On jõulud - imedeaeg (Lõpetatud!)

Õrna igatsustundega vaatasin aknast välja, soe otsaesine toetatud vastu külma akent. Mööda mu põske voolas alla üksik pisar, kui nägin vastasmaja korteris rõõmsat perekonda koos jõuluõhtut nautimas. Oleksin nii väga tahtnud, et meie jõuluõhtu näeks välja samasugune; koos perega uhke jõululaua taga rõõmsalt juttu vestmas. Kuid seevastu vaatas mulle vastu jõulumultikaid vaatav 5 aastane tüdruk, kes nägi välja nii rahulik ja tõsine, justkui ta ei saakski aru, kui kurvad ta jõulud on. Ei vanemaid, ei kingitusi. Mitte midagi, mille üle rõõmu tunda.
Nähes, et ma teda vaatan, tõstis Doris pilgu televiisorilt ning küsis enda lapsehäälel: „Kas meile ka jõuluvana tuleb ja kingitusi toob?“
Naeratasin nukralt ning pühkisin kiiruga märja triibu enda põselt. „Teda ei tule, kuid tänu sellele on sul täielik võimalus endale ise täna ükskõik milline kingitus valida.“
Dorise silmad läksid suureks. „Päriselt?“
„Jah. Ning kui sa end kohe riidesse panema ei hakka, võib keegi sinu kingituse endale saada.“
Ta oli hetkega püsti ning tormas enda toa suunas. Vaatasin talle veel mõned sekundid järele, kui siis aknale selja pöörasin ja kindlal sammul esiku poole tammusin.
Ma teadsin liigagi hästi, et minust oli vastutustundetu niimoodi raha tuulde raisata, kuid ometi ei suutnud ma end ka peatada. See üllatunud ning rõõmus ilme, mis Dorise näole ilmus, pani mind mõistma, et see pisike kingitus muudaks tüdruku jõulud kindlasti paremaks.
„Kas lähme, Ellu?“
Pöörasin end ringi, silmates täisriides tüdrukut, kelle nägu ilustas lai naeratus. Selle peale ilmus ka minu näol naeratus, küll veidi kehva võitu, kuid piisav, et anda Dorisele mõista, et ka mina rõõmustan.
„Jep,“ noogutasin, „ma panen end riide ja siis lähme.“
Tõmbasin kiiruga kaltsukast ostetud, kuid väga kena mantli selga, nööpisin nööbid kinni ning pistsin rahakoti taskusse. Korteri võtmed kätte haaranud, võtsin esiku kapilt enda käpikud ning koos õega väljusime korteri uksest, mõlemad veel pooleldi endale saapaid jalga tõmmates.
„Kas ma võin ükskõik mida võtta?“ küsis Doris mõned hetked hiljem, kui sammusime õrnas lumesajus väikese toidu ja mänguasja poodi, mis alati lahti oli.
„Enam-vähem. Igasugused kallid Hummerid ja Audid jäävad ära, eks ole?“
Doris purskas naerma ning haaras mu vasemast käest. „Kuule, ma ei oska veel ju sõitagi,“ muigas ta ning viis pilgu üles taevasse.
„Mis sa arvad, kas emme on seal üleval ning vaatab meid?“
Küsimus ehmatas mind nii kohutavalt, et ma ei saanud enne arugi, kui Doris mind käest sikutas, et olin seisma jäänud. Kiirelt sundisin end taas liikuma ning köhatasin hääle puhtaks.
„Muidugi. Kindlasti ta vaatab meid ning on meie üle uhke.“
„Jah. Mina arvan ka seda.“
Ülejäänud tee poe juurde möödus vaikides. Mõlemad mõtlesime omi asju, jälgisime, kuidas tihe lumi taevast alla sadas ning olime kurvad, kui nägime läbi akende jõulu pidusööminguid pidavaid peresid. Selle viimase juures tundsin ma end juba paremini, teades, et peagi saab Doris endale kingi, mis temasse vähekenegi jõulutunnet süstib. Ja minusse rõõmu, et suudan talle heameelt valmistada.
