Iga kord ongi igavesti (50/50)

Nojah, reedel/ laupäeval saate ja ehk suudan selle järgmisel nädalavahetusel ära lõpetada.

48.

Selle aasta mai, oli erakordselt soe, et lausa piin oli koolis istuda ning püüda õppida. Ikka ja jälle, vilksas minu pilk aknast välja, kus algklasside lapsed juba mängisid. Paraku gümnaasiumi õpilastel niimoodi ei vedanud, meid ootas veel kaks tundi ees. Kõikide näolt peegeldus vastu tüdimus ning keegi ei kuulanud matemaatikaõpetajat.
"Õpetaja, kas te ei saaks meid koju lasta?" küsis Gert, vaadates lootusrikkalt õpetajale otsa, kes aga pead raputas.
"Teil on kaks tundi veel," vastas õpetaja ning saades vastuseks meie kõigi ohked.
"Miks peab meil sellise suurepärase ilmaga nii palju tunde olema?" küsis Silver.
"Aga, miks mitte?" vastas õpetaja, mille peale kõik talle pahaselt otsa vaatasid.
Enne veel, kui Gert jõudis suu avada ning otsustades tema näo järgi, plaanis ta midagi halba öelda, käis kell ning me tormasime klassist välja.
Järgnes väike arutelu, et kas minna kahte keemiatundi või mitte. Gert oli 100 protsenti selle poolt, et mitte minna. Temaga liitus Paula, Lisandra ning veel mõned. Enamik, aga kahtles ning viimaks läksin koos Robertiga siiski tundi. Õpetaja oli üllatunud, nähes et meid nii vähe oli-kohal olid vähem, kui pooled. Siiski oli ta nii lahke ja lasi meid veidi, enne teise tunni lõppu minema. Ja tänu temale nägin Karelit!
Noormees seisis nukra näoga ajalooklassi juures, kuid nähes mind, läksid ta silmad särama ning ta naeratas mulle armsalt.
Pärast suudlust päris ta: "Kuule, kas sul tund ei peaks veel olema? Ma vaatan, et kümnendikel kestab tund veel." Ta vaatas pahase näoga taas ajalooklassi poole.
"Keemiaõpetaja oli nii tore, et lasi meid varem minema," teatasin õnnelikult. Ma pidin Kareliga võimalikult palju koos olema, enne kui...Ma ei taha, sellest mõelda. Mitte veel.
"Oh, miks ajalooõps selline pole?" päris noormees pettunult ja vaatas kella, lootuses, et tund hakkab kohe lõppema.
"Ta ehk...," alustasin, ent mu lause katkestas kellahelin ning koos sellega saabuvad rõõmsad õpilased.
"Ma nüüd lähen, kullake," teatas Karel kiiruga ning mina jäin talle ohates järgi vaatama.
Üha lähemale jõudis see päev, mil Karel selle kooli lõpetama pidi ning, siis jäi veidi vähem, kui kuu tema lahkumiseni. Me olime juba üht teist plaaninud, mida sellega kuuga ette võtta, et võimalikult palju saaksime koos olla, aga kõik võis veel muutuda, sest otseloomulikult polnud ma ainus, kes temaga aega veeta tahtis. Tema arvukad sõbrad, tahtsid seda sama ja ma ei saanud keelata Karelil nendega kokku saamast.
Koolimaja ees nägin ootamatult Kasparit, kes hoidis Hannal käest kinni. Mõlemad naeratasid lõbusalt oma sõpradele ega märganud mind. Ma olin Kaspariga korra, pärast meie kohvikus käimist rääkinud ning õnneks polnud ta Kareli peale pahane, kuigi oleks võinud olla. Ilmselt oli Hanna talle hästi mõjunud.
Nähes tänaval käest kinni kõndimas õnnelikke inimesi, tundsin teatud määral kadedust. Jah, ka mina olin õnnelik, aga mitte kauaks. Kadestasin inimesi, kes said iga päev omale armast inimest näha ja temaga lihtsalt koos olla. Soovisin, et nad naudiksid sellest iga hetke.
Koju jõudes märkasin, et Andreas oli meil ja tundsin taas kadedust, et Andral oli keegi, kes ei lähe aastaks minema. Ma vastasin nende lehvitusele ükskõikselt ja läksin oma tuppa. Ohkasin ning lihtsalt seisin seal. Ma oleksin pidanud lähenevast suvest rõõmu tundma, kuid ma ei teinud seda.

