2013

Pealkiri: 2013 1/2/2013, 20:36

1.

"Saatuse tagauks"

Agatha Christie

[Only admins are allowed to see this image]

SISU: Tommy ja Tuppence Beresford on äsja saanud ühe kaunis külakohas asuva vana maja omanikuks. Koos majaga on neile jäetud ka terve hulk seal olnud kraami, muuhulgas vanade raamatute kogu ja mõned lasteraamatud. Tuppence püüab raamatute seas korda luua ning lehitsedes "Musta noolt" avastab ta, et teatud kohtades on tekst alla joonitud. Esialgu peab ta seda täiesti juhuslikuks, aga kui ta nii saadud tähed kokku loeb, leiab ta üsna ärevusttekitava sõnumi: "Mary Jordan ei surnud loomulikku surma." Loomult uudishimulik Tuppence asub mõistagi uurima, kes oli Mary Jordan, millal ta selles külas elas ning kuidas ta tegelikult suri. Ja nagu värsked majaomanikud peagi veenduvad, on inimesed, kes tapsid kuuskümmend aastat tagasi Mary Jordani, ikka veel ohtlikud.

LEHEKÜLGI: 287 lk

ARVAMUS: No kuna ma põhimõtteliselt eranditult kõiki Agatha Christie raamatuid armastan(loomulikult pean silmas neid mida olen lugenud), siis ei olnud ka see erandiks. Ma tegelikult tahtsin luua endale mingit süsteemi nende raamatute lugemises, aga ei õnnestu, seega loen nii kuidas juhtub. Igaljuhul oli raamat väga kaasahaarav ning ütlemata põnev. Rääkimata sellest inspiratsioonist, mis see raamat endaga kaasa tõi.

HINNE: 10/10

2.

MIDSOMERI MÕRVALOOD. TURVALINE PAIK

Caroline Graham

[Only admins are allowed to see this image]

SISU: Kui endine abiõpetaja Lionel Lawrence asutab noorte seaduserikkujate varjupaiga, ei oska ta aimatagi, et see võib kaasa tuua väljapressimise ja mõrva. Muidugi on need aga jällegi inspektor Barnaby ja seersant Troy, kes peavad välja uurima, kuidas siis õieti sai alguse ümbruskonda vapustanud traagiline sündmusteahel.

LEHEKÜLGI: 285 lk

ARVAMUS: Caroline Graham on vaieldamatult hea, aga minu silmis jääb ta miskipärast kõvasti A.Christiele alla. Ma olen veel mõnda C. Grahami raamatut lugenud. Need on head, aga minujaoks jääb sellest pingest või põnevusekillukesest veidi puudu. Samas siiski krimka ja nagu eespool mainitud, siis olen krimkades ikka totaalselt kinni.

HINNE: 8/10

3.

"Teel minevikku"

Mary Sheldon

[Only admins are allowed to see this image]

SISU: Mary Sheldon pajatab liigutava loo emast ja tütrest, kes lahutati teineteisest kauaks ning peavad kodutee leidmiseks läbi tegema valusa teekonna minevikku. Tütar Alexis Donleavyil, New Yorgi tippsisekujundajal, on abikaasa ja võrratu korter. Ta peaks olema õnne tipul. Ometi ei suuda Alexis unustada naist, kelle järele ta igatseb -- ema, kes jättis ta maha.
Alexise ema Maggie Royal jõudis Lääne-Texase verivaesest perest Hollywoodi kuulsaimate näitlejate hulka. Hiilguspäevade möödudes annab ta ainulaadse intervjuu, aimamatagi, et see sunnib teda elule uue pilguga tagasi vaatama. Mälestused kerkivad pikkamisi ja piinarikkalt pinnale ning lõpuks peab Maggie seisma silmitsi päevaga, mil ta hülgas oma kaheksa-aastase tütre, jättes talle ainult briljanttiaara ja vana väljalõikealbumi.
Alexis ei saa ema kaotusest kuidagi üle. Hoolimata trööstist, mida pakub töö tänavalaste kodus, hoolimata turvalisest elust, otsib ta endiselt õnne, mida pole leidnud. Et seda leida, peab ta julguse kokku võtma, ema juurde sõitma ja lootma, et kahetsus viib leppimiseni.

