See on minu esimene novell üle mitme aasta, kuna novell ei ole kunagi minu lemmik¾anr olnud. Ma osalesin sellega ka TLÜ kirjanduskonkursil, kus ma küll mingit kohta ei saavutanud, aga oli tore kätt proovida
Kõik kirjavigade parandused on teretulnud
Hokku on vana jaapani luulevormi renga avasalm, mis muutus hiljem iseseisvaks ja arenes välja haikuks, ja number 4 on mitmetes Aasia kultuurides ebaõnne number.
**
Hokku number 4 ehk mäleta metsa
Ma seisan kapi ees, käsi välja sirutatud, ja mulle torkab pähe, et ma ei tea, miks ma seal olen. Mu sõrmed kaarduvad ümber musta käterätiku narmendava serva ja ma võtan rätiku kätte, jäädes seda ainiti vaatama. Ma pole kunagi varem kapis sellist rätikut märganud. Selle kulunud mustal põhjal kasvavad valged lilled, milles on midagi kurja. Ma puudutan üht õit ja tunnen, kuidas see mu nahka kriimustab, nagu oleks selle lille varrel okkad, aga kui mu sõrmeotsale ilmub punane veretilk ja pudeneb valgele õiele tikandiks, on hoopis mu süda see, milles ma torget tunnen. See raputab mu lahti tuimusest, mis on mind juba mitu päeva vaevanud ja kui ma pead pööran ja aknast välja vaatan, on see ühtlaselt hall nagu betoonist sein kahe maailma vahel. Mulle näib, nagu oleks see piir alati seal olnud, mulle nii kirjeldamatult lähedal. Eemal paistab mets ja raudtee, mis kuhugi ära viib, aga kui ma silmi pilgutan, on need hallusesse kadunud.
Telefonihelin, mis kaugelt kostab, võiks samahästi olla tondirongi vile. See vaikib mõne aja pärast ning hetkeks on kõik rahulik, siis aga tormab ema mu magamistuppa, näost higine, nagu oleks ta äsja trennist tulnud. Tema pluusi varrukad on üles kääritud ja kuigi ma pole märganud tema nahal kunagi ainsatki kortsu, tunduvad ta käed mulle sel hetkel krobelised ja parkunud nagu muldvanal naisel. Ta langeb minu peale, surudes oma käed vastu kappi, nii et meie vahele ei jää ainsatki sentimeetrit, ning tema randmed puudutavad mu kõrvu. Ta ei emba mind, vaid vaatab otse minust läbi, nagu mind polekski seal. Ma olen pressitud oma ema ja kapi vahele, aga ei tihka midagi öelda, sest tema keha raputavad nuuksed. Alguses kõlavad need summutatult, nagu hoiaks ta kätt suu ees, siis aga ei suuda ta ennast enam talitseda ja päästab valla kogu oma kurbuse.
„Ta on surnud,“ habiseb mu ema rohkem iseendale kui mulle ja on ainult üks inimene, kellest ta rääkida võib.
„Isa?“ küsin kohkunult, kuid ema ei kinnita seda ega lükka ümber. Tema pilk eksib kapinupule minu õla kõrval ja ta silitab seda, võtab siis käterätiku, mille ma põrandale pillasin, ning surub oma näo selle vastu.
Mõne aja pärast silman ema köögilaua ääres istumas ja segaduses ilmel käterätikut voltimas ning ma näen temas iseennast, sest ka ma ise oleksin sedasama teinud, kui ema ei oleks rätikut ära võtnud. Ma seisan ikka veel kapi kõrval, nagu oleksin kivist.
Mu isa astub kööki, käes vana raadio, nagu neid eesti aja alguses müüdi, kui sul oli piisavalt raha, et sellist osta. Ta seisab mu ema ette, kes temast välja ei tee, tõstab raadio kõrgele pea kohale, ning mulle kangastub stseen minu lapsepõlvest, päevast, mil mu isa kohvrid pakkis ja meie juurest ära läks. Ta viskab raadio põrandale puruks, ütlen mõttes, ning vaevalt olen seda öelnud, kui mu isa raadiost lahti laseb ja see põranda poole langeb. Ma sulgen silmad, et mitte näha, kuidas raadio, mis on juba ühel korral purunenud, uuesti katki läheb, kuid pauku ei tule.