"Suvi, suvi!" hüüdis Gert lõbusalt, kui väljusime rõõmsalt koolimajast.
Äsja oli lõppenud viimane koolipäev ja ees oli ootamas suvi. Klassikaaslased minu kõrval särasid ning ainult mina tundsin veidi nukrust, mida üritasin kogu hingest maha suruda. Ma peaksin olema heas tujus, aga ma lihtsalt ei suutnud, kuigi aeg-ajalt eksles mu näole naeratus, kui Gert tegi oma lolle nägusid.
"Kätte on jõudnud suvi, suvi!" laulis Gert nii kõvasti ja valesti, kui võimalik ning tahtmatult puhkesin koos teistega naerma.
"Adeele, laula nüüd sina ka. Ära siin nukrutse," sõnas Gert lõbusalt ning alustas taas lauluga.
"Tõstku käed, kes arvavad, et Gert ei oska laulda," lausus Robert muiates ning tõstis ise käes esimesena. Temaga liitusid kõik, peale Gerdi enda muidugi.
"Te olete lihtsalt kadedad. Kui minust saab järgmine Eesti superstaar, siis te veel näete," pomises Gert ja ümises edasi.
"Jah, me näeme, et sa ei oska laulda," lausus Silver ning Johanna tema kõrval noogutas.
Gert pööritas silmi ning seejärel läksime laiali. Igaüks läks suve nautima ning mina läksin Kareli juurde. Noormehe eksamid olid tehtud, kuid tulemusi ta veel ei teadnud.
"Kui ma ajalooeksami ära tegin, siis ma pean Robinile viiskümmend eurot maksma. Ta usub minusse vist väga palju," teatas ta muiates, kuid istusime tema rõdul ja nautisime mõnusat ilma.
"Kui sa ei teinud, siis maksab tema sulle jah?" küsisin ja sulgesin silmad-päike ja Karel moodustasid hämmastavalt hea koosluse.
"Just," vastas Karel ja puudutas õrnalt mu juukseid. "Su juuksed lõhnavad imehästi," sõnas ta.
"Ma pesin neid viimati sinu šampooniga," teatasin muiates.
"Mhh, ma pesin ka, aga miks minu omad nii ei lõhna?" küsis ta pettumust teeseldes.
"Sinu omad lõhnavad veel paremini," laususin ja see oli tõsi.
"Kui sa nii ütled," vastas Karel ja suudles mind pikalt. See suudlus oleks võinud igavesti kesta.

"Täna ma öelda võin sõnu, mis südames peidus, laulda üht laulu tunnete maalt," laulis üks Kareli, peagi endine klassiõde. "Täna ma usun, et ikkagi imesid leidub,mõnegi neist sulle kinkida saan!"
Kätte oli jõudnud Kareli gümnaasimi lõpetamine. Uhkusega vaatasin noormeest, kes vestles oma paremal käel istuva klassiõega. Ka Kareli vanemad olid poja üle uhked ning istudes esimeses reas, jätkus neil silmi ainult oma poja jaoks. Samas, kui Kareli õde Katariina, vaatas pidevalt ringi ning oli näha, et aktus ei pakkunud talle vähimatki huvi. Kümme aastat tagasi oleksin sama tundnud, aga praegu enam mitte. Ma ei saanud küll öelda, et see lõpuaktus oli ülemäära huvitav, kuid vähemalt oli siin Karel. Noormees oli ajalooeksami üllatavalt hästi teinud, saades veidi üle seitsmekümne punkti. Seega pidi ta Robinile viiskümmend eurot maksma ning väga õnnelik ta selle üle just polnud.
Mu näole kerkis lai naeratus, kui Karel märkas mind ning lehvitas mulle rõõmsalt. Selle peale, teenis ta oma klassijuhatajalt pahase pilgu, sest parajasti rääkis keegi tähtis mees ning Karel ei pööranud talle tähelepanu.
"Ikka nii armunud?" sosistas minu kõrval istuv Kaspas muiates.
"Ära mõnita. Ise oled ka ju Hannast nii sees," vastasin vaikselt.
"Olen,olen," lausus noormees ja vehkis oma käes olnud roosiga nii ägedalt, et tema ees istuv naine sai sellega pihta ja pööras end pahaselt ringi.
"Poiss, kui käituda ei oska, siis mine saalist välja," sõnas naine karmilt.
"Vabandust proua," vastas Kaspar ja ma turtsatasin selle peale, sest oli kohe aru saada, et tema vabandus ei kõlanud siiralt.
"Kaspar, käitu viisakalt," manitsesin noormeest muiates, kuid poiss pööritas selle peale ainult silmi.
Pöörasin pilgu tagasi lava poole ning parajasti läks mikrofoni juurde üks Kareli paralleerklassis käiv poiss. Muusikaõpetaja hakkas klaverit mängima ning see noormees avas suu.
"Sõlmi juustest lahti pael, heida põrandale see..." laulis ta.
Terve saal jäi teda lummatult vaatama, sest see oli midagi imelist. Need sõnad kõlasid poisi suust nii siiralt. Ma lihtsalt kuulasin teda, suutmata midagi mõelda.
"Olen halb või olen hea, kohut mõistma sa ei pea.." jätkas noormees oma hämmastava häälega ja publik kuulas.
"Ära proovi leida und, peagi hommik koitma lööb...". Ma heitsin kiire pilgu Kasparile ning isegi tema kuulas lummatult poissi, rääkimata siis kõikidest teistest.
Kui kõlasid laulu viimased sõnad:"Kurb on siis kui üksi jään, aita mööda saata öö.." Tundsin pisarat oma põsel, sest need sõnad...Ma ei suutnud leida sõnu, kirjeldamaks seda, mis tunde need mulle tekitasid.
Laule järgnes inimeste maruline plaksutamine, sest see, mida me äsja kuulsime oli väga hea.
"Vau," sõnas Kaspar vaikselt ja ma nõustusin temaga. See oli vau.
"Seda poissi ootab suur tulevik," sõnas mu ees istuv naine oma kõrval istuva kaaslasele ning too noogutas.
"Aitäh Marten Tammele," sõnas direktor laval ning siis alustas ta õpilastele tunnistuste kätte jagamist.
Võttis veidi aega, enne kui järjekord Karelini jõudis, kuid kuid see hetk saabus, siis tundsin tema üle tõesti uhkust.
"Karel Liiv!" lausus direktor ning siis kinnitus minu pilk ainult Karelile. Minu oma armsale poisile.
Noormees kummardus kergelt rahva poole, kui oli tunnistuse kätte saanud, lehvitas vanematele ja õele ning naeratas mulle uskumatult armsalt. Ma lihtsalt tahtsin lavale tormata ja teda kallistada.
Hiljem, väljas lilli andes, tekkis mul lõpuks see võimalus. Ootasin kannatlikult ära, kui ta oli vanematel ning Katariinalt kallistuse kätte saanud ning siis olin tema embuses.
"Palju õnne, kallis," sõnasin vaikselt ja suudlesin teda põsele, tema vanemate ees ei tahtnud ma rohkemat teha. Seejärel ulatasin talle roosi ja astusin paar sammu taha poole, lastes ka teistel teda õnnitleda.
"Kuule, tähistame õhtul eks? küsis Karel, olles ümbritsetud arvukatest õnnitlejatest.
"Muidugi," vastasin rõõmsalt.
"Ma helistan õhtul," lausus ta, enne, kui tema hallipäine vanaema teda kallistas.
Noogutasin ning kõndisin seejärel aeglaselt kodu poole, nautides imelist päikesepaistelist ilma. Ees ootas kolm nädalat koos Kareliga ning kõik pidi tulema imeline. Rohkemgi veel.

