MEIE JUTUD

Järjejuttudele pühendatud foorum
 
PortalPealehtOtsiLatest imagesRegistreeriLogi sisse

 

 Witch Hunters

Go down 
5 posters
AutorTeade
Ellukas
Naljatila
Ellukas


Female Postituste arv : 91
Age : 24
Asukoht : Kauges külas

Witch Hunters Empty
PostitaminePealkiri: Witch Hunters   Witch Hunters Icon_minitime11/7/2013, 21:21

Nonii siin on siis mu uue jutu proloog. Väga vabandan, et see nii lühike tuli, aga ma lihtsalt ei suutnud sinna kirjutada pikemalt kuna see on päevikuna, aga ma tõesti luban, et järgnevad osad tulevad pikemad Very Happy


Proloog




Salem,1692
Ma võin öelda, et Salem oli Euroopa vari. Olgugi, et see oli Uus Maailm tollal, kuid inimesed, kes seal elasid põlvnesid ikkagi Vanast Maailmast. Ma ei tea, kas see oli hea või halb, aga Uue Maailma inimesed võtsid üle ja levitasid Vana Maailma usku ja kombeid. Kohas, kus oleks olnud kõik võimalik, olid siiski esimesed elanikud vangid ja misjonärid. Seal oli nii kristlasi kui ka sataniste ning põrandaaluseid nõidu ja deemoneid. Millegi pärast polnud misjonärid arvestanud, et mõned vangid, kellel oli väge ja tahtmist vabadusele, olid teistest ohtlikumad.

Sellised olime meie Martha, Sarah’i ja Alice’i ga. Meil oli tahet ja võimu, mis sai saatuslikuks misjonäridele. Meie olime nõiad, kellel oli iidne vägi, mis võis hävitada kõik ümbritseva nagu tornaado, aga meil oli teine plaan. Me soovisime õpetada teistele vangidele nõiakunsti, kuna me lootsime, et see oleks valitsuse hävitamisel abiks, aga see ei toimunud nii nagu meil oli see plaanis. Sellest sündis katastroof.

Sadu inimesi pandi gaasikambritesse kus nad surid. Sadu süütuid naisi põletati, ja see kõik oli meie süü. Me neljakesi põgenesime, aga kahjuks olid seal reeturid ning nad andsid meid üles. Tagasi Salemisse jõudes nägime me ennast täis nõiahakatisi, kes hävitasid meile kalliks saanud kodulinna.

Ma kirjutasin iidseid võlusõnu täis päeviku, mis oleks abiks meie järeltulijatele. Ma tean öelda, et selle päeviku leiab mu lapselapselapse jne laps, Annabeth Bishop, kellele on abiks tema sõbrad.

23. aprillil poodi üles minu kallis liitlane Alice Parker, kes jääb meile igaveseks meelde enda omapäraste võimetega. 24. aprillil Sarah Good, kes oli väärt ravitseja. Me Marthaga saatsime meie peredele sõnumid, et nad põgeneksid. Minu ülesanne on täidetud ja meie lapsed ohutuses.
Homme on nii minu kui ka Martha surmapäev. Ma tean, et Annabeth viib meie nelja alustatu lõpule ning siis pole ka hilja.

Viimasele teekonnale minnes,
Bridget Bishop.


Viimati muutis seda Ellukas (16/7/2013, 22:36). Kokku muudetud 2 korda
Tagasi üles Go down
Cilen
Magus maius
Cilen


Female Postituste arv : 2007
Age : 26
Asukoht : Tartu

Witch Hunters Empty
PostitaminePealkiri: Re: Witch Hunters   Witch Hunters Icon_minitime11/7/2013, 22:16

Esimeses lõigus on komadega mingi jama, vaata üle, see on seal vaid tühikute puudumine/lisamine.

Ja see proloog mulle meeldis. Kindlasti kirjuta edasi ja ma kindlasti loen ka edasi, kui aega on. :)
Tagasi üles Go down
Ellukas
Naljatila
Ellukas


Female Postituste arv : 91
Age : 24
Asukoht : Kauges külas

Witch Hunters Empty
PostitaminePealkiri: Re: Witch Hunters   Witch Hunters Icon_minitime11/7/2013, 22:26

uuhh ma ise ka ei saa aru mida ma seal esimeses lõigus kokku keerasin aga kindlasti parandan ära kui arvutisse saan sest telefonis on seda väa ebamugav teha.
Ning muidugi ma kirjutan seda edasi sest mul nii palju ideid mis sinna teha Very Happy

Ning ikka olen ma mingi õnnesik et sa mu juttu loed kuna te Audreyga olete mu lemmik kirjutajad siin foorumis
Tagasi üles Go down
Ellukas
Naljatila
Ellukas


Female Postituste arv : 91
Age : 24
Asukoht : Kauges külas

Witch Hunters Empty
PostitaminePealkiri: Re: Witch Hunters   Witch Hunters Icon_minitime16/7/2013, 22:35

Niisiis uus osa ning 1 209 sõna, loodan, et meeldib ning kriitikat soovika

Kõige algus...