Peagi silmasingi poe tuttavaid tulukesi, mis selle uksi raamisid. Kuid... pood ise oli pime. Tundsin, kuidas mind läbis tugev pettumuslaine ning soov ühe hetkega kõik põrgusse saata ning lihtsalt surnuks külmuda. Kuid siis turgatas mulle pähe, et Dorisel on mind vaja. Ta ei saaks elada õiget elu koos meie joodikust isaga, kes rohkem viibis võõrsil kui kodus.
„Ei saagi kinki?“ kostus Dorise suust kurb ning pettunud hääl, mis mulle klombi kurku tõi. Oleksin tahtnud talle valetada ning öelda, et muidugi ta saab kingi, aga... Ta ju ei saa. Pood on kinni ja mitte üks teine mänguasjapood ei oleks jõululaupäeval lahti. Isegi mõni üksik toidupood, mis ka lahti on, asuks linna teises otsas, kuhu ükski buss täna enam ei sõida.
„Ei, kahjuks mitte. Kuid... Me võime ju homme tulla ning vaadata, kas see on lahti ning siis sa saaksid endale kingituse valida.“
Poe ust kaunistavate tulukeste valgel nägin, kuidas õe nägu varjutas pettumus.
„Kahju,“ sõnas ta vaid ning silmitses igatsusega poe sisemusse, kuigi ta ei võinud seal peale pimeduse midagi näha.
„Anna andeks. Ma... Ma arvasin, et see on täna lahti, kuna tavaliselt see on seda ning...“
„Elina?“
Hääle järsk ilmumine ning kõla panid mu võpatama. Aeglaselt pöörasin end koha peal ringi, ja kui ma nägin enda ees seismas Georgi, enda head sõpra ja salajast armastust, läksid mu silmad üllatusest pärani.
„Mida sina siin teed?“ küsisin, hääles segunenud rõõm ning üllatus.
„Ma pigem küsiks, mida sina siin teed,“ muigas poiss ning astus meile lähemale, käed surutud sügavale pükste taskusse.
„Noh...“
„Me tulime mulle kinki ostma, kuid pood oli kinni ning kink jäigi ostmata,“ otsustas Doris minu eest vastata ja tormas siis Georgi juurde, et teda kõvasti kallistada.
„Oh, kas tõesti?“ küsis ta naerdes ning patsutas Dorise mütsiga kaetud pead, kui too kõvast ta jalgade ümbert kinni hoidis.
Noogutasin, näol samuti lai naeratus ning kogu endine surnuks külmumise mõte oli mu peast hetkega haihtunud. „Juhtus nii jah. Kuid mida sina siin teed?“
„Ah, umbes sama probleem nagu teil. Vanemad jäid maale lumevangi koos lastega ning kuna ma absoluutselt olin kingitused unustanud osta siis mõtlesin selle kohe korda ajada. Kuid noh, kukkus välja nii nagu alati. Ei mingeid kinke,“ ta laiutas käsi, näol südant soojendav naeratus, mis mu jalad nõrgaks muutis.
„Jeps, meil sama probleem,“ noogutas Doris innukalt ja jäi ainult ühest Georgi jalast kinni hoidma, näol sama silmipimestav naeratus kui Georgil.
„Noh... ee... Kas te minu poole ei tahaks tulla?“ Georg tundis ilmselgelt piinlikust seda lauset välja öeldes, nii et ka mina viisin pilgu hetkeks maha ning hingasin sügavalt sisse. Georg oli täiesti teadlik meie olukorrast ning sellest, et ma ei suutnud mitte kuidagi Dorisele täisväärtuslikke jõule pakkuda.
„Ma ei-“
„Jaaa, paluuun Ellu,“ Doris vaatas mind enda kutsika silmadega ning hüples üles-alla, hoides endiselt ühest Georgi jalast kinni.
„Ma-“
„Paluun, paluuun, paluuuuun.“
„Ma ei tea, kas see on ikka hea mõte,“ kõhklesin. Kuigi tundus nii hea mõte veeta jõulud koos Georgiga, pealegi veel tema kaunis majas, tundsin kerget ebakindlust, kas see ikkagi oleks hea mõte.
„Miks mitte? Võiksime kõik kolmekesi neid tobedaid jõulufilme vaadata ja piparkooke küpsetada. Pealegi, ma ka paluuuun sind, Elina.“
„Olgu. Hea küll,“ nõustusin naerma hakates. Georg ja Doris hõiskasid mõlemad rõõmsalt ning lõid patsu, nagu oleksid hetk tagasi millegi ülimalt raskega hakkama saanud.
Kui me poisi poole teele asusime, meenus mulle miski, mida ta ennist öelnud oli.
„Kas sa oskad piparkooke teha?“ pöördusin tema poole, viies pilgu hetkeks Dorisele, kes meie vahel kõndis ning meie mõlema käest kinni hoidis.
Georg paistis hetkeks kõhklevat, kuid sõnas siis: „Ei?“ See kõlas tema suust rohkem küsimuse, kui väitena.
„Seda ma arvasin,“ naersin.

Peagi seisime Georgi uhke maja ees. Doris, kes oli kogu tee jutustanud, kuidas talle lasteaias meeldib käia, jäi viimaks vait ja silmitses lahtise suu ning pärani silmadega maja.
„Vau,“ kostus ta väikeste huulte vahelt imestav sosin.
See oli uhke, suurte akende ja tumedast puidust kahekorruseline maja, mis võis jätta nii mõnegi möödamineja sellele järele vaatama. Praegusel pimedal aastajal põlesid lume sisse torgatud aialambid ning maja kattis pikk, valgete tulukestega ketike, mis tervele majale ringi peale tegi. Ning ühes toas põles tuli. Kui Georg nägi, kuhu ma enda pilgu suunanud olin, hakkas ta vaikselt naerma ning kehitas õlgu, ise samal ajal öeldes:
„Ma ei viitsinud toas tuld enne kustutada. Pood ju ainult mõne minuti kaugusel ning pealegi hoiab see vargad eemal.“ Viimase paari sõna ajal pööritas ta silmi, mida ma vaid tänu jõuluketile maja küljes näha võisin.
„Seda kindlasti,“ noogutasin, näol õrn naeratus.
Majja sisse astudes ei suutnud Doris taas enda suurt üllatust varjata ning pomises uuesti ühe erutatud vau. Selle peale ilmus mu näole veel laiem naeratus ning ka Georg, kes meid mõlemaid lõbustatult jälgis, tundus heatujuline.
„Niisiis, kallid daamid, andke mulle enda joped ning mantlid, see virgas härrasmees kavatseb teid täna teenindada,“ lausus George uhel häälel, kõverdades käe ette, et me sinna peale enda üleriided asetaksime.
Heitsin pilgu allapoole Dorisele, kes itsitades endalt jopet seljast tõmbas ning selle siis Georgi käsivarrele asetas. Minnes mänguga kaasa, võtsin endaltki mantli seljast ja andsin selle muigavale poisile.
„Ülejäänud asjad visake lihtsalt kapile,“ sõnas ta, kui meie üleriideid nagisse riputas ning siis ka enda jopega sama tegi.
„Kas me võiksime Madakasgari jõulukat vaadata? See suurte silmadega loom on seal lihtsalt niiiii nummi,“ sõnas Doris edasi astudes, vaadates enda ümber koguaeg ringi.
Georg sügas mõtlikult pead. „Kui ma selle üles leian, siis kindlasti.“ Siis pöördus ta heatujulikult minu poole ning haaras mul käest. Jäin teda ehmunult vaatama, lastes pilgul allapoole libiseda, et vaadata meie põimunud käsi. Seejärel, näitamata välja vähimatki piinlikust minu käest kinni hoidmise suhtes, nõjatus Georg mulle lähemale ning sosistas:
„Tule, ma tahan sulle midagi näidata.“
„Mulle?“ küsisin uskumatult, hingamine Gerogi lähedusest kiirenemas.
Ta noogutas. „Jeps. Ja Dorisele ka, aga las see olla talle parem üllatus.“ Ta kaugenes minust ja hakkas edasi kõndima, hoides endiselt mu käest tugevalt kinni. Mul polnud muud võimalust, kui talle järgneda, sest tema jahe käsi minu oma vastas, tekitas minus hea tunde.
„Mida sa mulle näidata tahad?“
„Kui ma praegu ütleks, siis see ei oleks enam üllatus.“ Ta vangutas kergelt pead ja naeratas, nii et ta tuhmvalged hambad lambivalguses välgatasid.
„Nojah,“ ütlesin rohkem iseendale, kui talle ning lasin Georgil end mööda maja edasi juhtuda, kuni me jäime ühe nikerdatud ukse ees seisma. Teadsin seda ust väga hästi, sest olin sellest korduvalt sisse-välja käinud.
Kui poiss mu kõrval enda toa ukse avas ning mind enda ees sisse lasi, tundsin, kuidas põsed punaseks lahvatasid.
„Kingitus?“ küsisin. Vaatasin kohkumusega enda ees laiuvad suurt kuubi kujulist kingipakki, mille peal seisis veel teinegi, ainult mitmeid kordi väiksem. Kõige enam jahmatas mind tõsiasi, et suure paki peal seisis trükitähtedes Dorise nimi, ning väiksemal minu oma.
„Kingitused? Meile?“ vaatasin jahmunult enda kõrval seisvat Georgi, kes võidukalt naeratas. Seejärel langes mu pilk meie endiselt põimitud kätele ning põsed tõmbusid veel punasemaks.
Uuesti pilgu poisi hallidele silmadele tõstnud, sõnasin: „Ma... Ma ei tea, mida öelda. See kõik on... Nii ootamatu.“
Ta naeratas. „Üks armas aitäh kuluks mulle kindlasti ära.“
„Jah! Tähendab, jah, aitäh,“ langetasin pilgu ja nägin, kuidas Georgi jalad liikusid ning ta minu ette seisma jäi. Ta haaras õrnalt mu lõuast ja tõstis mu pead, et mulle silma vaadata. Uuesti minu tumesinistesse silmadesse vaadates nägi ta neis pisarais.
„Hei, on kõik korras?“ paistis ta ehmunud.
„Mhmh,“ noogutasin rutakalt ja pühkisin pisarad silmist. „Ma olen lihtsalt...,“ ohkasin, „...nii kuradi emotsionaalne.“
Georg nõjatus mulle lähemale ja haaras mind enda sooja kallistusse, pannes mu ülekere hõõguma.
„Mul on hea meel, et sa õnnepisaraid valad,“ sosistas ta vaikselt mulle kõrva, nii et tema soe hingeõhk mu kõrva puudutas.
„Ossssssaaa! Kas te musitate?“
Tõmbume mõlemad kerge kohkumusega teineteisest eemale ja silmanurgast suutsin näha, kuidas Georgi naeratava näo põskedele ilmus õrn puna.
„Ei, me-“ alustas poiss Dorisele vastamist, kui viimane järsku erutatult midagi hüüatas ning poisi tuppa sisse sadas, jäädes seisma alles mõned sentimeetrit enne kingipakki
„Kas... mulle?“ küsis ta ning silitas enda väikese nimetissõrmega mööda suuri tähti paki ühel küljel.
Georg heitis mulle hetkeks pilgu ning astus siis Dorise kõrvale ja sõnas: „Sulle, sulle.“
Tüdruk kiljatas heameelest ja hakkas enda kinki suure rõõmuga avama, kui märkas selle peal olevat teist kinki.
„Kas see on Ellule?“
Georg haaras väikese pakikese enda kätte ja noogutas: „See on Ellule.“ Ta vaatas hetkeks veel kinki avavat Dorist, kui end siis ümber pööras ning laia naeratusega taas minu ette sammus. Ning enne, kui ma tal midagi öelda lasin, küsisin:
„Kuidas sa teadsid, et me siia tuleme? Ning miks sa üldse meile kingitused ostsid?“
Georg muigas. „Liiga palju küsimusi, Elina.“ Ta sirutas enda käe ette, haaras mu vasemast käest ja asetas kingi õrnalt värisevale käele. „Häid jõule!“
Lasin pilgu alla kingitusele, kuid viisin selle kohe tagasi Georgi hallidele silmadele, mis mind heldimusega jälgisid. Ning taaskord tundsin, kuidas pisarad mulle silma tahtsid tükkida.
„Mõmmi!“
Viisime mõlemad Georgiga pilgud Dorise poole, kus nägime teda suure mõmmiga mööda tuba ringi kepslemas, endal näol silmipimestav naeratus.
Nendest tulevad mu senise elu parimad jõulud, mõtlesin. Ning ma veendusin selles veel enam, kui Georg mu käest haaras ning seda tugevalt pigistas.