MEIE JUTUD

Järjejuttudele pühendatud foorum
 
PortalHomeCalendarKKKOtsiKasutajagrupidRegistreeriLogi sisse

Share | 
 

 Rahulolu

Vaata eelmist teemat Vaata järgmist teemat Go down 
AutorTeade
DragonFly
Juubilar
avatar

Female Postituste arv : 161
Age : 16

PostitaminePealkiri: Rahulolu   24/7/2013, 01:16

Oehh, jällegi üks veider jutt... Igatahes, psühholoog oleks õnnelik, et ma nüüd vähegi julgem olen. Very Happy Julgen vähemalt sellegi jutu siia postitada.

Rahulolu (mulle ei meeldi pealkirjad... Tavaliselt pole mul juttudel pealkirju. Ma lihtsalt ei oska pealkirju panna. Enamus juttudel on mul faili nimeks "Vajalik", "Vajalik1", "Vajalik2" jne...)

Tüdruku käsi silitas õrnalt krobedat tamme puu koort ning tema jalg tonksas tundmatus rütmis vastu pehmet maapinda. Tema silmad olid suletud ning huuled moodustasid aegaajalt tundmatuid sõnu, mida tüdruk isegi täpselt ei mõistnud. Tal polnud aimugi, mis keelega võis tegu olla, kuid talle meeldis selle salapärane kõla. Veidi tüdrukust eemal,  maha langenud tamme puu tüve peal,  lebas avatult jooneline vihik, kuhu oli vaid paar sõna tumeda pastaka otsaga kirjutatud. Pastakas ise oli veerenud mööda ümarat puutüve ning maandunud vaikselt pehmel maapinnal. Tüdruk polnud seda märganud – tema jaoks eksisteeris tollel hetkel vaid sõnade maailm, kust üritas ta leida õigeid sõnu, mida hallide joontega vihikusse kirjutada.
Tüdruk avas aegamööda oma vesihallid silmad, millega ta pärast paarisekundilist toibumisaega üritas õhukest hallide joontega vihikut leida. Tema varem krobelist puukoort silitanud käsi peatus hetkeks, kuid liikus siis aeglaselt vihiku poole ning haaras selle peenikeste sõrmede vahele. Vihiku krobeline leht lõhnas endiselt pastaka tindi järele, mida oli tüdruk kasutanud sõnade söövitamiseks selle õhukese hallide joontega vihiku ühele kolmekümne kuuest lehest. Tüdruku sõrmed vabastasid vihiku tüdruku süle kohal oma tugevast haardest ning lasid õhukesel vihikul langeda väikse mütsatuse saatel tüdruku sülle. Alles nüüd märkas tüdruk puuduvat pastakat ning andis koheselt ülesande oma vesihallidele silmadele.  Viimaks, kui tüdruku silmad märkasid pehmel mullal lebavat kollakat pastakat, suundus tüdruku seni tegevuseta olnud käsi pastaka poole, et too päästa sellelt pehmelt mullalt ning asetada see siis tagasi tüdruku sülle. Operatsiooni edukalt täide viinud, haarasid tüdruku vasaku käe sõrmed kollaka pastaka enda valdustesse ning suunasid selle krobelise vihiku poole, kuhu mõne sekundi pärast pidi ilmuma paar tüdruku mõistust lummanud sõnakest.

Märgade lehtede varjus,
Noore kasepuu all,


Need kuus sõna kaunistasid nüüd krobelist hallide joontega vihiku lehte ning andsid vihikule juurde veelgi pastaka tindi lõhna, mida tüdruk ei sallinud. Talle ei meeldinud see vänge keemiat täis lõhn, mis tal üsnagi kergelt võis pea valutama panna. Kuid talle meeldis pastakaga kirjutada, rohkem kui harilikuga ning seepärast oli ta endiselt truuks jäänud oma kollakale reklaamkirjadega pastakale.
Tüdruk saatis pilgu kaugusesse, justkui lootes, et leiab sealt mõne sõna, mida kollaka pastakaga paberisse söövitada. Ja justkui imeväel ta leidiski paar sõna, mis otsekohe pidid paberile jõudma. Tüdruk haaras pastaka, mis oli vahepeal tema sõrmede vahelt puutüvele libisenud, ning tõmbas paar tumedat vagu krobelisele hallide joontega vihikulehele.

Seisis vana väsinud karjus,
Kel süles õbluke tall.


Ka need sõnad ilmusid kahe halli joone vahele üllatavalt kiiresti ning nüüd imetles hallisilmne neiu neid uhkusetundega. Tüdruku vesihallid silmad lugesid üha uuesti ja uuesti üle neid neljateist imelist sõna ning tema siidised huuled vormisid neid samu neljateist sõna, kuni lõpuks olid need neliteist imelist sõna tüdruku ajju sööbinud ning ta võis neid ka ilma paberile vaatamata üha uuesti ja uuesti pimedusse sosistada.
Kogu tüdruku rahutus oli nende neljateist sõnaga kadunud ning nüüd asendas seda veider rahu, mis tüdruku keha vaikselt lõdvestuma pani ning tüdruku näole totra naeratuse ilmutas. Tüdruk oli rahul, rahul väikse kirjatükiga, mille ta just oli krobelisele vihikulehele söövitanud ning tuhandeid kordi vaikusesse sosistanud. Nüüd võis ta rahulikult lahkuda siit tamme puu tüvelt ning seada sammud väikse, kuid hubase korteri poole, mis teda juba ammu oli oodanud.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Unicorn
Roosa udupilv
avatar

Female Postituste arv : 650
Age : 18
Asukoht : Pärnu

PostitaminePealkiri: Re: Rahulolu   24/7/2013, 11:13

Taas ma olen sõnatu. Su lühijutud lummavad mu ära. See oli tohutult fantastiline ja kõik see kirjeldamine. Superluks! :)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
DragonFly
Juubilar
avatar

Female Postituste arv : 161
Age : 16

PostitaminePealkiri: Re: Rahulolu   25/7/2013, 00:38

Suured tänud selle kommentaari eest! Mul on hea meel, et sulle see meeldib... Kohutavalt hea tunne on. :)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Sponsored content




PostitaminePealkiri: Re: Rahulolu   

Tagasi üles Go down
 
Rahulolu
Vaata eelmist teemat Vaata järgmist teemat Tagasi üles 
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 1

Permissions in this forum:Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
MEIE JUTUD :: Isikulised jutud :: DragonFly looming-
Hüppa: