2013

54. Hirmuilm

autor: Simon Holt
lk.arv: 272
sisu: Neeljad:
Kurjad deemonlikud olendid, kes võtavad inimkeha üle võimust Kahjaööl, talvise pööripäeva süngeimail tunnil.
Peaaegu aasta…
on möödunud ajast, kui Reggie avastas neeljad. Talvine pööripäev on jälle lähenemas. Nende õnnetute jaoks, kes koletiste saagiks langevad, tähendab see öö sõnulseletamatut õudust, sest sel korral ei suuda Reggie koletisi peatada. Ta on vangistatud hullumajja, kus temaga tehakse iga päev koletuid sadistlikke katseid. Tema elu on muutunud põrguks maapeal. Neeljad ründasid tema venda. Ta isa peab teda hulluks. Aaron on ta silmist kaotanud. Jäljekütid soovivad ta surma. Aga Reggie ei anna alla. Ja abi saabub hoopis ootamatust kohast – ent kas seda saab usaldada?
„Hirmuilm“ lõpetab õõvastava Neeljate põnevussarja.
arvamus: Ma ootasin seda raamatut nii kaua. Vähemalt kaks aastat. Huvitaval kombel ongi paljude triloogiatega nii, et kaks esimest kirjutatakse suhteliselt väikeste vahedega, aga kolmas tuleb alles aastate pärast. Või vähemalt olen mina selliste peale palju sattunud.
Igatahes ma arvan, et oleksin seda raamatut tunduvalt rohkem nautinud siis, kui see oleks natuke varem ilmunud. Kui ma õigesti mäletan, siis teine osa lõppes väga põneva koha pealt ära ja ma oleksin kohutavalt tahtnud järgmist osa ka lugeda. Aga nüüd on sellest juba nii palju aega ning ausalt öeldes olin ma selle sarja juba ära unustanud. Ent kui ma seda osa nägin, mõtlesin alguses meeldetuletuseks ka eelmised osad läbi lugeda, aga ei viitsinud. Seetõttu ei mäletanud ma peaaegu mitte midagi ning osad tegelased, näiteks Mitch ja keegi M-tähega veel, ei tulnud mulle üldse tuttavad ette.
Raamat ise oli täitsa huvitav. Ainult et Reggie hakkas mulle vahe peal pinda käima.
punktid: 8/10

55. 1+1 Uus hingamine

autor: Philippe Pozzo di Borgo
lk.arv: 227
sisu: Kogu maailm naeratab Philippe Pozzo di Borgole, kahe rikka aadlisuguvõsa järeltulijale ja Pommery šampanjakompanii juhile, kuni mees jääb ühel päeval paraplaaniõnnetuse tagajärjel halvatuks. Peagi kaotab ta ka oma naise ning jääb üksi kahe adopteeritud lapsega. Ratastooli aheldatud aristokraadi süngusse ja traagikasse toob nalja ja pöörasust ühiskonna põhjakihist pärinev abiline Abdel. See on tõestisündinud lugu mälestustest ja unistustest, heitumusest ja lootusest, mille põhjal on valminud ka Eesti kinodes pikalt jooksnud ülimenukas prantsuse film „1+1” Francois Cluzet’ ja Omar Syga peaosades.
arvamus: Algus oli paljutõotav. Tegevus hakkas kohe pihta ja kirjutamisstiil oli ka hea, sujuv. Aga mõne aja pärast vajus see asi kuidagi ära. Raamat muutus natuke igavaks. Ja sündmused polnud õiges järjekorras esitatud, kaugel sellest!, (näiteks vahe peal öeldi, et Abdelil on pere ja kolm last, kuid mõned leheküljed hiljem oli Abdel jälle -või õigemini veel- üksik ning ajas naisi taga, ja raamatu lõpus jälle õnnelik pereisa) nii et see oli suhteliselt segadusse ajav. Kui jutt juba Abdelile läks, siis mulle oleks meeldinud, kui tema Pozzo suhet oleks rohkem kirjeldatud, sest ma sain aru, et raamat räägib peamiselt sellest.
Need prantsuse nimed on nii keerulised ja lähevad kogu aeg segamini. Kusjuures alguses lugesin ma kogemata, et Laetitia oli hoopis Laetita.
punktid: 6/10

56. Pisuhänd

autor: Eduard Vilde
lk.arv: 55
sisu: Vilde tuntuim näidend "Pisuhänd" on kirjutatud Kopenhaagenis 1913. a., ilmus sama aasta sügisel "Maa" kirjastuse väljaandel ning etendati "Estonias" esimest korda 25. veebruaril 1914. Järgnesid etendused "Vanemuises" ning Peterburis. Sädelevalt humoorikas komöödia "Pisuhänd" paljastab eesti kodanluse kultuuritust ja karjerismi.
arvamus: Oh jah. Kohustuslik kirjandus. Ei saaks just öelda, et see on parim raamat, mida ma lugenud olen, aga kindlasti mitte ka halvim. Ainult sellest ei saa ma aru, kuidas see komöödia sai olla. Noh muidugi on see kirjutatud hoopis teisel ajal ja võib olla olid siis sellised asjad jube naljakad või on asi lihtsalt minu veidras huumorimeeles. Aga see lahendus seal lõpus oli küll väga geniaalne.
punktid: 5/10

57. Usu endasse, Crystal

autor: Joss Stirling
lk.arv: 240
sisu: Kui saatus ristab Crystal Brooki ja Xav Benedicti teed, on olukord plahvatusohtlik – niivõrd sobimatud näivad nende iseloomud esmapilgul. Kui aga nende lähedased Veneetsias perekondlikuks suursündmuseks kokku tulevad, leiab salakaval vaenlane võimaluse rünnata. Xav ja Crystal peavad ühendama jõud, et päästa armastatud inimesed, ning avastavad saladuse, mis seob nad igaveseks...
arvamus: See oli kergesti loetav ja läks seetõttu ka väga kiiresti. Kuigi mind häiris see, et raamat sarnanes nii väga teiste noorteromaanidega. Kõikides nendes ''romantilistes'' hetkedes ja lõõpimistes, mis peaksid naljakad või vaimukad olema, kuid minu jaoks olid enamasti piinlikkust tekitavad, polnud absoluutselt midagi uut. Võib olla on asi selles, et ma olen selletaoliseid raamatuid juba kohutavalt palju lugenud ja mingil hetkel hakkab see sarnane sisu ära tüütama.
Aga mulle meeldis see, et Stirling on igas raamatus selle hingeleidjate-asja kuidagi erinevalt ära lahendanud.
punktid: 8/10

58. Kõik on täiesti perses

autorid: Pasa ja Atpo
lk.arv: 256
sisu: See on raamat neile, keda moodsa elu suuremad ja väiksemad küsimused vihaseks teevad. Põhimõtteliselt võib öelda, et kõik asjad ajavad kedagi vihaseks. Õnneks saab tsiviliseeritud ühiskonnas ka valusatele teemadele läheneda analüütiliselt ja just nii võtavad autorid läbi erinevaid teemasid, mis neid meie elu juures närvi ajab. Ja isegi kui keegi enesepettuslikult tunneb mingit rahulolu, tuleb meeles pidada, et punnimine on mõttetu, kuna kõik on täiesti perses. Ükskõik, kas teid ajavad vihaseks ninanokkijad, Crocsi pastlad, enda arust jube targad arvamusliidrid, ennasttäis poliitikud, jõulukinkide otsimine, mobiiltelefonide helinatoonid või telepoe sodi.
arvamus: See on vist esimene raamat, mille kaane nägemine mind juba südamest naerma ajas.  Võib olla oli asi selles, et esimene sõna, mis mulle silma hakkas, kui selle paki seest välja võtsin, oli v*ttu või selles pealkirjas. Või siis selles, et ma poleks elu sees osanud arvata, et selline raamat üldse olemas on.
Aga jah, ega sellel tegelikult eriti mingit sisu nagu polnudki. Lihtsalt selline äärmiselt kerge ja mõnus lugemine (olin nõus sellepärast isegi ''Troonide Mängu'' korraks pooleli jätma ). Mõned olukorrad tulid päris tuttavad ette. Ja palju uusi vandesõnu ja väljendeid õppisin ka. :DKuid see pidev sõna ''sitt'' kasutamine hakkas närvidele käima. Alguses oli küll päris naljakas, kuidas see sõna oli vanasõnasse mõne muu asemel pandud (nt. ''Kui Muhamed ei lähe sita juurde, siis sitt tuleb tema juurde'') ja asja, aga jah, seda oleks võinud vähem olla.
punktid: 8/10

59. Troonide mäng: Jää ja tule laul. I raamat

autor: George R. R. Martin
lk.arv: 424
sisu: Fantaasiasarja esimese osa esimene raamat jutustab loo reetmisest, ahnusest ja Seitsme kuningriigi ühtsust ohustavast sõjast. R. R. Martin on loonud tõeliselt eepilise teose, kus tegutsevad meeldejäävad tegelased, põrkuvad nende huvid ja möllavad kired.