LEHEKÜLGI: 264 lk

ARVAMUS: Ma tegelikult leidisn selle raamatu puhtjuhuslikult tädi raamaturiiulilt. Vaatasin kaanepilti ja pealkirja ning kuna ma olin puha voodihaige, siis mõtlesin, et miks ka mitte. Tavaliselt ma ikka loen tutvustuse enne läbi ja siis mõtlen, kas loen või ei, aga seekord ma isegi ei kiiganud tutvustuse poole. Plaks, lõin raamatu lahti ja hakkasin lugema. Alguses mulle nagu ei läinud üldse korda see, mida lugesin, aga mida rohkem lehekülgi loetud sai ja mida enam ma raamatusse sisse elasin, seda rohkem see mulle hinge läks. Siiamaani on hinges ja kui ma vahel magama lähen, siis ma ikka mõtlen selle raamatu sündmuste peale. Vahel kui hakkan juba uinuma, siis kerkvad silme ette tegelased, kelle olen endale raamatu kirjelduse järgi loonud. Vot, nii hinge läks.

HINNE: 8/10

Pealkiri: Re: 2013 4/2/2013, 11:51

4.

"Talvine pööripäev"

Rosamunde Pilcher

[Only admins are allowed to see this image]

SISU: Rosamunde Pilcher kirjutab «Talvises pööripäevas» talle omase soojusega inimestest, kellele saab talvine pööripäev ka omamoodi pööripäevaks elus. Väikeses Shoti linnakeses asuv vana maja, Corrydale, pakub varju endisele näitlejannale Elfrida Phippsile ja ja Oscarile, keda on vapustanud suur tragöödia. Lisaks neile toob elu majja veel mitu inimest, kellele elu on haiget teinud ja kes vajavad hädasti aega toibumiseks ning kosumiseks.
Rosamunde Pilcher meenutab lugejatele, et sõprus, kaastunne, ustavus ja armastus suudavad alati uut jõudu anda ning kõige pimedam aeg lõpeb samuti ükskord.

LEHEKÜLGI: 592 lk

ARVAMUS: Kuna olen otsustanud oma kodust raamaturiiulit rüüstama hakata, siis hakkasin sealt nüüd lihtsalt järjest raamatuid võttma ja läbi lugema. See oli siis esimene, mis riiulilt näpuvahele jäi. Kunagi kui ma noorem olin, siis ma üritasin seda lugeda, aga tol ajal oli see raamat minujaoks kuidagi igav, sest rääkis sel ajal minust liiga palju vanematest inimestest ja üldse tundus kuidagi raske olevat, aga nüüd suuremana ei tundunud see üldse enam raskelt kirjutatud raamat olevat. Täitsa tavaline. Mulle raamatu mõte, mida lugejateni tuua sooviti meeldis. Ja üldse läks lugemine väga kiirelt, aga midagi väga erilist ma selles raamatus ei leidnud. Loetav ja ka armas, aga mitte hämmastav.

HINNE: 5/10

Pealkiri: Re: 2013 5/2/2013, 22:49

5.

"Viimane hingetõmme"

Michael Prescott

[Only admins are allowed to see this image]

SISU: Jälgin oma pisikese silmaga kena noort tüdrukut, kes peab surema...
Caitlin oli kõigest kümneaastane, kui see mees tahtis teda esimest korda kinni võtta. Tüdruk nägi tema varju maja akna taga liikumas... tajus lähenevaid samme... ja kuulis tema rõvedat sosinat.
Olen seda juba nii kaua oodanud...
Kuusteist aastat hiljem on Los Angelese politseinik Caitlin Osborn mõrvariinstinktiga palju põhjalikumalt tuttav. See teadmine on teda elus hoidnud -- ja kaitsnud lapsepõlves kogetud pääsmatute hirmude eest, mis teda ikka veel jälitavad. Aga nüüd on uus iseäralike mõrvade laine tema luupainajad jälle ellu äratanud. Ta näeb selle mehe varju oma akna taga uitamas... kuuleb lähenevaid samme... ja taas jälitab teda tuttav rõve sosin...
Ma tunnen su hingetõmbeid, Caitlin...

