Story of a little garden.

Kõndisin Meganiga tänavatel. Ta oli, nagu alati, väga ilus. Üpriski minu maitse...
Tumedad juuksed, lõbusad, helkivad silmad, just selle õige kujuga suu. Kandmas kergelt läbipaistvat lühikest kleiti.
Oli suvi ning päike paistis soojalt. Nautisin päikese hellitust näol ja paljastel käteselgadel. Loomulikult tekib mul joodikupäevitus, aga mind selline asi ei huvita.

Muigasin omaette, vaadates teda.
Muidu oleks ta ehk veidi out of my league, aga ta iseloomul on teatud halvad omadused, millega mina suudan leppida, kuid enamus ei suuda.
Kuid oma tüdrukuks teda ma ei võtaks, tema mind samuti mitte. Talle oli oluline oma maine, vähemalt siis. Minu maine oli aga rikutud ning nagu parimad mainekunstnikud hästiteavad: Sopp jääb kergelt külge.
Nüüd on ta teinud asju, mille ees isegi mina olen tagasi põrganud.
Teadsin, et teiste ees on temagi nõus mind pilkama ja taga rääkima, kuid tegelikkuses ta imetles mind. Ei, ei imetlenud, ihales. Ja mina leidsin temas midagi. Kuigi hakkas temast ka kurb.
Vahel öösel ärgates mõtlen, kas ehk mina olingi põhjus, miks ta nii käest läks. Lood minu elust...
Kuid teistel aegadel tean, et mina poleks saanud sinna midagi parata. Ta oli juba selline enne mind...

Märkasin huviga, et ilm hakkab minema tumedamaks. Vihma oli tulekul.
Olime Rataskaevu kandis ning linnas on vaid üksikud tasuta kohakesed, kus oleks pea enam-vähem kaetud.
Lähim oli see väike tunnel, millest keegi midagi ei teadnud ning mis oli märgitud vaid üksikutel detailsetel turistikaartidel. Tunnel viis trepini, mis viis väljakuni, mis viis katedraalini...
Pöörasin sammud sinna, läksime läbi tunneli ning astusime trepist üles.
Enne vihma oli veel küllaga aega ning jõuame iga kell varju, kui on soovi. Ja ega natuke vihma meid tapa ka.

Trepist üles minnes muigasin. Vaatasin ringi.
Üles minnes on väike väljak, mis hiljuti renoveeritud, sealt pääseb katustele kõndima. Põnev, kuid Meganiga veidi raisatud. Tema selliseid asju ei hinda.
Enne väljakut on kolm tasandit. Kaks neist on kaunistatud skulptuuride ja vappidega, kuid neil on ka üks miinus: nad on kergelt nähtavad ülalt müürilt vaatajatele.
Tollal oli küll ülemisel tasandil paks hekk, kuid ülevalt on siiski kõik ilusti näha. Ning privaatsus on ju tore...

Niisiis asusin alumisele tasandile, millest taaskord enamus midagi ei tea, kuna sissepääs on nurga taha peidetud. Tänapäeval on seal värav ees, kuid ega see mind eemal hoia.
Platvorm oli väike, umbes kolm meetrit lai ning viisteist pikk. Trepp, kust sisse saada, oli aia ühes nurgas, peidetud väikese paekivist eendiga. Trepist alla tulles paremat kätt oli kõrge kivihoone. Otse ees on pisike kivist piire, millest kasvas välja kõrge metallpiikidest aed, mis ulatus terve aia pikkuses. Kaetud on see suurte lehtedega ronitaimega, mis katavad suvekuudel vaate tagapool madalamal asuvale aiale. Trepist alla astudes ning vasakule pöörates jääb sinu ette mööda paremat külge kulgev kivirada, miss lõppeb taas madala kivipiirdega. Aeda siin aga pole, maapind langeb kaks meetrit ning seal kasvab suur põõsas. Vasakule servale jääb kolmemeetrine kivisein. Selle ja raja vahel on murulapike, kus on peaaegu alati vähemalt mõni tühi pakend. Ongi kõik. Kas pole ilus?
Raudaia taga paistab kontrastne aed. Äärmiselt hooldatud, väga sujuvate kaartega ning hoolikalt valitud taimedega aed, kus vaheldub kivi peenraga. Aia keskel ilutseb kõrge metallist spiraalne trepp. Väga sümboolne. Aga selle tähenduse üles olen mõtisklenud aastaid. Ning pole siiani seda taibanud.

