MEIE JUTUD

Järjejuttudele pühendatud foorum
 
PortalHomeCalendarKKKOtsiKasutajagrupidRegistreeriLogi sisse

Share | 
 

 Saatus

Vaata eelmist teemat Vaata järgmist teemat Go down 
AutorTeade
*Rainbow*
Narkar
avatar

Female Postituste arv : 47

PostitaminePealkiri: Saatus   27/11/2013, 19:53

Teen esimese osa, loodan et tuleb hea.
Kriitikat ka, et saaksin end parandada
:)
Lühike on, järgmised tulevad pikemad.
----------------------------------------------
SAATUS
1.OSA – SISSEJUHATUS


    See purunes tuhandeks killuks. Killud libisesid ja lendasid igale poole laiali. Jälgisin natuke neid kilde, tundes sees sama valu, mida tundsin ka pärast seda surma. Ega mul ka enam pole vaja elada, kui vanaema surnud. Tema mõistis mind kõige paremini. Astusin vaikselt klaasikildudesse. Kõigepealt kand ja siis varbad. Füüsiliselt ei tundnud ma midagi, aga vaimselt tundus kõik mulle koost lagunemas. Seest ainult põles ja kõik oli murdumas.

Väike krõbin käis talla alt läbi ja see oli kõik. Suundusin vannituppa, et mõelda oma elu üle. Minu peas käis mitu mõtet läbi. Miks vanaema mulle nii tegi? Kas ma olen tõesti nii inetu? Miks mind kõik vihkavad? Kas ma jäängi selliseks?

Seda aitas leevendada ¾ileti tera. Tuhnasin ema asjades ja selle ma ka leidsin. Seekord peab see õnnestuma. Igakord kui ma üritan enesetappu teha jõuab ema kohale, aga seekord ma arvestasin ajaga. Potsatasin vaikselt üle vanni ääre ja tõmbasin varruka ülesse. Võtsin tera ilusti kätte ja alustasin oma katsega. Tõmbasin õrnalt joone vasakult paremale, see ei ole just kõige kiirem viis, aga arvestasin õnneks ajaga normaalselt.

Esimene lõige ei olnudki nii hull. Järgmine tuli sügavamale ja järjest sügavamale need jooned läksid. Lõpuks ma ei kannatanud enam, kuna valu tungis läbi mu keha ja tegi mulle haiget. Ma langetasin tera maha ja kõik mu ees läks aina pimedamaks. Ma tahtsin seekord vanaema juurde minna, muidu kui ma olen üritanud enesetappu teha, olid need sellepärast, kuna kõik kiusavad mind, peksavad, mõnitavad ja naeravad minu üle.

Ma avasin oma silmad, mõtlesin et olen juba taevas, vanaema minu kõrval. Kuid ei, arstid ja minu ema olid minu kõrval.
„Miks sa mulle koguaeg nii teed? Kas sa arvad et ma talun seda? Ära enam nii tee,“  seletas ema paaniliselt. Emal oli lohakalt tehtud hobusesaba ja punane mantel, mille ma kinkisin talle. Ta nööbid olid poolenisti kinni ja arstid olid oma valgetes kitlites. Ma ei jõudnud emale sõnagi öelda, kui arst mulle juba ebameeldiva süsti tegi.

Ema hoidis tugevalt käest kinni, nagu oleks ma viimast korda temaga.
„Kas te saaksite korraks tulla?“ palus tüse ja siilipeaga mees mu ema.
Arstid lahkusid samaaegselt ja sisse tuli peenike, mustade teksapükstega ja karvane vest seljas. Täiesti ilus ja korralik krunn oli peas.