Tegevus toimub muinasjutulises maailmas, mis on juba üle 8000 aasta lahingutes ja katastroofides kannatanud. Raamat räägib meile meestest ja naistest, kes on segatud surmatoovatesse konfliktidesse ning kohutavast pärandist, mis nad oma lastele jätavad. Troonimängus on vaid kaks võimalust: sa kas võidad või sured. Ja kibedas külmas, Müüri taga asuvatel elututel maadel kogub jõudu kohutav talv, kus teised –need, kes pole veel surnud ja need, kes pole veel sündinud – on valmis inimeste valdustesse tungima.

Troonimängu peetakse üheks parimaks viimastel aastatel kirjutatud fantaasiaraamatuks ning seda on palju võrreldud ka Tolkieni "Sõrmuste isandaga".
arvamus: Võib olla oleksin ma pidanud arvamuse kirjutama siia kohe, kui selle raamatu läbi sain, sest nüüd on mul enamus, mis ma öelda tahtsin, meelest ära läinud.
Igatahes kohati oli see nii kohutavalt põnev, et ma tahtsin aina lugeda, lugeda ja lugeda ning siis järgmise osa kätte võtta. Aga kohati jälle kuidagi nii igav, et mõtlesin, et närin ennast kuidagi sellest raamatust läbi ja siis jätan selle sarja rahule.
Ma teadsin, et Martin on kuulus oma tegelaste tapmise poolest (ja sain kinnitust, kui raamatu alguses juba vähemalt kakskümmend laipa oli), aga seda, et ta nii madalale langeb, et loomi tapma hakkab, ma ei osanud aimata (kuigi oleksin pidanud).
Mulle oleks meeldinud, kui Danyst oleks rohkem juttu olnud. Ta on koos Tyroni, Joni ja nende ürghuntidega mu lemmiktegelane. Drogo on ka muidugi tore.
punktid: 7/10

60. Rehepapp

autor: Andrus Kivirähk
lk.arv: 200
sisu: Romaan eesti rahva raskest elust mõisahärrade rõhumise all. Rängas olukorras ei jää rahval muud üle, kui krabada endale kõike mida kätte saab, olgu siis naabri sahvrist, mõisaaiast või teede ristmikul vanakurja käest. Loomulikult on mängus ka kõiksugused kratid, tondid ja kollid, kes varitsevad põõsas, silmad põlemas, et paljukannatanud külainimestele veelgi kurja teha
arvamus: Kuna meil oli mingi Kivirähki raamat kohustuslik kirjandus, otsustasin selle uuesti läbi lugeda. Sest ussisõnad lõppes minu jaoks natuke liiga süngelt ja selle viimatiilmunud raamatu lugesin ma ka suhteliselt hiljuti läbi.
Ma lihtsalt armastan Kivirähki kirjutamisstiili. See on kuidagi nii lihtne, pingevaba ja...mõnus. Ning muidugi väga humoorikas.
Aga ma ei saa aru, miks talle oma tegelasi nii väga tappa meeldib?
punktid: 10/10

61. Surmav arsenal. Luude linn

autor: Cassandra Clare
lk.arv: 413
sisu: Kui viieteistkümneaastane Clary Fray läheb oma kodulinnas New Yorgis klubisse nimega Pandemonium, satub ta seal mõrva tunnistajaks – ja selle mõrva sooritavad kolm teismelist, kes on kaetud kummaliste tätoveeringutega ja kel on kaasas imelikud relvad. Ja siis haihtub surnukeha jäljetult õhku. Politsei kutsumisel pole erilist mõtet, kui selgub, et keegi peale Clary mõrvareid ei näe ning sellest, et inimene on surnud, pole jälgegi, isegi mitte veretilgakestki maas. Ja kas see, kes suri, oli üldse inimene?
Nii kohtub Clary esimest korda varjuküttidega, sõdalastega, kes on pühendunud Maa deemonitest vabastamisele. See on ka tema esimene kohtumine Jace’iga, noormehega, kes näeb välja nagu ingel ja käitub nagu kaabakas. Peagi kistakse Clary Jace’i maailma, kui tüdruku ema kaob ning teda ennast ründab deemon. Kuid miks peaksid deemonid üldse Clary ja tema ema vastu huvi tundma? Ja miks Clary varjukütte näeb? See küsimus huvitab paljusid…
arvamus: Film mulle ausalt öeldes eriti sügavat muljet ei jätnud. Muidugi pole ma nii rumal, et raamatut filmi järgi hindan, aga see sisu tundus kuidagi nii...igav ja kulunud? Kuid see konks, mis seal lõpus välja tuli sundis mind ka raamatut lugema.
Ausalt öeldes olin ma enda peale päris tige, et olin filmi enne ära vaadanud, sest võrdlesin raamatut kogu aeg sellega. Näiteks et filmis oli kõik hoopis teistmoodi;millal ta sellest ja sellest sündmusest räägib; kuidas ta selle olukorra lahendab jne. See häiris kohutavalt.
Mul on tegelikult päris kõrini sellest, et igas teises noorteromaanis on mingi kuradi armukolmnurk. Peategelase ja kahe meestegelase vahel, see lihtsalt tüütab ära. Kuigi õnneks, õnneks oli autor nendesse suhetesse ka muid, keerulisemaid sõlmi sidunud.
Ja veel..mulle kohutavalt meeldib Jace iseloom. See on nii mõnusalt ülbe ja ükskõikne ja sarkastiline. Armuda ma temasse küll vist päris ei suutnud, sest ta on minust vist isegi noorem?! Aga hetkel on ta mu üks lemmiktegelasi.
punktid: 8/10

62. Süvahavva

autor: Indrek Hargla
lk.arv: 431
sisu: Müstiline etnopõnevevik perekonnast, kes kolib päranduseks saadud talusse Põlvamaal ja avastab, et selle majaga on seotud kummalised saladused. Maja eelmine omanik on hukkunud saunas, kuid näib nagu oleks ta oma surma ette aimanud. Üks kohalik poisike on kadunud, hull mutike hoiatab pereema Kristit punase Vaigutaja eest ja sauna varemete alla on peidetud salapärane arvuti. Ja kui perekond tahab oma uue kodu ajaloo kohta rohkem teada saada, põrkuvad nad veidra vaikimise müüri taha. Samanimelise telesarja esimene hooaeg oli Kanal 2 eetris 2012. aasta sügisel. Romaan avab lähemalt mitmeid kaadri taha jäänud seoseid ja sündmusi ning süveneb põhjalikumalt Süvahavva talu mõistatusse ning ajaloosse
arvamus: See telesari ei paistnud esmapilgul midagi väga erilist olevat ja seetõttu ei kavatsenud ma ka raamatut lugeda. Aga ma sain selle sünnipäevaks.
Juba esimestel lehekülgedel pidin tõdema, et mu eelarvamused polnud taaskord õigustatud. Kindlasti oli üks põhjustest, miks ma sellest peaaegu kohe alguses sõltuvusse sattusin, selles, et see oli lihtsalt nii hästi ja mõnusalt kirjutatud. Ma olin praktiliselt igal vabal hetkel, mida on mul praegusel ajal kahjuks liiga vähe, selle külge klammerdunud.
Sisus polnud tegelikult iseenesest eriti midagi uut: selliseid raamatuid, kus pere kolib mingisse majja, kus mingid kahtlased sündmused toimuvad, on ju varemgi olnud. Ainult, et Vaigutaja oli muidugi uus mütoloogiline olend, kui nii võib öelda.  Mulle ei meeldinud see, et ma juba kuskil raamatu keskel taipasin, kes see Vaigutaja on.
Aga muidu-väga, väga hea raamat. Kavatsen kindlasti ka teisi Hargla teoseid lugeda.
punktid: 9/10

