MEIE JUTUD

Järjejuttudele pühendatud foorum
 
PortalPealehtOtsiLatest imagesRegistreeriLogi sisse

 

 Kooruv tapeet

Go down 
3 posters
AutorTeade
DragonFly
Juubilar
DragonFly


Female Postituste arv : 161
Age : 23

Kooruv tapeet Empty
PostitaminePealkiri: Kooruv tapeet   Kooruv tapeet Icon_minitime26/3/2014, 21:13

Eeem... Jah. Ma olen seda lugu juba üpris palju kirjutanud ja nüüd lõpuks otsustasin ka proloogi avaldada. See lugu ei tule ilmselt, ILMSELT, väga pikk. Vähemalt ma loodan. Very Happy
Aga üldiselt ma kardan, et see on üpris selline ära kirjutatud teema, et jah... Paljud on vist sellest kirjutanud ja... Noh jah, aga siiski ei suutnud ma seda mitte kirja panna. Ilmselgelt ei tule see eriti huvitav, aga jah, oli vajadus see kirja panna. Razz
Nii et... Proloog, mis on väga lühike. Peabki olema. Vist...  Very Happy



Kooruv tapeet


Proloog

Ta vaatab veel viimast korda siia, minu poole. Ma tean, et see on viimane kord. Keegi ei tule neist kõigist enam mitte kunagi tagasi. Mitte keegi. Jäävad ainult need, kes on koguaeg olnud. Kes pole kunagi lahkunud. Nemad ei lähe kunagi. Nemad jäävad igeveseks minuga. Kuigi ma ei oska nende siin olekust enam lugu pidada – nad on koguaeg siin olnud. Ma pole saanud olla hetkegi nendeta. Sellepärast ei oskagi ma neid väärtustada. Vähemalt nii kaua, kuni ka nemad lahkuvad.
Õnneks või kahjuks ei lähe nad kunagi. Ilma minuta.
Jah, ta vaatab veel endiselt. Silmitseb mind. Justkui pidades sisemist arutelu, kas jätta minuga hüvasti või mitte. Ka tema silmad on segadust ning ka kurbust täis. Egoistlikult loodan, et minu pärast. Loodan, et ma olen talle midagi tähendanud. Vähemalt natukenegi.
„Hästi,“ alustab ta vaiksel sosinal nagu kartes, et keegi soovimatu teda kuuleb.
„Mingu Sul kõik hästi.“
Lõpp. Kõige lõpp. Minujaoks. Temajaoks on see uus algus. Uus algus uues kohas. Temal on veel terve elu ees. Ja mina. Minul on ees üks pikk, liigagi pikk, ootamine. Täieliku lõpu ootamine. Ehk saabub see kiiresti. Loota ju võib.
Need sõnad kõlasid nii lõplikult. Nii rusuvalt. Justkui sooviks ta vaid siit kiiresti ära saada, mida ta ilmselt tahtiski. Nagu ta ei tahaks enam minuga mitte kunagi tegemist teha. Ilmselt ka see on tõsi, kuid ma ei taha nii. Ma ju ei suuda. Kuigi jah, minu arvamus ja tunded ei loe. Pole kunagi lugenud.
Pärast nende viimaste sõnade ütlemist ta keerab pea taas valguse, uue tuleviku, poole. Ja ta lihtsalt läheb. Astub viimased sammud siin. On veel viimased hetked minuga.
Nemad juba ootavad teda. Nendejaoks ei tähenda minu juurest lahkumine mitte midagi. Nemad teevad seda tihti. Vahest et liigagi tihti. Ja seetõttu nad enam ei hooli. Ma usun, et esimese minusugusega jätsid nad ehk isegi hüvasti. Ehk nad isegi hoolisid temast. Aga ma ei usu, et nad kunagi läksid tema juurde tagasi. Seda ma ei usu. Keegi ei lähe.
Ta istub nende juurde autosse. Kõik nende asjad on juba seal. Juba ammu. Ta vaatab ikka veel mind pilgus mäslemas kurbus ja igatsus. Muidugi on seal kuskil ka ootus, uudishimu ja kõik muu, mis koos minemisega kaasneb. Teda ootab uus elu. Hea elu.
See on küll vale. Vähemalt minujaoks. Aga sellistel hetkedel olen ma kade. Kade nende peale, kes saavad minna. Jätta kõik selja taha ja enam mitte kunagi tagasi tulla. Unustada. Sellistel inimestel on kergem. Kergem elada. Kas ka parem, seda ma ei tea. Kuid kergem. Ja ka see on üpris tähtis. Vähemalt tänapäeval.
Ja mina. Mina, kes lihtsalt on. Kes lihtsalt eksisteerib. Inimesed tulevad, olevad ja lähevad. Jätavad minu üksinda. Nemad unustavad, aga mina mitte. Nagu alati. Nii see käibki. Selleks ma olengi. Et valu tunda. Et hoolida. Et seda kõike lihtsalt välja kannatada. Koos hoida. Keegi peab ka seda tegema.
Keegi ju ei arva, et mina võiksin midagi tunda. Midagi mõelda. Millestki, kellestki, hoolida. See kõik tundub ju võimatu. Mina lihtsalt ju olen. Eksisteerin. Olen alati eksisteerinud.
Aga, mis saaks siis kui igavesti vaikinud seinad räägiksid?
Tagasi üles Go down
shine
Helmut
shine


Female Postituste arv : 906
Age : 28

Kooruv tapeet Empty
PostitaminePealkiri: Re: Kooruv tapeet   Kooruv tapeet Icon_minitime30/3/2014, 22:03

Väga hästi kirjutad, suurepäraselt lausa.
Igaljuhul ootan uut! Very Happy 
Tagasi üles Go down
Vaimude Tund
Posija
Vaimude Tund


Female Postituste arv : 488
Age : 25
Asukoht : kirjutab

Kooruv tapeet Empty
PostitaminePealkiri: Re: Kooruv tapeet   Kooruv tapeet Icon_minitime14/7/2014, 22:22

Uue ootel Very Happy
Tagasi üles Go down
DragonFly
Juubilar
DragonFly


Female Postituste arv : 161
Age : 23

Kooruv tapeet Empty
PostitaminePealkiri: Re: Kooruv tapeet   Kooruv tapeet Icon_minitime19/8/2014, 17:44

Suured-suured tänud. :)
Eeem, uuega läks natukene aega... xD Mul oli küll mitu osa juba valmis kirjutatud, kuid siis ühel hetkel enam ei meeldinud ja kustutasin kõik ära. Kirjutasin jälle uue ning kustutasin. Ka selle oleksin peaaegu ära kustutanud, kuid andsin alla. Masendav on ainult kustutamiseks kirjutada... xD
Ja nagu ma mainisin, siis see osa pole just kõige parem. Lihtsalt ei suutnud ma muud moodi seda kirja panna. Oh, lühike on ka...
Kriitikat. :)

Kesvatera
Osa I


Aeg, palun. Ära võta minult mu mälestusi. Palun. Ära võta minult ainukesi asju, mis on mulle veel jäänud. Ära luba mul unustada neid, kes hoolisid. Nende silmi. Nende näojooni. Nende pilku. Nende käsi. Nende hoolimist. Nende tundeid. Neid. Aeg, palun.

Aeg, kas Sa ei hooli? Kas Sa ei kuule mu soovi? Aeg, palun. Ära jäta mind nendest ilma. Palun. Mälestused on kõik, mis mulle on veel jäänud. Jäänud hoolimisest. Jäänud tunnetest. Jäänud tervest oma elust. Tervest oma loost. Kas ka Sina ei hooli enam, aeg? Kas ka Sina oled unustanud? Jäänud ilma oma mälestustest?

