„Lilith”

Avan silmad, mulle vaatab vastu asjadest lage tuba ning mu pea lõhub nagu ei iial varem. Sellest hoolimata tõusen püsti ja tõmban oma riided voodi alt välja. Siinsest õhust niiske pluus lendab tagasi, tõmban jalga retuusid ning panen jaki selga. Siit minnes jääb minust maha järjekordne märk. Viskan veel viimase pilgu talle, kelle nime ei tea ega tahagi teada ning haaran padja alt rullikeeratud rahatähed.
Astun uksest välja, pimestatuna päikesest jään hetkeks seisma, et meenutada kuhu ma auto parkisin. Silman seda motelli ees. Kõnnin läbi parkla kus peale minu veel vaid kaks autot, tuul on suur ja keerutab liiva mu jalge ees. Ma istun autosse ning kihutan minema, et järjekordselt unustada. Tegelikult olen ma juba tuim. Ma ei tunne enam seda tunnet mida alguses, see ei tee enam mulle haiget ega aja mind iiveldama. Ma ei vihka enam inimesi, kelle pärast ma siiamaani jõudsin, sest see ei anna mulle midagi. Seda rahulolu mida minusugune noor naine tundma peaks, pole enam niikuinii käeulatuses.
Kilomeetrid tunduvad nii pikad siin kuradi pärapõrgus, kus pole pea ühtki puud ega elavat taime, vaid väljad täis liiva ning kõrvetav kuumus. Kuid ma ootan pikisilmi taas koju jõudmist.. järgmine sihtpunkt- Seattle.



--Algusosa on üsna lühike, kuid see ongi mõeldud vaid nö sissejuhatuseks. Igasugune, ka konstruktiivne kriitika on oodatud! Teist osa võib juba homme oodata.--

C

Kui sissejuhatuseks, siis kirjutagi pealkirjaks sissejuhatus. Osaks on seda pisikest lõigukest pisut liiga palju nimetada.

Kodu, kallis kodu. Pärast 10-tunnist sõitu ja pidevaid peatusi pea puhkamiseks ja enese värskendamiseks olin lõpuks tagasi. Viskasin end terassil olevale lamamistoolile pikali ning lihtsalt nautisin- vaikust, õrna tuult, imeilusat vaatepilti loojuvast päikesest. Mu peas polnud ühtki mõtet kuni keegi vaikselt mu õlale koputas. Keerasin kiirelt pead ning nägin, et see oli Jackie.
Jackiega kohtusin ma paar aastat tagasi kui kõik see algas. Võõras inimene võiks vabalt öelda, et oleme õed või lausa kaksikõed, kuna me oleme nii sarnased- pikad tumedad juuksed, hallikad silmad ja kahvatu nahk. Aga mina, elanud koos temaga 4 aastat, näen küll palju erinevusi. Kui välimus välja jätta, siis see, mida me teeme, on tema jaoks normaalne, ta lausa naudib seda. Nagu ta mulle alati naljatades ütleb:`Once you´re in it, you´re in for good´.

Jackie:´Kuidas läks?? Räägi mulle kõigest.´ küsis ta rõõmsameelselt.
Lilith:´Oli nagu ikka. Sõit oli aga pikk ja tüütu, jube hea on kodus olla.´
Jackie:´Usun. Mul on sulle üks jutt ka.. õhtul on kohtumine ja ma ei saa üksi minna.´
Lilith:´Miks mitte?´
Jackie:´Sest ta palus mul võtta keegi veel kaasa, olevat koos sõbraga. Ma ei saa ju üksi kohale ilmuda, lubasin talle juba kedagi samasugust kui mina, ütlesin, et oleme õed,´ naeris ta.
Lilith:´Ma olen tõsiselt väsinud, kuid okei, ma ei taha ka et sul pahandusi tekiks.´

Jackie naeratas, tegi mulle põsele musi ning läks siis jooksuga tuppa. Otsustasin teha uinaku enne õhtust ning läksin oma tuppa. Vahetasin voodipesu, panin kaminasse tule ning vaikselt meeldiva muusika käima. Viskusin voodisse ilma riideidki seljast võtmata, sest olin nii läbi. Järgmisel hetkel ma juba ärkasin, kuna muusika läks kõvemaks. Silmad avades nägin Jackiet tantsimas.

Jackie:´Tõuse nüüd, aeg sättima hakata, Jacob viskab meid ära.´

Tõusin üles ja läksin dušši alla, samal ajal kui Jackie jäi end minu peegli ette meikima. Kohati ta hirmutab mind, sest ta on igas asjas nii positiivne. See juuste sättimine, meikimine ja muusika järgi tantsimine enne ´välja minekut´ oleks nagu tavaline meievanustele tüdrukutele, kuid mis tuleb pärast seda, ei ole seda sugugi.
Dušši all käidud, tegin ka endale kerge meigi ning sättisin juuksed lohakalt hobusesabasse.