63. Surmav arsenal. Tuhast linn

autor: Cassandra Clare
lk.arv: 376
sisu: Täieõiguslikuna varjuküttide sekka astunud Clary teeb lähemalt tutvust maailmaga, mis seni oli jäänud tema pilgu eest varjule. Tüdruku sõprade hulka kuulub nüüd libahunte ja vampiire ning tema saatusesse sekkuvad ootamatul moel haldjad. See maailm, kus miski pole selline, nagu näib, pakub paraku järjest uusi mõistatusi. Kelle veri voolab Clary ja Jace’i soontes? Kust on pärit võimed, mis neis ühtäkki ilmnevad? Kas Valentine on ohtlik hullumeelne või korrumpeerunud varjukütiladviku vastu võitlev aatemees? Mida teha, kui peale deemonite tuleb noortel võidelda ka omaenda tunnete vastu? Autor hoiab lugejaid endiselt kütkeis.
arvamus: Mulle päris meeldis see raamat. Raske oli lugemist pooleli jätta ning kui ma olin sunnitud seda tegema, mõtlesin pidevalt raamatu sisule.
Ma ei teagi, kas mulle meeldib rohkem Jace ja Alec (olgugi, et seda ei juhtu vist küll kunagi) või Jace ja Clary. Aga üks on kindel: Clary ja Simon ei käi kuskile. Mul on Simoni suhtes mingi seletamatu vastumeelsus. Ma kahjuks ei tea, mis selle põhjustab. Aga igatahes ta käis mulle terve raamatu vältel kohutavalt pinda. Ja üldse ma ei saa aru, miks ta pidi nendega kogu aeg igal pool kaasas tolknema. Isegi see vastik inkvisiitor ja Valentine meeldisid mulle rohkem kui tema. Tegelikult Valentine tundub mulle isegi päris..sümpaatne. Vist.
Ja Jace hakkab mulle järjest rohkem meeldima.
punktid: 8/10

64. Vabanemine

autor: Janika Vaht
lk.arv: 224
sisu: Mai on 17-aastane tüdruk, kes hoidub omaette ja suunab tunded sissepoole. Ühel päeval päästab ta enesetappu kavatseva noormehe, kellest saab uuel kooliaastal tema klassivend. Poiss pöörab tüdruku sisemaailma pea peale. Õppides klassivenda tundma, mõistab Mai, millest tal vajaka on ning mil suunas liikuda, et minevikuvarjudest vabaneda. „Vabanemine” on Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2012. aasta noorteromaanikonkursil äramärgitud töö.
autor: Ausalt öeldes oli see raamat suhteliselt kehvasti kirjutatud. Laused olid halvasti sõnastatud ja kuidagi logisevad. Kirjeldusi polnud peaaegu üldse, üks tegevus ajas teist taga, kõik läks liiga kiiresti. Eriti alguses.
Üks hiiglaslik pluss oli see, et seal neid nõmedaid slänge ja inglisekeelseid väljendeid polnud. See oligi vist ainus asi, mis mulle selle raamatu juures meeldis.
Aga mulle absoluutselt ei meeldinud see, kuidas Mai Sandri külge klammerdus. Nagu, Sander oli temaga ülbe ja tegi talle pidevalt haiget, aga tema sörkis pidevalt poisi sabas. See ajas mind nii närvi. Mai oleks pidanud temast eemale hoidma, niikaua kui poiss oma viga mõistab ja alandlikult vabandust paluma tuleb.
Ja mulle hakkas lõpuks jubedalt pinda käima, kuidas Mai peaaegu igal kuradi leheküljel töinas. Nagu tõesti!
Oma mõte võis ju sellel raamatul olla...aga see polnud minu maitse.
punktid: 2/10

Ma tunnen seda tüdrukut veidi. Käisime samas koolis kunagi, kuid ta nüüd ammu lõpetanud muidugi.

Igatahes olid mul päris suured ootused. Njamh... aga eks ma loen selle kunagi nagunii läbi isegi, kui see samasugune saast on nagu need kõik...

Oh, ma loodan, et ma kirumisega liiale ei läinud.

Eestlaste kirjutatud noorsooromaanide suhtes pole minul enam ammu mingeid ootusi. Ma olen juba liiga palju pettuma pidanud. Aga noh, pluss on see, et need lähevad muidugi väga kiiresti. Selle raamatu laenutasin tegelikult ainult lõigu pärast, mis tagaküljel oli. See oligi vist üks ainsaid kohti, mis mulle tõsiselt meeldis.

Aga arvamused on muidugi erinevad. Mina olen ennast juba veennud, et Tänapäeva noorsooromaanidest ei maksa midagi oodata ja võib olla mu eelarvamused mõjutavadki minu suhtumist raamatusse. Mine sa tea...

Kuna ma arvan, et sellel aastal ma rohkem raamatuid lugeda ei jõua, teen kokkuvõtte ära.

Lugesin läbi 64 raamatut ja 21 573 lehekülge.
Parem kui eelmisel aastal. Ma olen tubli. (Y)