Aeg, lase neil edasi hoolida. Neil minu mälestustes. Lase neil edasi elada. Minu mälestustes. Ma ei palu muud kui mälestusi. On seda liialt palju, kui palun vaid mäletamist? Hoolimise mäletamist. Tunnete mäletamist. On seda liialt palju, kui küsin vaid elus olemise mäletamist?
Mul pole ju midagi. Mul pole ei tundeid, inimesi ega ka elu. Ma olen tühi oma aja ära elanud maja, kellest enam keegi ei hooli. Keda enam keegi väärtuslikuks ei pea. Kui mul pole mälestusi, pole mul midagi. Mitte midagi. Ainult vana väsinud mööbel on mu sees. Kuid see on ainult raskuseks. Justkui sangpommiks jala küljes. Mälestused on midagi enamat. Mälestused on justkui uks maailma. Maailma, kus käib veel elu. Kus olen mina veel elus. Mälestused on justkui raamat, mis voodihaigele elust on jäänud. Mälestused on kõik, mida ma vajan.

Ma mäletan. Mäletan väga hästi, kuidas esimesed inimesed siia saabusid. Väike perekond. Ma mäletan neid, kuid veel paremini mäletan ma ennast. Mäletan ma uut ja ilusat maja, kes oli ootusärev, hooliv ja sõbralik. Mäletan ma oma noort ja kogematut armastust, mida ma valimatult kõigile jagasin. Mäletan kõiki neid tundeid, mis mind valdasid. Mäletan, aga ei tunne.

Ka praegu on siin inimesed. Samuti väike perekond. Samuti otsimas endale kodu. Kõik on just nagu siis. Kõik. Väljaarvatud mina. Kus on nüüd mu tunded? Kus on nüüd mu armastus? Kus on kõik see, mis minus siis veel oli? Kuhu see on kadunud? Kuhu aeg selle viinud on? Aeg, ütle mulle see koht ja ma otsin selle üles. Otsin oma tunded üles. Otsin oma elu üles. Kas see on kuskil siin samas? Kuskil minu sees? Keldris? Pööningul? Või hoopis keset suurt elutuba? Ehk hoopis siin samas väikses lastetoas, kuid ma lihtsalt ei märka seda. Ei leia seda. Aeg, kas Sa oled võtnud minult ka nägemise?

Perekond lahkub. Nagu alati. Vanasti tulid mõned ka tagasi, kuid enam seda ei juhtu. Nüüd on aeg oma töö teinud. Aeg on võtnud minult ka perekonnad. Ta on võtnud mult kõik. Nüüd käivad ainult mõned siin. Korraks, et vaadata. Et oma kartustele tõendust leida. Selle ka nad leiavad. Alati. Tõenduse sellele kartusele, et ma olen üks järjekordne vana oma elu ära elanud maja. Täpselt selline nagu kõik teised. Kes ikka tahaks endale sellist vana ja väsinud maja? Mitte keegi.

Ma olen muutunud täpselt selliseks, milliseks ma kunagi kartsin muutuda. Täpselt selliseks nagu ma lubasin, et ei muutu. Ma olen ennast petnud. Kuid siis olin ma liiga noor ja rumal, et mu lubadusi võiks tõsiselt võtta. Ma ei olnud siis veel elu näinud. Ei teadnud veel, milline on maailm. Ma olin lihtsalt üks noor ja kogenematu maja keset noort metsa. Nüüdseks on see mets vanaks kasvanud. See on tihe ning kõle. Puud on nii kõrged ja paksud, et isegi päike ei paista nendest läbi. See mets on muutunud täpselt selliseks nagu mina.

Ma poleks kunagi nooruses arvanud, et ajal võib olla selline vorm nagu praegu. Sellest ajast mäletan vaid aja venimist ja ruttamist. Mäletan vaid seda, kuidas aeg koguaeg muutus. Kuidas tal polnud kindlat vormi. Sekundid tiksusid ja tiksuvad praegu samas tempos, kuid tol ajal mõjutas aeg mind. Ma panin teda koguaeg tähele. Ma justkui otsisin lohutust sekundite möödumisest ja nende minutiteks saamisest. Aeg muutus pidevalt koos minuga. Või mina koos ajaga. Siis oli aeg osa mu elust. Justkui miski, mille järgi ma pean elama. Aeg oli koguaeg koos minuga. Kuid mina polnud kunagi stabiilselt ühesugune. Ma muutusin. Aeg koos minuga.

Nüüd enam aega kui sellist ei eksisteeri. Nüüd olen ma justkui sellelt rattalt maha astunud. Enam pole aeg minuga. Enam ei otsi ma lohutust ajast. Nüüd on ajal kindel vorm. Ta on, aga kuskil kaugel. Kuskil minust eemal. Aeg läheb omas tempos edasi, aga nüüd on see tempo minu omast erinev. Ta ei mõjuta mind enam ning mina ei mõjuta teda. Me oleme lahku kasvanud. Me mõlemad kõnnime oma rada pidi edasi. Ehk puutuvad meie jalad isegi sama rada, kuid aeg on mind järgi ootamata ette kiirustanud ning nüüdseks ehk isegi unustanud, et tal kunagi minusugune seltsiline oli. Ehk on ta uue kaaslase leidnud. Uue ja noorema. Sellise, kes mina vanasti olin.

Kuulen jällegi alt hääli. Jällegi on keegi siia tulnud. Jällegi on keegi siia tulnud lihtsalt selleks, et siit ära minna. Et mind üksi jätta. Selleks, et seda teha peab ju siia tulema. Muidu ehk ma ei mõistaks. Ei mõistaks, kui vana ning väsinud ma olen. Kui mõttetu. Teisiti ei saaks ju mulle seda öelda.
Kui ma midagi veel tunneksin, siis ilmselt oleks see üksindus. Kuigi tegelikult ma pole üksi. Pole kunagi olnud ja ilmselt ei hakka kunagi olema ka. Üksildus on suhteline. Nagu ka kõik muud asjad. Peale üksinduse tunneksin ka ilmselt tühjust. Kuigi ma ei saaks tunda kunagi õiget tühjust, kui mu sees oleksid tunded. Ma poleks siis tühi. Tunded täidaksid mingi osa minust. Kui aga tundeid poleks, ei saaks ma tühjust tunda. Kindlasti tunneks ma osalist tühjust, kuid täielikku tühjust pole võimalik tunda. Tühjus lihtsalt on. Nagu ka üksindus, kui välja arvata see, et üksindust saan ma tunda. Kuid samas ka see lihtsalt on. Olenemata sellest, kas sa oled üksi või mitte.

Ehk on siiski parem tundmata. Ehk on parem mitte midagi tunda, kui üksindust ilma üksi olemata ning tühjust ilma tühi olemata? Ehk ma tegelikult ei tunnekski, vaid kujutaks ette. Manaks enda sisse tunded. Ehk mul pole neid kunagi olnudki. Ehk olen ma alati neid vaid ette kujutanud. Olen ennast uskuma pannud, et ka mina olen. Olen elus. Tunnen. Olen jällegi endale valetanud? Ehk ongi tunded vaid valed, mida ma olen endale ette söötnud?

Ma olen alati kõiges selles aega süüdistanud. Selles, kes ma praegu olen. Olen anunud ajalt tagasi oma mälestusi. Oma tundeid. Olen teda süüdistanud enda muutmises. Kuid ehk olen ma ise see? Ehk olen ma ise see, keda peaksin paluma? Kellelt peaksin oma mälestusi tagasi anuma? Ehk olen ma ise selle kõik endalt võtnud?

Ma ei tea, mis, kuid miski ei meeldi mulle selles majas. Ma ei tea, kas just ei meeldi või pigem tekitab kõhedust. Tülgastust. Miski siin selle sees ning ka ümber. Selle maja ümber olevas metsas. Miski terves minu uues kodus. Kodu on liialdav ning pealiskaudne väljend majale, kus ma olen elanud vaid paar tundi. Samas ei saa ma seda ka lihtsalt majaks kutsuda. See on määratud saama minu koduks. Vähemalt mõneks ajaks. Parem sellega leppida. Muud ei jää üle. Kuni uue koduni. Uue samasuguse odava, vana ning väsinud majani.

Väsinud. Ma ei tea, miks see maja tundub niivõrd väsinud.  Ometigi on mööbel selle sees veel värske. Tapeet tundub veel korras. Mitte midagi selle maja sisemuse juures ei võiks kostitada sõnaga väsinud. Maakler on ilmselt kõvasti vaeva näinud. Samas miski selles majas on väsinud. Miski nende tugevate puulaudade taga. Miski selle tapeedikihi all. Miski seal kuskil, kuhu mina ega keegi teine ei pääse.
Tagasi üles Go down
Vaimude Tund
Posija
Vaimude Tund


Female Postituste arv : 488
Age : 25
Asukoht : kirjutab

Kooruv tapeet Empty
PostitaminePealkiri: Re: Kooruv tapeet   Kooruv tapeet Icon_minitime29/8/2014, 00:37

Oiiiii kui ilus! Very Happy
Oleksin isegi nutnud, kui aeg poleks mult mu pisaraid võtnud...
Ps. Ma tean, mida sa tunned, ka mina kirjutasin ainult kustutamiseks Wink
Tagasi üles Go down
DragonFly
Juubilar
DragonFly


Female Postituste arv : 161
Age : 23

Kooruv tapeet Empty
PostitaminePealkiri: Re: Kooruv tapeet   Kooruv tapeet Icon_minitime11/9/2014, 15:03

Oh, sa võtsid mult sõnad... Nii ilus kommentaar. Aitäh. Aitäh. Suured tänud. See tähendab mulle palju, väga palju.


Siit tuleb ka siis uus osa. Ma tegelikult ei ole täiesti kindel, kas ma isegi oma mõttest täpselt aru saan, kuid samas ei taha ma seda teisiti kirjutada. Ehk isegi suudaks, kuid ei tahaks. Aga ma loodan, et teie saate. Very Happy

Eee jah. Kohe vägagi lühike tuli... Ja kriitikat ikka ka. :)

Osa II

Vahel taban end mõtlemast, et ehk tegelikult polegi. Pole seda maailma, pole neid inimesi. Pole midagi. Et on lihtsalt tühjus. Tühjus, mina ja mu kujutlusvõime. Et see kõik on lihtsalt vaid mu kujutlusvõime. Kõik need inimesed, lood, asjad... Kõik. Isegi seesama mets mu ümber. Justkui see kõik oleks vaid mu fantaasia. Et tegelikult pole midagi. Isegi mitte mind. Minu maja.

Ehk elab iga hing tühjuses? Tühjuses koos enda loodud maailmaga. Enda loodud tunnete, piiride ja kujudega. Ehk me ise loomegi enda keha? Enda piirjooned? Enda kuju? Loome keha, mille sisse me enda hinge peidame. Mille taha me varjume. Mille me justkui vabanduseks endale ette söödame. Ehk pole meie hing sündinud koos kehaga? Ehk loome me selle kõik ise?

Ehk kukuks kõik seinad kokku vaid ühe nipsatuse järel?

Tüdruk istub. Istub rätsepaistes kirju lapiteki peal ning kribib midagi kulunud kaustikusse. Kaustikut täidavad lisaks helehallidele joontele, mis kokku saades pisikesed ruudud moodustavad, ka tihedalt üksteise kõrvale pikitud mustad pisikesed tähed. Need moodustavad tiheda peaaegu loetamatu mustri, mis katab juba pea pooli kaustiku lehti.

Ma tahaksin seda maja kuidagigi kirjeldada. Kirjeldada mõne emotsiooniga. Mõne tundega. Aga ma ei suuda. Isegi kui ma surun enda selja vastu selle maja tapeediga kaetud seina. Isegi siis ei suuda ma leida ühtegi emotsiooni. Ma võin vaid kirja panna mõne umbmäärse sõna, mille ma lõpuks kuskilt ajusopist leiaks, kuid see poleks see õige. See sõna ei suudaks kirjeldada seda maja.

See maja pole väsinud. See maja pole tühi. See ei ole vana. Ta on midagi muud. Midagi rohkemat, kuid samas vähemat. Need seinad on külmad ja kõvad, kuid ka need ei ole õiged sõnad selle maja enda kirjeldamiseks. Öeldakse, et silmad on inimese hinge peegel, kuid mis on maja hinge peegel?


Mis siis kui seda tüdrukut tegelikult pole? Mis siis kui pole ka seda kaustikut? Pole neid sõnu ega tähti? Pole midagi? Mis siis kui see kõik ongi vaid mu ettekujutlus? Ehk kui ma lõpetaksin ette kujutamise, poleks tema asemel midagi. Oleks ainult tühjus. Lihtsalt tühjus. Isegi mitte voodit, tekki ega tapeeti. Isegi mitte seina. Isegi mitte maja. Mitte midagi poleks.

Ehk oleme me kõik lihtsalt üksikud hinged, kes enda ümber olevasse tühjusesse maailma loovad?

Kuid milline see tühjus välja näeks? Milline näeb välja tühjus? Milline näeb välja tühi ala? Nii tühi, et sellel pole isegi värvi. Et tegelikult pole isegi ala. See on lihtsalt tühi. Tühjus. Milline näeb välja täielik tühjus?

Kui tühjust ei saa tunda, kas seda saab näha? Ja kui me seda näha ega tunda ei saa, kust me võtame, et tühjus üldse eksisteerib?

Mets on ilus. Vaikne, rahulik ning täis tugevat männiaroomi. Päike küündib vaevu läbi paksude männiokste maapinnani ning seetõttu on seal jahe ja pime olenemata sellest, et on keskpäev. Samas sädelevad need vähesed päikesekiired tumerohelistel okastel palju eredamalt kui mõnes hõredalt puudega täidetud metsas. Need hüplevad okstelt okstele ja levitavad õrnalt kollakat valgust siin paksus tumerohelises metsas. Need tantsisklevad päikesekiired tunduvad justkui kavalad ja salapärased. Justkui väikseid küünlaleegid või jõuluehted, mis puid kaunistavad.

Kui tahaksin, võiksin end pikali visata ja männiokaste sees inglit teha, sest tänu vähesel päikesevalgusele ei kasva maapinnal peaaegu et mitte ühtegi taime. Ka mändide tüvesid katavad alt vaid üksikud oksad ning suuremad ja rohelisemad on küündinud kõrgele päikese poole. Samas tundub see mets nii sõbralik ja kutsuv. Nii kaitsev. See mets on ilus.
Tagasi üles Go down
Vaimude Tund
Posija
Vaimude Tund


Female Postituste arv : 488
Age : 25
Asukoht : kirjutab

Kooruv tapeet Empty
PostitaminePealkiri: Re: Kooruv tapeet   Kooruv tapeet Icon_minitime12/9/2014, 21:43

Aitäh sulle ka! Very Happy
Vau!
See on tõesti väga-väga ilus ja sügavamõtteline Very Happy
Hmm... Võib-olla on elutark see puuduv sõna, mida otsid Question
Tagasi üles Go down
DragonFly
Juubilar
DragonFly


Female Postituste arv : 161
Age : 23

Kooruv tapeet Empty
PostitaminePealkiri: Re: Kooruv tapeet   Kooruv tapeet Icon_minitime22/9/2014, 23:36

Oh, Su kommentaarid on nii ilusad... :) Aitäh nende ilusate sõnade eest. :)

Tegelikult mulle endale see maja ei meeldi... Kohe üldse mitte. Nii et mina praegu selle kohta häid sõnu ei ütle. Very Happy

Aga jah, uus osa... Jälle lühike ja veider... Ma ei oskagi kirjeldada. Paberi peal nägi see palju pikem välja.