Mu isa seisab endiselt köögis ning vaatab hämmeldunult kohta, kus raadio maad oleks pidanud tabama. Järgmisel hetkel hakkab ta nahk murenema ja sellesse ilmuvad suured praod, nagu oleks ta portselanist. Surun iivelduse alla, kui mu isa kildudeks puruneb ning tema tükid lendavad laiali üle terve köögi. Ma pole kunagi varem elus küljest rebitud inimjäsemeid oma silmaga näinud, aga midagi selles pildis tõmbab mind ligi ning ma seisan vastu uksepiita, vaadates põrandat, millel lebavad kehaosad ja veri moodustavad kummalise mustri, mis sobiks hästi mõnele kindale.
Mu ema tõuseb laua tagant püsti, võtab harja ja kühvli ning hakkab isa kehaosi põrandalt kokku pühkima, nagu oleks see leivapuru, ja ma ei jää vaatama, sest tean, et see kõik on vaid silmapete.
Mu isa on surnud ja ei tule enam kunagi tagasi.
†
Ma pole kunagi oma isaga lähedane olnud, kuigi kellelgi ei ole kunagi tekkinud kahtlust, et ma olen tema poeg. Me oleme välimuselt nagu kaks tilka kastanpruunide juuste ja hallide tähniliste silmadega vett, aga ainult välimus pole see, mis meid sarnaseks teeb, vaid ka sisemus, ja see on seda kummalisem, et pärast vanemate lahutust kohtusin ma isaga igal aastal vaid paar korda.
Mida suuremaks ma sirgusin, seda sagedasemaks muutusid korrad, kui ema mind ainiti vaatama jäi, ükskõik kas me rääkisime parajasti ilmast või ma näitasin talle, kuidas velotrena¾ööri sadula kõrgust reguleerida, ning ma teadisin, et nendel hetkedel nägi ta minu asemel alati silme ees minu isa. Hoolimata sellest, et mul puudus võimalus teda iga päev kõrvalt jälgida, tundis mu keha tema liigutusi ja minu suu tema sõnu, nagu oleksid need mu enda omad, ja minu jaoks olidki, rohkem minu kui mu isa omad. Viimastel kordadel, kui me kohtusime, vaatasin ma seda meest, kellelt pärinesid pooled minu kromosoomid, ja ei näinud temas enam enda isa, vaid enda klooni, kuigi ma teadsin, et ta polnud minu koopia, vaid asi oli vastupidi. Poeg ei saanud kunagi olla enne isa, aga vahel oli raske aru saada, kumb meist oli isa, kumb poeg.
Olen jõudnud isa korterisse, et hakata tema asju pakkima, sest peale minu pole kedagi, kes seda teeks. Isa korter on seletamatult rõske, nagu oleks see surnud samal ajal kui selle omanik ning, oma jalanõud esikusse jätnud, suundun kööki. Ma tunnen, et ei suuda oma isa asju enne puudutada, kui olen end vaimselt ette valmistanud, ja mitte miski ei sobi selleks paremini kui tass kuuma ja kanget kohvi, samal ajal kui ma vaatan aknast välja hallide sammastena kõrguvate paneelmajade poole, millest igaüks ei saaks mulle ka siis rohkem Paabeli torni meenutada, kui nende otsad pilvedesse kaoksid. Ma olen viimasel korrusel ja silmapiir näeb siit vaadates välja nagu maailma ots.
Taamal paistab majade vahel roheline muruplats, millel kasvab viimane puu, mis on suutnud linnaõhule vastu pidada, ja kuigi ma näen halvasti, tundub mulle, et see on tamm. Mitte selline tamm, nagu kasvas Tammsaare talus ja oli kahekümneviiekroonisel, kui see üldse oli tamm, vaid selline tamm, nagu ühel kunstinäitusel, kuhu isa mind kunagi viis. Kohus otsustas, et ma jään ema juurde, aga ühel päeval tuli isa mulle lõuna ajal lasteaeda järele ja võttis mu kaasa. Me ei kohanud näitusesaalis ühtegi teist last ja mul hakkas peagi igav. Ma rabelesin isa sülest maha ja jooksin tema eest ära, hüüdes talle, et tahan temaga peitust mängida, aga see soov ei täitunud. Ainus, kes minuga mängida tahtis, oli see maal, kes tahtis, et ma ennast tema eest peidaksin, sest tema ise ei saanud end minu eest kuidagi peita. Ma ei tea, miks ma ütlen „tema“, kui palju õigem sõna oleks „see“, aga ma olen juba lapsest saati mõelnud sellest maalist kui kellestki elusast, sest ükski elutu asi ei suudaks mind nii palju hirmutada.
Teiste jaoks oli see tavaline maal, millel oli kujutatud üksikut tamme, aga kui ma seda vaatasin, ei näinud ma selles tammes puud, vaid hoopis koletist. Minu silme ees ärkas ellu lohe, kellel oli kaks sarve, pikad hambad, ainult üks silm, teravad küünised ja neli musta tiiba. Ta pööras end minu poole, sülgas tuld ja tahtis lõuendilt lendu tõusta, kuid sel hetkel seisis mu isa maali ette ja ma nägin, kuidas leegid üle tema pea lõid, nagu tahaksid teda tuhaks põletada. See oli ainuke kord, kui isa ei küsinud, miks ma nutan ja mul on tunne, et ta ei teinud seda seetõttu, et nägi seda pilti vaadates sedasama mis mina.
Ma ei mäleta, kas isa ja ema tülitsesid hiljem selle pärast, et isa mu ilma loata kaasa võttis, aga ma ei saanud mitu ööd järjest magada. Pärast seda muuseumikülastust luuras koletis tükk aega minu unenägudes, kuni lõpuks tüdines, ilmselt selle pärast, et ma jooksin alati liiga kiiresti ning ta ei saanud mind kordagi kätte. Ühel öösel ta enam ei ilmunud, kuid kergendus oli viimane, mida ma tundsin, sest ta oli mulle lähedaseks saanud ja ma aimasin, et järgmisel korral, kui me kohtume, tuleb ta mulle järele. Nüüd, just siin, nüüdsama see juhtubki, mõtlen ma, kui näen, kuidas tamm eemal aina suuremaks kasvab, ja see ei ole enam unenägu, sest kui see oleks unenägu, siis ma ei kardaks. Ma ei lase sellel juhtuda, ma ei jää kauemaks selle akna alla, sest kuidagi tean ma, et seni, kuni ma talle otse silma ei vaata, ei saa ta sisse tulla, ja minu pääsetee on ruumis, kus pole aknaid või kus need on kinni kaetud.
Pooleldi tühjaks joodud kohvitass käes, suundun ma oma isa magamistuppa, mis näeb minu ehmatuseks välja täpselt samasugune nagu tema ja ema magamistuba meie vanas linnamajas, millest mina ja ema viisteist aastat tagasi välja kolisime. Selle ühes seinas on raamaturiiul, millel lamavad külili minu isa vanad keeleõpikud ajast, mil ta veel norra keelt õppis, nende taga aga seisavad tolmustes ridades „Seiklusjutte maalt ja merelt“ sarja raamatud ja mõned Mirabiliasse kuuluvad teosed. Tõstan riiulist välja „Frankensteini“, mille viieteistkümnendal leheküljel peaks olema kohviplekk, mille ma tekitasin, kui kogemata isa kohvitassi ümber ajasin, aga seda pole, nagu pole ka eeslikõrvadega lehti „Printsis ja kerjuses“. Ometi tean, et need on samad raamatud, need lõhnavad samamoodi nagu siis, kui ma olin väike, ja ma tunnen nende lehti puudutades, et meie vahel on mingi side.