LEHEKÜLGI: 360 lk

ARVAMUS: Ainult üks päev. Tegelikult ainult pool päeva ja raamat oli läbi. Minujaoks hakkasid sündmused raamatus lahti hargnema sellisel viisil, et oleks olnud lihtsalt patt raamat vahepeal käest panna. Ma olin sellest raamatust enne ka kuskilt kuulnud, aga poleks iial uskunud, et ma selle oma raamaturiiulist ka leida võin. Nüüd rändas see kindlalt lemmikute hulka ja kodu ühine raamaturiiul jäi ühe hea raamatu võrra vaesemaks, sest ma lihtsalt näppasin selle sealt ja panin enda riiulile ilutsema.

Üldse meeldis mulle see, mismoodi sisu oli üles ehitatud ja mismoodi üks sündmus viis teiseni ja ühe inimese toiming tõi lõpuks kokku kõik raamatus mainitud tegelased. Teadsin enne lugema hakkamist, et see on põnevik, aga poleks uskunud, et hakkan lõpuks tegelastele niiviisi kaasa elama, et pool raamatut oli selline tunne, et olen kõige selle sees ja teen reaalselt ka kõike seda ise läbi. Ausõna! Kellele vähegi põnevikud, politseid, uurijad, mõrvajuhtumid ja nende lahendamised meeldivad, siis soovitan seda raamatut soojalt.

HINNE: 10/10

Pealkiri: Re: 2013 12/2/2013, 21:00

6.

"Vihurimäe"

Emily Brontë

[Only admins are allowed to see this image]

SISU: See raamat on inglise kirjanduses ainulaadne. Midagi selletaolist seal varem ei olnud ega ole ka hiljem tulnud, sest vaimuomaduste kombinatsioon, millest ta sündis, on nüüdisajal üliharuldaseks jäänud. "Vihurimäe" on loonud kuum, nägemuslik fantaasia koos sõna otseses mõttes täieliku, puhta ilmsüütusega, mis suudab pahet ja kurjust mõista ainult üldistatud, poeetilisel kujul ja seda sellisena ihaledagi. See kummaline segu on tagatipuks veel asetatud võrdlemisi realistlikku, ajastu konventsioonidele vastavasse raami. Kired hõõguvad selles teoses kuumalt, kurjalt ja hävitavalt, aga nad ei ole füüsilised, vaid sümboolselt puhtad. Inimtüübid, mis siin vastupandamatult, teispool head ja kurja üksteise poole tõmbuvad või üksteisest eemale tõukuvad, on küll elavad, aga mingi müstilise veenvusega stiliseeritud. Need on pigem arhetüübid kui tüübid, ja jõud, mis neid pingestavad, on nii puhtalt vastandlikud, kui võib olla. Oma nägemusliku üldistusega on "Vihurimäe" üks kõige inspireeritumaid romaane inglise kirjanduses.

Henno Rajandi

LEHEKÜLGI: 327 lk

ARVAMUS:No tegelikult olen endale alati sisendanud seda, et kunagi ma selle raamatu läbi loen, sest päris paljud ja nagu ka tagakaanel olev kokkuvõte kiidavad seda raamatut taevani. Minumeelest aga on see veidi üle pingutatud. Ma ei hakka väitma, et mulle raamat ei meeldinud vms, aga mitte midagi sellist seal ka poilnud, mida ma ootasin. Minujaoks suhteliselt pinnapealne ja lihtne. Mulle hakkasid peaaegu kõik selle raamatu tegelased närvidele käima, sest nad käitusid kõik kuidagi nii tottralt. Upsakad, lollid ja üldse jätsid kuidagi kohtlase mulje. Võib-olla ainult minule tundub nii. Igatahes teadsin enne raamatu läbi lugemist, et enne veel kui ma selle raamatuga lõpule jõuan, loen selle kõrvalt võrdluseks ka Emily õe Charlotte Brontë romaani "Jane Eyre" mida oli lausa lust võrdluseks kõrvale lugeda. Samas mulle meeldis selle raamatu lõpp, mis pani nii mõnusa roosa punkti sellele masendavale sisule.