Aga ma loodan, et meeldib. :)

Osa III

Tüdrukut pole. Pole ka naist ega meest. Mitte kedagi pole. Jälle. Jälle on vaikus. Tühi vaikus. Ehk keegi ikkagi teeb hääli? Ehk keegi on siin? Ehk ma lihtsalt ei kuule? Ei taha kuulda.  Ehk summutab tühjus need hääled? Või ehk on see vaikus? Ehk on see vaikus nii kõva, nii vali, et hiire samme pole kuulda. Ehk kaovad need tühjusesse?

Kuhu kaovad hääled, mida me ei kuule? Mis summutab need?

Taevas on sinine. Nii sinine nagu lasuurkivi või mõni lõunamaine lahesopp. Seal ei eksle mitte ühtegi pilveräbalat ega lindu. Vaid päike on seal endale koha nõudnud. Seal ta särab, keset laguunsinist taevast kiirgamas oma soojust ja valgust igasse ilmakaarde. Ta kiired hüplevad mu külmal nahal ning rohelisel murul. Need tantsisklevad igal õiel ning lehel. Need on kõikjal. Ainult maja sisse need ei küündi.

Mina pole tühi. Mu sees on palju. Mööbel, inimesed, hääled, asjad... Mu sees on nii palju, et ma ei tunne neid. Ma olen täidetud nii paljude asjadega, et mu tunded ei mahu mu sisse. Et ma ise ei mahu enda sisse ära. Sellepärast inimesed lähevadki. Sellepärast nad mind jätavadki. Mu sees on nii palju tühjust, et nemad ei mahu minu sisse ära.

Mu sees on tühjus, kuid ma pole tühi. Keegi pole. Mu sisemuses pesitseb tühjus. See elab seal. Toitub minust. Mu elust. Mu mälestustest. Mu soovidest. See elab mu sees. Areneb ja kasvab. See on elus. Ta on. Tühjus on. Kuid kas tühjus on tühi?

Tüdruk on tagasi. Ta istub üksi keset diivanit. Vana luitunud diivan värskelt tehasest tulnud tumekollased padjad kontrastselt peal lösutamas. Kunagi oli see ka uus. Samuti värskelt tehasest väljunud ja kulumata tumerohelist tooni. See oli pehme ja mugav. Lõhnas nagu mööblipood. Kunagi olin ka mina ju noor.

Lamp õõtsub. Liigub hääletult edasi tagasi. Tuba on nii vaikne, et isegi õhu liikumist on kuulda. Õrn võihin. Imeõrn. Klirin. Lõikav ja kile klirin. Terav. Terav nagu ¾iletitera õrna naha vastas. See läbistab vaikuse nagu naha. Nagu pehme ja õrna naha.

Tüdruk on vait. Ta istub nagu ennegi. Ta lihased pole kangestunud. Ta keha näib veel rahulik. Kõik on nagu enne. Välja arvatud ta silmad. Ta üksikud silmad, kust immitseb hirmu välja nagu läbistatud nahast verd. Väiksed hirmupiisad, mis justkui pressivad ennast läbi lõhestatud vaikuse.

Vaikus. Paks vaikus. Rusuv ja raske vaikus Puitpõranda krigin. Sammud kaugel. Sammud siinsamas. Tühjad sammud. Teravalt tühjad sammud, mis justkui lõikavad läbi paksu vaikuse. Mis justkui imeõhuke teflontera läbistab raske naha. Läbistab rusuva vaikuse.

Tüdruku silmadest tilgub hirmu kui verd. Hirm on paks ja kleepuv. See täidab terve ruumi. See kleepub tüdruku riietele. Kleepub vanale diivanile. Kuid rüdruk istub. Istub liikumatult. Kangestunult. Hirm on ta kohale kleepinud. See on ta lihased kokku liiminud.

Vaikus. Terav ja kriipiv vaikus. See kipitab. Kipitab nagu nahk pärast selle läbistamist. See on kange. Kange nagu nahk pärast rebestamist. See on täis nii paljut. Liiga paljut. Koputus. Vaikne ja tühi koputus. Tühjust täis koputus. Valu. See tühjus justkui surub vastu värsket haava. See tühjus on valus.

Kas tühjus on tühi?
Tagasi üles Go down
Vaimude Tund
Posija
Vaimude Tund


Female Postituste arv : 488
Age : 25
Asukoht : kirjutab

Kooruv tapeet Empty
PostitaminePealkiri: Re: Kooruv tapeet   Kooruv tapeet Icon_minitime26/9/2014, 01:55

Oo... Kuidas ma ei märganud, et siin uus osa on?
Nii jube osa
Hea jube ikka Very Happy
Sa kirjutad ikka ülihästi
Kõik need kirjeldused... ahh Very Happy
See lugu paneb mind tõsiselt mõtlema
Ja otseloomulikult ootan uut osa Wink


Viimati muutis seda Vaimude Tund (28/10/2014, 23:27). Kokku muudetud 1 kord
Tagasi üles Go down
DragonFly
Juubilar
DragonFly


Female Postituste arv : 161
Age : 23

Kooruv tapeet Empty
PostitaminePealkiri: Re: Kooruv tapeet   Kooruv tapeet Icon_minitime28/10/2014, 22:59

Haha, tead kui tore on su kommentaare lugeda? Very Happy
See on väga armas, et sulle meeldib x)
Ja nagu alati olen ma väga väga tänulik sulle Very Happy

Osa IV

Esimesed lehed juba langevad. Kirjud, värvilised, lehed. Kollased, punased, rohelised, oran¾id... Miks küll siniseid ei võiks rohelisel muruvaibal pikutamas näha? Taevasiniseid tammelehti või mere karva vahtralehti... Miks küll sügisel värvipaletil sinist ei ole? Kas kulub see tõesti kõik taeva peale?

Külm tuul vihiseb mööda mu kõvast. See tuul pole talviselt jäine, kuid samas ka mitte suviselt õrn. Ta ei tee haiget, kuid samas ka ei paita. Tuul paneb mu juuksed lendlema. Need hüplevad nagu suvised päikesekiired, tantsisklevad tuules nagu vahtralehed. Tuul toob endaga kaasa kananaha. Toob selle mu kätele, mu rätsepaistes jalgadele. Toob selle tervele mu kehale. Koos kananahaga toob tuul endaga kaasa ka paar õunapuulehte ja männi aroomi. Selle sama, mida ma metsas nii tihti olen enda sisse hinganud. Selle sama, mida ma mitte kuskilt pole leidnud kui siit. Just selle sama.


Ma teadsin, et nad ei jäta tulemata. Ma teadsin. Nad ei jäta kunagi. Nad on kibestunud ja õnnetud inimjäänukid, kes toituvad teistest. Teiste tunnetest. Neile maitseb see kleepuv hirm, mis teiste silmadest välja niriseb. Nad on justkui sõrmed, mis ¾ileti tera hoiavad. Sõrmed, mis selle vastu nahka suruvad. Sõrmed, mis lõhuvad hapra vaikuse kui naha. Nad tunnevad mõnu voolavust hirmust. Sellest paksust ning kleepuvast hirmust, mida nad üha enam välja päästavad.
Kuid kes on pea, mõistus, kes neid sõrmi juhib?

Tüdruk istub väljas. Väljas keset rohelist murulappi, mida katavad esimesed vahtralehed. Haprad vahtralehed koos hapra kergelt väriseva tüdrukuga. Sügistuul on külm. See on liialt kare nende haprate asjade jaoks. Kuid tüdruk istub liikumatult. Sama kangekaelselt kui ka lehed. Sama hapralt. Tüdruku juuksed lendlevad tuules justkui need samad puulehed. Ta ongi nagu puuleheke. Sügavsinine tammeleht, mis külmale tuulele hoolimata oksakese küljes lendleb.

Mu kõrval, peaaegu mu vastas, kasvab  õunapuu. See õunapuu on siin olnud algusest peale. Minu algusest peale. Ta teab, ta mäletab, sama palju kui mina. Mäletaks. Teda enam pole. Puu on. Muidugi on. Kuid õunu ta enam ei kanna. Pole ammu kandnud. Teda pole enam ammu olnud. Tema õunu, tema hinge. Teda. Tema aeg sai otsa, kuid keegi ei märka seda. Keegi ei mõista, et teda enam pole. Ta kest seisab kõigi silme ees. Tema kest hoiab kõiki uskumas, et tegelikult ta veel on. Et ta pole kuhugile läinud. Et ta on ikka veel siin. Ainult minule ei piisa kõigest ta kestast.

Aknad on nii mustad. Nii tolmused, et ma peaaegu ei näegi sügist. Seda sügist, mida õu täis on. Seda sama sügist, mis mind ennast ümbritseb. Ma ei tunne neid lõhnu, ei näe neid värve. Kõigest ähmaseid kujusid. Kõigest tuhme varje. Minu nägemise ees on klaasid. Mustad klaasid. Tolmused klaasid. Miks keegi minu pärast ei muretse? Mina tahan ka ju näha, tunda ja kuulda. Miks keegi isegi akent ei ava? Miks keegi ei hooli?
Nemad ju saavad minna. Nemad saavad minna välja. Minna kaugele, lähedale. Kõndida õues, maanteel. Kõikjal. Aga mina ei saa. Mina pean oma elu nende klaaside taga veetma. Nende mustade ja tolmuste klaaside taga. Mina ei saa siit välja. Ei saa minna, ei saa kõndida. Põgeneda. Palun. Palun, puhastage mu silmad. Palun laske ka mul näha sügise värve. Näha sügist, näha kõike seda, mis mind ümbritseb. Palun.

Tüdruk ei istu enam muru peal. Enam teda pole õues. Ei ole ka majas, ega selle ümber. Kus ta on? Teda pole siin. Siin minu juures. Ta on ära läinud. Tema ka. Mind maha jätnud. Kus kõik on? Miks kõik ilmuvad välja vaid koos teistega? Miks ei võiks keegi kogu aeg minuga olla? Stabiilselt. Miks te mind kogu aeg jätate? Miks? Kas see, et mul pole silmi, suud ega käsi, et ennast väljendada, tähendab, et mul ei tohigi tundeid olla? Kas see tähendab, et ma pean olema tühi kast? Kas see, et sina mind ei näe, tähendab, et mind ei ole? 

Ehk sellepärast ma tunnengi ennast nii üksi. Seetõttu, et tegelikult olengi ma üksi. Te kõik kuulute minu maailma. Ma tean, ma tunnen, tajun, näen teid. Te olete minu jaoks olemas. Kuid kelle maailma mina kuulun? Kelle maailmas eksisteerin mina? Mitte mu vana ja kulunud kest vaid mina. Minu tunded, mu mõtted, mu elu... See kõik, mis minu sees on. See mina, kes selle vana maja sees elab. Kas see mina üldse kellegi maailmas eksisteerib?

Te kõik näete mind. Muidugi näete. Te näete mu kollaseid seinu. Näete mu tammepuust ust. Selle avades jääb teie silmade ette rohekas tapeet ja tilluke elutuba. Jah, te näete. Näete mind, kuid samas ei näe. Te ei näe mu hinge, mu tundeid, mõtteid ega soove. Te justkui ei näeks mitte midagi. Te ei kuule mind. Ei kuule mu palveid, mu liigutusi. Te justkui ei tunnegi mind. Minu eksisteerimist. Te justkui ei märkagi mind ennast. Mind pole teie jaoks. Mind ei eksisteeri. Mind lihtsalt ei ole. Teie jaoks.
Tagasi üles Go down
Vaimude Tund
Posija
Vaimude Tund


Female Postituste arv : 488
Age : 25
Asukoht : kirjutab

Kooruv tapeet Empty
PostitaminePealkiri: Re: Kooruv tapeet   Kooruv tapeet Icon_minitime28/10/2014, 23:36

Appi!
Kuidas sa mu pähe said? Very Happy
Minu tunded, mõtted ja igapäev nii ilusasti siia kirja pandud...
Ei no tore!  Very Happy
Nüüd teavad kõik, kes ma olen
Aitäh tõesti! *mossitab*
Tagasi üles Go down
DragonFly
Juubilar
DragonFly


Female Postituste arv : 161
Age : 23

Kooruv tapeet Empty
PostitaminePealkiri: Re: Kooruv tapeet   Kooruv tapeet Icon_minitime13/11/2014, 15:20

See oligi mu plaan Twisted Evil

Osa V

Ma panen käe vastu seina. Sein on kõva ja tugev. Sile. Tühi. Seal justkui poleks midagi. Mitte midagi. Mitte kedagi. Kuid äkki seal on keegi. Keegi seal kuskil puitlaudade vahel lõksus. Keeg, kes on ja elab. Keegi, kes mõtleb ja tunneb. Ehk on ka majadel mõtted ja tunded. Emotsioonid. Kuid miks ta endast siis märku ei anna? Miks ta paneb mind tundma, et teda pole? Kas ta ei soovi siis olemist?

Aeg. See asi, mida ma ignoreerida olen üritanud. Mida ma olen proovinud mitte tähele panna. Mille kohta olen üritanud öelda, et see ei puuduta mind. Kuid aeg on igal pool. Ta pole küll minuga, kuid ta on teistega. Ja need teised on minuga. Ma ei puutu aja kokku. Me ei tunneta üksteist. Kuid vahel ma märkan teda. Märkan teda kuskil tumehallis taevas või rohelises männiokkas. Vahel on ta linnuke oksal ja vahel pikselöök puus. Harva märkab ka tema mind. Vaatab mulle otsa sealt tumehallist taevast ja tuletab meelde vanu mälestusi. Vanu aegu. Ja siis ta keerab oma pea eemale ning unustab järgnevaks ajaks jättes minusse vaid mõne lahti kisutud haava koos teadmisega, et minu aeg on varsti läbi. Seetõttu me ajaga tihti ei kohtugi. Meil mõlemal on üksteisele valus otsa vaadata.

Me kõik mõtleme vahel oma aja lõppemisele. Oma aja otsa saamisele. Kujutame ette, kuidas ühel hetkel meie aega täis anum meil käest kukub ja tühjaks voolab. Fantaseerime, kui kiiresti see kõik see käiks. Me kõik mõtleme sellest, kuid kas me päriselt oleks valmis selle anuma purunemiseks? Kas me oleks valmis vaatama oma ajariismeid purunenud poti kildude vahel? Kas me oleks valmis neid leplikult vaatama või tormaksime neid asjatult päästma? Oleksime me valmis laskma oma ajal, oma elul, minna ilma seda meeleheitlikult päästma üritamata? Seal on ju meie aeg. Meile lubatud aeg, mida me kasutada tahame. Millest me viimast võtta tahame. Kes laseks minna olematul?