Ta istus mu voodi äärele ja vaatas mulle tuima näoga otsa, pliiats oli tal kohe valmis kirjutama.
„Mis te mõtlete, et ma hakkan nüüd teile kõike rääkima ja kurtma oma muredest?“ küsisin ma ühte kulmu kortsutades ja teist kergitades.
„Ei, ega ma nii. Te räägite mulle ainult sellest, miks te ennast lõigute.“
Ma reetsin ennast. Mu suu hakkas kohe rääkima.
„Koolis mind mõnitatakse, pekstakse, kiusatakse ja  naerdakse minu üle. Mul suri ka just vanaema ära, kes mind ainukesena mõistis.“
Tema ainult noogutas ja kirjutas kõik ülesse mis mu suust välja tuli.

„Okei, aga miks ema sind ei mõista?“
„Ta isegi ei kuula mind. Praegu me kolisime Eestisse tagasi, aga muidu me kolime tihti, sest ta töö nõuab seda temalt,“
järsku hakkasid pisarad mööda põski jooksma. Ma oleks tahtnud et need tagasi sisse jookseks, sest ma pean näitama, et olen tugev.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Shadowpaw
Totaalne lumememm, noh!^.^
avatar

Female Postituste arv : 258
Age : 18
Asukoht : Tartu

PostitaminePealkiri: Re: Saatus   28/11/2013, 17:20

Hea, ainult see häiris kuidas arst rääkis. Tema küsimused olid natukene imelikud. Pealegi läks ta kohe üle sinatamisele.
Näiteks see: "Okei, aga miks ema sind ei mõista?" oli veider. Parem oleks olnud: "Mõistan, et teil on raske vanaema kaotusega leppida, aga teil on ju ka ema, kes toetab teid." vms.

Muidu tundub põnev jutt ning ootan uut osa Wink.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
*Rainbow*
Narkar
avatar

Female Postituste arv : 47

PostitaminePealkiri: Re: Saatus   24/1/2014, 19:48

Tean, pole ammu kirjutanud SadVabandan.
---------

Ta sai aru, et mul on raske. Ta mõistis mind. Too naine võttis oma taskust rätiku ja ulatas selle mulle.

„Kuivata oma pisarad nüüd ära. Keegi ei vääri neid.“ vastas naine.

Kuivatasin oma pisarad õrnalt ära, sest tavaliselt kui ma neid kuivatan on siis ka mul valus. Enne kui ma alustasin edasi rääkimist, küsisin ma tema nime.

„Anna, see on minu nimi.“

Vähemalt seegi hea. Mõtlesin alguses, et ta on Malle või Ellen.
Ma vaatasin lakke ja üldse ei mõelnud millelegi.

„Mis edasi on juhtunud nende kolimistega?“

Ehmatasin ja vaatasin ruttu uuest Anna poole. Ma soovisin sel hetkel, et mul oleks keegi. Keegi, kes mind toetab ja mind embaks. Mitte mu ema.

„Ma ei soovi sellest enam rääkida.“ pöörasin talle selja ja vaatasin aknast välja.

Ta tõusis püsti ja väljus. Sisse ei tulnud enam kedagi. Lõpuks sain vaikust. Jälgisin seda helesinist taevast, valgeid pilvi ja säutsuvaid linde.  Tõusin haigla voodist istuli ja uurisin, kas kuskil mingisugust maiust on.
Ukselink vajus vaikselt alla. Kärmelt viskasin ennast voodisse pikali ja tegin suured silmad.
Sisse astus minu perearst dr. Jänes.

„Kuidas siis meie väiksel Betul läheb?“ küsis ta minult hellitava häälega.

„Ma pole Betu, minu nimi on Annabel. See ei ole ju raske nimi. Või on?“

„Nimi nimeks, tahtsin sulle tegelikult öelda üht asja. Sa võid oma asjad alles homme kokku pakkida ja koju minna. Su ema oli nõus võtma arstid, kes sind igapäev vaatamas käivad. Nii kauaks, tõi su ema sulle vahepeal kodust sulle su arvuti. Ta arvas, et sul on seda vaja.“

„Vähemalt tõi mulle arvuti, aga mis mõttes ta palkab mulle arstid.“ nähvasin ma tusase häälega.

„Küsi oma emalt järgi.“ vastas Jänes ja kõndis mu palatist välja.

Oeh, imetlesin oma imekaunist punast sülearvutit. Vajutasin hõbedast nuppu. Nii kui facebook’i sisse läksin, ilmus mu ette mitu sõnumit ja teadet.

Sõnumites oli:


Mark Jõgisoo:
Annabel, palun vasta mu kirjadele. Sa pole neile kolm päeva vastanud. Ega sa haiglasse pole jälle sattunud? Muretsen su pärast juba. Tuhat musi ja kalli sulle püksi.


Anders Kiil:
Annabel! Ma igatsen sind juba. Miks sa pole vastanud? Ma täiega igatsen sind. Ma olen ühte ja sama pluusi nädal aega kandnud, kuna seal on sinu lõhn küljes. Musi, kalli sulle
:)

Need olidki tegelikult ainukesed kirjad mis mulle on ilmunud. Teadetest on ainult mängu taotlused.
Ma ei tea mis neil minuga on. Armas on see, et nad on olnud juba kaksteist aastat parimad sõbrad.

Kirjutasin neile mõlemale vastu, et nad ei muretseks. Sulgesin arvuti ja heitsin pikali, et teha väike uinak.

Hommikul ärkasin autos ja taha vaadates ma nägin haiglat, aina kaugemale ja kaugemale minemas.
Ette vaadates nägin oma ema. Vahel ta võib ingel olla.

„Kuhu me suundume?“

„Koju mu kallike. Koju.“
vastas ema naeratades ja teed jälgides.

Ohkasin sügavalt ja jälgisin teed. Mõtted jooksid mu peast läbi tuhat korda.

„Ema kuule, kas me kolime veel ära?“ küsisin ma murelikult.

„Ma ei tea veel.“ ohkas ema ja ta helerohelised silmad vajusid kuidagi alla poole.

Koduteed on kõige paremad. Ilusa valge ja suure maja ette jõudes jooksin ma ruttu tuppa. Küll on hea kodus olla. Mul oli kuidagi ebameeldiv tunne kehal. Vaatasin ennast ja avastasin, et mul oli ikka veel haigla kittel seljas ja sussid jalas.  

Ema jõudis ka tuppa. Toidukotid käes ja ohetamas. Ta ulatas mulle minu telefoni.

„Näe palun, üks poiss helistas sulle mitu korda. Võtsin lõpuks vastu ja ta pidi kell kolm siin olema.“

„Kell on ju kohe kolm.“
vastasin ma ja vaatasin kella.

Jooksin ülesse, riideid vahetama. Valisin lillelise kleidi, mustad tennised ja tormasin vannituppa. Kleidi sain ruttu selga, aga tennised olid väikseks jäänud. Pressisin neid jalga ja kammisin juuksed ära. Ruttu ka hambad puhtaks ja oligi kõik.

„Ta on siin.“ hõikas ema.
Jooksin ruttu alla, tegin emale põsemusi ja läksin välja.

„Annabel!“ Mark jooksis minu juurde, tõstis mind õhku ja kallistas mind.

„Terekest jah Mark.“ vastasin rõõmsameelselt.

„Ma ei hakka sinult midagi pärima. Kuule, ega sa pahane pole kui Anders meiega tuleb.“

„Ei ole. Ilma temata ei saagi väljas käia.“
vastasin.

Kõndisime käest kinni Andersi poole.

-----------
Loodan, et järgmised tulevad pikemad.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Sponsored content




PostitaminePealkiri: Re: Saatus   

Tagasi üles Go down
 
Saatus
Vaata eelmist teemat Vaata järgmist teemat Tagasi üles 
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 1
 Similar topics
-
» Loomade saatus [lühijutt]
» Destiny - vampiirijutt, aga ei meenuta mitte milleski Videviku saagat (poolik)
» Saatus

Permissions in this forum:Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
MEIE JUTUD :: Jutud :: Draama-
Hüppa: