine kord on pahasti,“ vastas ema mulle rõõmsa häälega ja tegi mu laubale musi.

  Jess! Ma olen õnnelik, et mul nii hea ema on. Tippisin tagasi oma tuppa ja mulle tuli meelde Sandri jätmine sinna parki. Ma olen nii õudne inimene! Jooksin spurtides parki tagasi. Sander istus pingil, pisarad voolasid tal mööda põski. Mida ma teen? Kui ma temaga räägin, saab ta jälle lootust ja siis kui tal on lootus kõrgel, siis olen mina juba Patrickuga ja teen talle uuesti haiget. Ma istusin temast umbes 20m eemal olevale pingile, lootes, et ta mind ei näe. Mõtlesin Patrickule, mõtlesin Sandrile, mõtlesin emale ja mõtlesin endale.
 Ma lähen hulluks ära. Otsustasin koju minna, sest ma ei soovinud Sandrile haiget teha.
Minu päev möödus voodis lebotades ja magades.

„Mirtel! Sa oled 10min sisse maganud!“ karjus ema alt

Miks peavad hommikud nii rasked olema? Vedasin oma laisa tagumiku riidekapi juurde. Võtsin sealt oma kõige soojemad retuusid, pika-varrukalise särgi ja mustad sokid. Vannitoas pesin hambad ja kammisin juuksed ära. Libistasin ennast mööda käsipuud alla ja sõin paar ema tehtud pannikooki koos vaarikamoosiga ära. Vaatasin paar minutit Käsnakallet.
Ema juba karjus, see tähendas seda, et ma pean uksed lukku panema, telefoni võtma ja kooli minema. Lehvitasin emale ja kõndisin kooli.

Minul on kool kõige lähemal, see on jube. Õnneks on nüüd koolis mul keegi, keegi kelle pärast ma sinna üldse lähen. Partick juba istus koolis, raamatukogu juures. Kõndisin vaikselt tema juurde ja istusin maha. Patrick kallistas mind koheselt ja ma tundsin soojust. Ma isegi ei tea teda ja too juba kallistab. See meeldib mulle.

„Eem.. Tere?“ ütlesin ma arglikult Patrickule
„Tere Mirtel,“ vastas Patrick mulle

Issand! Kuidas ta mu nime juba teab? Mu nimi kõlas ta huulte vahel nagu hommikune linnulaul mu kõrvus.  Ma jõllitasin ta pähklipruune silmi, mida katsid õrnalt ta kuldpruunid juuksed.  Koolibuss jõudis ja kõik jooksid raamatukogu juurde ja hakkasid oma asju ajama. Kärt lehvitas mulle. Kärt on mu parim klassiõde ja suhteliselt ja juba õe eest. Lehvitasin talle vastu.

Kallistasin Patricku veel ja läksin Kärdi juurde.
„Kellega sa seal kallistasid? Õhuga?“ Kärt hakkas naerma.
„See on meie kooli uus õpilane Patrick, ta käib meie klassis ju.“ ütlesin ma jahmunult.
„Seal pole kedagi ja meie klassis pole ühtegi Patricku,“ ütles Kärt imelikult
Mida? See ei saa nii olla.

 Ma hingasin sügavalt sisse ja ei leppinud sellega, mida Kärt ütles. Ma olin terve koolipäeva üksinda ja lõpuks kurvalt koju läinud. Jälle läbistas mu mõtteid Sander. Ma soovisin talle helistada, aga ma ei saanud seda teha. Ma tegin talle ju haiget, aga ma võtsin ennast kokku, võtsin oma praepanni  ja valisin viimasena väljunud kõne. Ma tegin sügava hingetõmbe ja juba telefon kutsus.

„Siin Sander, kes kuuleb?“ võttis Sander kuidagi lõbusa häälega vastu.

Ohkasin ja vastasin talle: „Siin Mirtel, kui sa ikka mind mäletad.“

„Jah, ma mäletan. Mida sa soovid?“ langes Sandril hääl.

„Ma tahaks sinuga kokku saada, et vabandada oma käitumise eest.“

„Täna kell seitse pargis,“ ütles Sander ja pani toru ära.

Kas te ei pannud midagi tähele? Sandri hääl langes, kui ta kuulis, et see mina olen. Ma olen vist nii halb siis. Igatahes, las see jääda. Mul oli aega täpselt kaks tundi. Ma hakkasin õppima. Ekool on nagu põrgu, nii kui seda vaatad, siis oled omadega  surnud. Nii, mul on homme kaks kontrolltööd. Üks ajaloos ja teine venekeeles. Matemaatikas on homme tunnikontroll. Ega see matemaatika õpetaja on paras tolgus. Me pole uut teemat võtnud ja too küsib minult:

„No, Mirtel. Palju on ruutjuur jagatud f2-ga  pluss 291,192cm?“ oma kähiseva häälega.

Mul on aju asemel pähkel, kui sedagi. Ma loodan, et ma Sandri juuresolekul ei hakka matemaatika arutama temaga. See oleks piinlik. No ja ajalugu. Meil on iga kahe nädala tagant kontrolltöö ajaloos. Ma ei tea lihtsalt. Mul ei ole eriti ajalugu vaja ju. Või on? Sa ei lähe ju töö intervjuule ja sinult küsitakse, kes on Herodotos. Kui seda ei tea, siis kao minema, tolgus.

  Venekeelest ma saan aru. Mõelge, kui jube see oleks. Olete kassapidaja ja siis tuleb venelane, küsib, kus asuvad kaitsevahendid. Oletame, et saad aru poolest lausest ja sa näitad talle kondoome. Ei, ma ei ütle, et see halb oleks, aga tunnen kaasa sellele naisele, kes sideme asemel kondoomi peab kasutama.

Kell hakkas saama seitse. Ma läksin igaks juhuks varem kohale. See park oli ise enesest juba õõvastav. Kõik tatistavad end seal. Nägin eemalt juba Sandrit. Ta jooksis minu juurde ja kallistas mind.

„Tsau Mirtel! Kuule läheks ujuma?“ küsis Sander ruttu.

„Okei, okei. Aga kuhu?“

„Kalev spaasse,“ luges Sander mu mõtteid.

Me suundusime Kalev spaa poole. Meil ei olnud palju kõndida. Poole tee peal võttis Sander minult käest kinni ja ma punastasin. Mis tal nüüd plaanis on?

Olime jõudnud spaa juurde, me maksime summa ja läksime riideid vahetama. Mõlemal oli nii palju raha, et osta omale ujumisriided, sest me ei käinud kodust läbi. Mina ostsin endale tumesinised bikiinid. Sandri ostu ma ei näinud. Minu kapi number on 101. Vahetasin riided ära, panin selle kummipaela kätte ja läksin. Kui  ma Sandrit nägin, oli tal jalas mustad ujumispüksid.

„Kuhu lähme?“ küsis Sander.

„Läheks mullivanni,“ osutasin ühe mullivanni peale.

Kõndisime selle juurde. Vesi oli nii soe. Me istusime Sandriga ühe teise mullivanni lähedusse, seal olid ka teismelised, aga natuke vanemad. Või vähemalt tundusid nii. Me ajasime Sandriga oma asju, kui järsku kuulsime kõrvalt mullivannist hääli. Nad olid just tegemas oma isiklikku asja. Me vaatasime Sandriga nende poole ja nad suudlesid ja tegid seda suurte-inimeste-asja. Järsku ulpis Sandri taskust välja kondoomi pakk.