MEIE JUTUD

Järjejuttudele pühendatud foorum
 
PortalHomeCalendarKKKOtsiKasutajagrupidRegistreeriLogi sisse

Share | 
 

 Põrgust paradiisi

Vaata eelmist teemat Vaata järgmist teemat Go down 
AutorTeade
Bubblegum
Juubilar
avatar

Female Postituste arv : 166
Age : 17
Asukoht : Kodu.

PostitaminePealkiri: Põrgust paradiisi   2/5/2014, 23:29

.


Viimati muutis seda Bubblegum (28/11/2014, 00:19). Kokku muudetud 1 kord
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
kiku979
Juubilar
avatar

Female Postituste arv : 168
Age : 18
Asukoht : in Paradise called Fid¾i

PostitaminePealkiri: Re: Põrgust paradiisi   2/5/2014, 23:50


Algusosa on päris hea
Ja Connor mulle juba meeldib Very Happy
Praegu ei oskagi midagi täiendavat öelda

Niiet uut!
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Bubblegum
Juubilar
avatar

Female Postituste arv : 166
Age : 17
Asukoht : Kodu.

PostitaminePealkiri: Re: Põrgust paradiisi   1/7/2014, 01:27

.


Viimati muutis seda Bubblegum (28/11/2014, 00:20). Kokku muudetud 1 kord
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Bubblegum
Juubilar
avatar

Female Postituste arv : 166
Age : 17
Asukoht : Kodu.

PostitaminePealkiri: Re: Põrgust paradiisi   26/10/2014, 02:35

.


Viimati muutis seda Bubblegum (28/11/2014, 00:20). Kokku muudetud 1 kord
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Bubblegum
Juubilar
avatar

Female Postituste arv : 166
Age : 17
Asukoht : Kodu.

PostitaminePealkiri: Re: Põrgust paradiisi   8/11/2014, 17:39

4.

„Ma ei tule!“ Lajatasin Connori pakutud musta pluusi voodile ning istusin sinnasamma. Connor jälgis mind murelikult, justkui oodates, et nüüd ma murdun ja hakkan nutma. „Ära ole selline partypooper, El! Sa tead, et ma viin su sinna kasvõi sunniviisiliselt. Sa kas paned selga midagi, mida ma sul selga panna soovitan, või tuled sinna paljalt. Sinu valik!“ lausus Connor nüüd juba stoilise rahuga. „Oh, okei. Ma siis panen selle selga… Ee, kas sa saaksid palun selja keerata või midagi?“ küsisin Connorilt ebalevalt, kartes, et poiss mu keha näeb. Mitte, et sellel midagi viga oleks olnud, aga ma olen alati selline häbelik plika olnud.
„Jumal küll! Ma siis panen silmad kinni.“ Noormees sulges oma silmad ning asetas nende ette peopesad.
Sikutasin üle pea enda valge maika. „Vau, El! Ma ei teadnudki, et selle kampsiku alt võib midagi sellist välja tulla. Tõsiselt ka,“ kostus mu selja tagant. Rohkemat Connor öelda ei jõudnudki, sest hetk hiljem olin ma tema kõrval voodis ning peksin poissi nii kuis jaksasin.
„Sa ju ei öelnud, et ma – aih – piiluda ei või. Ai! Kas sa palun lõpetaksid?“ inises nooruk valust. Seepeale puhkesin ma naerma ning katkestasin oma tegevuse, mõistes, et olen ikka veel poolpaljas.
„Vabandust,“ laususin ning libistasin ruttu sünge särgi selga. „Ausalt, miks sa ennast varjad? Sa oled ilus tüdruk, kellel pealekauba nupp nokib. Miks sa varjad ennast nende kampsunite alla?“ küsis Connor pisut mornilt ning jäi mu vastust ootama. „Sa isegi ei tunne mind veel nii hästi, et seda kõike öelda. Ehk olen ma hoopis vastik mõrd, kes visati eelmisest koolist välja ja...“ Ma ei jõudnud oma lauset lõpetada, sest Connor segas mu jutule väga ebaviisakalt vahele.
„Ma tunnen sind piisavalt, et seda öelda, Felicia! Ma mõistan tüdrukuid piisavalt hästi ja usu mind; tüdrukud, keda sina kirjeldasid, ei ole sellised nagu sina. Luba mul ennast aidata! Luba mul end saada kasvõi järje peale ja edaspidi läheb kõik lihtsamalt. Ma aitan sul sõpru leida. Ma aitan sul seltskonda sisse sulanduda. Luba mul sind aidata!“ Poisi hääl värises ning tema peopesad ühinesid vestluse keskmes hetkeks paluvalt. „Selles ongi asi, Connor, ma ei taha olla nagu teised. Ma tahan olla mina. See mina, kes loeb päevast päeva raamatuid ja ei häbene seda. See mina, kes kannab õudseid kudumeid ja riideid, mis talle isegi ei sobi, aga ei häbene seda. See mina, kes häbeneb iseenda loomust. Sina ju ei mõista, sest sa oled alati olnud poiss, keda on jumaldatud, aga mina pole kunagi olnud s e e tüdruk, keda kõik armastavad. Oeh, ma arvan, et mu peotuju on rikutud. Sa võid üksi minna,“ sosistasin vaikselt ohates. Kurb tunne aga ei jõudnud kaua kesta, sest järgmisel hetkel olin ma voodipinnast kõrgemal ning siputasin oma jalgu, et maha pääseda. Lasin kuuldavale kiljatuse ja puhkesin laginal naerma.
„Pane mind maha, Connor, kohe!“ hüüatasin kilgates ja hetk hiljem seisin kahe jalaga parkettpõrandal. „Kas ma mitte ei öelnud, et ilma sinuta ma siit ei lahku?“ küsis Connor sõrmega mu ribidesse surgates. „Jah, sa võid alla minna, ma tulen kohe järgi,“ vastasin kõhklevalt ja osutasin näpuga ukse poole. Connor pööritas silmi ning lahkus.
Tal oli õigus. Ma poleks pidanud olema nii kuradima endassetõmbunud. Ma oleksin pidanud teistega suhtlema, ära hoidma kõik need vastikud lood, kiusamised. Kõik selle, mis valitses minu eelmises koolis. Oleksin võinud rääkida. Nad olid ju ka inimesed, lihtsalt õelamad. Rääkides saab alati midagi ära hoida. Võib-olla poleks ma saanud ära hoida kiusamist, aga need kõige jõledamad asjad... Äkki oleksid nad mõistnud, et minu peksmine tekitab mulle jäädavaid arme ja, et see toob kaasa talumatu valu. Või, et pea vetsupotti surumine võib mind tappa. Et nemad oleksid selles süüdi jäänud. Ma tundsin alati kergendust, kui keegi ütles, et: „Tal on ju valus.“ või „Ta võib surra.“ Jah, keegi ei kuulanud, aga k e e g i märkas ja see on juba märkimistväärt. Enamjaolt nad küll ei märganud. Tavaliselt minu kiusajad naersid. Naersid, sest ma oigasin. Naersid, sest ma anusin, et nad lõpetaksid, aga lõpp tuli alles siis, kui tunnikell õpilased tundi saatis. See tunnikell ei teadnud, mida koolijütsid tol hetkel tegelikult korda saatsid.
Ma varjasin oma näo kätega ja vajusin mööda seina allapoole. Tundsin, et silmist tikkusid välja pisarad ja püüdsin neid ära pühkida, kuid pisarad ei kuulanud. Neid tuli järjest rohkem kuni lõpuks ma lihtsalt istusin ja nutsin. Meenutasin kõiki neid hetki, mil minust keegi ei hoolinud. Mälestusi, mil ma olin liiga nõrk, et midagi öelda. Kordi, mil suutsin vaid paluda ja anuda, et nad lõpetaksid ja mu lõpuks rahule jätaksid. Ja järsku...
Järsku enam polnud pisaraid, mida nutta ja nuukseid, mida kuuldavale tuua. Aeglaselt, väga aeglaselt, tõusin ma põrandalt ning astusin peegli ette, et silmad kuivatada. Connor oli ilmselt juba hullumas. Ma nägin välja üsna kohutav. Ripsmetu¹¹, mille noormees mul ripsmetele käskis kanda, oli silmade all laiali ning ma meenutasin prostituuti, kes just ilma rahata tööd oli teinud. Tõmbasin kiirelt vatipadjaga üleliigse mustuse ära ning olin valmis minema. Võtsin voodilt oma koti ja silusin pisut seelikut ja pluusi, mis Emirelle kapist laenatud olid. Seejärel kõndisin ma toast välja, sulgesin selle ukse ja jalutasin trepist vaikides alla. Kuulsin, kuidas keegi käivitas automootori ja teadsin juba, et ilmselt pani Connor auto sooja, sest väljas oli õhtuti üsna külm.
Esikusse oli valmis pandud paar kingi. Ilmselt tegi seda Emirelle, sest ma olin talle öelnud, kuhu ma lähen. Ta oli minu üle õnnelik ja pakkus mulle enda riideid, et ma end pisut kindlamalt tunneksin. Tundsingi. Emirelle hilbud andsid mulle mõista, et ma olen ilus ja, et ka mina võin siin maailmas keegi olla.
Kõlas vali ja läbilõikav heli ning ma eeldasin, et Connor on valmis minema. Mõne sekundiga varjasid kasuema jalatsid mu jalgu ja ma olin valmis. Sättisin veel pisut juukseid ja astusin uksest välja, et silmitsi seista sügise kõige külmema õhtuga. Septembrikuus olid sel aastal tohutult jahedad õhtud ning enamik inimesi kandsid juba talvemantleid ja kombinesoone. Kaasaarvatud mina, kuigi täna olin ma selga pannud nahktagi, mis kõleda külma hiiglaslikul moel minuni juhtis.
„Ja sa jõudsidki,“ lausus Connor auto juures seistes ja mind hindavalt silmitsedes. „Kas-Kas sa oled nutnud, El?“ Poisi hääl oli valulik, justkui tahtnuks ta süüdistada selles ennast. Pöörasin näo kõrvale, et ta mu silmi ei näeks ning raputasin pead. Ühe käega haaras nooruk kinni mu käsivarrest ning tema teine käsi libises vaikselt mu põsele. Connor pööras mu näo enda poole ning ahhetas. „Miks? Miks sa nutsid? Kurat, ma ju ei oska sind aidata, kui sa mulle ei räägi!“ Ta hääl oli kähe ja hirmus. Hetkeks tekitas see mulle külmavärinad. „Sa tuletasid mulle kõik meelde,“ pomisesin vastuseks ja tõstsin silmad maast, et talle otsa vaadata, „kõik mu vaevad ja piinad. Valu ja viha.“ Noormees vabastas aeglaselt mu käe, kuid hoidis põske endiselt oma käe all. „Kas mina tegin seda sulle? Anna andeks, Felicia!“ Poiss põimis oma käed ümber minu ja paar minutit seisime me vaikuses ja embasime. Tema kallistus oli soe ja tugev. Ta vabandas niiviisi minu ees, sest ei osanud muudmoodi seda asja lahendada. Ja mina? Mina olin õnnelik, sest nüüd sai ta ilmselt aru, et ei pea mind enam tüütama mu minevikuga ja võib lasta elul edasi minna.
„Kas mitte sina polnud see, kes ei tahtnud peole hilineda?“ Vabastasin nooruki oma haardest, naeratasin ning istusin autosse.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Vaimude Tund
Posija
avatar

Female Postituste arv : 488
Age : 19
Asukoht : kirjutab

PostitaminePealkiri: Re: Põrgust paradiisi   9/11/2014, 02:14

Annan märku, et olen ka lugema hakanud  Very Happy
Ma ei jõudnud praegu küll kõike läbi lugeda, kuid loen esimesel võimalusel  Wink


Viimati muutis seda Vaimude Tund (18/1/2015, 21:11). Kokku muudetud 1 kord
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Vaimude Tund
Posija
avatar

Female Postituste arv : 488
Age : 19
Asukoht : kirjutab

PostitaminePealkiri: Re: Põrgust paradiisi   18/1/2015, 21:10

Olen selle ammu läbi lugenud, aga pole kommenteerinud veel...
Kõigepealt peaksin ütlema, et sa oled iseloomuga veits mööda pannud... Soovi korral seletan lähemalt
Ja siiiis - miks sa eelnevad osad ära oled kustutanud? Kas sa ei kavatse seda jätkata enam  Question
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Sponsored content




PostitaminePealkiri: Re: Põrgust paradiisi   

Tagasi üles Go down
 
Põrgust paradiisi
Vaata eelmist teemat Vaata järgmist teemat Tagasi üles 
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 1
 Similar topics
-
» Paradiis

Permissions in this forum:Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
MEIE JUTUD :: Jutud :: Armastus-
Hüppa: