58074216 (37 osa; Lõpetatud!)

Sille! Ära sa seda juttu täitsa metsa keera, eks? Ma tahaks ikka Steni ja Liivi pulma ka näha (lugeda...).  

Ei, mulle meeldis. Ma ei tea miks, aga terve osa ma kõkutasin naerda. :DMuidu oli armas. Sõrmuse koht oli ka armas. Liivi ema reaktsioonid olid üle kõige.

Uut! (:

Liivi ema mulle meeldib ka. Teda on lõbus kirjutada.
Ja ei tea selle pulmaga midagi... äkki lähevad lahku ja Liivi leiab oma one true love'i lasteaiast.

Haaha, Sille.

Tuuuuubli :* mul polegi midagi öelda, sõnatu olen. Otsustasin ühe pika jutiga kõik lood lugeda ja noooo võrratuuuuuu. Sõnu pole. Ma pole midagi nii head ammu lugenud. Nagu vaataksid superhead filmi. Isegi reklaamipausile ei tahaks minna.  Jo, jp. Niiii heaaaaaa. Kuigi, ma pean tõdema, et esimesed osad meeldisid rohkem natuke. Nalja veidi rohkem..

Aitäh ausa arvamuse eest! :)
Ja ma olen väga õnnelik, et üldjuhul rahule jäid ikka. :)

Aa, veel kaks asja.
* esimene asi
KOHE UUT OSA.
* teine asi
See Milvi ema on jah äge. 

Ups. Liivi ema ikka.

Hahaha.
Olen täna tööl, üritan öö jooksul järgmise osa üles panna. :)

KOHEE UUT :'(

No venis homsesse. Aga nagu lubatud - enne vahetuse lõppu. :)


22. osa

LIIVI

„Kihlatud olemine... see on nagu et jalgu pead veel raseerima, aga meiki kandma ei pea,“ paneb Kaia ühe korraliku killu maha. Vaatan teda üle oma glögikruusi etteheitvalt ning sõbranna naerab kõva häälega.

Ülehomme hakkab kevadsemester, minu viimane semester bakas!, pihta, ja Kaia tuli juba Tartusse valmis. Ma polnud temaga juba nii ammu korralikult rääkinud – ja ühe inimesega kaks aastat koos elanuna harjud sa temaga rääkimisega ära – nii et ma kutsusin ta endale esimest korda külla. Nagunii Steni on alles õhtul kaheksa-üheksa paiku oodata.

„Aga räägi mulle hoopis, kuidas sul uue toanaabriga läheb.“

Kaia norsatab. „Tüüp räägib unes! No mine lolliks. Võiks siis norsata või unes käia või midagi. Ei, vatrab pool ööd. Pane pea padja alla, viska teda padjaga... paganama sügavalt magab ka. Nagu koomas oleks või midagi,“ vangutab ta pead. „Aga noh, eks mul tuleb temaga leppida.“

„Äkki peaksid sa ise ka midagi unes tegema hakkama. Äkki saab vihjest aru,“ pakun.

„Pshäh. Kogu mu energia läheb selle vähese une saamisele, milleks mu organism vähegi suuteline on. Pole mul aega teda öösel vastu piinata. Jube asi. Ei jõua kooli lõppu ära oodata – lähen tööle ja saan oma elamise. Siis norskan ja magan kasvõi köögilaua all, kui isu tuleb.“ Kaia võtab vaagnalt ühe kaeraküpsise ning ohkab alistunult. „Aga vähemalt on, keda kiruda. Sina raisk olid magamise suhtes täiuslik toanaaber enamus ajast.“

„Enamus ajast?“ küsin huvitatult. „Kogu aeg siis polnud?“

Kaia raputab pead ning kastab küpsise glögi sisse. Kirtsutan nina. „Nah. Vahel sa niutsusid unes.“

„Ma... niutsusin?“ küsin hämmeldunult. Vot kus lops.

„Jah. Ärkan keset ööd üles ja sa mingi üleni krampis veidras asendis ja niutsud. Ma arvan, et see tähendas halba unenägu või midagi. Et sa nutsid või lihtsalt hädaldasid... aga see kostus niutsumisena.“

„Äärmiselt huvitav,“ ütlen taskust telefoni välja urgitsedes. „Sten pole seda maininud."

Trükin talle sõnumi. Kas ma niutsun unes?

„Võib-olla teeb ta ise ka magades mingit veidrat asja ja mõtleb, et niimoodi on aus, kui te mõlemad imelikult magate. Et see lähendab teid või midagi.“

Raputan pead. „Ei mina pole midagi tähele pannud. Ainult kole vara vahel ärkab üles. Mitte küll viimasel ajal. Nüüd ta nagu magab viimase võimaliku hetkeni.“ Mul on temast nii kahju. Tahtis lühemaid päevi ja kergemat elu, aga ikka on iga päev kaheksa-üheksani tööl. Täielik ime, kui ta kuueks koju sajab.

Mu telefon piriseb. Niutsumisest ei tea mina midagi. Aga vahel sa ägised.

Vahin seda sõnumit lolli näoga. Ägisen?

„Noh, mis ta vastas?“ küsib Kaia.

Vaatan talle lolli näoga otsa. „Et ma ägisen.“

Kaia mõtleb natukene selle üle järgi. „Jah, täitsa võimalik. Äginaks võib ka seda häält nimetada.“

Kortsutan kulmu. „Mis iganes hääli ma siis ka ei tee,“ ütlen murelikult. Niimoodi ei saa magada ju. Ja Stenil niigi vähe aega magamiseks. Selle äginaga peab midagi ette võtma.

„Äh, unusta nüüd see ära,“ ütleb Kaia endale glögi juurde valades ning kruusi mikrolaineahju pannes. Ta istub minu vasta tagasi. „Räägi nüüd, sa kihlatu, mis plaanid teil ka on?“

Vaatan Kaiale otsa ja kehitan õlgu. „Pole veel otseselt plaanidega tegelema hakanud.“

Tüdruku silmad lähevad suureks. „Mismõttes?! Korralikud pruudid plaanivad asju ikka vääääga pikka aega ette. Kas sa siis ei vaadanud minuga Bridezillasid?“

„Mis, sa tahad, et ma mingi Bridezilla sul oleks või?“ raputan ma hämmeldunult pead. „Oh ei, ma ikka tahan, et Sten minuga abielluda tahaks.“

Kaia ohkab teatraalselt. „Sul on vaja leida koht ja riided ja bänd ja toitlustus ja saata kutsed ja mida sadat asja veel. Ja selle kodu järgi otsustades, pluss see informatsioon, mis mul Stenist veel on – need pulmad tulevad võimsad, vähemalt tema rahakotti vaadates.“

Tunnen, kuidas ninaots leegina põlema lahvatab. „Me tegelikult ka pole tõesti jõudnud sellest rääkida. Seda on oodata, et tema enam vähem kõige eest... tasub, aga seda enam ei taha ma mingisugust hullu mulli üles ehitada, kui mina oma fantaasia kulude katmise pärast muretsema ei pea.“

„Hmh. Aga läheneme asjale nüüd niimoodi,“ ütleb Kaia glögi mikrolaineahjust välja võttes, „et siis lihtsalt mõtleme. Et kui sa abiellud, milline oleks su unistuste pulm? Me ei räägi praegu nendest pulmadest, mis sul tulevad, vaid lihtsalt... üks fiktiivne pulm. Kolm, kaks, üks – lase käia.“

Ma tardun. Mu keha tardub ja mu mõistus tardub. Mulle ei meeldi, kui mulle nii järsku mingisugune ülesanne kätte antakse. Keha lihtsalt kogu täiega tõrkub vastu, nagu mingisugune paks ja läbimatu udu takistaks minu teed ja iga samm on selline piin ja pingutus, et millekski muuks nagu enam ruumi ei jääkski.

„Näiteks kleit,“ üritab Kaia mind edasi aidata, kui mu kinnikiilumise ära tunneb. „Valge ikka, jah?“

„Mhm. Valge jah... ja, jap. Valge.“

Kaia naerab. „Julge nüüd unistada! Ei tea mina unistust, kes oleks kätte võtnud ja unistajat persest naksanud.“

Saadan talle veidra pilgu, kuid sulgen silmad ja üritan siis seda kleiti ette kujutada. „Selline... selline valge. Ja pikk, alt läheb avaramaks... ja siis vöökohas on selline kahvatulilla vöö. Umbes nagu Kate Hudsonil selles filmis oli, kus nad Anne Hathawayga oma pulmade pärast võitlesid. See Vera Wang, jap. Selline kleit oleks perfektne, lihtsalt perfektne.“

„Mm, kõlab hästi,“ kiidab Kaia takka.

Mu telefon piriseb uuesti ja ma võtan selle kätte. Mul on sulle üllatus, kui ma koju jõuan.

Kergitan kulmu. Kas tõesti?

Jah.

„Hmm.“ Muigan ning pööran oma tähelepanu taas Kaiale. „Igastahes, sellega on veel aega. Lõpetan kooli ära ja siis terve suvi aega ülejäänud asjadele mõelda. Üks asi korraga. Vahepeal veel õel ka pulm ju.“

„Oo, millisel?“ uurib sõbranna.

„Keskmisel. Alguses ta ei teadnud, millal pulmad teha, aga kui meie Steniga ka kihlusime, siis ta liigutas pulmu ettepoole. Nagu see oleks võistlus või midagi.“ Turtsatan. „Vahel mõtlen, et mu õed võiksid minuvanused olla. Mitte kümme aastat vanemad.“

Kaia kehitab õlgu. „Noh, seda kah. Aga ära lihtsalt mõtle neile.“

„Suurem osa ajast ei mõtlegi,“ tunnistan ise. Teoorias mul on õed, aga kuna ma nendega väga pole kokku puutunud... noh, vahet pole see.

„Ja ma tahtsin veel küsida – kas Sten tõesti ei suhtle ikka veel oma vanematega?“ uurib Kaia.

Raputan pead ja kirtsutan ka nina, kuna mulle ei meeldi sellest mõelda. Aga ega Kaia seda tea, nii et tal oli igati õigus küsida. „Ta on endiselt täiega vihane. Ja ta vanemad on kontakti otsimisest ka esialgu ära väsinud.“

Kaia niisutab oma huuli. „Aga... pulmad? Kas nad siis sinna ei tulegi?“

Kehitan õlgu, oskamata midagi tarka kosta. „Mul on nii halb tunne, et minu pärast nad nüüd niimoodi...“

Kaia raputab ägedalt pead. „No nii palju kui mina asjast aru saan, siis sina ei tohiks küll millegipärast süüd tunda. Keegi ei käskinud ta isal sind lüüa ja Sten on täiskasvanud mees. Ta vanemad peaksid tema otsuseid austama.“

„Mnjah...“ Kehitan õlgu. Olen päris kindel, et poleks mind, oleks Stenil hetkel oma firma. Tunnen, kuidas sees jälle keerama hakkab ning peopesad higiseks muutuvad. Pühin nad vastu püksisääri kuivaks. Kuna ma tunnen ohumärgid ära, otsustan hullemat ennetada ning viin meie mõtted teistele radadele. Koolile ja ootustele viimase semestri ees.

Kui kuulen kaheksa paiku võtit lukuaugus, mis tähistab Steni kojujõudmist, on Kaia juba lahkunud ja mina end järjekordse glögiannusega (see asi on tõsiselt sõltuvusttekitav!) teleka ette istutanud. Kuulen, kuidas mees esikus jalanõud jalast ära võtab ja ei viitsi end püsti ajada, küll ta siia jõuab.

„Õhtust, kallis!“ ütleb ta elutoa uksele astudes.

„Õhtust!“ ütlen end diivanil nii palju väänates, et talle otsa vaadata saan. Naeratan talle. „Tore sind-“ Ja vaatan siis meest lähemalt.

Steni silmad säravad ja ta hoiab süles ühte pruunika karvaga kassi. Ja teda nagu üldse ei huvitaks, kuidas see kass oma karvade ja küüntega vastu tema kallist ülikonda on. Peaasi, et kassil mugav on.

Panen klaasi kiiruga lauale ja tõusen püsti. Silkan mehe juurde ja Sten annab laialt naeratades kassi minu kätte. Tegu ei ole kassipojaga, vaid mulle tundub, et ta on juba paar aastat vana.

„Ma tean, et tavaliselt tehakse sellised otsused koos, aga ma teadsin, et sul ei ole kassi vastu midagi ja üks töökaaslane läheb Saksamaale ära. Kassi ei tahtnud seepärast solgutada. Ja ma pakkusin, et võtame ta endale. Ta nimi on Riki.“

„Riki?“ küsin mehele otsa vaadates.

„Riki.“ Sten noogutab ning sügab mu kätel rahulikult lamavat kassi kõrva tagant.

„Mu jumal... See on nii tore. Ja ta on nii armas! Ja rahulik.“ Vaatan seda karvapalli ja kallistan teda.

„Mõtlesin, et siis on sul ehk päeval siin seltsi,“ ütleb Sten.

„Ah, ma lausa armastan seda üllatust!“ ütlen siiralt ning üritan siis kassi vaid ühe käega kinni hoida, et teisega meest endale suudlemiseks lähemale tõmmata. Kass aga hakkab selle peale siplema ning hüppab maha. Kunas tema meist eemale vantsib, pea uhkelt püsti, et oma uusi valdusi uurida, suudlen ma Steni.

Oma käsi tema juustest läbi libistades tunnen sõrmede vahel sulanud lumehelbeid.

„Õues sajab?“

„Mmm.“

„Kuule, Sten,“ ütlen äkki ehmunult. „Me üürime seda kohta. Kas siin on koduloomad lubatud? Ta võib mööblile päris suurt kahju teha.“

Sten kehitab õlgu. „Kas sulle meeldib see koht siin?“

Vaatan talle otsa. „Muidugi.“

Mees noogutab mõtlikult. „Aga... mis sa arvad, kui... kui me selle ära ostame? Ja sellest meie enda päris kodu saaks?“

Vaatan mehele otsa, et aru saada, kas ta teeb nalja või ei. „Ära... osta?“ See korter oleks kallis. Paganama kallis. Ja mina saaksin selle ostmisesse panustada umbes... noh, 100 eurot äkki. Tunnen, kuidas selle mõtte peale jälle südame löögid kiirenevad.

„Jah, ära osta,“ ütleb Sten tõsiselt. „Olen sellest ausalt öeldes omanikuga rääkinud ja... Korterit tal vaja ei lähe tegelikult. Ja pole vahet, kas ta saab paarikümne aasta jooksul üürina oma raha, või anname kohe selle raha talle, kui korteri ära ostame.“

Silitan hajameelselt tema rinda. „Ma... wow. See on suur asi.“

„Me ei pea seda muidugi kohe otsustama,“ ütleb Sten. „Aga oleks tore omada päris oma kodu, või mis sa arvad?“

Noogutan. „Jah, muidugi oleks...“ Ja mu silme ees hakkavad käima kujutluspildid sellest, mida kõike ma selle korteriga ära teha saaksin. Ja kuidas me siin Rikiga elame, mõne aasta pärast ehk ka lapsed... Ja see on ilus ning hubane koht. Miks ka mitte?

„Ma näen, et sa oled natukene ärevil,“ ütleb Sten. Pole mingit mõtet seda eitada, niisiis noogutan. Mees paneb oma käed mulle piha ümber ning tõmbab mu enda vastu. „Asjad liiguvad vist kiiresti, jah?“

Raputan pead ja kehitan siis õlgu. „Kui mõelda, et me oleme üksteist teadnud natukene üle aasta ja oleme abiellumas ja oma kodu muretsemas... Nagu päris oma kodu. Ja meil on kass... see tundub lihtsalt ulmeline. Nagu see oleks liiga hea, et tõsi olla.“

„Aga see on tõsi,“ pomiseb Sten.

Noogutan. „Ja see ongi ulmeline.“

Kuradi hea. mo jälleeeee... nii hea. *sõnatu* pikem oleks võinud olla

Oh nii armas... :)

Mul siin toas nii romantiline õhkkond ja kohe teine lugemine, kõik kuidagi mitu korda nunnum kohe

Tarretis - aitäh! :)

Audrey - haha. Tänud romantilisele õhkkonnale siis.

Nii armas osa. :) Ja sa kirjutad hästi ja jutt on nii naljakas mõnes kohas, et ma lihtsalt vahepeal kõkutan naerda.

Uut!

See on hea. Vahel ma ise kirjutades ka kõkutan naerda.

Teine lugemine... Ma pidasin silmas, et teistsugune lugemine :) Ei lugenud kaks korda Uni tuli.

Ma sain aru.

Tean, et see on pigem lühikene, aga on the bright side - mul on kolme järgmise osa kokkuvõtted ka tehtud ja kirjutamistuhin peal, nii et järgmised osad peaksid ka pigem kähku tulema. :)
Nautige!


23. osa

STEN

„Kuhu see aeg küll kaob!“ imestab Roos. „Alles sa läksid siit minema!“

Kehitan õlgu ning tõstan veiniklaasi huulile. Oleme Roosiga nii palju ikka veel ühenduses, et vahepeal Skypeme. Ma kardan, et me näeme päris silmast silma alles minu pulmade aegu.

„Kaob küll, jah. Muidugi on irooniline see, et aprillini oli mul ülikiire enda tõestamisega ja nüüd terve maikuu jooksul on Liivi end oma lõpetamisega pooleks tõmmanud.“

„No aga kui sellega ühel pool on, saate rahuliku südamega suve nautida.“

„Jah, seda küll,“ annan tõele au. „Kuidas siis kontoris asjad on?“

„Meeh.“ Roos kehitab õlgu. „Nagu ikka. Sinu lahkumine ei tekitanud nii suurt krahhi kui sulle meeldinuks.“

Võitlen kihuga mehele keelt näidata. Tobe Liivilt õpitud harjumus, kuigi siiani olen ma õnneks keelt näidanud vaid Liivile. Ei taha ettegi kujutada, mis minust järele jääks, kui ma näiteks mõnele prokurörile keelt näitaksin. Märg plekk oleks vast palju öeldud.

„Ainult su isa oleks nagu kakskümmend aastat vanemaks jäänud.“

Mõte vanematest muudab mind hetkeks kurvaks, kuid meenutan endale koheselt, et ma ei suhtle nendega põhjusega. Ema muidugi pole milleski süüdi, aga... nad on minu ees olnud alati üks ühtne tervik, nii et mis parata.

„Küll ta need aastad peagi kaotab,“ olen kindel.

„Sa oled liiga karm temaga,“ arvab Roos.

„Ta lõi Liivit,“ vastan mina.

Tüüp on natukene aega vait ja sügab siis tagasihoidlikult nina. „Okei, ei ole ka. Aga su ema...?“

Raputan pead. „Mul ei ole Liivi vol kahte vaja. Tema näägutab niigi sellel teemal.“

„No kui isegi tema...“

Kuid ma ei kuula teda enam. Vaatan hoopis kella, mis näitab natukene pool seitse läbi. Liivi lubas hiljemalt kaheksaks raamatukogust tagasi tulla.

„Kuule, Roos. Ma pean praegu minema. Hakkan Liivile seda õhtusööki tegema.“

„Hah, no okei. Aga mõtle sellele, eksole?“

„Tsau!“ ütlen ja tõmban läpaka kaane kinni. Siis mulle aga meenub, et olin internetist retsepti otsinud ja selle seal lahti jätnud, ning teen oma arvuti uuesti lahti. Tõstan ta köögisaarele, ohutusse kaugusesse enam vähem kõigest, mis talle viga võib teha, ja hakkan kartuleid koorima.

Liivile küll see minu õhtune suure prae tegemine väga ei meeldi, aga nüüd saan ma aru, mida ta terve talve siin üksinda kodus istudes tundis. Ma lihtsalt tahan talle midagi head teha, kas see hea toit teeb seda siis paksemaks või mitte.

Ja ausalt – vormikate naiste vastu pole mul mitte kui midagi.

Ja nagu igal õhtul, saan ma söögi lauale just täpselt selleks ajaks, kui Liivi korteri uksest sisse astub. Kuulen, kuidas raske kott põrandale kukub – ja kirtsutan nägu, sest ma tean, et selles kotis on sülearvuti – ja siis kuulen Liivi samme, kui ta õhetavate põskedega ja tuulest sassis juustega kööki astub.

„Õhtust, kallis,“ ütleb ta mulle vaikselt ning suudleb mind siis põgusalt. „Sa poleks jälle pidanud,“ ütleb naine siis meie ümber ringi vaadates. „Nii palju vaeva ja...“

„Ära nüüd ütle, et see mõttetu oli,“ ütlen naisele ning panen laua peal olevas kausis ulpivad küünlad põlema. Liivi ahhetab.

„Noh, kui nüüd järele mõelda, siis...“ sõnab Liivi naeratusega ning libistab end ilusti laua taha istuma. „Mis täna menüüs ka on?“

„Ahjukartul ja sidruniga maitsestatud kanafilee, mille peale on juust krõbedaks... sulatatud. Ja magustoiduks... noh, selle ma tõin poest. Napoleoni kook.“

„Kõlab maitsvalt,“ üleb Liivi mõningase kõklusega, kui ma kõike lauale tõstan. „Ja kui mul kool läbi saab, siis ma õpetan sind seda kooki tegema. Oleme kokku leppinud?“

„Oleme kokku leppinud,“ kinnitan. Tõstan meile mõlemale toidu ette, valan klaasid veini täis (minust on viimasel ajal väga suur veinisõber saanud) ja istun siis mõnutundega maha. Päev otsa tööd tehtud ja saan lõpuks Liiviga koos tõelist kvaliteetaega võtta.

Ainult et kui Liivi kanast tüki võtab ja selle suhu paneb, moondub tema nägu kohutaval määral ning naine tõuseb ülehelikiirusel püsti, nii et isegi tool lendab, ja jookseb tualeti poole. Kortsutan mõne hetke segadusseaetult kulmu – ega ma kogemata vanaksläinud kana ostnud? – ja torman siis naisele järele.

„Kõik korras?“ küsin viisakalt peldikuukse taha seisma jäädes.

Vastuseks kuulen vaid oksendamist.

„Hing sees veel vähemalt,“ pomisen endale ning astun siis paar sammu tagasi, jäädes naist ootama. Lõpuks kuulen, kuidas ta püsti tõuseb, loputuskasti veest tühjaks laseb, ja siis näen teda väljumas.

Liivi vaatab mulle vabandavalt otsa, endal pale higine ja silmad vesised. „Vabandust. Ma pole end terve päev hästi tundnud.“

„Oota, aga mis siis viga on?“ küsin murelikult.

Liivi kehitab õlgu ning astub vannituppa, et suud loputada ja hambaid pesta. „Ma ei tea. Lihtsalt... hell on olla ja süda on paha ja pea on tobe ja... Terve päev ka paari küpsise peal elanud.“

„Miks sa siis kohe ei öelnud?“ nõuan mina.

„No sa olid ju selle suurepärase õhtusöögi teinud ja kõike korraldanud ja... kuidas ma oleksingi saanud midagi öelda? Kuigi noh, ega seda pidi nüüd asjad kuigi hästi välja ka ei kukkunud,“ tunnistab ta virila naeratuse saatel.

„Okei. Ma koristan köögis ära ja lähme siis voodisse?“ küsin.

Liivi noogutab, hambaharja vars huulte vahelt välja tolknemas.

Söön kiiresti paar suutäit, kuna mina olen mees ja mul on kõht tühi, ja pakin siis ülejäägid külmikusse. „Hommikul näeme,“ luban neile raske südamega. Siis käin kiirelt pesus ära, kuid ajaks, mil ma voodisse jõuan, on Liivi juba ammu teki all ja näeb välja, nagu ta oleks koomas.

Seepärast olengi väga üllatunud, kui ta ütleb, „Võttis sul ka aega.“

Naeran ning libistan end Liivi kõrvale. Naine aga raputab pead. „Mkm. Ma ei taha, et sa ka haigeks jääks. Mingi viirus on liikvel, ma kuulsin.“

„Viirused on kogu aeg liikvel,“ ütlen mina, kuid tõmbun sellegipoolest eemale. Haigeksjäämist ma endale hetkel lubada ei saa. Panen käed oma pea alla ning panen silmad kinni. „Kuidas täna läks?“

„Kaitse on peaaegu valmis,“ ütleb Liivi laisalt. „Juhendaja ütles, et mul on nii tugev töö, et lõpukleit varem valmis osta ei oleks mingisugune halb enne.“

„Ma olen sinu üle uhke.“ Võtan naisel teki all käest kinni. Liivi pigistab minu kätt vastu. „Elus on praegu nii palju muutusi, kuidas see sind tundma paneb?“ Ma tunnen end nagu mingisuguse psühholoogiga, kuid hirm, et Liivi jälle auku kukub on suurem kui tunne, et ma olen tobe.

„Ma olen erevil... arusaadavalt natukene ärevuses...“ mõtleb Liivi. „Aga juhtuvad ju head asjad, eksole? Sinuga siia kokku kolimine, kooli lõpetamine, pulm... Nii et see on head sorti ärevus.“ Kuskilt meenub mulle, kuidas Liivi pisarsilmil ütles, et ärevus on ärevus ja tekitab ühte moodi sita tunde, kuid ma ei hakka teemat edasi arendama. Pigem keskenduks tõesti headele asjadele.

„Noh... tegelikult ma olen siin mõelnud, et võiks lõpuks, nüüd kus su lõpetamine juba tundub kindlam olevat, pulmadele mõtlema hakata.“

Liivi pöörab end voodis natukene minu poole ning tema huulil on naeratus. „Jaa, see mulle meeldiks.“

Pööran end samuti külili ning toetan pea küünarnukile. „Ma mõtlesin, et kusagil augustis oleks väga tore pulmi teha.“

Liivi teeb näo, nagu ta mõtleks selle üle, kuid hakkab siis naerma. „Augusti vastu pole mul midagi. Aga millal siis?“

„Vali sina kuupäev.“

„Okei... Mis kõlaks hästi... 14nes august 2014?“

„See kõlab rohkem kui hästi,“ kiidan takka. „Ja mulle meeldib mõte pidada pidu mõisas. Nagu Birgit ja Urmas tegid. See andis sellise ilusa õhkkonna. Suurejoonelise isegi.“

„Jah. Ja selleks ajaks on veel enamus lilli ka elus ja on mõnus soe ilm. Saab käia pikkade varrukateta ringi.“

„Aga ma arvan, et registreerime abielu esialgu perekonnaseisuametis?“

„Ikka. Minu arust muidu kirikus ei saagi, kui sa leeris pole käinud. Ega sa ole leeris käinud?“ küsib Liivi järsku ehmunult.

Naeran. Selle teema oleme vist tõesti oma pikkade aruteludega kahe silma vahele jätnud. „Ei, ei ole. Nii et tuleb perekonnaseisuametiga leppida.“

„Selle trepil saab ilusa pildi teha,“ möönab naine.

„Mm... ma ei tea. Tartu perekonnaseisuamet ei ole nii kena kui Tallinna oma.“

„Hmh. See sakib.“

Naeran. „Aga üldse tuleks üks professionaalne fotograaf kogu peo ajaks sinna kutsuda. Eks külalised tee ka pilte, aga siis saaks kohe sellised... vohh pildid.“

„Kui me nii suurejooneliselt jäädvustamise ette võtame, läheb nende piltide alla terve suur album.“

„Aga meie pulmad ongi ühte suurt albumit väärt. Võib-olla isegi kahte.“

„Aga ainult võib-olla.“

Naeratame ning Liivi silmad sädelevad. Ma tean, et tal pole kuigi hea olla, kuid ta suudab siiski välja näha nagu kõige kaunim naine maakeral. Lükkan tema juuksed õrnalt kõrva taha ning silitan kätt ära võttes ka tema põske. Naine sulgeb hetkeks silmad.

„Ma armastan sind.“

„Ma tean,“ vastab tema ning kuigi ta seda hetkel mulle vastu ei ütle, vaid lihtsalt naeratab mulle, tean ma, et tema tunneb seda sama. Ükskord ta lihtsalt ütles mulle, et kui ta iga kord seda vastu ütleks, siis ta tunneks end tobedalt, kuigi ta tõesti armastab mind ka.

Oleme natukene aega vaikselt ning Liivi silmad vajuvad juba kinni, nagu ta hakkaks magama jääma, kui ta uuesti räägib. „Kas me endale bändi saame lubada? Kedagi, kes mõnusat elavat muusikat teeks.“

Naeratan. „Muidugi saame. Kasvõi terveks ööks. Ja muidugi ilutulestik keskööl.“

„Arvad, et siis veel pidu käib?“

Turtsatan. „Meie pulmad. Muidugi käib. Aga et asi kindel oleks, siis võime registreerimise teha hiljem... õhtul kella viiest-kuuest näiteks.“

„Mmm...“

„Mis mmm?“

„Keskpäeval oleks ilus.“

„No vaatame, millised ajad vabad on ja siis otsustame, eksole?“

„Eks ta vist mõistlik oleks...“ Liivi hääl hakkab vaikselt sumbuma juba ja tunnen ära uinumise märgid.

„Head ööd sulle, kallis,“ ütlen vaikselt.

„Und...“

Ootan, kuni ta magama on jäänud ja hiilin siis kööki tagasi, et veel paar head suutäit kana saada.

Liivi on rase raudselt.

Paar täheviga oli ka, aga ma ei viitsi neid enam otsida.

It's ok.

Meeldis meeldis meeldis. Ja ma olen Murtagh'iga 100% nõus.

Sille raudselt ei kommenteeri nüüd midagi selle teema kohta.

Uut! (:

Väga vinge! Uut :)

Dragomira - building the suspense. xd

Dirty Paws ^^ - oh, uus lugeja! Aitäh, et endast märku andsid. :)
Uut saab juba varstivarstivarsti. :) (Uus juba valmis. *evillaugh* )

''Ma armastan sind'' ja selle ''Ma tean'' vastamine on selline kahe otsaga asi

Meil on armastuseavaldamine kuidagi pöörde teinud. Paar viimast kuud olen mina see, kes neid kolme sõna tihedamini ütleb. Enne oli nii, et ta nunnutas ja poputas mind igasuguste sarnaste avaldustega nii tihti (loe: koguaeg), et kõrvalseisjad oleks vist magusaüledoosi saanud
Vahel ta vastab mulle, et ''Ma armastan sind samuti'', kuid siis hakkas vastuseks tulema muuhulgas ka ''Ma tean''. Ja mina, tujukas neiu, kiskusin muidugi tüli üles, et mismõttes sa tead? Ütle vastu! Ma tahan ka teada...

Haha. Noh, on võimalik ka niimoodi asjale vaadata. ;D

Nautige! :)


24. osa

LIIVI

Istun üpriski kõval toolil ja higistan nagu patustaja kirikus. Mu käed värisevad ja kui lõpetajate hulgas hüütakse välja minu nimi, ma kahvatan. Tõusen justkui läbi udu püsti ja kõnnin kõikide silme all meie rektorini, et temalt oma diplom vastu võtta.

Täitsa lõpp, mul on ülikooliharidus.

Ja kui elu kord juba udusse läheb, siis ta jääb mul udusse tükiks ajaks. Istun jälle oma tuttavate keskel, olen peahoone trepil ja minust tehakse pilte... Naeran ja teised naeravad ja päike paistab. Ja ma ei suuda uskuda, et see siin on mu elu.

Liiga hea, et tõsi olla.

Ja ometi ta on tõsi.

Ja siis lendavad peale õnnitlejad. Kaia ja minu vanemad ja endised klassikaaslased-kursakaaslased, kes on meile siin kaasa elama tulnud. Ja muidugi Sten. Oma hiiglasliku roosikimbuga.

„Ma vist pean pooli lille sul ise kandma,“ ütleb Sten naeruselt.

Raputan jonnakalt pead ja sätin oma lilled nii, et Steni rasked roosid on all, teised lilled pealpool. „Saan hakkama.“

„Ja saidki!“ ütleb Sten entusiastlikult, ise üle terve keha särades. Nagu tema oleks endale jälle ühe diplomi saanud. Aga ei. Hoian tagasi soovi talle keelt näidata – praegu on fotograafid iga nurga taga ja järgmise „Tartu tudengi“ kaanepildile ma oma keelega jääda ei taha.

Kuna on ette nähtud ka väike koosviibimine, viib Sten vahepeal kiiresti mu lilled ja kingikotid koju ära, kuniks ma inimestega veel niisama aega parajaks teen. Kui ta tagasi jõuab, suundume mu vanemate ja Kaiaga ühte kohvikusse.

Istume päikesevarju alla ühe suurema laua taha ning teeme menüüst oma valikud.

„Niisiis, kuidas tunne on?“ küsib ema üle laua mu käe poole sirutudes ning siis sõrmusega käest kinni võttes.

Kehitan õlgu, endal tagasihoidlik naeratus näol. „Selline... uskumatu, aga hea... õnnelik. Jah, õnnelik – seda kohe kindlasti.“

„Ja meie Liivikene! Sa oled kohe terve täiega meil pesast välja lennanud...“ ütleb ema käeseljaga silmanurka patsutades.

„Kas sa... kas sa nutad?“

„Kõigest õnnest.“

Pööritan silmi, kuigi see on armas. Siit ma oma tundelisuse saanud olengi.

„Ja õnnelik päev see on!“ teeb minu üllatuseks ka isa suu lahti. Aga siis märkan, et talle on vahepeal ülehelikiirusel õlleklaas ette tekkinud ja tema vuntsidel on vahtu. „Kõik kolm tütart ja nii kaugele jõudnud! Sten, lööme kokku!“

„No lööme kokku!“ vastab Sten isa entusiasmi matkides nig üle laua küünitades. „Muidugi on meil siin ka üks teine noor naine, kes homme lõpetab, nii et tema auks ka!“

Kõik soovivad kooris mulle ja Kaiale õnne ning me mõlemad punastame juuksejuurteni, Kaia puhul sõna otseses mõttes.

„Aga kullake, sa polegi meile veel rääkinud,“ ütleb ema nüüd, „et mis edasi saab? Magister...?“

Raputan pead. „Esialgu mitte. Võib-olla paari aasta pärast. Mul on lootust siin juba lasteaeda tööle saada ja kuna ma seda tegelikult tahangi teha, siis... eks näis. Võib-olla kunagi ajan oma kõrvalerialaga asju edasi.“ Mu kõvaleriala on sotsiaalteadused, nii et eks elu näita. Väga ühte kanti mõlemad haridused.

„Mnjaa... eks sa mõtle vaikselt vist jah oma karjääri peale, aga... vaata nüüd, Liivi,“ ütleb ema küünarnukkidega raskelt lauale toetudes ja minu poole nõjatudes. „Meie sinu isaga ei ole enam mitte üks teps noored. Ja sinu vanematel õdedel pole mingitki sellist nägu, et voh, teeks nüüd emale-isale mõne lapselapse valmis. Aga sulle lapsed meeldivad ja abiellud ja... kas poleks aeg?“

Vaatan emale šokeeritult otsa. Osalt seetõttu, et ma ise pole lastele mõelnudki, teisalt seetõttu, et ta siin nii avalikult teema üles võttis, ja kolmandaks seetõttu, et tema jutt pani mul just peas mutrid keerama.

Ma olen lõpetamiste-asjadega nii palju ametis olnud, et kui miski just vahetut tähelepanu pole vajanud, on see miski mu mõtetest täiesti kõrvale jäänud.

Järsku mulle tundub, et mul pole juba päris kaua päevi olnud.

Sten tõlgendab mu vaikimist ja ehmunud nägu mõnevõrra valesti, ma arvan, kuid tema appi sööstmine on sellegipoolest väga oodatud. „No võtame ikka ühe asja korraga, Endla,“ ütleb Sten naerdes, kuigi mõnevõrra pingutatult. „Täna lõpetamine, siis pulmad-“

„Pulmadest rääkides, millal need ongi?“

„14. augustil,“ vastab Sten kannatlikult.

„Ja millal me kutsed saame?“

„Varsti, tegeleme nendega. Paneme kõigepealt külaliste nimekirja paika.“

„Vaadake, et te siis kiirustate. Suvi on abiellumiseks väga populaarne aeg. Iial ei või teada, millal enam ühte või teist asja saadaval pole.“

„Eks me katsume,“ ütleb Sten poliitiliselt korrektselt, nõjatub siis oma toolil tagasi ning libistab oma käe mu reiele. Kui ta mu reit julgustavalt pigistab, läheb mul peas aga arvutamine metsa ning ma mühatan.

„Miski valesti?“ küsib ta mult vaikselt kõrva juures. „See on kõigest su ema loba.“

„Tsst!“ Kortsutan kulmu ning võtan seekord oma näpud appi, et järge mitte kaotada. Mul olid päevad viimati pea kaks kuud tagasi. Vaatan ehmunult oma kõhu poole. Ja see kõik... see kõik oleks nagu loogiline: pole päevi, pehmem keha, need iiveldushood, naljakad isud... Ja samas: me oleme alati kaitstult vahekorras olnud. Ja see laps pole üldse planeeritud.

Tunnen, kuidas ma üle kere higistama hakkan. See ei ole hea, see ei ole hea. Mida ma küll Stenile ütlen? Ah sa mait. Ah sa mait, ah sa mait.

Sunnin end rahulikuks, otsustades, et veel pole miski kindel. Steniga pean ma rääkima vaid siis, kui asi on kindel. Libistan oma käe mõtlikult oma kõhule ning üritan ette kujutada, kuidas seal sees üks elu kasvamas on. On see võimalik...? Tõesti? Mina? Naeratus võitleb end huulile tagasi.

Laps.

Aga ei, ootan. Ei ole mõtet elevusse sattuda. See võib olla vaid valehäire. Jah, just nii – valehäire. Aga mida rohkem ma asjale mõtlen, seda vähem ma tahan, et ta valehäire oleks. Isegi kui Sten mu rasedaks jäämise eest hülgab ja ma teda ema-isa juures üksinda kasvatama pean. Kusagil sisimas ma küll tean, et Sten ei teeks seda, aga no kui ma kord juba olen sellise naljaka mõtlemisega...

„...korralikult süüa. Ikka suur pirakas tort ja pirukad: kapsa, porgandi, õuna, kaneeli, kreemiga, moosiga, lihaga, riisiga, singiga, liha ja riisiga, singi ja riisiga, sibulat ka sisse. Ja muidugi põhiroaks ka. No kartulist ei saa üle ega ümber, aga võiks olla valikut: keedetud, sektoritena, praetud, friikartulid, ahjukartulid, kartulikotletid...“ monoloogitseb ema minu ja Steni pulmade kohta. Lülitan end välja.

Kui me lõpuks oma road kõik söödud saame ja isa selle eest maksab – tema kolmas tütar lõpetas just ülikooli, muidugi ei tohi Sten maksta, see on tema au – saadame Steni ja Kaiaga vanemad nende autoni.

„Ja helista kindlasti! Või ei, mina helistan sulle. Aga sina võid mulle ka helistada. Ja siis käime kõikidest detailidest veel korra üle. Kõik saab suurepärane olema, eksole!“ Selle peale lajatab isa oma käe ema pealaele ja vajutab, juhtides ta niimoodi nagu mõne kurjategija autosse istuma.

Isa irvitab meile nagu ta oleks just saanud hakkama millegi eriti siivutuga ning ronib siis ka ise autosse. Kui nad minema sõidavad, hingab Kaia kuuldavalt kergendunult välja. „On nad alati sellised?“

„Oleneb sündmusest,“ ütleb Sten. „Täna oli lihtsalt muljeid taevani.“

Kaia naerab ning teatab, et ta ka siis läheb nüüd ühikasse tagasi ja kuna meie teed lähevad lahku, kallistan teda veel ühe pika korra. „Homme näeme siis sinu lõpetamisel,“ luban talle.

Kaia noogutab. „Parem oleks.“

Naerame ning saadan sõbranna tema teed. Sten võtab mu käevangu ning hakkame oma kodu poole sammuma. „Sul on midagi südamel,“ ütleb mees äkitselt. „Eriline päev, jah. Oled ähmi täis, aga sööma minekust saati... midagi valesti?“

Hammustan huulde. Mida teha, mida teha. Ja samas, ma tunnen, et ma olen oma spekulatsioonidest lõhkemas. Ma pean oma kahtlusi jagama.

Hingan sügavalt sisse. „Okei, on küll midagi... Ma hakkasin nimelt mõtlema.“

„Ohhoo,“ tögab mees. Müksan teda õrnalt küünarnukiga ribidesse.

„Ära nüüd vihaseks saa, aga...“ Okei, siit see tuleb. „Kas sa mäletad, kui umbes kaks kuud tagasi... me veel kraamisime mõningaid sinu asju ja siis leidsime selle kondoomi... Noh, selle, mis ma meie esimesel kohtumisel sinu kindalaekast leidsin,“ ütlen ettevaatlikult, nii sissejuhatusena.

„Ojaa,“ noogutab Sten naeruselt. „Nii omavahel öeldes,“ sosistab ta mulle kõrva juures, „oli see üks meie parimaid kordi.“

Punastan kohe põhjalikult, kuigi pean temaga nõustuma. „Noh, igastahes... See kord... või see... see kondoom.“ Mu süda puperdab. „See oli tegelikult päris vana, kas pole?“

Sten kortsutab kulmu. „Mm... nojah, aga...“

„Mul pole kaks kuud päevi olnud,“ purtsatan asja lõpuks otse välja.

Sten ehmatab end seisma – ja koos temaga jään seisma ka mõistagi mina. „Kas sa... seda et...“ Näen, kuidas tema peas ka mutrikesed tööle hakkavad ning tükid omale kohale valguvad. „Kas sa... oh sa...“ Sten triigib nägu, endal totter naeratus näol. „Kas sa oled kindel?“

„Eh... ei. Ma just hakkasingi mõtlema söögi ajal. Pole veel jõudnud testida, aga-“

Mu jutt jääb pooleli, sest Sten laseb mu käest lahti ning jookseb nagu tuulispask, lips üle õla lendlemas, lähimasse apteeki – ja no tõesti, kesklinnas on neid tema õnneks palju. Jään end natukene totralt tundes tee peale seisma ning teda tagasi ootama.

Mõne minuti pärast ta väljubki, muidu ahvatutel palgetel eriline puna ja tema juuksed, mis viimasel ajal on pikemad hoitud, sassis. Käes hoiab ta kahtlaselt pungil kilekotti.

„Mis sa nüüd tegid?!“ küsin tungival sosinal.

„Ostsin igaks juhuks kõikidest müüdavatest testidest ühe,“ sosistab mees mulle vastu, kuigi erutusest on tema sosin palju kõvem kui minul.

Vaatan teda üllatunult. „Kas... kas sa siis polegi vihane, kui need positiivseks osutuvad?“ küsin ettevaatlikult.

„Vihane? Miks? Jumal, ei, Liivi!“ raputab mees ägedalt pead. Vahepeal on ta mu jälle käevangu võtnud ja me justkui lendleme kodu poole. „Mitte kunagi! Mitte millegi sellise pärast. Kust sulle selline mõte üldse pähe tuli?!“

Kui me koju jõuame, ei jõua ma jalanõudki jalast võtta, kui Sten juba küsib, kas mul on vaja vetsu minna. Kaalutlen seda asja hetke ning raputan pead. „Veel mitte.“ Vähemalt mitte kahekümne pulga jaoks piisavalt.

„Kas sa teed soovid?“ küsib Sten siis kavalalt naeratades.

Muigan, ja kuigi on palav, nõustun teega. Viis teetassi ja väga ärevil Sten hiljem ma tunnen, et okei, nüüd on aeg. „Anna see kott siia,“ ütlen oma kätt välja sirutades.

Sten teeb nagu kästud ning jääb siis oma lipsu lõdvemaks sättides köögipukile istuma. Õnneks nii kaugel tema ootus ei ole, et ta minuga vetsu kaasa tahaks tulla. Jumal küll, seda veel vaja. Mõned asjad võiksid ikka privaatseks ka jääda.

Kuigi ega selline toiming kassi takista mulle järele lonkimast. Kükitan ukse taha maha ja lükkan ta hellalt käega väljapoole ja tõmban siis kiiresti ukse kinni. Kontrollin hinge kinni hoides, ega Riki kuhugi vahele ei jäänud. Ei jäänud, jumal tänatud.

Kuidagi tobe on sortsutada ja veel tobedam on kõiki neid pulki enda ees reas näha, kuid kuidagi saan ma sellega hakkama. Kööki tagasi minnes tõstan käe. „Viis minutit tulleb oodata.“

„Miinus kümme sekundit, mis sul siiatulekuks kulus,“ ütleb Sten närviliselt kella vaadates.

Muigan. „Rahu. Ma ei taha veel nii elevile minna... Sellel kõigel võib mõni muu põhjus ka olla.“

Sten üritab oma nägu tõsiseks sundida. „Sul on õigus,“ ütleb ta minu kõrvale istudes ning oma esimese teetassi põhja rüübates. See on kindlasti külm juba. Ja siiski näen ma teda kella piilumas.

Kui vajalikud viis minutit on täis, avastame aga mõlemad, et pelgame seda vastust, ükskõik kumb ta siis nüüd on. Ühte pidi oleks ta meile mõlemale juba suur pettumus, aga teist pidi... see muudaks kõike.

„Lähme?“ küsin lõpuks.

Mees noogutab.

Võtame üksteisel käest kinni ning lähme vetsu. Mul on iga pulk tema pakendi pealt ja kui mina võtan pulga, võtab Sten pakendi ja ütleb mulle, missugune märk mida tähendab. Kui me lõpuks viimase pulga kontrollimise juures oleme, hoiame mõlemad hinge kinni.

Ja vaatame siis teineteisele otsa. Ma ei oska ei tõsine olla aga ka naer ei tule välja. Sama kehtib ka Steni kohta. Me lihtsalt põlvitame oma vetsupõrandal ja meil on totralt vähe ruumi ja vaatame üksteist totakate õndsate nägudega.

Ja siis paneb Sten oma suure sooja käe mu kõhule.