Vihm

See kirjutis pole tegelikult eriti minulik. Täiesti uitmõtte ajel kirjutatud ja tänu sellele haigeks jäädud. Ehk ei maksa sellest midagi erilist loota. :DKirjavigu võib olla meeletult, kuna ma kirjutasin selle rõdul tuule käes istudes, ise peaaegu surnuks külmunult ning öösel. Okeih, ei ole mõttet ennast igat moodi õigustada ka. :DIgakord kui ma seda üritasin parandamise eesmärgil läbi lugeda, jäin ma süvenema oma mõtete kirjapanemisse ning ainuke asi, mida jälgida suutsin, oli see, et kas ma panin ikka kõik oma mõtted kirja. Nii et palun andke teada kui keegi viitsib mulle nende lõputute koma- ja õigekirjavigade asukohad kätte näidata. Oleksin väga tänulik. :)

Vihm

Taas kuulsin nukralt lohisevaid samme, mis õhtupimeduses vana räbaldunud  tennisepaari saatsid. Veel mõned sammud ja ta ongi siin – vanadusest samblaseks tõmbunud kalju peal, mille serval seistes paistab sulle kätte sügiseselt kargelt vahutav ookean. Ta polnud ainus, kes just täna – vihmasel sügispäeval – oli otsustanud oma sammud siia poole seada, tegelikult olid just sellised vihmased sügispäevad kõige „klientide“ rohkemad ajad aastas.  Külm ning kõle ilm tekitas masendust ning isegi inimesed, kellel tavaliselt oli kõik korras, tundsid sellistel päevadel ennast halvemini. Just sellepärast tulidki nad siia  - kalju peale - istuma, vahutavat ookeanit jälgima ning kinkima ookeanile veidikegi oma silmavett, mis enne oli nende väikestes silmakestes peidus püsinud. Siin tundsid nad end vabalt, vabalt nagu linnud, kes samal ajal taevas ohtlikuid õhulende tegid. Kõik nad arvasid, et nad on erilised, ainuksed, kellel probleeme on, kuid mina teadsin, et tegelikult on nad kõik sarnased ning et neil kõigil on üpriski sarnased mured – kiusamine, surm, tunne, et neid koheldakse ebaõiglaselt või midagi muud, mis sarnanes eelnevalt nimetatule. Kõik nad istusid siin ja rahunesid, vahel isegi lõid minu küljest tükikesi lahti, mõnikord loopisid vihaselt kive, mis kunagi olid olnud osa minust, ookeani poole justkui lootes, et see aitab. Eks sel momendil aitaski, kuid muresid see ei lahendanud – ei tapnud see kivi ühtki kiusajat ega öelnud talle midagi vastu, ei toonud see kivi surnuid tagasi ega aidanud ka ebaõigluse vastu. See andis neile hetkelise rahulolu tunde, millest nad õige pea jällegi ilma jäid. Siis tabas neid jällegi masendus ning nad haarasid ka teise hallika kivikese, mille virutasid pärast paari sekundilist mõtlemisaega ookeani poole. Kuid nagu eelmiselgi korral oli rahu mõeldud vaid mõneks hetkeks ning  juba jälle võisin ma neid kuulda pobisemas märkusi lollide koolikaaslaste, idiootsete sõprade ning allakäinud maailma aadressidel. Ning siis haarasid nad kolmandagi kivikese ja saatsid selle sõimusõnade saatel vahutava ookeani poole. Vaese väikse kivikese, kes polnud milleski süüdi ning pidi vaid nende halva tuju pärast ookeani rüppe heitma. Viimaks tüdinesid nad väikeste kivikeste loopimisest suure vahutava veekogu poole ning toetasid pea seejärel kätele, et jälgida mäslevat ookeanit, mis tundus sellel hetkel nende ainuke võimalus. Ainuke võimalus rahu leidmiseks.  Ka nemad soovisid heita selle mäsleva ookeani rüppe nagu oli teinud väike kivike. Lõpuks nad lahkusid, hing veidi rahulikum, kuid siiski muserdatud. Ning juba ehk järgmisel või ülejärgmisel vihmasel päevakesel olid nad tagasi. Tagasi oma murede ja masendustundega ning sooviga rahulolu leida. Kõik see kordus kuni ühe päevani, mil sai neil selgeks, et nad ei soovi jälgida seda tormist ning jäist ookeanit mitte ainult siit kalju otsast, vaid ka lähemalt. Nad soovisid olla osa sellest. Osa selle vabadusest, osa selle jõulisusest osa selle tormisusest, osa selle jäisusest ning osa selle hoolimatusest.
Nii nad astusidki minusuguse vaese kaljukese servale ning vaatasid taha, tuletasid meelde rõõmsaid hetki ning ütlesid head aega kõigile lähedastele. Mõned lisasid veel „ise sa seda palusid“ või „see kõik on sinu süü“ märkuseid mõne kiusaja, petja või ärakasutaja aadressile ning mõned saatsid „varsti kotume“ palveid oma taevas olevatele lähedastele.  Ja siis nad astusidki viimase sammu ookeani poole, mil mõni keeras selja ette, mõni sirutas käed laiali või saatis oma viimase naeratuse vahutava ookeani poole. Ning nii – totaka naeratuse saatel, käed kõrvale sirutatud ning karge ookeani lõhn nina sõõrmeis lasevad nad endid lahti, lahti kõigest kinni hoidvast ning langevad tuul kõrvus vihisemas tormise ookeani poole.
Nüüdseks oli see räbaldunud tenniste omanik potsatanud istuma minu samblase selja peale ning loopis vaikselt väikseid hallikaid kivikesi vee poole. Tema šokolaadi pruunides silmades oli kustunud sära ning asendunud tuhmusega, mis muudab muidu elavad silmad elututeks ja muidu igati ilusad silmad koledateks.  Mitte just koledateks, kuid silmad, mis näevad välja elutud ning tuimad ei ole enam ilusad nagu nad olid varem – siis kui kõik oli veel korras. Tüdruku silmist ei langenud pisarakesti ning ilme järgi oleks võinud arvata, et ta oligi ainult nukk, kellega on terve elu ainult mängitud. Kuid ma ei uskunud seda – kindlasti on olnud ka sellel noorel inimlapsel hetki, mil ta oli õnnelik ning hetki, mil ta silmades pesitses veel kaval tuluke.
Tundsin, kuidas eemalt lähenesid samuti kellegi räbaldunud tennised ning olin enam kui kindel, et nende lohisevate sammude taga peitus keegi, kelle päev polnud länud just kõige paremini ning keegi, kes oli lootnud, et ka tema saab siit lohutust otsida. Neid samme oli kuulnud ka pruunisilmne tüdruk, kelle tuhmid silmad nüüd teerada silmitsema olid jäänud. Sammud lähenesid ja ma olin enam kui kindel, et ka nende lohisevate sammude omaniku silmades ei või hetkel leida väikest tulukest ega ka mingit märki elurõõmust. Et ka nendes on kustunud leek. Šokolaadi pruunide silmade omaniku nägi hakkas vaikselt mooduma kartlikuks ning tajusin üsnagi selgelt tema hirmu kui ta endale ühe suurematest kividest peopessa surus. Hirm, mille ta oli omandanud ilmselt pika ajalise kiusamise tagajärjel, muutus järjest suuremaks ning lohisevad sammud järjest kõvemaks, kuni lõpuks oli võimalik eristada kellegi norgus kuju põõsa tagant välja ilmumas. Tajusin, kuidas tüdruku haare lõdvestus ning kivi vaikselt sealt maha kolksas, ilmselt polnud tegu kellegi ohtlikuga ega ka kellegi tuttavaga, kuna tüdruk oli säilitanud veidi kaitsva poosi. Ka võõras, kes meiega just oli liitunud, oli üpriski hämmingus vaatepildist, mida ta nägi. Veidi mõtete selginedes keeras ta ennast vabandava pilguga ringi ning asus ära minema, kuni miski teda peatas.
„Tule ikka. Istu siia, minu kõrvale,“ oli pruunisilmne tüdruk kostnud ning argliku naeratuse saatel enda kõrval olevat kalju pinda oma habraste sõrmedega õrnalt puudutades.
Võõras keeras aegamööda ringi ning asus julgust kokku võttes ennast kalju rünka poole kõndima.
„Mida mul ikka kaotada on?“ vastas võõras vaikselt naeratades ning sättis ennast pruunisilme tüdruku kõrvale istuma.
„Mitte midagi,“ sõnas tütarlaps, kelle šokolaadi pruunides silmades võis märgata kavalat tulukest, mida polnud veel keegi üle mitme aasta suutnud seal eristada.