Hingepalat

Vihma sadas öö läbi. Pladin aknalaual hoidis mind kaua üleval, sest mu mõisus kujutas kõikvõimalike olevuste kraapimist mööda seina üles. Kuidas nende küünised haakuvad poolpehmesse kivide vahel olevasse vuuki, riivates külmi kive. Terve öö ronisid nad üles, kuid ei jõudnud kohale.

Hommikuks polnud sadu lakkanud. Aga enam ei kraapinud ükski olevus- oli ainult vihm, mis peksis vastu klaasi ja aknalauda. Taevas oli tumehall ning lõppu ei paistnud kuskilt. Küünitasin võimalikult akna ligi ning oli näha, et kõikjal ujub ainult vesi.

Vajusin tagasi voodisse ja jäin lage uurima. Vähemalt väliselt. Sisemas elasin ma uuesti üle võitlus, mille pärast nad mu siia panid. Keegi ei uskunud, et need inimesed olid deemonid, kui ma nad tapsin. Aga neilt elu võttes nägin ma iga kord tänulikku naeratust. Nad olid õnnelikud, et ma sain nende hinged vabaks lasta. Kurat ei võida iial... Aga praegu on ta pugenud inimeste südamesse, teinud nad pimedaks tõe ees; tõe ees, mis ütleb, et deemonid on reaalsed ja meie ümber, tõe ees, mis ütleb, et kõik me ei ole inimesed ja nende elu ei ole püha

Keegi käis minu juures ja ütles midagi. Ma ei kuulanud. Ta tahtis kardinaid ette tõmmata, aga ma haarasin tal käes. Ei. Ma tahan vihma näha...

Tõusin istuli, toetasin selja vastu voodivõret ja vaatasin välja. Minu aknast oli vaade kaugel asuvale metsale ning vihm muutis selle häguseks ja halliks. Aken oli kaetud tihedate piiskadega, mis rullusid vaikselt allapoole. Aken muutus vesiseks ja moonutas väljas nähtut.

Sellised ilmad olid nii tavalised jahi jaoks. Võtsin Piibli kaasa, panin krutsifiksi kaela ja vkontrollisin raamatut, kuhu oli kirjatatud kõigi deemonite nimed, kes on hetkel maa peal. See uuenes pidevalt.
See krutsifiks rippus mul praegugi kaelas ning ma võtsin sellest kinni. Kuni see on minuga, ei seestata mind iial, nad ei leia mind kunagi.

Minu rahu rikuti uuesti. Mind tõsteti voodi servale ja veeretati kandik toiduga ette. Kartulipuder ja proteiinidega vesi, magustoiduks ravimid. Neelasin selle kähku alla. Esimene kord, kui ma ei söönud, suruti see kurgust alla. Seda ma enam ei taha. Ravimid panin ma keele alla. Need tegid mind uimaseks ja panid unustama, kes ma olen ja mida ma siin maailmas teen. Need uinutasid valvsust. Nii pea kui segaja lahkus, sülitasin ma tabletid välja ja panin peitu.

Selja taha jätkas vihm oma järjekindlat laulu. See laulis mulle, kuidas ma päästsin linna, hävitades deemoni meeri nõunikku sees. Seda oli vaja teha väga siktreetselt aga alati on kuskil üleliigsed silmad. Mind süüdistati mõrvas.

Surusin käed rusikasse ja hingamine muutus raskemaks. See vihastab mind endiselt.

Väljas müristas ning otse mu silme ees lõi välk keset metsa. Võpatasin, silmad vidukil. See tähendas, et deemon on maa peale saadetud. Pigistasin krutsifiksi tugevamalt ja kobasin laua peal Piibli järele. Seda polnud.

See raputas mind ärkvele. Järsku olin ma teadlik, kus ma olen. Vaatasin paanikas ringi. Neli valget seina, voodi, kus ma istusin. Ka laud oli ilma teravate nurkadeta. Ma komberdasin ukse poole ja koputasin vastu klaasi. Mulle vaatas vastu tüdinud valvurinägu.

“Piiblit,” kähistasin ma, silmad anuvad ja täis meeleheidet
.
“Ei ole luba,” sain ma tuima vastuseks ning klaasile tõmmati kate ette. Ma viskusin voodisse ja panin käed vastu klaasi. Koputasin vastu seda õrnalt ning uurisin ääri. Jah, kuulikindel. Mina välja ei saa, aga See saab sisse küll.

Võtsin oma põlvede ümber kinni ning jälgisin hämardumist. Iga kaotatud valguskiirega kasvas mu agoonia ning ma pigistasin aina tugevamini oma talismani.

Kui viimane punane päikesekiir sellelt laiuskraadilt lahkus, surusin rusika suhu, et mitte karjuda. Kui mul Piiblit ei ole, võivad mul sõnad sassi minna. Ma ei suuda end kaitsta.

Nad tulevad kätte maksma.

Eneselegi märkamatult olin ma hakanud edasi-tagasi kiikuma, kuid nüüd ma seistasin. Jah, nagunii tulevad mu järele. Teevad mu üheks enda seast.. või hullem, viivad mu endaga kaasa...

Pimeduses vihm jätkus. Ma kuulsin jälle, kuidas need olevused mööda kivi kraabivad, isegi nende urathusi oli kuulda, aga müristamine summutas need. Litsusin nina vastu klaasi, et alla näha. Samal hetkel lõi äike täpselt akna alla ning ma nägin, kuidas suitsev kogu moodustas kindla kuju. Ma karjatasin ja taganesin, kukkudes tagurpidi voods välja.

Äike aina sähvis, käristades maailma lõhki. Nad tulid.

Kuulsin kauget hala. Nad otsisin mind, nad käisid enne kõik teised läbi, et mind leida.

Karjed tulid lähemale ja koridor oli täis jooksusamme. Ma surusin end nurka, kus ma sain silma peal hoida aknal ja uksel korraga. Surusin põlved võimalikult ligidale ning hoidsin kahe käega krutsifiksist kinni. Huulilt voolasid soravalt pühad sõnad.

Ukse riiv eemaldati ja mu sõnad muutusid valjemaks. Sisenes valges kitlis noor mees koos kahe teisega, need olid aga suuremad ja laiemad. Ma vaatasin sellele mehele sügavale silma ning nägin tema hinges deemonit.

“Isa Ferius,”ütles ta madalal häälel, mis oli täiesti sobimatu tema noorust ja keha arvestades,”Ma loodan, et te olete valmis.” Nad sulgesid ukse.

Tõusin vaevaliselt püsti, tundes oma vanust rohkem kui iialgi varem. Tõstsin ette risti ja lugesin kaitsepalvuse peaaegu karjudes. Nad ei liigutanud kulmugi, vaid tulid aina lähemale. Ma kartsingi, et Piiblita see ei mõju.

“Tulge meiega tõrkumata,” ütles mees ning kaks tema kaaslast haarasid mul kaenla alt kinni. Ma rabelesin, kuid mis on minu, väeti, näljutatud ja piinatud inimese jõud nende olevuste vastu. Minu ainuke jõud oli vaimujõud.

Deemon tegi mulle süsti. Ma muutusin täiesti lõdvaks ja maailm hakkas mu ümber ringi käima. Vaatasin tema õelatesse silmadesse ning mu vaenlane naeratas sealt vastu. Ma oli nende võimuses.

Mu lõpp oleks pidanud olema ilus- taevased koorid võtavad mu vastu, peaingel õnnitleb mind eduka kaitsetöö eest ja ma kindustan oma koha inglite seas... kuid nad sain mu kätte. Ja keegi ei tule mnd päästma.

Maailm muutus mustaks..

**

Doktor vaatas haletsusega seda vanamehe varet. Ta noogutas ning lasi töötajatel panna ta ratastega voodisse, rihmadega kinni. See mees ei olnud mõeldud nägema seda ruumi enam iialgi.

“Tehke aken ka lahti, las see palat saab veidi õhku,” ütles ta. Üks neist tegi akna lahti ning vihma pladin muutus kohe tugevamaks. Müristus rebestas taevast ja võimedus selles pisikeses palatis. Puhas õhk levis mööda tuba, tuues kaasa endaga märkamatud varjud.

“Päris jama nende hulludega, kui täiskuu ja äikesetorm on ühel ajal,” nentis doktor ust sulgedes.