Jäta ta rahule!

Algus võibolla ei tulnud nii hea, kuid ma vähemalt proovisin. Ning lühike tuli ka. Sorri
Üks uus armastusjutt. See turgatas pähe, kui ma koolitunnis olin.
Enjoy!


1.

Ma ei taha öelda, et ma teda sellepärast vihkan. Ei. Aga ma nägin esimesel kohtumisel, et tema pole Susanna jaoks hea. Aga ma saan jällegi aru, et Susanna on armunud. Seda on selgesti näha.
No ma räägin siis kogu loo.
Mina, Susanna ja Kristel läksime Susanna sünnipäeva puhul klubisse. Pidu oli juba ammu ära olnud, kuid Kristel arvas, et pidu võiks edasi kesta. Mina ja Suss olime nõus. Me kõik olime nüüd 18, seega see polnud mingi probleem.
Mina ja Susanna teame üksteist juba 1. klassist peale. Kristel tuli 5. klassi. Kristel on suhteliselt tagasihoidlik tüdruk, kuid kuidagi saime tema sõpruse võita ja nüüd, kui oleme juba kõik peaaegu täiskasvanud, saime minna kõik koos klubisse. Tagasi mõeldes on kuidagi imelik, et Kristel oli meist lühem, kuid nüüd on ta meist juba üle pea.
"Ma lähen vetsu, teie tellige mingid joogid ja tulge siia samasse kohta tagasi," sõnas Susanna ja kiirustaski juba WC-de poole.
Me läksime baarileti taha ja jäime ootama, et meie kord kätte jõuaks. See aga juhtus nõnda pea. Me tellisime kokteilid, lootes, et Susannale ka meie valik sobis. Läksime tagasi kohta, kus Suss vetsude poole tormas ja istusime diivanile. Panime kokteilid laua peale ja jäime Susannat ootama.
Kuid Susanna ei tulnud ega tulnud. Ma muutusin murelikuks, kuid Kristel arvas, et temaga on kõik korras.
"Mul on siiski tunne, et juhtus midagi," pomisesin ma ja liikusin vetsude poole. Kokteili surusin Kristeli kätte. Vetsude juures nägin ma Susannat ja mingit poissi suhtlemas ja naermas. Susannal oli juba kokteil käes ja ma kõndisin solvunult minema. Ma saan aru, et Susanna armus poissi ära, kuid nii oma parimaid sõpru jätta... Vot seda viga ei teeks mina iialgi.
Kristel märkas kohe, et minus on midagi muutunud. "Helena, mis juhtus?" päris ta kohe, kui tuimalt diivanile istusin.
"Susanna... oli koos ühe poisiga... Unustas vist meid ära." Mul polnud enam üldse peotunnet. Kristel ohkas.
"Suss ei ole selline. Ta ei unustanud meid ära. Juhtus lihtsalt temaga rääkima," lohutas mind Kristel.
Ma raputasin kohe pead: "Ei! Tal oli juba käes ka kokteil, mis oli peaaegu tühi, seega võib oletada, et Suss on juba ammu sellega poisiga koos olnud."
Kristel jälle ohkas. "No joome selle joogi siis ise ära,"
Noogutasin. Mingit muud valikut mul siiski polnud. Samas ohkasin. Ma olin nii kuradima palju Susanna peale solvunud....

Lugesin läbi ja selle osa kohta on vara midagi öelda. Lühikeseks jäi kuid kirjavigu ei jäänud silma. Tahaksin uut ja pikemat osa, siis oskan täpsemalt öelda mida sellest jutust arvan.