Jackie:´Kuidas ma välja näen? Ilus, eks?´ kihistas Jackie.
Lilith:´Aga muidugi.´

Astusime majast välja ja istusime Jacobi kabrioletti. Jacob on meie ammune sõber, kes käib vahel külas ning on Jackiest ilmselgelt sisse võetud, kuid ta ei tea meist mitte midagi. Ta arvab vaid, et käime teises linnas pidudel ja sinna ta meid enamus ajast sõidutabki.
Kell kümme saabusime kohalikku baari, kus oli veel väga vähe rahvast. Pidime siin nende kahega kohtuma täpselt pool üksteist õhtul. Istusime baarileti taha ning Jackie tellis meile mõlemale kokteilid. Mul oli üle pika aja närv sees, kuid ma ei osanud arvatagi miks.

Lilith:´Väike jook on päris hea mulle praegu, ausaltöeldes olen üsna närvis..´ ütlesin vaikselt.
Jackie:´Miks küll? Ära muretse üldse, hoian sul silma peal ja kui midagi peaks halvasti minema, siis olen su jaoks olemas, sa ju tead. Ja pealegi, kunagi ei ole ju midagi juhtunud.´ naeratas Jackie.

Aeg läks ruttu, ja sama kiirelt ka minu jook. Jõudsin selle aja sees võtta veel teisegi kokteili, aga eks nad hilinesid ka veidi. Kolmveerand üksteist nad lõpuks jõudsid. Uksest astusid sisse kaks meest, mõlemal seljas ülikonnad. Heitsin neile vaid kiire pilgu peale seda, kui Jackie mulle noogutas, et anda märku, et need just nemad on. Nad istusid kaugemale lauda, Jackie haaras mu käest ning tiris mind endaga kaasa sinna laua poole. Naeratasin ja istusin kiirelt maha. Üks mees oli umbes kahekümnendates, tumedate juuste ja kulmudega, teine oli silmnähtavalt palju vanem ning tõsise pilguga. Noorem neist vaatas mulle pidevalt kahtlaselt silma ning ma pöörasin koguaeg pilgu eemale, kuigi leidsin end ikka ja jälle tema poole vaatamast.

Jackie:´Mina olen Jackie, see on Lilith.´
Daniel:´Mina olen Daniel, see on minu äripartner Lucien.´ ütles vanem mees lõpuks ka naeratades.
Lucien:´Ehk soovite jooke? Ma vaatan, et praegused on otsakorral.´

Noogutasime mõlemad ning Lucien läks baarileti äärde jooke tooma. Samal ajal jutustasime Danieliga, kelle tõsine esmamulje oli täiesti vale. Kohati unustasin ära, milleks ma siia üldse tulnud olin. Aeg läks kiirelt, peale mitmeid ja mitmeid kokteile tundsin end lõpuks juba üsna uimaselt. Vahepeal ma isegi ei kuulanud, mida teised rääkisid, olin niivõrd oma mõtetes. Sealt tagasi tulnud, nägin Jackiet nüüd juba Danieli kõrval istumas, tema käsi oli Jackie jala peal. Lucien tõusis ka püsti ning tuli minu kõrvale. Ta ei olnud pealetükkiv, kuid ma tundsin end imelikult. Isegi kui ta mind ei puudutanud, tundsin nagu ta tahaks seda teha ning tema pilk oli meelitav.
Kaua me enam seal ei istunud ning Daniel tegi ettepaneku ära minna. Baari ette ilmus suur tume auto ning me istusime sinna. Kuna mu pea käis ringi, ei jõudnud ma jälgidagi kuhu me sõitsime kuid tol hetkel oli mul sellest ka üsna ükskõik. Siis jäi auto seisma ja me astusime välja. Meie ees oli väga suur maja, kuid mitte hotell ega midagi sellist. Me läksime sisse, mina ja Jackie ees, nemad järgi. Maja oli seest sama uhke kui väljast, igas ruumis põlesid lühtrid. Vasakule jäi suur kaminatuba, mille uks oli lahti ja sealt õhkas mõnusat soojust. Paremalt oli uks kinni, ees oli trepp ning kõrval veel kaks ust. Daniel viitas käega trepi suunas ning me hakkasime üles minema.

Daniel:´Susan, mine tagasi palun!´ karjus Daniel.

Me vaatasime alla ja seal seisis tuima näoga vanem naine. Küsimusteks meile aga valikut ei antud, läksime edasi. Lucien võttis mu käest ja tõmbas mind endaga kaasa, Jackie läks Danieliga. Läksime üsna suurde heledate seinadega tuppa. Seal oli suur voodi kardinatega ja mitu peeglit. Istusin voodi äärele ning Lucien jäi ukse juurde seisma, käed taskus. Ta lukustas ukse ning naeratas mulle. Hakkasin oma pluusi lahti nööpima kui ta istus mu kõrvale ning mu peatas.

Lilith:´Mis on?´
Lucien:´Aega on..´ vastas ta vaikselt.

Ta haaras käega mu lõuast ja vaatas mulle sügavalt silma. Tahtsin pilgu eemale pöörata kuid ta silmad olid nii kuradi ilusad. Ma teadsin, et ta ei ole tavaline ´klient´.

Päris huvitav (:
loo mõte tundub huvitav.
Eks kui veel kirjutad, siis saaks rohkem arvata
Niiet sooviks uut!