HINNE: 5/10

7.

"Jane Eyre"

Charlotte Brontë

[Only admins are allowed to see this image]

SISU:Väike tüdruk Jane Eyre oli orb, kelle vanemad olid surnud. Ta elas mrs. Reedi juures. Mrs Reed oli Jane`i vastu väga halb. Mrs Reed elas koos oma lastega: Eliza, Johni ja Georgianaga Gatesheadis. Majas oli Jane`i ainukeseks sõbraks teenija Bessie, kuigi ka tema pahandas tihti Jane`iga. Ükskord kutsus mrs Reed Gatesheadi ühe mehe. See mees oli mr Broklehurst, kes oli Lowoodi vaestekooli juhataja. Mrs Reed tahtis Jane`ist lahti saada ning teda vaestekooli saata. Mr Broklehurst oli nõus Jane`i oma kooli vastu võtma ning tüdruk oli väga õnnelik, et ta sai Gatesheadist ära minna. Jane pakkis oma asjad ja sõitis Lowoodi. Talle tutvustati koolikorda- mis oli väga karm ning ta asus seal õppima. Lowoodi vaestekool oli kool, kus õpilasteks olid ainult tüdrukud. Elamistingimused olid koolis halvad, sest tihti olid seal halvad söögid ning väga külm. Iga päev loeti palveid ning kõik pidid tegema nii nagu õpetaja ütles. Koolis sai Jane sõbraks Helen Burnsiga. Kahjuks tabas kooli tüüfus ning suur osa õpilastest surid, kaasaarvatud Helen. Jane lõpetas kooli ning jäi sinna veel 2 aastaks õpetajaks. Jane tahtis endale leida uue töö ning selle ta ka leidis. Ta sai tööd Thornfieldis kus ta pidi olema guvernandiks Adele`le. Thornfieldi peremees oli mr Rochester. Ta oli karm mees ja umbes 40 aasta vanune. Thornfieldis elasid mr Rochester, majapidajanna missis Fairfax, peremehe hoolealune Adele, kummaline teenija Greace Poole ja veel mõned teenijad. Jane ja mr Rochester veetsid palju aega koos. Kuigi Jane oli vaevu 20 aastane ja tema peremees 40, said nad väga headeks sõpradeks. Kord öösel nägi Jane, et tema peremehe voodi põleb. Jane päästis oma peremehe ning nad said veelgi suuremateks sõpradeks. Mr Rochester kutsus oma mõisasse mitmeid sõpru ja muid seltskonnainimesi. Nende seas ka Ingram Blanche. Ingram oli väga kena välimuselt, kuid ta ei sallinud guvernante. Levisid jutud, et Ingram Blanche ja mr Rochester abielluvad. Jane aga oli oma peremehesse armunud ning see tegi ta väga kurvaks. Kord käis Jane peremehega jalutamas ning siis tuli välja, et ka mr Rochester armastab Jane`i. Peremees palus Jane`i oma naiseks ning tüdruk oligi nõus. Hakati pulmi planeerima, kuid ühel ööl nägi Jane oma toas ühte võõrast naist, kes rebis Jane`i pulmaloori puruks. Järgmisel hommikul rääkis Jane sellest mr Rochesterile, kuid tema väitis, et see oli olnud unes. Pulmapäeval sõideti kirikusse, kuid seal teatas üks mr Rochesteri tuttav, et mehe naine on veel elus ning, et pulmad jäävad ära. Mr Rochester sai väga vihaseks ning viis kõik pulmalised oma mõisasse. Ta näitas pööningul oma endist naist, kes oli püstihull. Sellegipoolest pulmi ei toimunud. Jane oli väga löödud ning ta põgenes Thornfield`st. Ta võttis kõik oma asjad ning sõitis nii kaugele kui tema rahakott lubas. Ta sõitis mitu päeva ning lõpuks pandi ta kaariku pealt maha. Edasi ei osanud ta midagi teha, nii pidi ta magama väljas ning toitu käis ta ukselt-uksele kerjamas. Lõpuks võeti ta ühte perre elama. Seal elasid St. John, Diana ja Mary. Nad olid kõik õed-vennad. St. John tahtis kogu oma elu pühendada jumalale, ning ta tahtis ka, et Jane teeks sedasama. Jane sai nende kõigiga väga headeks sõpradeks ning hiljem tuli välja , et nad on ka sugulased. Jane sai endale suure varanduse ning jagas seda ka oma uute sugulastega. Uues kodus oli möödunud juba paar aastat ning St. John otsustas Indiasse jumalat teenima minna. Ta tahtis, et Jane temaga abielluks ja kaasa läheks. Jane aga ei olnud abieluga nõus. Ta tahtis veel enne äraminekut näha mis on saanud mr. Rochesterist. Ta sõitis tagasi Thornfield`i ning nägi, et mõis oli maha põlenud. Ta küsis ühelt kohalikult, et mis oli juhtunud ja siis seletati talle kõik ära. Nimelt oli peremehe hull naine maja põlema pannud ning ise katusele roninud. Mr. Rochester tahtis teda sealt ära tuua kuid naine hüppas hoopis katuselt alla ning sai surma. Tulekahju tõttu jäi mr Rochester ilma nägemisest ning ühest oma käest. Ta kolis ära ühte oma teise mõisasse, mis asus väga üksikus kohas, metsade keskel. Jane otsis ta üles ning asus sinna elama. Nad olid koos väga õnnelikud ning nad otsustasid abielluda. Seda nad ka tegid. Lõpuks said nad väga õnnelikuks, said palju lapsi ning mr. Rochesteri nägemine taastus.

Valge Tiiger

LEHEKÜLGI: 448 lk

ARVAMUS: No igaljuhul on see raamat selline, mida ma soovitaksin igaühele. Mulle endale meeldisid kohutavalt need faktid ja muud lisainformatsiooni andvad märkused, mis terve raamatu vältel mind lugemisel saatsid. Tegelikult olem ma seda raamatut oma viis korda läbi lugenud, aga loeks ikka ja veel. No igatahes on see raamat Emily Vihurimäest kõvasti üle.

HINNE:10/10

Pealkiri: Re: 2013 19/2/2013, 18:42

8.

"Salaaed"

FRANCES HODGSON BURNETT

[Only admins are allowed to see this image]

SISU: Võti võluväe juurde!
Väike Mary on orb, kes tuleb Indiast Inglismaale oma sugulaste juurde elama. Tema nõbu Colin on haiglane poiss, kes elab sellessamas suures külmas majas, kuhu Marygi saadeti. Mõlemad lapsed on enesekesksed ja üksildased, eri viisil õnnetud.
Alles siis, kui Mary leiab vana roostetanud võtme, mis avab ukse kaua peidetud aeda, õpivad nad tundma armastust ja õnne.
Looduse ja elusolendite salapäras ja ilus saavad Mary ja Colin oma probleemidest jagu ning jõuavad ennast ümbritsevate imede võluväe juurde.

LEHEKÜLGI: 312 lk

ARVAMUS: Olin seda raamatut enne ka lugenud, kuid kõvasti nooremana ja täpselt samamoodi nagu seekordki, leidsin selle oma raamaturiiulil. No igaljuhul oli selle sisu nüüd vanemast peast lugedes palju mõjuvam. Mulle meeldisid selle raamatu tegelased. Eriti Colin. Ning mida rohkem ma mõtlen sellele, et ma lihtsalt võtan oma kodusest raamaturiiulilt raamatuid selles järjekorras, kuidas nad sinna on pandud, siis seda enam hakkan ma uskuma, et nii võib päris suure portsu häid raamatuid läbi lugeda. Kusjuures ma tean, et need on enamik ema valitud raamatuid, seega mingit erilist rämpsu seal olla ei saa. Seega olen oma raamatuprojekti üle väga uhke.

HINNE: 7/10

Pealkiri: Re: 2013 29/3/2013, 18:23

9.

Saatuslik maja

Triloogia esimene raamat

JAYNE ANN KRENTZ

[Only admins are allowed to see this image]

SISU: Nende vanaisad vihkasid teineteist. Nende isad vihkasid teineteist. Nüüd oodatakse, et ka Hannah ja Rafe, Harte´ide ja Madisonide järgmine põlvkond, vihkaksid teineteist. Kuid Hannah Harte mäletab ammust ööd rannal, mis näitas, et Rafe on palju enamat kui lihtsalt "halva kuulsusega Madisoni-poiss." Ning Rafe mäletab julget žesti, mis tõestas, et Hannah´ äge loomus on tugevam kui ükski vihavaen. Nüüd, mil ootamatu pärandus on neid pärast teineteisest lahus elatud aastaid jälle ühendanud, naasevad Rafe ja Hannah Eclipse Baysse, kus neid ootab vimm, mis ikka veel eraldab ja ühendab nende perekondi.

LEHEKÜLGI: 304 lk

ARVAMUS: Tegelikult olin üsna veendunud raamatut kätte võttes, et see ei kõlba arvatavasti mitte kusagile, aga samas on mul olemas piisavalt enesekindlust, et oma eesmärke täita ning kuna riiulil oli see triloogia järgmine, mis lugemisele kuulus, siis polnud midagi parata. Noh, kõige hullem polnudki. See esimene raamat osutus paremaks kui esmapilgul paistis. Lõpptulemus oli siiski see, et hakkasin tegelastele kaasa elama.

HINNE: 5/10

10.

Armunud kosjamoor

Triloogia teine raamat

JAYNE ANN KRENTZ

[Only admins are allowed to see this image]

SISU: Madisonide ja Harte´ide vahel pole miski kunagi lihtne. Vaen, mis need perekonnad lahutas, käärib üha. Nüüd, üksnes mõni kuu pärast nende õe ja venna pulmi, on Lillian Harte ja Gabe Madison teineteise kõri kallal.
Suurettevõtte edukas tegevjuht nõuab, et Lillian võtaks ta oma kosjasobitusteenistuse kliendiks. Pärast viit ebaõnnestunud kohtamist on Lilliani tarkus otsas. Kui ta poleks juba otsustanud oma äri sulgeda ja minna tagasi koju Eclipse Baysse, oleks Gabe olnud viimane piisk tema kannatuse karikasse. Ent kui ta leiab Gabe´i oma lävel nõudmas, et ta täidaks kõiki nende lepingu sätteid, muutuvad sädemed nende vahel äkki isiklikeks. Taas kord on Eclipse Bay tunnistajaks kaartide avamisele kangekaelse Madisoni ja vastupandamatu Harte´i vahel.

LEHEKÜLGI: 304 lk

ARVAMUS: Nagu paljude triloogiate puhul ikka, kipuvad nad kuidagi sorgu vajuma. Nii ka selle triloogia puhul. Ma ei ole jõudnud veel selgusele, mis selles teises osas puudu jäi, aga midagi siiski. Loomulikult nagu ka esimeses osas, elasin ma ka teises raamatus tegelastele kaasa ning ilmselt see innustab ka kolmandat raamatut läbi lugema, olenemata sellest, et tegelikult pole see mitte midagi erilist. Üks täitsa tavaline triloogia, mis ilmselt ei jää ka mitte millegagi meelde.

HINNE: 4/10

11.

Varastatud maal

Triloogia kolmas raamat

JAYNE ANN KRENTZ

[Only admins are allowed to see this image]

SISU: New York Timesi bestsellerite triloogia kolmandas osas naaseb Jayne Ann Krentz Oregoni osariiki Eclipse Bay väikelinna, kus skandaalsed kired ja aastakümneid kestnud vihavaen on võimsad kui suvine torm.
Jutud liiguvad Eclipse Bays kiiresti. Nick Harte peaks seda teadma – tema suguvõsa ja Madisonide vahel valitsenud legendaarne vaen pakkus aastaid jutuainet kohalikele keelepeksjatele, enne kui viimaks vaibus. Kuid jutud liiguvad endiselt – ja kuuldavasti on Nickil uus suhe.

Kunstigalerii omanik Octavia Brightwell ei riski – eriti mitte nägusate, võluvate meestega. Kuid see on ainult üks põhjuseid, miks ta Nickile kuus korda ära ütles, enne kui nõustus temaga lõpuks kohtama minema. Octavia on sugulane naisega, kes sütitas pikaajalise vaenu suguvõsade vahel, ja ta kardab, et Nicki armudes lööks vihavaen jälle lõkkele. Octavia mõistab, et tal on targem oma päritolu enda teada jätta. Kuid Eclipse Bays ei jää ta saladus inimeste eest varju – ja ta süda samuti mitte.

LEHEKÜLGI: 294 lk

ARVAMUS: Niisiis sai kolmas raamat ka suure vaevaga läbi loetud ning kui ma tervele sellele triloogiale tagasi mõtlesin, siis avastasin, et no oli see vast seebikas. Kõik see inimeste ja perekondade vaheline kiskumine ajab lihtsalt nii kohutavalt naerma ning tekitab küsimuse "Miks?" Täitsa arulagedate asjade pärast kisuti ning rohkem oli see vaen niisama kiusu pärast. Samas oli päris lõbus kõike seda jaburust lugeda.

HINNE: 5/10

Pealkiri: Re: 2013 22/7/2013, 21:12

Kirjutada ei ole mul aega olnud, sest töö ja eraelu võtavad kõik mu aja, aga puhkepauside ja kodus vabadel päevadel olen oma vabad ajaraasukesed siiski lugemisele kulutanud ja oma raamaturiiuli eksperimenti jätkanud ning nüüdsest kavatsen enda aega ka veidi kirjutamisele loovutada, sest teisiti lihtsalt ei saa

12.

Siberi-raamat

Aili Viitar

[Only admins are allowed to see this image]

SISU:

Autor jutustab enda ja oma laste küüditamisest Siberisse.
Ta kirjeldab üksikasjalikult ja teaberikkalt Siberi vanausuliste küla ja sealseid inimesi. Kümnete pisiportreede kaudu avanevad algelised olud, suur vaesus, elu nälja piiril.
Autor, kellel pole küll mingeid illusioone süsteemi suhtes ning mille ohvriteks on ka kohalikud elanikud, suudab siiski säilitada kibestumata oleku.

LEHEKÜLGI: 238

ARVAMUS: Minu kui ajaloo armastaja jaoks oli see raamat loomulikult huvitav ja vägagi köitev. Samas kindlalt ei julgeks soovitada nendele, kellele ei meeldi pikad lohisevad kirjeldused ja kes mitte mingil määral pole huvitatud ajaloost.

HINNE: 10/10

13.

Džuudopoisid

Janno Põldma

[Only admins are allowed to see this image]

SISU:

Janno Põldma «Džuudopoisid» on eesti uuema lastekirjanduse klassikasse kuuluv teos (esmatrükk 1985), mis sisaldab 6 juttu Vilgumäe algkooli viienda klassi poiste elust ja tegemistest.
Tuntuim neist juttudest on kahtlemata raamatu nimijutt, mille järgi on 1987. aastal tehtud ka samanimeline telelavastus. Aga lisaks väärikale võitluskunstile tegelevad Vilgumäe poisid veel fakiiritrikkide, filminäitlemise, tüdrukutega suhtlemise ja muu ajatult poistepärasega. Uustrükk sisaldab ka Janno Põldma ja Indrek Pertelsoni saatesõnu.
Raamat sobib lugemiseks eeskätt keskmisele koolieale – aga miks ka mitte vanematele, kes oskavad hinnata autori humoorikat keelt ja ladusat kirjutamisviisi ning ehedalt kujutatud 1980-ndate Eesti aleviolustikku.

LEHEKÜLGI: 137

ARVAMUS:

Esimese asjana kindlasti see, et autori huumoriga tuli koheselt tutvuda ning soovitatavalt ka harjuda, sest vastasl juhul poleks raamatu lugemine just väga toredalt möödunud, aga õnneks sellega minul probleeme ei tekkinud, kuid kui ma mõne naljaka koha töökaaslasele puhkepausi ajal ette lugesin, siis vaatas ta mind nagu oleksin magamata või hoopis teiselt planeedilt. Igatahes mulle raamat meeldis ning väga väga suur kiitus raamatu illustreerijale Edgar Valterile.

HINNE: 10/10

14.

Kus on rändurite kodu?

Aleksandr Mirer

[Only admins are allowed to see this image]

SISU:

Ulmekirjaniku teravasüžeeline noorsoojutustus pajatab hüpertehnitsistliku võõrtsivilisatsiooni sissetungikatsest Maale ja dessandi tagasilöömisest tänu tähelepanelike ning julgete noorukite agarale tegutsemisele, kes on dessantlaste kurikavala anastamistehnika suhtes teadmata põhjustel immuunsed.
Ühtlasi osutab autor indiviidi surematuse idee absurdsusele.

LEHEKÜLGI: 408

ARVAMUS:

Tegemist on ühe päris kaasa haarava vana ulmejutustusega. Mina olin selle raamatu suhtes alguses väga pessimistlik kui ma seda riiulil märkasin ja juba olin valmis üle astuma oma eksperimendi jaoks antud lubadusest, et võtan riiulilt raamatuid järjest, kuid siiski otsustasin oma antud lubadusest kinni pidada ja nüüd olen vägagi õnnelik, sest raamat oli tõesti hea. Vana, aga hea vana raamat. Polekski uskunud, et vanasti osati ka nii häid ulmekaid kirjutada ning nüüdsest innustab just see raamat haarama kätt teiste vanemates aegades kirjutatud ulmekate järele.

HINNE: 9/10

Pealkiri: Re: 2013 28/12/2013, 17:39

15.

Lolita päevik

Pia Pera

[Only admins are allowed to see this image]

SISU: Nagu Vladimir Nabokovi bestselleris «Lolita», on ka Pia Pera Lolita jäänud meeste erootilistes fantaasiates ihaldusobjektiks, põlguse märklauaks, kaastundevõimaluseks. Siin raamatus on aga tema see, kes oma lugu jutustab. Me jagame tema teekonda küpsuseni ebakindlate piiridega maailmas, mis näeb esimesi telekaid, esimesi ülehelikiirusega lennukeid, esimesi aatomipomme ja valmistub vahetama reaalsust virtuaalsusega, ta on inimhinge süvakihtideni tungima määratud muutuste südames.
Sel lool on kummastavaid tähendusi, ta avab seni kasutamata perspektiivid, see on sõna-sõnalt «pahupidi maailm».
Plikatirts, kes võrgutab täiskasvanud mehe, saab kangelaseks mässus, mis ei lõpe päriselt iial, saab vabaduse kaitsjaks, kes on avastanud lapsepõlve paradiisi taga vanglaseinad.
Lolital on anne muuta vihkamise kivi kullaks (ta vihkab oma üleni lakitud-mukitud ema ja kasuisa, kes on otsustanud teda oma iha kõikvõimsuses ära kasutada) ja ta avab kõhklematult ukse, mis on keelatud kõikidele Sinihabeme naistele. Neist järjekindlama ja vapramana põgeneb ta surma eest, mis talle oli määratud.
Et seda näidata, oli vaja jutustada tema lugu lihtsameelsete usuga, arusaamisega, et loo tegelased on elus ja kirjandus pole veel läbi lõiganud nabanööri, mis teda müüdiga seob.

LEHEKÜLGI: 296 lk-d

ARVAMUS: Alguse pool oli kuidagi lapsik, aga mida lõpule lähemale, seda asjalikumaks raamat muutus, kuigi kui ma raamatu kätte võtsin siis lootsin sellest hoopis midagi muud lugeda. Sisututvustus on minujaoks kuidagi üle paisutatud, see kirjeldab raamatut hoopis põnevamalt kui ta tegelikult on, vähemalt minujaoks jäi millestki puudu.

HINNE: 5/10

» 2013
» 2013
» 2013
» 2013.
» 2013