Seda lugedes tuli mulle silme ette kahe aasta tagune lõpetamine, kui muuta nimed ära oleks kõik sama..
Aga see tähendabki ilmselt et väga hea jutt on, kahju muidugi et see otsa saab, aga eks iga asi lõppeb mõnel hetkel..

Tõesti kahju, et see lugu otsa saab, samas see on olnud nii hea, et kurbus ja heatunne on pea tasakaalus . Jään ootama viimaseid peatükke.

Aitäh ja mul on ka kahju, et see otsa saab.
Hetkel on mul viimane peatükk käsil, eelviimase panen siia õhtul kunagi üles.

49.

"Hüvasti keskkool!" hüüdis purjus Markus lõbusalt.
"Juhuuu!" kõlas rahva poolt või siis vähemalt nende, kes olid äsja kooli lõpetanud.
"Highschool never end," laulis mingi tüüp, kes vaevu püsis püsti, kuid jõi edasi.
Ma olin Kareli klassi ning tema paralleerklassi nii öelda, lõpumöllul. Pidin tunnistama, et see pidu oli üldiselt mõttetu. Võib-olla nende jaoks, kes lõpetasid ehk mitte, sest see oli neil viimane kord niimoodi koos olla, aga minu jaoks küll.
"Sul on siin igav jah?" küsis Karel ja vaatas mulle uurivalt otsa.
Järelikult oli ta mu tüdinenud nägu märganud. Ma ei tahtnud talle, midagi halba selle kohta öelda, aga...
"Tegelikult jah," sõnasin otsekoheselt ja panin oma tühja klaasi lauale.
Olin õhtu jooksul joonud ainult apelsinimahla ning tundsin end veidralt, kõigi nende purjus inimeste seltskonnas. Ka Karel polnud palju joonud, kuid midagi siiski. Klaas šampust näiteks.
"Lähme, siis minema," vastas ta ning tõusis diivanilt püsti.
"Aga, ma mõtlesin, et sa tahad siia jääda. Tead küll su klassikaaslased ja teised on siin," laususin segaduses olles.
Noormees muigas õrnalt ja võttis mu käest kinni. "Ma tean, aga sina...Sina oled neist kõigist parem."
Me jalutasime öises linnas. Rääkisime ja naersime, käest kinni. Tõrjusin meeleheitlikult mõtet, et kuu aja pärast pole teda enam siin.

"Ei viska mind vette. Ei viska!" hüüdsin kiljudes, olles Kareli süles.
Noormees ainult naeratas kurjakuulutavalt ja juba leidsingi end veest. Mu valge kleit oli läbimärg, kui viimaks sain veest välja. Põrnitsesin Karelit kurjalt, kuid noormees ainult naeratas armsalt ja mu paha tuju oli kadunud.
"Ei tee sellist nägu," sõnasin ja kallistasin teda, tehes ta t-särgi koheselt märjaks.
"Adeele, mis sa nüüd tegid?" küsis Karel pahaselt, kuid muigas siis. "Ja mis näost sa rääkisid"
"Sellest, mis sa täpselt nüüd tegid," teatasin.
"Millist?" küsis ta ning kergitas kulmu, kuid ma teadsin, et ta teadis, millist nägu ma mõtlesin.
"Sa tead küll."
"Sellist?" küsis ta ning ajas silmad punni ning huuled torru, nähes väga totter välja.
"Mhh, ei Karel," sõnasin kulmu kortsutades. "Seda armast."
"See on ju ka armas."
"Sest sa ise ei näe seda."
"Võib-olla küll," vastas Karel ja suudles mind siis ootamatult.
Paariks minutiks oli mul mõistus tõeliselt sassis. Adeele ja Karel. Karel ja Adeele-muu hetkel ei lugenud, kuni tuli telefonikõne.
Telefon oli juba päris pikalt helisenud, enne kui suutsin sellele vastata.
Kõlas Andra paaniline hääl:"Adeele, kus sa oled?"
"Rannas, mis siis?" küsisin imestunult.
"Ema sünnitab," teatas Andra paanikas häälega.
"Mida?" hüüdsin üllatunult ning Karel vaatas mulle segaduses otsa.
"Tule kähku haiglasse," teatas Andra ja lõpetas kõne.
"Mu emps sünnitab,lähme haiglasse," laususin ehmunud näoga Karelile.
"Aga, tal pidi alles kuu aja pärast sünnitama," pomises Karel, kui jooksime tema auto poole, et haiglasse sõita.
"Ma tean ja ma kardan nüüd, et midagi võib juhtuda," sõnasin ja tundsin, kuidas ma vaikselt paanikasse sattun. Karel sõitis nii kiiresti, kui sai ja ma arvasin, et ta ületas kiirust.
Mis siis, kui tõesti midagi juhtub? Näiteks lapsega või emaga. Või mõlemaga. Ei, ei midagi ei tohi juhtuda. Kõik saab korda. Peab saama.
"Rahu, ta lihtsalt sünnitab kuu aega varem. Seda on ennegi juhtunud," lausus Karel, kui nägi mu paanikas nägu.
"Aga ta ei ole enam nii noor," jõudsin veel öelda, enne kui Karel haigla juures peatus ja ma autost kiiruga väljusin.
Mul polnud aimugi, kust ma täpselt sisse pean minema, enne kui Karel võttis õrnalt mu ümbert kinni ja juhatas mu ühest uksest sisse. Ma vaatasin meeleheitlikult ringi, lootuses näha, Andrat, isa või halvemal juhul seda kiilakat tüüpi, kes mu pisikese õe isaks pidi saama. Mu pilk eksles siia-sinna, enne kui silmasin lõpuks Andrat. Kiirustasin kohe tema juurde, Karel minu kannul.
"Kuidas ema ja lapsega on?" küsisin koheselt, kartes kõige hullemat.
Ent Andra naeratas ning mõistsin, et kõik läks hästi.
"Nendega on korras-meie armas õde, sündis kümme minutit tagasi," lausus ta seejärel.
"Palju õnne!" sõnas Karel vaikselt.
Mu õde oli tõeliselt armas oma suurte hallide silmade, meenutades täpselt Andrat. Kuigi Karel püüdis väita, et ta oli minu moodi, siis see ei vastanud tõele. Ann oli täielik Andra koopia. Õnneks oli tal sündides juba veidi juukseid, seega ei peaks tal tulevikus kiilaspäisuse ohtu olema. Jah, tema nimeks sai Ann, mitte Aleksandra ega Annabell. Isegi Mihkel oli sellega nõus ning kui ma nägin, kuidas ta last vaatas, siis otsustasin, et püüan temasse veidi paremini suhtuda. Ta oli ju mu armsa poolõe isa.

"Sa ei unusta mind ega?" küsisin oma kõrval, liiva peal lamavalt noormehelt.
Karel vaatas mulle oma pruunide silmadega tõsiselt otsa. "Sind on võimatu unustada," vastas ta.
"Aga ma elan nii kaugel. Äkki sa leiad mõne rikka inglanna ja..."
"Ja mis siis, et sa kaugel elad? Kas ma saan uue vanaema ka, sest mu päris vanaema elab nii kaugel?" küsis ta ning kuulsin ta hääles mõnd pahast nooti.
Ma ei tahtnud teda pahandada, aga kas ta siis tõesti ei mõistnud, kui haiget tema minek mulle tegi. Ma muidugi sain aru, miks ta minna tahtis, aga see ei muutnud mu tuju paremaks.
Sulgesin silmad ega vastanud midagi. Ma ei tahtnud, et me tülli läheksime, sest kõige hullem oleks siis, kui ta läheks Inglismaale ja meie oleksime tülis. See murraks mu tõesti.
"Anna andeks," lausus ta kahetsevalt, kui nägi mu õnnetut nägu. "Ma lihtsalt armastan sind väga ja ära arva, et meie lahusolek mulle haiget ei tee, aga ma tunnen, et pean veidikeseks eemale saama."
"Ma saan ju aru, aga lihtsalt..." Mu hääl murdus ja ma jäin vait.
Noormees tuli mulle lähemale ja põimis oma käed ümber minu omade. Tundsin end veidi paremini, aga siiski mitte piisavalt.
"Palun, naudime neid päevi veel," sõnas Karel vaikselt ja suudles mind õrnalt.

"Hei Robin, kas sa Karelit oled näinud?" hüüdsin läbi valju muusika Robinile, kes ei paistnud mu jutust midagi aru saavat. Tema pilgus oli küsimus.
"Kas sa Karelit oled näinud?" kordasin kõvema häälega, kuid mulle tundus, et ka muusika oli valjemaks läinud.
"Ta oli jah, kuskil," vastas Robin ebamääraselt ja saatis pilguga üht mööduvat tüdrukut.
"Kuskil" on väga lai mõiste, kallis Robin" pomisesin ja jätsin ta koos unistusega üksi.
Me olime kuskil peol ning ausalt öeldes polnud mul aimugi, kelle pidu see oli. Karel oli mind siia kutsunud ja nüüd oli ta ise kuhugi ära kadunud. Ma polnud just väga heas tujus. Siin oli küll tuttavaid, näiteks Robin, aga hetkel oli ta sellises olekus, et temaga rääkimine polnud parim tegevus. Rahvast oli siin kahjuks liigagi palju ning see muutis Kareli otsimise raskeks. Viimaks loobusin sellest ning istusin lamamistoolile ja haarasin ühe siidri, mis oli tõeliselt vastiku maitsega ning seega viskasin selle prügikasti.
"Hei, sa ju ei joonud seda. Oleks võinud selle mulle anda," hüüdis üks tüüp mu kõrvalt ja vaatas mind pahase näoga.
"Eks võta see sealt välja siis," laususin silmi pööritades ja osutasin käega prügikastile.
"See tšikk on täielik idioot," lausus mingi blond tibi kutti kõrvalt ja vaatas mind üleolevalt.
"Aitäh sulle!" hõikasin lõbusalt ja kõndisin eemale ning otse Karelile otsa.
"Kus sa olid?" nõudsin tema käest.
"Semudega," vastas Karel lühidalt. "Igatsesid mind?" päris ta muiates.
"Kindlasti mitte."
"Eks ma siis lähen tagasi," sõnas ta lõbusalt.
"Proovi ainult," ütlesin ja suudlesin teda. Muidugi ei läinud ta kuhugi.

"Kolm sõna ja neliteist tähte, mis lause see on?" küsis Karel ja vaatas mulle armsalt silma.
"Sa oled idioot," vastasin muiates.
"Oota.. See on kaksteist tähte kõigest," teatas ta, kui oli näppude peal lugemise lõpetanud.
"Minu viga. Äkki siis Karel on jobu."
" Üksteist," vastas noormees. "Kas sa tõesti ei arva seda ära?"
"Ma ei usu" ütlesin ja toetasin pea tema õlale ning sulgesin silmad.
"Seitse tähte kõigest," kõlas Kareli hääl ning ma avasin silmad.
"Ega ma seda ei pakkunud, idioot."
"Ja nüüd sa solvad mind," lausus noormees pettumust teeseldes. "Ma hakkan vist nutma."
"Ära muretse, ma pühin põselt su pisarad," vastasin naeruga võideldes.
"Aitäh, kallis."
Istusime mõne hetke vaikuses, enne kui Karel suu avas ja küsis:" Kas sa siis ikkagi ei tea, mis lause see on?"
"Ei," sõnasin pead raputades.
"Esimene täht on M," lausus Karel lõbusalt.
"Memmeke kõndis metsas."
"Seal on palju rohkem tähti ju," lausus noormees mu juukseid silitades. "Teine täht on a."
"Ma..ma..Ma olen ilus," sõnasin sarkastiliselt, ajades Kareli sellega naerma.
"Sinu lauses on viis sõna, tähtede arv on õige," tunnistas noormees lõbusalt. "Kas ma ütlen selle ära?"
Noogutasin.
"Ma armastan sind," lausus ta imearmsalt ning muidugi järgnes sellele erakordselt pikk suudlus.
"Ma teadsin seda kohe," teatasin mitu head hetke hiljem.
"Valevorst, sõnas Karel ja kõditas mind järsku.
Varsti kajas terve korter naerust. Viimaks hüppasin diivanilt püsti ja sihtisin lähemale tulevat noormeest padjaga.
"Kui lähemale tuled, siis..." alustasin ma ähvardavalt.
"Saan padjaga vastu pead jah?" küsis noormees naerdes. "See mind küll ei peata."
"Kes viimasena naerab, naerab paremini," jõudsin ma enne öelda, kui Karel mu kõrval seisis ja padja mul lihtsalt käest võttis.
"See on ohtlik relv, kas tead?" sõnas ta ja viskas padja eemale.
"Muidugi. Sellega tapetakse koguaeg inimesi," teatasin sarkastiliselt ja astusin sammu diivani suunas.
Paraku haaras Kareli käsi minu omast ning ta tõmbas mu enda vastu. Sekund, enne suudlust, nägin tema pruuni silmi sädelemas ja siis olid tema huuled minu omadel. Ootamatult kuulsime uksel köhatust ja avasime silmad. Uksel seisis Kareli ema ja vaatas häiritud näoga oma poja poole.
"Karel, ma arvan, et sa pead pakkima hakkama," lausus ta.
"Jah, ema," vastas noormees ja vaatas mulle kahetsevalt otsa.
See lause tõi mind valusalt reaalsusesse tagasi. Kuusteist juuli on ülehomme. Väga lähedal. Ma soovisin, et aeg peatuks.

Nojah, nüüd tahaks viimase osa ka ära lugeda ja siis võiks tõesti aeg seisma jääda..

Viimane osa tuleb täna millalgi.

Uskumatu, aga siin see on. Aitäh kõigile, kes seda juttu kommenteerinud on.
50.

Kuidas jätta hüvasti inimesega, keda armastad? Palun, öelge mulle keegi, sest mina ei tea.
Istusin Kareli, peaaegu tühjas toas ja ootasin teda. Toa ainsaks mööbliesemeks oli, voodi, kus ma hetkel istusin ning kast Kareli asjadega, mida ei saanud just mööbliks nimetada. Tundsin tuba vaadates kurbust ja igatsust, sest see oli eriline koht, oma imeilusate mälestustega. Nüüd olin viimast korda siin ega suutnud seda uskuda.
Hetk hiljem astus Karel, šampuseklaasidega sisse. Noormehe juuksed olid armsalt sassis ning ta küll naeratas, kuid tema silmadesse see ei jõudnud. Sõnatult ulatas ta mulle klaasi šampusega ning istus minu kõrvale. Me vaatasime üksteisele otsa ning tahtsime midagi öelda, kuid me mõlemad ei suutnud seda teha. Jõin šampuse kiiruga ära ning viisin pilgu aknast välja, tahtmata seda tühja tuba näha.
Veidi aja pärast pani Karel mulle käed ümber ja ümises vaikselt:" You're just to good to be true. Can't take my eyes off of you. You'd be like heaven to touch. I wanna hold you so much."
Sulgesin silmad ja tahtsin nii väga, et see hetk kestaks igavesti.
"I love you baby and if it's quite all right. I need you baby to warm the lonely nights .I love you baby, trust in me when I say."
Karel laulis imeliselt ja ma tundsin, kuidas pisarad voolama hakkavad. Homme teda enam siin pole.
"Oh pretty baby, don't bring me down I pray. Oh pretty baby, now that I've found you stay. And let me love you baby, let me love you."
Loo lõpetes suudles ta mind õrnalt ja märkasin, siis mu pisaraid.
"Palun ära nuta," lausus ta ohates. "Sa ei tea, kui väga ma tahaksin siia jääda, aga praegu ei saa ma enam midagi teha.
"Ma tean," sõnasin vaikselt. "Lihtsalt, ära mind unusta," lisasin pisaraid tagasi hoides.
"Mitte iialgi," vastas noormees tõsiselt. "Ma hakkan sulle iga päev sõnumeid saatma ja helistama."
"See läheb nii kalliks," ütlesin ja muigasin korraks. Ainult korraks.
"Ma ei hooli sellest, ma hoolin sinust," vastas ta ainult.
Tunnid möödusid ning üha lähemale jõudis kätte aeg, mil Karel pidi ära minema. Hetkel oli öö, kella ajast polnud mul aimugi, kuid päike oli ammu loojunud. Noormehe silmad olid suletud, kuid teadsin, et ta ei maga. Meil oli aega kella üheksani hommikul, siis pidid tema vanemad ja õde korraks koju tulema, et võtta viimased asjad ning siis pidid nad minema. Võib-olla...igaveseks.
"Ega sa ei maga?" küsis Karel vaikselt.
"Muidugi mitte."
"Kuid suveöö, mis meile igiomaks sai. See suveöö ei loodud luulelennust vaid," laulis Karel tasa ning ma laulsin kaasa, kuigi minu lauluhääl polnud just kiita.
"Ma tulen jõuluks Eestisse," teatas ta ootamatult.
"Päriselt?" sõnasin üllatunult ja isegi õnnelikult. "Aga oled sa kindel. See pole just odav ja sa jääd ju nii lühikeseks ajaks," lisasin murelikult.
"Ma tuleksin kas või üheks päevaks, kui saaksin ainult sind näha," sõnas ta kindlalt.
"Kui sa just tahad," vastasin kõhklevalt. Ma pidin ju õnnelik olema, et ta tuleb, olgugi, et alles poole aasta pärast, aga ma polnud. Vähemalt mitte praegu.
"Sa ju tead, et ma armastan sind ja see ei muutu kunagi," lausus noormees sosinal ning siis puutusid tema huuled minu omi.
Pärast pikka ja magusat suudlust, naeratasin korra ning Karel tegi sama, kuid see ei kestnud kaua. Me mõlemad teadsime, mis oli varsti tulemas ja see tegi meile haiget. Mõnda aega olime lihtsalt vaikides, teades, et veel täna oleme üksteisel olemas. Veel täna...
"Raske uskuda, et veel aasta tagasi, ma ei teadnud sind," ütles noormees uskumatult.
"On tõesti. Mäletad, kui me esimest korda kohtusime?" küsisin siis, meenutades seda hetke. Tol hetkel ma arvasin, et ta on mingi tavaline ilueedi nagu Markus. Oi, kui valesti ma arvasin.
"Jah, ma tulin koos Robiniga sügisballist rääkima ja üks kurja näoga tüdruk vaatas vastu," lausus ta ja muigas hetkeks.
"Ma ei olnud kurja näoga," vaidlesin vastu.
"Ma tean, ma mõtlesin selle välja. Ma ei teadnud, et sa seal klassis käid ja siis sind nähes..."
"Sa olid juba minusse armunud," katkestasin teda.
Karel hakkas naerma. "Olin küll jah. Saalis olles, armusin veelgi rohkem, kui sa ütlesid, et meie Robiniga oleme ilusad."
"Ma ei öelnud seda. Sa ikka pead koguaeg valetama," ütlesin süüdistavalt.
"Nii tundus ilusam," vastas noormees ja muigas.
"Jaa-jaa," pomisesin ja toetasin pea tema õlale.
"Kas sa oled väsinud?" küsis ta kohe hoolitsevalt.
"Raputasin pead. "Kindlasti mitte."
Mulle meenus meie lahkuminek ja aeg pärast seda. Mis oleks juhtunud, kui ma poleks andestanud? Võib-olla oleks ta praegu siin koos Mariega. Ja mina? Surusin selle mõtte alla. Ma andsin andeks ja kõik oli hästi, kuni tänaseni...
"Anna andeks, et ma sulle Mariega haiget tegin," lausus ta kahetsevalt, justkui lugedes mu mõtteid.
"See on ammu unustatud," ütlesin veendunult. See oli tõsi.
Aegamisi hakkas öö mööduma ning saabuma hommik. Me vaatasime lummatult päiksetõusu ja naeratasime korraks, et siis taas nukralt vaikida. Veel paar tundi...
"Ma soovin, et me oleksime kohtunud varem," lausus Karel kahetsevalt.
"Mina ka, mina ka," sosistasin.
Me lamasime voodil kõrvuti ning meie mõlema pilgud olid suunatud lakke. Meie käed olid põimunud ühte ning näol peegeldus rõõmutu naeratus. Kui raske võib üks asi olla? Miks teeb armastus nii palju haiget, kuigi see peaks olema ainult ilus?
"Vaata, et saa vahepeal lollusi ei tea," sõnas kergelt muiates. "Robin vaatab su järele."
"Vaata, et sina lollusi ei tee, su õde vaatab su järele," laususin sarkastiliselt.
"Asi peaks vastupidi olema."
"On aeg," ütles Karel mõne aja pärast ohates, kuid kuulsime ukse pauku, mis tähendas tema vanemate saabumist.
Sõnatult lasin ma tema käest lahti ja tõusin voodilt. Ma kujutasin ette, kui kohutav ma välja nägin-magamata, juuksed sassis, kuid mind see ei huvitanud. Mind ei huvitanud miski peale Kareli.
Heitsin viimast korda, pilgu Kareli toale ja järgnesin siis noormehele, kelle süles oli kast asjadega. Esikus ootas mind laia naeratusega Katariina, kes kahtlemata oli Inglismaale minekust väga elevil.
"Nüüd on siis kõik. Maria tuleb homme ja vaatab korteri üle," sõnas magamistoast tulev Kareli isa, hoides käes pappkasti.
Kareli ema noogutas. "Jah, nüüd on siis kõik ning astus Katariina käevangus, uksest välja.
Järgnesin Karelile, teades, et see oli viimane kord, seda korterit külastada. Istusin Kareli autosse, tema vanemad ja õde läksid teise autoga lennujaama. Me sõitsime aeglaselt, tahtmata liiga ruttu kohale jõuda ja hüvasti jätta. Viimaks olime siiski kohal. Seisime vaikides Londoni lendu oodates. Kareli sõbrad olid noormehega, eile lahkumispeol hüvasti jätnud ja nemad täna siia ei tulnud.
Me seisime Kareliga käest kinni, pilk teineteise omas kinni. Tol hetkel olime maailmas, vaid meie kahekesi.
Viimaks pidi ta lennukile minema. Tema vanemad läksid koos Katariinaga ees ning noormees jäi neist maha, et mind viimast korda kallistada.
"Ma ei taha sind kunagi lahti lasta," sosistas ta vaikselt ning mul hakkasid pisarad voolama. Märkasin ka noormehe silmis pisarat.
"Hoia end," lausus ta hetkel, mil ta ema teda hüüdis.
Karel lasi kahetusega minust lahti ja vaatas mulle kurvalt otsa. Seejärel suudles mind viimast korda ja kõndis minema. Mul oli tunne nagu näeksin teda viimast korda.
Ootamatult pööras ta end ringi ja hõikas:" Adeele, ma armastan sind alati!" Seejärel kõndis ta tagasi vaatamata minema.
"Mina sind ka," vastasin, ent ta oli juba läinud.
Mina jäin lihtsalt seisma ja vaatasin tema kaugenevat selga ja lasin tunnetel välja voolata. Viimaks pühkisin pisarad ja kõndisin aeglaselt lennujaamast välja.
"Ma viin su koju," kuulsin kõrvalt Robini häält.
Naeratasin talle nukralt ja järgnesin talle. Sõitsime terve tee vaikides, mõeldes omi mõtteid. Me mõlemaid jäime täna kellestki ilma ja polnud lihtne sellega leppida. Üllatavalt kiiresti, peatas ta auto minu maja ees ning ma väljusin sealt, lehvitades talle.
Kõndisin aeglaselt trepist üles ning mu pilk kohtus roheliste silmadega. Kaspar.
"Karel läks just jah?" küsis ta murelikult.
Noogutasin ning ta kallistas mind ootamatult. Olin talle selle eest tänulik.
"Pea vastu," sõnas ta lahkudes, saates mulle naeratuse.
Noogutasin ja läksin tuppa.
Tabasin isa mureliku pilgu ja sõnasin:" Kõik on hästi varsti."
"Kui sa rääkida tahad," siis sa tead, kus ma olen," lausus ta.
"Jah, küll ma räägin."
Läksin oma tuppa ja sulgesin silmad. Mul oli Karel kindlalt silmade ees ja ma ei tahtnud tema nägu mitte mingil juhul ära unustada. Lootsin, et ka tema ei unusta minu oma. Hiljem mängisin Andrease-Andraga kaarte, et mõtteid mujale saada. Veidi see isegi õnnestus.
Viimaks läksin magama, nähes unes Karelit, koos tema imearmsa naeratusega. Avades hommikul silmad olin kohutavalt pettunud ja veetsin tuimalt meie pilti vaadates.
Tund aega hiljem oli mu telefonile tulnud sõnum-Karelilt.
"I will always love you," seisis seal.
"Mina sind ka...igavesti," sosistasin vaikselt ja meenutasin viimaseid kuid.

Super...
Muud ei oska lihtsalt öelda. Kogu see jutt on olnud tõesti hea ning palju õnne, et selle ära lõpetasid.
Kuid paljutahtja nagu ma olen, siis kas siia tuleb epiloog ka veel? Või (kui õnn naeratab), siis tuleb teine hooaeg ka veel?

Oeh..kurb..
Aga hea lugu oli Ja nagu Merilin ka ütles siis võiks teine hooaeg ka tulla, oleks tore;)

Aitäh:)
Ma olen ise ka teise hooaja peale mõelnud, aga kui see tulebki, siis alles järgmisel aastal.

Millegipärast ma hakkasin seda juba nüüd kirjutama. Asi on veel väga alguses, aga kui ma selle valmis saan, siis kas ma panen selle siia või teen uue teema?

Tee uus teema, sest on tegemist ju ikkagi teise hooajaga
Ning tore kuulda, et jätkad.

Hea küll, ma usun, et esimene veidi lühike osa, tuleb paari tunni pärast ja seda juba uues teemas:)

YAY!

Tahtsin öelda, et lugesin ka läbi selle loo lõpuks. (:
Võtan sportliku huvi pärast varsti vol 2 ette.

Appi, super lugu ma ütlen. !!! :) Tõesti väga väga hea

Tõeliselt hästi kirjutatud lugu. Kahju, et niimoodi lõppes.

Oi, aitäh! :)
Kirjutasin sellele mingi teise hooaja sarnase loo ka muidu.
https://snlhmn.forum.co.ee/t2712-iga-kord-ongi-igavesti-2-11-11-epiloog-lopetatud
Tänu sinule hakkasin seda juttu uuesti sirvima ja tegelikult oli seda päris kummaline lugeda.  See on mu esimene jutt ja ühtlasi ainuke, mille ma olen lõpetada suutnud.