See tuba asub väljaspool minu aega, taipan korraga, ajas enne mind, ning selle põrand pole kunagi tundnud minu samme, sest mind ei ole veel olemas. Ma olen ületanud aja ja ruumi piirid ja liikunud kuhugi, kus füüsikaseadused ei kehti, kuskile, kus lisaks minule pole ka füüsikat. Pole Ohmi. Pole Amprit. Pole Salierit. Vabandust, tema oli helilooja...
Ma viskan „Frankensteini“ isa voodile ning lahkun sellest toast, kuid hetk pärast ukse sulgumist meenub mulle, et unustasin oma kohvitassi endaga kaasa võtta. Kui ma ukse uuesti avan, vaatavad mulle toast vastu kastid. Ma ei suuda meenutada, millal ma need ära pakkisin, aga musta markeriga tehtud varesejalad kastidel reedavad minu käekirja, kuigi midagi on selle juures teisiti kui ma harjunud olen. R-id on liiga kumerad, d-de paunad suuremad, kui ma harilikult teen, ning kõik tähed on kuidagi laiad. Peale minu on ainult üks inimene, kes oleks võinud need sõnad sellisel kujul kastidele kirjutada, aga ma heidan selle mõtte peast, sest surnud ei kirjuta sõnu, kui nad just ei tea, et nad surevad.
Ma sulgen silmad, et avariid meenutada, ning kõik tuleb minuni tagasi. Libe tee. Pidurite krigin. Pauk. Punane värv. Haiglapalat, milles ma vaid korra isa kätt käisin hoidmas. Hele valgus.
Surnud ei jutusta lugusid.
Kui ma esimese kasti põrandalt üles tõstan, kallutan seda kogemata liiga palju ja selle seest kukuvad välja minu teadusajakirjad, mille ma eelmisel kevadel kokku korjasin, et need pööningule viia ja uutele numbritele ruumi teha. Ma ei küsi, miks see kast siin on, sest ei armasta küsimusi, millele on raske vastata, selle asemel viin ma selle kasti esimesena sinna, kus arvan oma auto ootavat, kuid maja parkimisplats on tühi ja minu autot pole seal, nagu seda ei hakka silma ka kuskil mujal ümbruskonnas. Esimesele kastile lisandub teine, kolmas ja neljas, ent kui ma tagasi viienda kasti järele lähen, pole ühtegi kasti enam toas.
Ma leian need õuest esimese nelja kasti juurest, kus need on asetatud nii, et nendest moodustub samasugune torn, nagu mitu kuud minu ja ema uues korteris seisis, kui me mu vanemate lahutuse järel meie linnamajast ära olime kolinud. Kastid painduvad mu jalgade all, kui ma nendele astun, nagu roniksin ma taevatrepist üles, ja kõige viimasest kastist selle Paabeli torni otsas saab minu troon. Ma sean end rätsepistesse istuma ja kõrged hallid magalamajad mu ümber kaovad. Alles jääb vaid tamm, esialgu veel tavaline puu, aga oma vaimusilmas näen ma, kuidas selle juured ennast ümber minu põimivad, et mind maa alla vedada.
See ei ole koht, kus peaks puid olema, nad kiduvad ja surevad siin ilma igasuguse lootuseta lunastusele.
†
Teo koda võib ju olla teo kodu, aga kui ma astun kirikusse, mis peaks olema jumala koda, ei tunne ma jumala kohalolu. Ilmselt oleks asjad teistmoodi, kui ma jumalasse usuksin, aga ma ei suuda ja mul ei ole kedagi, kelle käest selle eest vabandust paluda. Kui läbi lillede ütlemata jätta, siis on kristlased üks vastik vagatsejate kamp, kes teevad näo, et teavad jube hästi jumala seadusi ja räägivad nendest kogu aeg, aga ei taha neid sugugi rohkem täita kui vaesed patused. Kui juba uskuda, siis täiega, nii et silmad kilama hakkavad, kui ristil seksikate kõhulihastega Jeesust näed, ning püksid kitsaks muutuvad. Tõesti, muudmoodi pole sellel mingit mõtet. Ei saa olla natuke usklik, samamoodi nagu ei saa olla natuke rase, ja kui keegi ütleb, et ta on luterlane, aga mõtleb jumala peale ainult siis, kui tal on uut arvutit vaja, ja elab kellegagi koos jõhkrat porduelu, ilma et nad oleks abielus, siis võib tema ja tema niinimetatud usklikkuse peale sülitada.
Selle matusetalituse peale sülitaksin ma hea meelega ka, sest kui mu isa üldse midagi uskus, siis just nimelt seda, et jumalat ei ole olemas, ja ometi seisab tema kirst kabelis, mis kuulub väidetavalt jumala valitsusalasse, ja kui ma vaatan tema pea kohal seinal seisvat risti, näeb see välja nagu pistoda, mis tahab end kohe mu isale rindu kukutada.
Mu ema on ainus, kes istub esimeses pingireas, mu isa sõbrad ja sugulased ning ka ema omad on hargnenud laiali üle terve kabeli. Ma märkan ka mõnda oma sõpra, kes ümber mu isa kirstu kõnnivad. Ma ei mäleta, et oleksin kedagi neist oma isa matustele kaasa kutsunud, aga sõpruse võlu ongi selles, et mõnikord teevad su sõbrad ilma küsimatagi asju, mida sa oma südames ihkad, aga paluda ei julge, ja mul on selle üle hea meel. Enne, kui ma nende juurde lähen, piilun ma oma ema poole, küsides endalt, miks ma tema kõrval ei istu, vaid kabeli teises servas seisan.
Mu ema surub vastu oma rinda minu isa noorepõlvepilti, mis pole mustvalge, vaid värviline, ja kui ma seda vaatan, olen taaskord rabatud sellest, kui väga mu isa väliselt mind meenutab. Tahtmatult saan oma ema peale vihaseks, et ta just selle pildi välja valis, kuigi ma mõistan, miks ta seda tegi. Tema jaoks jääb mu isa alati selleks nooreks lustlikuks poisiks, kellega ta oma elu jagas, enne kui armastus otsa sai, ja just sellisena tahab ta teda ära saata.
Kui ma oma sõprade juurde jõuan, märkan nende näol valu, mida ma seletada ei suuda, agooniat, mida ei tohiks nende ilmetes olla, sest keegi nendest ei tundnud minu isa nii hästi kui mina ja ometi on neil pisarad kurgus. Mu isal on seljas must ülikond, peaaegu samasugune nagu see ülikond, mida ma kandsin gümnaasiumi lõpetades, ning rinnale risti asetatud kätes hoiab ta liiliaid. Need olid meie mõlema lemmiklilled, aga me saime nende ilu ainult fotodelt nautida, sest liilia õietolm ärritas meie nina ja kopse, ja kuigi ma peaksin ettevaatlik olema, kummardun ma lillede kohale, et nende hõngu sisse hingata. Ainus, mida ma tunnen, on tolmu lõhn, nagu oleks ka mu isa mõni vana raamat. Kui ma talle otsa vaatan, on raske uskuda, et ta on surnud, sest tema nägu näeb välja nii elav, tema põsed on endiselt roosad, huuled kergelt paokil ja ripsmed võbelevad.
Nad matavad ta elusalt, tabab mind järsult äratundmine, selle pärast mu sõbrad nutavadki, et nad on tunnistajaks sellele, kuidas üks inimene elusalt hauda pannakse. Keegi teine ei ole seda märganud, ainult nemad, ning ainult mina saan midagi ette võtta.
Isa kirst tundub suur ja lai, see on raskest tammepuust, aga kui ma sellesse pikali heidan, tihedalt oma isa kõrvale surutud, tunnen ma, et me ei mahu mõlemad sinna ära. Selles on ruumi ainult ühele surnule. Ma kujutlen, kuidas mul kohe käest haaratakse ja mu ema karjete saatel kabelist välja lohistatakse, et ma matuseteenistuse rahu rikkuma ei hakkaks, ning kuidas siis avastatakse, et mu isa elab, aga seda ei juhtu, keegi ei tule.
Siis avab mu isa silmad. Ta tõuseb istukile, ringutab ennast, mudib oma kaela ja vaatab mind, nagu näeks ta mind esimest või, vastupidi, viimast korda. Ta ei ütle midagi, kui ta kirstust tõuseb, oma riideid silub ja minu ema kõrvale sammub, pannes käe ümber tema õla. Mu ema nuuksatab ja pillab minu isa raamitud foto põrandale, kus selle klaas kildudeks puruneb samamoodi nagu mu isa keha päeval, mil me tema surmast teada saime, ja äkki tunnen ma selles raamis ära sellesama raami, mis ümbritses minu koolilõpufotot. Mu ema silmadest hakkavad voolama pisarad ning mu isa peidab tema näo oma rinnale. Rahvast voorib kabelisse juurde, nad suruvad mu isa kätt ning keegi ei ole üllatunud, et ta seisab mu ema kõrval, kuigi ta alles kirstus lamas. Ma loen nende huuli ja ei saa millestki aru.
Nad avaldavad mu isale kaastunnet.
Ma püüan kirstust välja ronida ja tema juurde joosta, et küsida, mis toimub, aga tamme juured mähivad end minu ümber samamoodi nagu päeval, mil ma viimast korda oma isa korterit külastasin, ning nähtamatu raskus surub mind maadligi, nii et mu käed, mis liiliaid hoiavad, mu rinnale langevad, ning tolmu lõhn, mis mind ümbritseb, muutub iga hetkega aina tugevamaks, kuni ma mõistan, mis see on. See on kõdu hais, mis mind ümbritseb, see õhkub igast minu poorist ja minu lagunevast kehast, mille rakud pole enam midagi muud kui magus pidusöök vakladele, kes värsket liha ootavad.
See on minu matuseteenistus, mitte mu isa oma, sest mina olin see, kes suri. Kuidas võisin ma midagi nii tähtsat unustada?
Ma avan huuled karjeks, kuid häält ei tule, sest mul pole enam hingeõhku, mis mu häälepaelad vibreerima paneks, ning ma ei saa kellelegi neli korda oma viimaseid sõnu öelda, nagu Jeesus seda tegi, isegi kui mul oleks neid ainult üks. Ma ei ole tõesti ahne, ainult ühest sõnas piisaks.
„Memento mori“ tähendab „pea meeles, et sa sured“, kuid jaapani keeles tähendab sõna „mori“ metsa ja sel hetkel, kui kirstu kaas minu üle libiseb ja mind pimedusse matab, igaveseks eemale mulle kallistest inimestest, saan ma aru, et mets ongi kõige võti. Ma ei ole ei siinpoolsuses ega sealpoolsuses, vaid nagu laps, kes on metsa eksinud, olen ma lõksus kahe maailma vahel ja pean sinna jääma seniks, kuni ma leian väljapääsu surnute maale.
Koletise möirged kajavad mu kõrvus, kui muld mu kirstule langeb, ja vaimusilmas näen ma teda endale otsa vaatamas ja naeratamas minu enda naeratusega. Tema võitis, mina kaotasin, ja nüüd olen ma tema oma; tema, tamme, koletise, lohe, surma oma.
Veel natuke aega ja tamme juured kasvavad läbi mu keha ja valged lilled laotuvad üle minu musta hauakünka nagu käterätik.
Pealkiri: Novell: Hokku number 4 ehk mäleta metsa 
2/5/2013, 09:45