Ma vaatasin igatsevalt meie ees seisvat tühjust. Ma tundsin puudust linnast, Dallasest. Me olime jõudnud Salemisse, vanasse ja tühja Massachusettsi külasse. 30 aastat tagasi oli see pakatanud elust, kaugemal on näha roostetanud karuselli mille peal olid seitsmekümnendatel lapsed rõõmsalt kiikunud ja mänginud. Nüüd ootas see karusell kurvalt kuni ta viiakse prügimäele.

See tühjus oli masendav ja kahjuks pidin mida istuma siin pool enda suvest, kohas kus ainsateks kaaslasteks on mu päevik ja kaks tüütut tädipoega. Me pöörasime sisse Salemisse ja seal oli kohe näha Kiigu, Surma ja Elu talu. Vanaemale meeldis nimetada seda kolmnurka „kiiguks elu ja surma vahel“.

Nagu meil on traditsiooniks tegime me enne tallu sisse sõitmist ühe küla ringi ja minu üllatuseks oli poe ees palju minuvanuseid noori. Mulle jäid kohe silma neli poissi, kaks heledama nahaga mustapealist ja kaks tõmmut blondiini Need neli nägid väga kahtlased välja sellises väikses kohas nagu Salem. Nad olid perfektsed, sellised peaksid eksisteerima ainult raamatutes.
Mind äratas mu telefonist tulev Miley Ciruse „We can’t stop“.
Telefonile vaatamata teadsin, et see on mu parim sõbranna Lizbeth.
                                               
Kohe kui ma olin vajutanud vastamise nupule kuulsin ma kuidas Liz elavalt torusse kilkas:            
„Anna sa ei usu mida su vanaema just meile teatas, me Chrisi ja Justiniga saame sulle seltsiks tulla.“              

Nagu niuhti olid need poisid mu peast pühitud ja suure innuga pärisin ma neilt millal nad tulevad.            
Liz mõtles hetke kuid vastas siis kiiresti: „Homme kella kuuese bussiga.“                                    
Ma käskisin empsil kiiresti sõita meie tallu, et homseks kõik korras oleks, sest ometigi pidin ma umbes kell kaheksa juba üleval olema.
Sinna jõudes jooksin ma autost välja ja esimest korda ei hakanud ma kiruma neid parme, vaid jooksin enda kallist vanaema embama.                                                    
„Tänks tänks tänks tänks mamps sa olen nii kallis tänkjuu, et sa nad siia lubasid!“ suutsin ma talle öelda.                                                                                            
„Palun palun, aga mina söö nüüd pannkooke,“ ütles mulle mu vanaema Elsa naeratades. Ma jooksin verandale ja ütlesin enda vanaisa Matthew'ile tsau ja ta vastas samaga.

Hetkel kui ma nägin pannkooke laual, unustasin ma kõik ülejäänud olid olemas ainult mina ja need ilusad pisikesed pannkoogid. Ma tõstsin neid hunnikuna endale taldrikule ja kallasin veel seda maitsvat maasika-toormoosi peale. Mmmm… kui hästi need maitsesid. Pärast nelja kuhja pannkooke sai mul kõht täis ning ma suundusin tagasi õue.

Maja taga nägin ma üllatust mu vanaisa oli sinna teinud nii võrkpalli- kui ka korvpalliplatsi. Enda punnis kõhust hoolimata kutsusin ma empsi endaga kossu mängima. Mu ema on korvpallis elukutseline cheater ta suudab sind „kogemata“ küünistada ja pikali lükata ja jalg taha panna, aga ta ei suuda mulle kunagi ära teha. Mängides kadus meie ajataju ja märkamatult oli kell saanud 10  õhul ja mina polnud midagi veel teinud. Ma viskasin viimast korda palli korvi ja jooksin tube koristama ja voodiriideid otsima. Sellega valmis jõudnud läksin ma sauna ja pärast seda kohe pesema, et mitte välja näha nagu zombie.

Hommikul kell seitse ärgates tundsin ma ennast värskemana kui kunagi varem, ma otsisin oma kotis välja enda uhiuue roosa lendleva kleidi selle järel hambaharja ning lühikesed püksid ja valge maika need selga võtsin ma köögist hambapasta ning läksin kaevu juurde hambaid pesema. Üle põllu vaadates nägin ma jälle kahte nendest imelistest poistest. Seekord neid mustajuukselisi. Ma ei jäänud nende peale mõtlema väga kauaks kuna aega oli väheseks jäänud ning ma pidin veel pesemas käima. Toast võtsin ma enda kleidi ning läksin sauna duši alla . Kleidi selga ajanud läksin ma hommikust sööma ja siis bussijaama Lizile, Chrisile ja Justinile vastu.