Aga minevik. See sama minevik, mis meie selja taga pesitseb. See sama minevik, kes meile pidevalt järgi vaatab. See, kes meist kaugusesse maha jääb. Kas me laseks sellel minna? Kas me laseks minna kõigil oma mälestustel? Kõikidel nendel ajapiiskadel, mis meist maha on jäänud? Kui meil oleks võimalus, kas me loobuksime minevikus või tulevikust? Kas minevikust, kes meie seljatagust katab ja kaitseb või tulevikust, kelle eest me oleme kaitsetud? Kas me oleksime valmis astuma tulevikku ilma minevikuta, kellest me saaksime alati lohutust otsida? Kelle sisse ennast peita, varjata? Kas me oleksime nii julged?

Kui peaksime valima, kas astume vastu igale uuele päevale eelmist mäletamata või laskma tulevikul minna, kumma me valiksime?

Minevik, mälestused, võivad küll olla läinud, kuid nad moodustavad justkui müüri meie selja taha. Müüri, mis meid kaitseb. Müüri, millele me võime toetuda. Millest kinni haarata, kui me ise kukkumas oleme. Mälestused, hetked meie minevikust, pole koht, kus elada. Pole koht, kuhu oma pesa punuda. Mälestused on koht, kus vahel jalutuskäik teha. Koht, millest vahel lootust otsida. Millest jõudu edasi minemiseks leida. Meie minevik on meie igavik.

Kallis keegi. Keegi seal kauguses, keegi seal igavikus. Ma ei näe Su nägu, ei taju su tundeid. Ma ei kuule Su mõtteid ega soove. Ei tea Su muresid. Kallis keegi, ma ei tunne Su sõrmede puudutust. Ei tunne nende külmust ega soojust. Ma ei näe leeke Su silmades, ei kuule vaikust Su kõrvades. Aga kallis keegi, ma tean, et Sa seal oled. Kallis keegi, ma tean, et Sa oled. Ma ei tea, kus on Sinu aeg või koht. Ma ei tea, kes Sa oled. Kuid ma tean, et Sa oled. Kallis keegi, ära lõpeta olemist.
Tagasi üles Go down
Vaimude Tund
Posija
Vaimude Tund


Female Postituste arv : 488
Age : 25
Asukoht : kirjutab

Kooruv tapeet Empty
PostitaminePealkiri: Re: Kooruv tapeet   Kooruv tapeet Icon_minitime15/11/2014, 00:09

Lõpuks...  Very Happy
Nii ilus
Nagu loeks mingisugust kuulsat klassikalist raamatut  Wink
Ma ei saa ajaga hästi läbi...
Ega endaga...  Very Happy
Aga sina kasuta oma aega targasti ja lisa siia ruttu üks uhiuus osa  Wink
Teed mõned inimesed väga õnnelikuks...  Wink
(Mina peaksin oma aega praegu Fausti lugemise peale kulutama, aga eelistasin sind  Very Happy )
Tagasi üles Go down
Vaimude Tund
Posija
Vaimude Tund


Female Postituste arv : 488
Age : 25
Asukoht : kirjutab

Kooruv tapeet Empty
PostitaminePealkiri: Re: Kooruv tapeet   Kooruv tapeet Icon_minitime20/12/2014, 02:46

Kuu läbi ja ikka pole uut?
Ma hakkan sind kiusama nüüd  Very Happy
Tagasi üles Go down
DragonFly
Juubilar
DragonFly


Female Postituste arv : 161
Age : 23

Kooruv tapeet Empty
PostitaminePealkiri: Re: Kooruv tapeet   Kooruv tapeet Icon_minitime30/12/2014, 02:47

Viimasel ajal kuidagi ei oska üldse kirjutada... :/
Tagasi üles Go down
Vaimude Tund
Posija
Vaimude Tund


Female Postituste arv : 488
Age : 25
Asukoht : kirjutab

Kooruv tapeet Empty
PostitaminePealkiri: Re: Kooruv tapeet   Kooruv tapeet Icon_minitime30/12/2014, 16:32

Seda juttu ma kuulda ei taha! Kui sa just ei kirjuta järjejuttu sellest, kui raske on kirjutada  Very Happy
Uut osa
Varsti
.
Tagasi üles Go down
DragonFly
Juubilar
DragonFly


Female Postituste arv : 161
Age : 23

Kooruv tapeet Empty
PostitaminePealkiri: Re: Kooruv tapeet   Kooruv tapeet Icon_minitime18/1/2015, 20:15

Noh... Jah. See osa on suhteliselt mõttetu. Lõigud on kirjutatud päris pikkade vahedega ja mõne lausegi vahe on mitu nädalat. Seega see ei pruugi eriti kokku minna. Ja seega on see osa suhteliselt jama. Vägagi jama kui aus olla.
Noh, aga vähemalt osa. Laughing

VI

Ma olen kinni. Olen kinni  lõputus igavikus. Olen kinni siin samas, seal kaugel. Olen kinni lõpmatuses. Mu ümber on seinad. Nad on mu kõrval, ma tunnen neid enda vastas, kuid ma ei puuduta neid. Ma ei saa puudutada. Ma ei ulatu nendeni. Nad on siin samas, nii lähedal, kuid nad on nii kaugel. Need seinad on paksud. Need seinad on õhukesed. Ma ei tea, ma pole neid näinud. Pole neid katsunud. Ma ei tea, millised need on. Aga ma tunnen neid. Tunnen neid seinu igal pool.

Ma olen surutud nende seinade vahele. Olen surutud selle igaviku sisse. Olen osa sellest, kuid ma ei kuulu sellesse. Olen osa sellest tühjusest, osa sellest lõpmatusest, kuid ma ei saa kunagi tühjuseks. Ma ei pääse nende tühjusest laotud seinade taha. Tühjus pimestab mu silmad, vaikus summutab mu kõrvad. Ma ei tunne maailma, mis väljaspool neid müüre eksisteerib. Mu meeled on halvatud olematuse poolt. Ma ei suuda puudutada müürigi, ei suuda maitsta vabaduse maiku, mis seal teisel pool on. Olen halvatud, pimestatud ja kurdistatud. Ja seda kõike tühjuse poolt.

Läbipaistvad müürid. Vaikust täis topitud kõrvad. Tühjus, mis mind halvab. Ma ei näe neid müüre, ei kuule seda vaikust ega tunne seda tühjust, kuid see ei tähenda, et neid pole. See ei tähenda, et mind ümbritseks vabadus. See ei tähenda, et mu kõrvad oleks tühjad. Et mu kõrvad oleks vabad. See ei tähenda, et miski mind ei halva. See ei tähenda, et ma pole halvatud. Vahel eksisteerivad ka asjad, mida me ei näe ega kuule. Vahel peame me neid lihtsalt tundma.

Teerada viib Su närbunud trepini. Trepini, mille hele käsipuu veidi loksub  ning mille puidust astmed on veidi logisevad. Trepini, mis on Su võimaluseks jõuda ukseni. Kunagine valge värv on peaaegu täielikult kadunud ning paljastanud hallikaks kuivanud puu. Üksikud värvitriibud tuletavad meelde selle kunagist lumivalget värvust. Tuletavad meelde rippuvad lillepotte ja nendest välja ulatuvad tumedaid õisi. Tuletavad meelde mõrkjat kohvilõhna, mis on hommikusse värskusesse sulandunud. Tuletavad meelde neid kastemärgu trepiastmeid kellegi jalge all. Seda kuuma, peaaegu kõrvetavat kohvitassi kellegi käte vahel. Tuletavad meelde seda õrna hommikutuult. Seda hommikulõhna.

Siin ma olen. Paljad jalad puudutamas kulunud treppi ja käed krobelist käsipuud. Külm tuuleõhk löömas vastu mu kaitsetuid varbaid ja jäised õhupiisad kriipimas mu sõrmi.  Mõtetes kellegi tundmatu mälestused. Kellegi teise tunded, emotsioonid. Kellegi mälestused, kellegi minevik. Kellegi pildid jooksevad läbi mu silme eest jättes maha selle kellegi tunded. Selle tundmatu mõtted ja emotsioonid. Selle kellegi tühjuse ja valu.


Küünlaleek väreleb õrnalt. Tuline leek väriseb liikumatu õhu käes. See levitab soojust ja valgust. Levitab õrnu kiiri, mis läbi vaikiva õhu meieni kanduvad. Need kiired on ainsad valgusallikad siin sügisõhtule omaselt pimedas toas. See väike leegike valgustab  tervet seda pimedust. Tema kollakad kiired jõuavad luitunud diivanile ja selle peal lebavatele patjadele. Nende päikeseline helk hüpleb üle tumedate puitseinte. Tantsiskleb tumerohelisel vaibal ning koheval vaibal.

Tumekollastele valguskiirtele kontrastiks seisavad seinte peal ka tumehallid varjud. Suured kogud keset seinu meenutab omaette kunsti. Need on justkui kaunistuseks. Justkui seintel rippuvad maalida. Need peaaegu mustad kogud on võtnud eriskummalisi kujusid. Mõni meenutab vana diivanit, mõni lauda, mõni raamatut. Hägused piirjooned vormivad igasuguseid kujukesi. Need kujud värelevad veidi. Just nagu küünlaleeki.

Suitsuse vaikuse lõpetavad värelevad tüdruku sammud. Tema hägused hingetõmbed panevad toas õhu liikuma. Panevad küünlaleegi veelgi rohkem värisema. Need hiirvaiksed sammud kõlavad siin ruumis justkui vasara löögid. Need üksikud sammud hiilivad üle vaikuse. See vasara sahin liigub vana diivani poole.

Jõuetud rohulibled on pressitud vastu pehmet maapinda. Nad on lükatud vastu seda mullapinda, kust nad kunagi välja on kasvanud. Rohulibled on õrnalt niisked. Nii niisked, et isegi mu seljale jäävad õrnad jäljed nendest imepisikestest veepiiskadest, mis rohuliblede külge vaikides liibuvad. Need veepiisad imbuvad kiirelt läbi mu õhukese pluusiselja ning nende külmad kobitsad silitavad mu sooja nahka. Just nagu veepiisadki voolavad külmavärinad üle mu erksa keha. Külmus justkui tilgub mu lihastesse.

Mu silmad on kinni tumedas taevas. Kinni seal kuskil tähtede taga. Seal kuskil, kus pilveinglid üksteisel käest kinni hoides suureks kujutuks pilveräbalaks sulavad. Väikesed küünlaleegid mu silmades on pärit just sealt. Just sealt inglite muinasjutust, kus ohuks on vaid tuuleiil. Kus vaid see tuuleiil võib lahutada kahe pilveingli käed. Seal taevases maailmas on kõik nii tuttav. Kõik rajad ja teed näivad käidud. Kõik tähed tunduvad püütud. Ainultsee üksik must vares, kes kuu ees tiibadel liugleb, tundub võõras. Vaid tema tundub uus.
Tagasi üles Go down
Vaimude Tund
Posija
Vaimude Tund


Female Postituste arv : 488
Age : 25
Asukoht : kirjutab

Kooruv tapeet Empty
PostitaminePealkiri: Re: Kooruv tapeet   Kooruv tapeet Icon_minitime18/1/2015, 20:37

Kaua pidi seda osa ootama küll...
Mulle meeldisid kohutavalt kolm esimest lõiku ja see, kus ta kellegi teiste mälestustest rääkis. Ülejäänu oli ka lihtsalt super.
Eriti kõnetas mind see tühjuse osa, kus ta rääkis kinni olemisest. Nii tunnen ma ennast päevast päeva, ning on lihtsalt nii tore, et sa oled selle siia nii ilusti kirja pannud. Kui on olemas midagi, mida ma tunnen, siis ongi see pidev emotsioonitu tühjus...  Sad
Kuigi sa oled veel noor, hindan ma sinu kirjakunsti, ja eriti seda juttu, just selle tunde pärast, mida see minus, kui lugejas, tekitab. See jutt annab mulle sellise sügava kurva tunde, nagu tahaks nutta, aga ei oska pisaraid valla päästa. Lisaks on selline tühine tunne, nagu ma poleks mitte midagi, ja nii igakord, kui seda loen. Laused on ilusasti sõnastatud ja pikad, ning ütlevad nii palju, samas kui kirjas on nii vähe...
Silmad kipitavad nüüd  Very Happy
Väga ilusasti kirjutatud!
Tagasi üles Go down
shine
Helmut
shine


Female Postituste arv : 906
Age : 28

Kooruv tapeet Empty
PostitaminePealkiri: Re: Kooruv tapeet   Kooruv tapeet Icon_minitime18/1/2015, 21:17

Ooo, sa kirjutad sa kirjutad suurepäraselt.
Ja ka mul tekkis tahtmine nutta. See lihtsalt...ma ei teagi. Vaimude Tund ütles need sõnad juba ära.
See meeldis mulle kohutavalt.
Tagasi üles Go down
DragonFly
Juubilar
DragonFly


Female Postituste arv : 161
Age : 23

Kooruv tapeet Empty
PostitaminePealkiri: Re: Kooruv tapeet   Kooruv tapeet Icon_minitime18/1/2015, 21:47

Oh, aitäh teile... Need kommentaarid tähendavad mulle tõesti väga palju. Väga väga palju. Nii et tõesti väga väga suured tänud.

Ma panen ennast sellesse juttu keskmiselt rohkem, ehk isegi liiga palju. Otseselt ei kirjuta ühtegi tegelast endaks, sest minujaoks on tähtsamad just kõik inimeste/asjade mõtted ja üleüldiselt mõttemaailm. Tegelased ise mulle nii palju ei tähenda. Nii et kirjutan rohkem siia oma mõtteid ja tundeid. Väga tihti täpselt nii nagu nad ka minu enda ajju ulbivad.
Aga see on tore, et see jutt kuidagi mõjub. Või noh tegelikult ei ole see tore, sest tühjana tundmine ei ole eriti tore. Oh.

Igatahes väga suured tänud. Need kommentaarid on asjad, mis mind inspireerivad. :)
Tagasi üles Go down
Vaimude Tund
Posija
Vaimude Tund


Female Postituste arv : 488
Age : 25
Asukoht : kirjutab

Kooruv tapeet Empty
PostitaminePealkiri: Re: Kooruv tapeet   Kooruv tapeet Icon_minitime18/1/2015, 22:09

Heh, sa kirjutasid lausa nii hästi, et shine'il läksid sõnad sassi  Very Happy
Ka mind huvitab mõttemaailm... ning sina oskad seda suurepäraselt sõnadesse panna :)
Nüüd näpud usinasti tööle, sest kaks lugejat ootavad uut kurbuselainet  Wink
Tagasi üles Go down
DragonFly
Juubilar
DragonFly


Female Postituste arv : 161
Age : 23

Kooruv tapeet Empty
PostitaminePealkiri: Re: Kooruv tapeet   Kooruv tapeet Icon_minitime9/9/2015, 17:18

Mmmm, ühe väga pika pausi järel kokku pandud osa. Omasin palju erinevaid tükikesi, mille olin kaustikusse kirjutanud, et nendest midagi juttu valida ja noh kuidagi panin neist midagi kokku.

Aitäh, kui leiate aega lugemiseks. :)
Ja kui keegi saaks aidata mind komavigadega, siis oleks kohe eriti tore. :)

VII

Tüdruku silmad sulguvad hääletult. Silmalaud vajuvad ta helehallide silmade ette justkui paksud sametkardinad. Justkui need tumepunasest sametriidest, mille peale on tikitud kuldne ja jõuluroheline lillemuster, uued ja värsked kardinad, mis hommikuti päikesevalgust meie silmade eest varjavad. Kuid see tuba, see ruum, mis pimedusse jäetakse. Kas ka seal on oma küünal või tuli, oma päikesevalgus, mis sellesse kohta veidi valguskiiri jagaks? Mille eest tüdruk ennast peidab? Kas seal pimeduses on tõesti parem?

Küünlaleek väreleb. Väreleb koos varjudega. Väreleb koos õhu. Koos kõigega siin toas. Õhukesed varjud lendlevad värisedes üle seinade. Tantsisklevad üle selle tumeda lõuendi mängides noore kuntsniku kogenematult vabu ja rikkumata pintslitõmbeid. Lennates ringi nagu puhta hinge süütud noodid. Kuid neist ei jää ühtegi märki, ühtegi värvijoont ega laiku, maha. Justkui polekski midagi juhtunud. Justkui polekski need varjud just seintel ringi kihutades etendust pakkunud. Justkui polekski meie silme ees valminud kunstiteos.

Kõik hetked kaovad ükskord kuskile. Kuskile tühjusesse, kuskile vaikusesse. Mõned varem, teised hiljem. Igast emotsioonist saab kunagi vaid tühjus. Igast varjust päikesepaiste. Ükski hetk ei püsi me mälus igavesti. Su pruunid silmad tuhmuvad kord ja pisike tuluke neis kustub. Ma ei tunne enam seda põletavat tuld enda sees. Kõik kaob kaugusesse, kust me seda enam kätte ei saa. Kõik vajub unustusse, tahame me seda või mitte. Me ei tunne igavesti esimese lumehelbe jäistust või kollase vahtralehe karedust. Kunagi oleme me sellest kõigest ilma.

Ainult praegu näeme me neid varje. Ainult praegu tunneme sooja küünlaleeki. Ainult praegu võib selle nukra tüdruku silmadest näha seda hääbuvat vabadust ja surevat süütust. Miks peaksime nüüd põgenema ja sellel kõigel sündimata jätma? Need varjud värisevad vaid praegu. See sügis on nii sünge vaid täna. See kõik kaob. Kogu see võlu haihtub. Vaid praegusest hetkest saab igavik. Võib-olla on meile jäänud vaid sekundid seda imetolmu. Me ei saa sellel minna lasta. See on kõik, mis meil on. See kaduv ja tühjuseks muutuv hetk on kõik, mis meil on. Me peame sellega leppima.

Isegi kui ma enam pole. Kui ma olen vaid tühi ja väsinud keha. Emotsioonitu vegeteeriv puit. Olen ma veel mina Su mälestustes. Nendes hetkedes, mis on Su mällu sööbinud. Nendes piltides, mis Su ajju on talletunud. Seal olen ma veel elus. Seal ma olen veel. Olen see kõik, mis ma kunagi olin. See keegi. Olenemata sellest, mis minust saanud on. Kui tühjaks ma olen jäänud. Sinu mälestustesse jään ma elama. Seal saan ma olla. Kuni ka Sina mu unustad. Unustad meie igaviku.

Palun ära tule. Ära näe mind sellisena. Ma ei taha Sinu mälestuses surra. Ei taha selliseks muutuda. Selliseks tühjuseks. Ma tean, et kunagi kaon ma ka sealt. Tean, et saan osaks igavikust. Kuid siis vähemalt õnneliku ja elusana. Veel kellegina. Veel kellegina, kelle üle ma oleks uhke. Kellegina, kes ma tahaksin olla. Kellegina, kes ma kunagi olin. Palun, palun jäta mulle see väike tühi nurgake oma mälestuses. Las ma pesitsen seal, kuni ka sealt mind tühjus üles leiab ning endasse neelab. Neelab mind nagu tumesinine pilvekuhi neelab õrnroosa vahu ning laotab oma pimeduse kombitsad üle taeva. Las ma olen see õrnroosa pilvevaht, mitte pimedus, kelleks ma saanud olen.

Mu jalad on peatunud siledal kuivanud kännul, mis seisab keset maha raiutud metsast järele jäänud võsa. Nisukollane hein sillerdamas ümber minu laiuvas päikesepaistes koos tuule sügavate hingetõmmetega, mis toovad minuni sambla niiske aroomi. Päikesekiired sillerdavad ka minul, toovad minuni oma soojuse ja helluse. Oma leegi tulisuse ja pehmuse. Panevad ka mind tundma osana sellest kevadisest õrnusest ja rohelusest. Panevad ka mind tundma osana sellest maagiast.

Kollased heinakiired vajuvad aeglaselt kuhugi kaugusesse. Nendega koos kaovad ka noored helerohelised lehekõrvad. Kaovad kõik kuhugi tumedasse rohelusse. Kuhugi tumedasse päikesehelki. Kuidagi saavad pehmetest lehenuppudest karged teravikud. Saavad neist väikestest lehepeadest tumerohelised okkad. Olen tagasi selles koduselt tumedas metsas.


Kõik need minad, kes ma olen olnud. Kõik need mälestused, milleks ma olen saanud. Kõik need unustused, kuhu ma olen vajunud. Ma tean, et ka Sinu jaoks olen ma vaid hetk. Vaid moment, mis möödub. Lihtsalt üks killuke, mis Su ajusoppidesse kukkunud on. Kild, mis alguses on terav ja valus, kuid mille aeg nagu vesi siledaks vormib. Mille uute hetkede laksuvad lained valutuks kulutavad. Ja seal ma lebangi - üksik tume klaaskivi keset pimedat unustust. Ma tean, et ma pole keegi. Olen vaid nähtus ja ma möödun.

Kuid Sina pole hetk. Sa pole kõigest mälestusekilluke, vaid vaas, mis purunes. Sa pole kõigest üks kild, vaid need üksikud killud moodustavad Sinu. Oled üks nendest vaasidest, kes mu elu aknalaual seisnud ja sealt maha kukkudes minusse haavu lõiganud on. Oled üks nendest kõikidest. Oled üks nendest olematutest.

Tühjadest akendest paistavad tühjad tuled. Tühjad küünlaleegid, mille värelevad võbinad läbi tuhmunud akna minuni jõuavad. Mille tühjad valgushelgid mu silmi soojendavad. Minu tühje silmi. Kõik on tühi. Tühi maailma on tühjust täis. Tühjus täitmas tühjust. Tühjus, mis pole tühi. Tühjus, mis on kõikjal, aga mida pole mitte kuskil. Tühjus on seal kõrgel taevas, mis piisk piisa haaval järjest udusemaks massiks sulab. Tühjus on siin samas, nendes heledates piiskades, mida taeva hägusaist silmist alla voolab. Tühjus on ka siin, neis tühje langevaid piisku jälgivates silmades. Ka nendes pesitseb nukker tühjus. Tühjus on kõikjal. Kuid tühjust ei ole. Seega pole ei taevast, ei piisku ega ka silmi. Mitte midagi pole.
Tagasi üles Go down
Sponsored content





Kooruv tapeet Empty
PostitaminePealkiri: Re: Kooruv tapeet   Kooruv tapeet Icon_minitime

Tagasi üles Go down
 
Kooruv tapeet
Tagasi üles 
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 1

Permissions in this forum:Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
MEIE JUTUD :: Isikulised jutud :: DragonFly looming-
Hüppa: