Ilmselt võib siiamaani mõnes kohas olla oleviku asemel minevik, kuigi ma üritasin selle enam-vähem ära parandada. Andke teada, kus need on ja ma parandan ära. :)
Aga jutt ise... Selle kohta ei oska ma midagi öelda...
Kommentaare? Kriitikat? :)
Kolm numbrit
Samm lõbusalt kekslev, mõtted homse kohtingu juures, lilleline kleit tuule käes õrnalt lendlemas ning vahvlitopsik väikse valge jäätise mütsiga käes, kõndisin ma rõõmsalt koolist kodu poole. Tänu oma lõbusale tujule, ei teinud ma välja ei krobelisest asfaltkattest, mis mind pidevalt komistama sundis ega ka kitsast kõnniteest, millest möödudes tervitasid autod mind väikeste tolmupilvekestega. Minu nüüdseks tillukeste tolmuplekikestega kleit takerdus äkitselt katkise maja seina külge ning ma peatusin, et see sealt lahti päästa. Olenemata sellest väiksest vahejuhtumist säras mu pruunikal näol endiselt naeratus, silmis oli lõbus tuluke ning mõtetes olin laulmas oma lemmiklaulu, mille sõnad olid mulle juba pärast paari korda kuulamist pähe jäänud. Kummardasin veidike, sest kleit oli üpriski suure puutüki taha kinni jäänud ning seda sealt valla päästa tundus raske. Olin liialt süvenenud kleidisaba lahti arutamisesse ning ei pannud enne auto minuni jõudmist tähelegi piduri kriksuvat häält ega vandesõnu, mis kõlasid isegi nii kaugelt minuni. Ning siis ma kuulsin neid. Noorema poolse mehe häält, mis saatis vandesõnu ilmselt oma kaaslase aadressile ning piduri häält. Seda vastikult kriuksivat piduri häält, mis oleks pidanud teada andma seda, et ma olen päästetud, kuid ei. Pidurid ei aitanud. Vähemalt mitte sellel korral.
Vaatan kurvalt kauguses asetseva tänavalaterna poole ning soovin, et see kõik oleks jäänud juhtumata - et mu kleidisaba ei oleks takerdunud ja ma ei oleks peatunud, et ma poleks olnud nii süvenenud ning oleks eest ära hüpanud. Kuid ma ei saa seda muuta ega olematuks teha. Olgugi, et ma ei saa enam kunagi olla nii õnnelik, et ma ei saa kunagi enam minna kodu poole käes jäätisetops, et ma ei saa enam kunagi kõndida kodu poole... Olen ma sellega leppinud. Ma tean, et mitte keegi ei saa teha mitte midagi ja kui väga ma ka ei tahaks, ei saa ma muuta seda olematuks.
Asetan käed ratastele ja lükkan ennast edasi - mööda tundmatut teed, mida mööda loodan jõuda kodu poole -, kuni äkitselt kuulen noore mehe häält. See, mulle vägagi tuttav, hääl saadab hetkel kedagi väga närviliselt perse ning on arusaada, et eriti ta selles seltskonnas viibida ei taha. Üritan ratastoolile veelgi hoogu juurde anda, et näha, mis toimub ning mida lähemale ma jõuan, seda tuttavamaks see kähe noormehe hääl muutub. Ma tean, kes ta on.
„Kurat, türa, vaata, mida sa tegid?“ avas auto ukse kiilaspäine noormees ning tormas tütarlapse poole.
„No, türa, ikka juhtub ju. Tõmbame uttu, raisk,“ oli ka teine, tumeda juuksepahmakaga ning käheda häälega, noormees välja tulnud.
„Mida sa suust välja ajad, mees? Talle tuleb ju kiirabi kutsuda,“ hakkas kiilaspäine ja ilmselt ka kainem teisele mõistust pähe panema.
„Mille kuradi pärast ma peaksin endale sellist sitta kaela tõmbama? Tõmbame lihtsalt uttu ja küll keegi vaatab, mis tast saab,“ lalises teine, käheda häälne ning suure tumeda juuksepahmakaga, nooruk talle vastu ja hakkas tagasi auto poole tuigerama.
„Türa, sa jumala soe peast või?“ hakkas teine juba närvi minema, kuid haaras taskust oma mobiili ning valis kiirelt kolmekohalise numbri.
Tema oli tõmmanud oma sõbralt telefoni käest ning lükanud ta tagasi vanasse auto romusse, et põgeneda sealt võimalikult kiiresti ning ennast päästa, kuid mind sinna surema jätta. Õnneks või kahjuks jõudis sinna veerand tunni pärast üks hea südamlik inimene, kes hoolis minust ning helistas otsekoheselt kiirabisse. Oma ellujäämise võlgnen ma temale. Ja mitte kellelegi teisele. Kuid ratastooli... Selle võib tolle tumeda juuksepahmakaga nooruki joobe alla kirjutada.
Olen jõudnud tänava nurgani ning näen seda tumeda juuksepahmakaga noormeest nii selgelt, kui pimedas on võimalik näha. Näen ka teist noorukit, kes tema ees seisab. Tollel pole ei tumedat ega ka suurt juuksepahmakat – ta tundub rohkem kiilaspäine. Ma märkan midagi ta käes, midagi millelt valgus minu poole peegeldub ning mis tundub olevat üpriski terav. Järsku ma taipan, kes on see mees tema vastas ja mis on see terav asi tema käes – sõbrad on ilmselt üksteise vastu pööranud.
„Sul ei ole enam valikuid,“ sõnab mulle tuttava kiilaspea mahe hääl ning ta astub tumeda juuksepahmaka omanikule ähvardavalt lähedale.
Ma tean, et mu taskus on mobiil, millel kolm numbrit valida poleks raske, kuid miski takistab mind... Miski, mis on minu hinges juba aastaid peidus olnud, kuid mille olemasolu olen ma aastaid eitanud... Kättemaks.
Pealkiri: Kolm numbrit 
27/8/2013, 00:23
Ja oleviku ja mineviku vigu teen ma ise ka, nii et neid ma ei oska leida.