Rõõmuga läksin aia juurde ning piilusin läbi paksu rohelise vaiba aeda ning maagilist treppi. See on tee taevasse, lihtne ja kiire.
"Mis sa vahid seal?" küsis Megan naerdes.
"Rahunen," vastasin irvega. Ta naeratas mulle säravalt vastu ning embasin teda. Panime kotid aia kaugemasse otsa piirdele ning ta vaatas mulle otsa.
"Mis nüüd?"
Surusin ta õrnalt vastu müüri ning viisin oma näo tema näo lähedale. Tundsin tema kirge. Tunnetasin seda ning lasin sellel rahulikult kasvada. Tahtsin teda isegi, kuid ta oli nii noor. Ning olin isegi. Ma polnud aastaid kellegagi maganud. Ei tea kui väga teadlikult, kuid olin hoidunud sellest pikki aastaid. Ma ei tea, kas oleksin seda teinud, kui oleks võimalus olnud.
Vaatasin Meganile otsa ja nägin seal iha ning lõbusust. Talle meeldis selline mäng. Siis tulid esimesed veepiisad ning haarasime kotid ja jooksime tagasi tunnelisse.
Hetk hiljem kallas nagu oavarrest.

Võiksid ära otsustada, kas sa kirjutad mineviku või oleviku vormis. Praegu muutis see lugemise natuke ebamugavaks. :)

Muidu oli armas! Natuke lohakusvigu küll, aga sellest pole hullu.

Kekule: Sündmused toimuvad nii olevikus kui minevikus. Kirjutus on meenutus, nagu kiri vanale tuttavale.
Lohakusvigade pärast ei hakka ma vabandamagi. Kirjutis peab olema vahetu, kirjutatud parandusteta.
Kuid tänud kommenteerimast, ikka tore, kui keegi midagi ütleb :)

Astusin ümber nurga ja trepist alla. Kadri järgnes mulle. Vaatasin ringi.
Seekord polnud taimedest midagi peale varte alles. Uurisin huviga aeda. Külgede peal, seina äärel oli ülemine osa täiendatud eenduvate ogadega. Naeratasin, teades, et need mind eemal ei hoiaks. Pigem pakuvad need veidi rohkem toetuspinda, mida mööda saaks katusele ennast vinnata.
Pilgutasin korra silmi. Waay too much Assassin's Creed. Aga samas...
Sealt katuselt saaks hüpata järgmisele, joosta üle punaste kivide ning vinnata ennast järgmisest seinast üles. Kuid järgmisest katusest enam üles ei saaks: kõrguste vahe on liiga suur. Ega ma sinnanigi ei jõuaks.
Pöördusin ning vaatasin Kadrile otsa. Pikliku näoga tüdruk, kes õhkab enesekindlust. Dominantne tüdruk. Ründav. Teistsugune. Ma tunnetasin, et talle meeldiks ennast pooleldi kiilaks ajada ning kanda musta ja tohututes kogustes meiki. Nüüd ta juustes valitsebki midagi sinnakanti. Riietus on tal aga siiani suhteliselt tavaline. Tema kohta tavaline loomulikult: õrritavalt paljastav ning enesekindel. Miski temas tekitab tungi rebida... kuid häiris tema komme hammustada. Polnud sellega harjunud.
Sellega ta just tegeleda prooviski. Lükkasin ta eemale ning naeratasin.
"Oota veidi," ütlesin talle.
Pöördusin aia poole. Suurem osa taimedest oli juba surnud või suremas. Väljas oli külm ning ilm isegi polnud veel ära otsustanud, mida ta endaga peale hakkab. Nii ta siis hüppas edasi-tagasi.
Üldpilt aias oli sama: lainetavad peenrad ning kõrgusesse tungiv trepp keskel. Paar aiatooli oli puudu, üks laud oli juures, paar potti oli ringi liikunud. Kuid aed on sama. Selle küsimus endiselt karjuv. Selle sisu endiselt mõtlik.
Meenutasin muigega oma eelmist mõtet: Trepp kui tee taevasse.
Tee taevasse pole lai avenüü, vaid kitsas ja käänuline rada mäest üles.
Sellise moto õpetas meile kool. Kuid selle tähendus ja väärtus on kaheldav. "Ole tubli poiss ja käitu korralikult, ole tubli kodanik"? Mitte väga minulik.
Samas see pole lihtne tee. Spiraalne trepp, mis katkeb. Kas see tähendab, et tee taevasse on katkenud? Kas 21. sajandi inimesel pole võimalik küündida taeva pühakuteni? Kas meie moraal ja südametunnistus on tõepoolest nii alla käinud?

Pöördusin Kadri poole ning tõstsin ta õhku. Ta kiljatas ning naeris. Hammustas mind kaela pealt valusalt. Seekord naersin ning suunasin ta edasi suudlusesse. Mu käsi surus ta vastu seina ning ta hingas järsult välja ning sulges silmad, libistades käe allapoole.
Naersin ning lükkasin ta taas eemale. "Mitte siin," ütlesin muigega.
Ta naeratas mulle kelmikalt ning küsis, kas meil on kuhugi minna.
"Jalutama," vastasin ja läksin trepist üles.
Astusime väljakule ja tungisime läbi rahvahulga, Kadri mossitamas.