Kuna meie talust bussipeatuseni oli pikk maa, siis olin ma arvestanud umbes poole tunniga. Imekombel jõudsin ma poe juurde umbes viieteistkümne minutiga. Kuna kell oli veel vähe , siis ma otsustasin teha ühe väikse ringkäigu küla vahel. Jõudnud staadioni juurde nägin ma enda nelja salapärast poissi kossu mängimas. Läbi päikseprillide jälgisin ma neid pingsalt. Tundus nagu nad oleksid sellest aru saanud, sest järgmisel hetkel jooksis minu juurde üks tõmmmu brünett.                      
"Tere," lausus ta minu juurde jõudes.
"Daniel olen, kas neie sooviks meiega liituda?" küsis ta näidates käega teisi poisse.                                                        
"Ehm...An-anna olen, phh...see tähendab Annabeth," sõnasin ma punastades.
"Väga meeldiv," lausus poiss muiates.                                                                      
"E...ee sama siin," suutsin ma välja pudistada.                                                
Tundus, et Danielil oli väga lõbus ning lõpuks sõnas ta naerulsui: "Ma kardan, et te täna küll meiega liituda ei saa."                                                                              
Punastades vaatasin ma enda kleiti ja laususin vaikselt: "E-ega vi-vist jah, äkki mõni teine kord."
Poiss mõtles hetke ning jooksis siis enda koti juurde ja tõi sealt kuldse pastaka ja kirjutas mu käele enda numbri. Ma sõnasin vaikselt "Head aega" ja hakkasin juba edasi liikuma, kui tundsin kellegi kätt enda pihal ja hetke pärast vaatasin ma Danieli rinda.    
                                                                                                               
"Kas preili enda numbrit ei annagi?" küsis ta vaikselt. Ma võtsin ta käest kuldse pastaka ja kirjutasin hoolikalt talle käe peale enda numbri. Sellel hetkel otsustasin ma vaadata talle silma ning mul oleks nagu tornaado kõhust läbi käinud. Danieli silmad olid sügavsinised ning tarkust täis, need olid perfektsed.                                    
"Varsti näeme," sõnas ta ning jooksis tagasi kossuväljakule.

Ma pöördusin minekule ja tundsin liblikaid enda kõhus. Bussijaama jõudes polnud need kuhugile kadunud, kuid kui ma nägin Lizi, Justinit ja Chrisi see toime leebus. Nüüd olid nemad siin ja me võisime suve nautida. Ma kutsusin empsi endale järgi, kuna teistel olid rasked kotid. Emps jõudis viie minuti pärast ja siis jõudsime me koju.  
Koju jõudes helistasin ma Danielile, pärast kahte kutsungit kuulsin kellegi hingeldavat häält telefonile vastamas.                                                                                            
„Hei, Annabeth siinpool,“ sõnasin ma naeratades telefoni.  
                                                   
„Tere Annabeth, ma olen Jason, Dani vend. Ma soovitan sul heaga temast eemale hoida, kuna tal on tüdruk olemas, kes teda ootab ning kui teil peaks midagi susisema hakkama, siis vastutan mina selle eest, et teie suhe puruneks!“ lausus ta pooleldi karjudes telefoni ning lõpetas kõne.

Peale seda kõnet kadus naeratus mu näolt ja tahtmatult hakkasin ma mõtlema miks ta üldse vaevus mulle seda numbrit andma. Äkki see polnud tõsi, äkki ma lihtsalt ei meeldi Jasonile.

Ma ärkasin enda mõtisklustest kui tundsin kuidas keegi enda külmad käed mu kõhule pani ehmatusest oleksin ma peaaegu võrkkiigelt maha kukkunud. Selja taha vaadates nägin ma Chrisi, kes naeris kuna see vaatepilt võis päris naljakas tunduda.

Mõtlemata nähvasin ma talle midagi ning hakkasin maja poole sammuma, kuid arvatavasti oli saatusel mind plaanis veel piinata, poolel teel maja juurde suutsin ma mingi väga terava okka endale jalga astuda ning tänu enda valutavale jalale ka pikali kukkuda. Kuulsin kuidas keegi enda naeru tagasi surudes minu poole astus ning üles vaadates nägin enda kohale kummardumas Chrisi, kes hetke pärast mu üles aitas ning tuppa saatis.

Telefoni vaadates nägin ma, et mul on ikka hulgaliselt vastamata kõnesid ning ohho kellelt? Muidugi Danilt. Vaevumata tagasi helistama kustutasin ma ta sõnumid ja kõned ära hiljem seda kahetsedes.                                                                                              
Tundsin kuidas Liz minu juurde tuli ja ütles:
„Ou anna ma märkasin ennem kui me tulime, mingit nelja ülihotti kutti, kas sa võiksid neid palun tutvustada mulle?“

„Muidugi, aga pane siis riided millega oleks võimalik kossu mängida ja hakkame minema,“ sõnasin ma ning pilgutasin talle silma.

Me panime endale selga ühesugused roosad lühikesed püksid ning valged maikad. Ma olen kindel, et me oleksime olnud identsed kui meil oleks olnud ühte värvi juuksed, nimelt olid minu juuksed säravad maasikablondid, kuid Lizil sajandat korda värvitud leekivpunased ja tuhmunud.

Naeratasin endamisi kui Liz punus mulle järjekordselt mingit patsi mille ta oli kuskilt leidnud. Sellega valmis saanud otsisime me Justini ja Chrisi üles ning hakkasime sammuma staadioni poole.


Viimati muutis seda Ellukas (10/8/2013, 11:04). Kokku muudetud 1 kord
Tagasi üles Go down
SugarPiece
Kuri põhjapõder(???)
SugarPiece


Female Postituste arv : 193
Age : 27

Witch Hunters Empty
PostitaminePealkiri: Re: Witch Hunters   Witch Hunters Icon_minitime23/7/2013, 00:05

Ooh, mulle meeldis. :) Jään uut ootama! :)
Tagasi üles Go down
Ellukas
Naljatila
Ellukas


Female Postituste arv : 91
Age : 24
Asukoht : Kauges külas

Witch Hunters Empty
PostitaminePealkiri: Re: Witch Hunters   Witch Hunters Icon_minitime25/7/2013, 22:45

uus osa on valma... ainult üles panemine vaev, aga hetkek ma tõesti ei jaksa Very Happy
Tagasi üles Go down
AliceInWonderland XD
lehm
AliceInWonderland XD


Female Postituste arv : 642

Witch Hunters Empty
PostitaminePealkiri: Re: Witch Hunters   Witch Hunters Icon_minitime26/7/2013, 00:39

Proloogis oli minu nimi ka sees. :)
Igatahes, mulle meeldib. Kuigi jutt läks nagu hästi kiirelt, aga sellisel mõnusal moel kiirelt. Very Happy 

Need tõmmud poisid tuletasid mulle kohe meelde seda duot Rizzle Kicks, kuigi nad ei ole vennad.Very Happy
Tagasi üles Go down
katuhh
Tasane



Female Postituste arv : 1

Witch Hunters Empty
PostitaminePealkiri: Re: Witch Hunters   Witch Hunters Icon_minitime26/7/2013, 23:23

Issand ootan juba uut ahaks teada mis edasi saab!!!
Tagasi üles Go down
Ellukas
Naljatila
Ellukas


Female Postituste arv : 91
Age : 24
Asukoht : Kauges külas

Witch Hunters Empty
PostitaminePealkiri: Re: Witch Hunters   Witch Hunters Icon_minitime26/7/2013, 23:56

Einohh leidsin üles uue osa, pean mainima et selle osa kirjutas valmis Annu (Avis-Raa) kuna tal olid mõtteid ja jah

II
Staadionist eemal, peaaegu metsapiiril, seisis musta riietatud mees, kelle näol püsis külm ja mitte midagi ütlev ilme. Oli kahtlane mõelda, et see mees, kes praegu orjab maapeal, valitses kunagi taevas. Või noh oli ülemisel korrusel tähtis tegelane.

Mida iganes, mõtles mees ja surus enda pahameele alla. Tal oli tööots. Pigem mitu. Ta pidi jälgima ühte tüdrukut, keda kutsuti Annabethiks. Teine tööots käskis tal silmapeal hoida mingil Grigoril ja tema vennal. Mehel polnud aimugi, miks inglid talle nii mõttetud ülesanded andsid. Mingi tüdruk ei saa katastroofilist kahju tekitada ning Lilithi armukesed olid lollid, kes jooksid silmad kinni.

Samas, võib-olla teadsid inglid rohkem, kui välja näitasid. See ei oleks esimene kord. Talle meenus ähmaselt mingisugune nõid, kes paistis nii süütu ja idioot, kuid suutis korraldada katastroofi, mis sööbis igaveseks ajalooürikutesse. See oli vist 17. sajandil või äkki kaheksateistkümnes. Sellel kohal oli mehel kerged mäluaugud, kuna sajandid mis ta veetis pärast seda sündmust piineldes, röövisid temalt paljud mälestused. See katastroof oli ainuke tööots, milles mees oli läbikukkunud.
Ja see ei tohtinud korduda.

Tema mõtiskluse ajal olid staadionile saabunud uued inimesed. Neli noort, kes olid vaevu lapsepõlvest väljas. Kaks tüdrukut olid peaaegu identsed kui välja arvata nende eripunast tooni juuksed. Nende näol püsis see rõõmus ja süütu naeratus, mis peaaegu puudus noorte meeste nägudelt. Ilmselt ei viitsinud nad kuulata tüdrukute jutte meikidest ja riietest.

Järsku taipas mees midagi ning kergitas kulme. Ta täitis küll praegu enda teist tööotsa, kuid esimene ülesanne, valvata tüdrukut, oli saabunud staadionile. Otse Lilithi armukeste juurde.
Mees muigas ning külm ilme ta näolt oli pühitud. Tema töö muutus äsja natuke lihtsamaks ja võib-olla ka põnevamaks.

Ma naersin. Liz tegi seda sama, kuid tema imeline naer oli otse südamest. Minu meeltes ja südames kummitas Jasoni hoiatus. Ma tean, et mul peaks olema tegelikult Danist üsnagi pohhuj, kuid miski minus tahtis hetke temaga kahekesi olla. Aga mis vahet seal on? Danil on ju tüdruk. Mida kuradit ma üldse mõtlen? Ma tahan olla ühe korra kohatud poisi tüdruk.

Ma ei ole hoor, ega poiste varas, kes ma ilmselgelt Jasoni arust olen.
„Hei,“ hõikas Jason sõbralikult ning hetkeks tundus mulle, et tema sitt hoiatus oli kõigest halb unenägu. Või siis mitte. See sekund mil Jasoni pilk minule langes välgatas ta silmis midagi tumedat ning pahameel, mida ta minu vastu tundis.

„Tsauka,“ tervitas Liz lõbusalt ning kohendas enda juukseid. Liz võis olla küll mu best, kuid ta oli suurem hoor kui mina. Ta võis käia ühe poisiga, kuid nurga taga pani tatti teisega.

Ja siis Dan. Tema tumedad lühikesed juuksed olid ebatavaliselt perfektsed ja siis need kummalised silmad. Üks silm täiuslikult sinine ja teine elegantselt roheline…  ja ma lubasin endal mõelda keelatud mõtteid.
Ma ei vaata Dani, ei tohi. Aga miks mitte? Aajaa Jason. Samas, mis see on tema asi, kes mulle meeldib ja kellega ma tahan suhelda. Persse. Tal on tüdruk ju. Võib-olla ma poleks pidanud Salemsise tulema.

„Maa kutsub, Anna,“ pomises Chris ja müksas mind.
 „Jah, ma tean,“ sõnasin ja naeratasin väsinult Chrisile. Ma tundsin Chrisi juba üsna kaua ja nautisin tema seltskonda, kuid miski minus nägi seda kutsikasilmadega poissi, kes ta loomulikult enam ei olnud. „Lihtsalt, pea on laiali otsas.“

Keda ma lollitan? Mu mõtted ei triivinud pidevalt mingisse fantaasiamaailma, vaid pigem kadusid, sest ma ei suutnud enam isegi meelde tuletada, millest ma mõtlesin.

Kortsutasin kulmu. Mind valdas kummaline tunne. Ei, see ei olnud selline tunne, kui kuum kutt sind suudleb ning oma sõrmed su pluusi alla libistab, vaid pigem selline, et sa jagaksid, kellegagi enda kupli alust ja kõik mu mõtted ning ka tunded valguksid tema mõistusesse.

Märkasin silmanurgast, kuidas Jason mind imelikult piidles ja otsustasin Dani enda mõtteist välja suruda. „Kõnniksime poe poole?“ küsisin ebalevat ja taipasin järsku lause ebaloogilist sõnastust. „Keegi poodi viitsib minna?“ Okei… kõlas natukene inimlikumalt.

Seltskond hakkas midagi pomisedes taskutes sobrama. Suht kohe oli kuulda, kellegi torisemist ning varsti selgus, et peaaegu mitte ühelgi neist ei olnud raha. Justin leidis paar dollarit pükste taskust ning ma võin vanduda, et need rahatähed nägid välja pigem nagu käkerdised, kui dollarid.

Tõin enda väikese koti seest välja rahakoti ning avastasin sealt paberraha. Kokku saime kamba peale natukene üle kahekümne dollari. Oleme ausad, teismeliste kamba kohta siiski suhteliselt suur saavutus. Vähemalt minu arust.

Jason piidles raha ja kallutas pead. „Pood on ranna lähedal. Siia sõites nägite küll seda poodi. Igatahes rand on poest vähem kui kilta kaugusel. Ostaks siidrit ja muud staffi, tõmbaks randa ära ning süütaks lõkke?“ pakkus ta kiiresti välja.

Noogutasin uimaselt ja panin tähele, et Liz järgib mu eeskuju. Pöörasin pilgu ära ja masseerisin oimukohta. Pea hakkas valutama. Miks kõik halb juhtub minuga nii õigel ajal.

„Liz, sul aspiriini on?“
„Sorry, Anna…“
„Mida kuradit sa aspiriinist tahad? Alko on parim ravim iga haiguse vastu,“ teatas Jason ja otsis enda taskust välja suitsupaki ning võttis sealt ühe, viisakuse mõttes pakkus ta kõigile, kuid siiski oli ta ainuke, kes suitsu põlema süütas.

Me kõndisime vaikides… ja ma valetan. Ma kõndisin vaikides poe poole, samal ajal kui teised rääkisid, suitsetasid või niisama olid ägedad. Kuulsin, kuidas nad naersid, kuulsin Lizi köhimist ja Justini ning Chrisi mõttetut nääklemist.

Aga ma ei kuulanud neid. Nende sõnad ei tähendanud minu jaoks midagi, sest keskendusin liialt kõndimisele ja peavalu ingomisele. Ma isegi ei mõelnud kõndimise ajal, lihtsalt käisin. Liikusin ringi nagu robot, kes ei saa aru, miks ta tegutseb, elab ja hingab.

Olin teistest paar sammu tahapoole jäänud ning järsku ilmus Jason mu kõrvale. „Heio, maasikablondi, võtsid mu nõuannet kuulda ja jätsid Danieli rahule?“

Kergitasin kulme ja hingasin sügavalt sisse. „Keri põrgusse,“ sõnasin pahuralt ja surusin käed rusikasse. Kui raske on aru saada, et SA EI MEELDI MULLE, oleksin tahtnud kisada, kuid piirdusin tuima pokkeri näoga.
„Kullake, ma olen seal käinud ja vean kihla, et sulle meeldisk seal,“ lausus Jason meelitavalt ja tõmbas mahvi.

„Noh, saad aru küll, et Danil on tüdruk ning ma tõsiselt ei viitsi tegeleda kahe murtud südamega, kui sa mind mõistad.“

Kortsutasin kulmu. Kas see oligi tema tõeline pale või käitus ta lihtsalt viisakalt? „Sorry, aga see pole sinu asi, kellega ma suhtlen ja kes mulle…“ laususin, kuid Jasoni räme naer katkestas mind.

Jason puhus suitsu mulle näkku ja muigas. „Väike rumal tüdruk,“ ohkas ta ja vangutas pead, „sa tõesti arvasid, et ma hoolin sellest, kas ta murrab su südame või ei? Tegelikult mulle isegi meeldiks näha sind murtud südamega. Kõik see sinu viha ja tume pool. Huvitav, kui su süda on murtud siis kas sa muutud minu suguseks või tavaliseks pubekaks, kes kahjustab end igal võimalikul moel?“

Ja ma vihastasin. Astusin Jasonile varba peale ja lükkasin käega suitsu ta huulte vahelt ära. Kui mu nägemine mind ei petnud siis osa tuhka maandus ta põsele.

Jason krigistas raevukalt hambaid ning hetkeks tundsin, et mu peavalu ägenes. „Kuradi lits selline,“ nähvas Jason raevunult ja vaatas mulle oma erksiniste silmadega otsa ja haaras mu käest kinni. „Sa fucking ei puutu mind ega mu suitse. Hoia siin kohas madalat profiili või muidu ma muudan su elu siin põrguks, aru saadav?“

Üritasin enda kätt lahti rebida ja märkasin järsult, et teised olid meist kümmekond meetrit eespool ega märganutki meie puudumist. „Sa tahad mu elu kontrollida? Aga palun, ma arvan ka, et keegi ei keela sind!“ nähvasin vihaselt ja rapsisin käe lahti. Hakkasin kiirel sammul kõndima poe poole, kuhu teised olid juba jõudnud.

Olin teistest vaid paari meetri kaugusel, kui otsisin raha taskust välja ja surusin selle Chrisile pihku. „Mine poodi, ma tulen varsti järgi. Hingan veits värsket õhku.“
Chris noogutas ja kadus koos teistega poodi. Ainuke inimene, kes välja minu juurde jäi oli Dan.


Viimati muutis seda Ellukas (10/8/2013, 11:07). Kokku muudetud 1 kord
Tagasi üles Go down
SugarPiece
Kuri põhjapõder(???)
SugarPiece


Female Postituste arv : 193
Age : 27

Witch Hunters Empty
PostitaminePealkiri: Re: Witch Hunters   Witch Hunters Icon_minitime27/7/2013, 22:26

Kas see on üldse lubatud, et jutu kirjutab keegi teine?
Silma jäid paar kohatut sõna, roppu, mis minu meelest oleks võinud asendada mõne vähe viisakama sõnaga.
Tagasi üles Go down
Ellukas
Naljatila
Ellukas


Female Postituste arv : 91
Age : 24
Asukoht : Kauges külas

Witch Hunters Empty
PostitaminePealkiri: Re: Witch Hunters   Witch Hunters Icon_minitime27/7/2013, 23:09

Kuna Avis-Raa on aidanud mind juba eelmistes osadel sõnastuse ja mõtetega, soovis ta kirjutada selle osa kuna tal oli väga head mõtted ning mina poleks neid suutnud nii hästi väljendada.

Aga roppude sõnade kohalr pean ma mainima, et kahjuks on jason jah väga ropu suuga ja mõned vängemad ma püüan ära muuta


Viimati muutis seda Ellukas (10/8/2013, 15:46). Kokku muudetud 1 kord
Tagasi üles Go down
Ellukas
Naljatila
Ellukas


Female Postituste arv : 91
Age : 24
Asukoht : Kauges külas

Witch Hunters Empty
PostitaminePealkiri: Re: Witch Hunters   Witch Hunters Icon_minitime10/8/2013, 10:56

III
Dan


Ma vaatasin kuidas Anna surus Chrisile raha pihku ja too seejärel poodi kadus.

Ma tundsin ja nägin kuidas Anna seejärel pingesse läks ja silmanurgast mulle solvunud pilke saatis.                                                                                                                    
Huvitav, kas Anna on närvis selle idiootse kõne pärast mis Jason talle tegi, või on asi minus?“

Ma tundsin endal kõhus torget, ometigi pidin ma juba viie päeva pärast lahkuma sellest kolkast ja kohtuma enda niinimetatud kallimaga, Lilithiga.

                                                                                                                                         
Ma teadsin, et see oleks olnud parem Annale kuna Lilithi käsilane on meid jälginud juba mitu päeva ja tänu temale pidime me lahkuma tagasi Bostonisse. Mul oleks vaja teada, kus elab tüdruk, aga mul ei ole julgust seda küsida kuna võib-olla ta võtab seda vale külje alt või midagi sellist,“ mõtlesin ma endamisi.

„Emm…Anna?“ sõnasin ma küsivalt. Ta heitis enda põlgust täis pilgu minu poole ja mühatas vaevu märkamatult.                                                                                              
„Emm… ma märkasin, et sa oled kuidagi tujust ära täna,“ ütlesin ma juba julgemalt.

„Kas midagi juhus?“ Jällegi teenisin ma ära ühe vihase pilgu ja siis oli jälle vaikus. Ma sain aru, et tüdruk ei soovi enam sellest rääkida, nii et ohkasin ja sõnasin Annale:

„Ehm… Anna see, et ma pean Salemist lahkuma viie päeva pärast.“                                                                                                                                        
Hetkeks nägin tema silmas kurbust ja koheselt asendus see tühja maskiga. Sügasin endal kukalt ja siis ohkasin kuuldavalt.          
                                                 
„Annabeth Bishop, mis viga? Miks sa mind ignoreerid?“ küsisin ma temalt vaikselt.                                                                                                                                          
Ma kuulsin kuidas Anna ohkas hetkeks ja lausus vaikselt: „Sa võid seda Jasonilt küsida.“                                
                                                                                                   
„Mida ta tegi,“ küsisin ma tüdrukult murelikult. „Ega ta kuidagi sulle haiget ei teinud?“                                                                                                                                        
„Eiei mitte midagi sellist, küsi seda temalt endalt ja ma olen sada protsenti kindel, et ta tunneb uhkust selle üle.“ sõnas Anna mulle ja naeratas arglikult.

„Ma tahtsin tegelikult küsida, kus sa elad, et võib-olla saame kokku millalgi,“ ütlesin ma Annale ja naeratasin julgelt.

Ma nägin kuidas tüdruk punastas ja siis mulle otsa vaatas ning lausus: „Ehm… Bo-Bostonis, kas sa tahad mingit aadressi ka?“                                                                                                                                            
 „Võib muidugi,“ sõnasin naeratades.
                                                                                 
„School street 23 ja korteri number on 54,“ ütles Anna mulle häbelikult.

„Okei jätan siis meelde,“ sõnasin ma täpselt siis kui poe uks lahti tehti ja Liz naerdes välja tuli talle järgnesid Chris, Justin ja Gabe, Rafe aga polnud kuskil näha.

„Gabe, kuhu sa Rafe kaotasid?“ küsisin ma naljatades.

„Ta jäi poodi mingi tšikiga rääkima,“ ütles Gabe ükskõikselt ja võttis endale tobi. „Mine vaata kui sind huvitab.“                                                                                                                                      
„Küll ma lähen,“ sõnasin ning läksin poodi. Kaugemal nurgas nägin ma Rafe ning tema kaaslast.                                                                                                                      
„Luce?“ ütlesin ma piisavalt kõvasti, et nimetatu mind kuuleks. Luce pööras end ringi ning mind nähes ta kiljatas ning jooksis mulle sülle.

„Vennas sa ei kujuta ette kuidas ma sind igatsesin!“ kiljus ta ning kallistas mind kõvasti.

„Kuidas sul siis läinud on? Uued tšikitad ka juba olemas?“                                                              
 
„Tere sullegi, Luce, ning jah ma igatsesin sind ka!“ sõnasin ma naeratades.                          

„Nu davai Dan hakka mulle nüüd linna näitama,“ ütles Luce ning tiris mu poest välja.

*Annabeth*

Ma vaatasin kuidas Dan läks Gabeiga rääkima ja nende jutust eristasin ma paar-kolm sõna nagu näiteks „Rafe“, „tšikiga“, ja „rääkima“.

Järgmisel hetkel tormas Dan juba poodi kindlasti see nii-nimetatud tšik oligi see sama tüdruk kellest Jason mulle rääkis.

Silmanurgast nägin kuidas Jason mind jälgib, kuna mul oli küsimusi, aga mitte vastuseid läksin ma Jasoni juurde ning sosistasin talle kõrva: „Jason, mul on sulle mõned küsimused. Kas sa saaksid minuga kaasa tulla?“

Ma nägin kuidas ta muigas ning Gabele sõnatult teada andis, et ta läheb korraks minema.  
                                                                                                                                     
„Niisiis ma ütlesin Gabele, et me lähme korraks minema ning ta lubas, et ta räägib sellest nii Danile ja sinu sõpradele,“ sõnas Jason ja naeratas mulle.
                               
Ma arvasin, et meie vestlus oli lihtsalt nali, kuna hetkel ei näinud ma mingit põlgust ega vihkamist ta silmades.
Mõnda aega kõndisime me vaikides, kuni tundsin kellegi kätt enda pihal.
Ehmunud pilguga vaatasin ma endast umbes peajagu pikemat poissi varem olin ma koguaeg arvanud, et enda saja kaheksakümne ühe sentimeetriga olen ma piisavalt pikk, siis sellel hetkel tundsin ma end nagu väike päkapikk. Ma nägin kuidas Jason ühel hetkel mulle silma vaatas ja järgmisel liikusid tema silmad mu rindadele.                                                                                                                            
„Tüüpiline,“ mõtlesin endamisi ja pööritasin silmi. Ma tundsin kuidas Jasoni haare mu ümber tugevnes ja siis olin ma puu ja Jasoni vahel lõksus.  
                     
„Ehm… Jason mida sa teed?“ küsisin ma ehmunult.
                                                       
 „Shh… ole tasa keegi ei kuule sind,“ sõnas ta vaikselt ja surus siis enda huuled minu omadele. Ma hakkasin rabelema ja jalgadega peksma, aga nagu näha siis sai Jason sellest ainult ergutust juurde.

Ma tundsin kuidas ta hakkas enda käsi mu pluusi alla viima ja siis sai kõik läbi.

Jasoni käed ja huuled oli lahkunud ja ise ta oigas eemal teise puu juures. Ma tundsin kuidas keegi mu sülle tõstis ja rahustavalt midagi rääkis.

„Shh…Shh… kõik on korras,“ sõnas see keegi kelle süles ma olin. Ma sain häälest aru, et see oli Dan.            
                                                         
„Dan?“ sõnasin ma küsivalt.
                                                                                                 
„Shh…Anna kõik on korras,“ ütles ta uuesti juba tuttavaks saanud rahustaval toonil.                                                                                                                                        
„Dan…ta-ta-ta tahtis minuga midagi teha?“ küsisin ma vaikselt.

„Ära muretse Luce tegeleb temaga,“ ütles ta ning lükkas ära juuksed mis mulle näo ette olid tulnud.            
                                                                                                                               
„M-ma arvan, et ma saan nüüd ise ka kõndida,“ ütlesin ma juba kindlamal toonil.

„Hmm… okei,“ sõnas ta ning pani mu ettevaatlikult maha ning kuna mul alguses kadus tasakaal ära pani ta enda käe mul ümber piha.

See liigutus ehmatas mind ning tahes-tahtmata ma võpatasin.                                                            

"Oih vabandust," sõnas ta ning võttis enda käe ära.                                                          

„Mina peaksin vabandama,“ ütlesin ma punastades.

„Kas me lähme nüüd randa?“                                                                                                                                        
 „Kas sa oled kindel, et sa oled valmis selleks?“ küsis Dan silmis peegeldumas mure. Ma vaatasin hetkeks maha ja manasin näole selle läbitungimatu maski.

„Jah, ma olen selles sada prossa kindel,“ sõnasin ma külmalt ja hakkasin kiire sammuga randa kõndima.

Juba metsast välja minnes tundsin ma kellegi kuuma pilku endal.

„Anna!“ kuulsin ma juba eemalt kuidas Liz mind hüüdis.                                              

„Jap, jap Liz ma olen korras,“ sõnasin ma vaikselt ning pööritasin märkamatult silmi.                                                                                                                                  
„Prshh…mis sinuga siis juhtuma pidi? Jas ütles, et teil on kõik korras nagu Norras,“ sõnas ta rõõmsalt ning tiris mind rannaliivale.

„Jas ütles?“ küsisin ma hetkel kui ma märkasin Jasonit mu selja taga. Ma tundsin külmavärinaid mööda mu selga roomamas kui ta käed mu pihale pani.

„Kas sa midagi juua soovid?“ sosistas ta mulle kõrva. Ma pöörasin end ringi ning naeratasin väljakutsuvalt silmis peitumas tülgastus.

„Mida sul pakkuda on?“ küsisin ma kavalalt.

Jason võttis välja külmikust pirnisiidri.                                                                                                                                                                                            
„Kas see sobib?“ sõnas ta siidripurki lahti tehes.
                                                           
„Muidugi,“ sõnasin ma naeratades.

„Anna sa ujuma ei taha tulla?“ kuulsin Lizi hõikamas kuskilt kaugemalt.                                                                                                      
 „Ikka võib,“ sõnasin ma endalt pluusi ja pükse ära võttes.

Ma vaatasin Jasoni poole, kuid kui ma nägin, kuidas ta pilguga mu keha õgis ei jäänud mul muud üle kui vette joosta.
Vees tundsin kuidas,ma muutusin uimasemaks ning kellegi käed minu ümber sulgusid ja hakkasin ujuma teise kalda poole, mis oli eraldatud kohast kus teised olid, hekiga.
                                                                                                                                       
„Luce, too palun rätik meile,“ kuulsin kellegi tuttavat häält hüüdmas. Järgmisel hetkel olin ma kellegi kätel mähitud rätikusse nagu imik.

„Dan?“ küsisin ma uimaselt ja proovisin näha inimest kelle kätel ma olin, aga nagu näha siis ei soovinud mu keha mind aidata.

„Emm…Anna, Dan läks praegu ühte asja klaarima, proovi nii kaua puhata,“ kuulsin ma kellegi häält lausumas. Mõne aja pärast suutsin ma enda silmad avada ning siis nägin ma et ma laman autos ja mu kõrval istus üks tumepruunide juustega tüdruk.

„Hei, lõpuks sa ärkasidki,“ sõnas ta naeratades.

„Ahjaa minu nimi on Luce.“

„Emm…tere ma olen Anna,“ ütlesin ma kohkunult.

„Dan peaks kohe-kohe jõudma,“ ütles ta murelikult. Vaevaliselt ajasin ma ennast püsti ning nägin auto poole tulemas verist Danielit.

„Dan mis juhtus?“ küsis Luce ehmunult.                                                                                                                          
„Ei midagi,“ sõnas ta ja pani auto tööle
.
„Anna ma viin su koju, Liz ja teised on juba seal,“ sõnas ta ning sõitis vaikides mu maja ette.

Välja astudes nägin kuidas ta ütles: „Ma helistan sulle homme.“ Ja siis läinud nad olidki.
Tagasi üles Go down
Sponsored content





Witch Hunters Empty
PostitaminePealkiri: Re: Witch Hunters   Witch Hunters Icon_minitime

Tagasi üles Go down
 
Witch Hunters
Tagasi üles 
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 1

Permissions in this forum:Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
MEIE JUTUD :: Jutud :: ARHIIV :: Armastusjutud (vanemad)-
Hüppa: