Lõuend

Kirjutasin teisipäeva öösel kella 1-2 vahel öösel (tellimus)monoloogi
Pühendusega Griffule

***
Mis see on, mille järele me nii näljaselt januneme? Millest nii tugevalt kinni hoiame? Riskime ja mängime, kuid kardame hetke, mil see äkitselt lõppeda võib?
Kas elu on lihtsalt üks võimas, aegade alguses paika pandud tsüklite suletud ring, mille ootused on kõigile läbi ajastute samaks jäänud?
Kasva, et hakata õppima.
Õpi, et hakata tööle.
Tööta, teeni ja kuluta teenitut, et sinust oleks kasu.
Hoia mehhanismi töös!
Lihtsalt püsi elus, et olla üks värvipigment suures hallis massis...
Ära esita küsimusi!
Lihtsalt eksisteeri.
Ära mõtle, vaid tegutse!
Milleks kogu see vaev, kui elamist üldse sellise sõnaga nimetada võib? Et olla eeskujuks järgmisele põlvkonnale, kes on sinust sõltuvad, et korrata seda lõputut tsüklit, mida me nimetame armastavalt ilusaks eluks?
Kas igaüks meist on lihtsalt tavaline mutrike suures edasiliikuvas masinas, mille suunda me arvame end teadvat?
Kardame olla midagi rohkem tähelepanu püüdvat, et murda end vabaks ahelaist, mille orjadeks me saame hetkel, kui ellu sünnime?
Kui oleme ise oma elu kunstnikud, peaksime lisama igavale elulõuendile rohkem värve, kuid miks me seda siis ei tee?
Maailm on ju värve täis ja elu on ühekordne lõuend.

Mulle meeldis. Kuidagi sügavamõtteline...

Aitäh :)

Mulle meeldis ka!
Sa oled nii andekas, kahju, et ma ise lühijutte ei oska hästi kirjutada.   

Aitäh, shine Küll sa arened selles vallas ka, sa ju kirjutad ka nii-nii hästi!