Kodu

Mnjaa, mul tuli selline huvitav idee kirjutada jutt tõsielul põhinevatest sündmustest. Ja kuigi mul tegelikult on hulgaliselt igasugu jutte pooleli, siis ei suutnud ma peatada end seda juttu alustamast. Muidugi lubasin ma endale, et ei lae ühtegi osa enne üles kui vähemalt viis-kuus osa on valmis kirjutatud, kuid nagu tavaliselt, siis söön enda sõnu.

Ühesõnaga räägib see jutt paarist minu viimasest aastast ja nende aastate tõusudest ja mõõnadest, ma ei tea kuivõrd huvitav see Teie jaoks võib olla, kuid ma tean, et mul endal oli küll mõndasid neid asju läbi elades hulgaliselt närvikõdi, ootamatusi ja muid ootamatuid seiku.

Nimed olen ära muutnud ning kindlasti ei vasta iga pisim kui detail tõele, kuid olen üritanud asju võimalikult tõetruuna hoida. Loodan, et meeldib ja ootan kindlasti tagasisidet. :)




Esimene peatükk – Uue sõpruse algus.

Meloodiline kellahelin kajab üle koolimaja ning kuulutab uue tunni algust. Meie vähesearvuline kümnes klass on sättinud end pesitsema matemaatika klassi ukse taha. Igaüks nahistab omaette ning aegajalt heidab keegi pilgu, et vaadata, kas õpetaja juba paistab.
Istun laisalt silmadega ümbrust puurides pingil, samal ajal kui mu klassiõde ning ühtlasi ka parim sõbranna Rahel minu kõrval närviliselt oma tegemata jäänud kodutööd üritab lõpetada. Heidan pilgu tema kiirelt liikuvale käele ning lohakale ja haresevargu meenutavale käekirjale ning muhelen omaette.
Hetk hiljem ilmub nurga tagant õpetaja, kes lükkab tüdinenult võtme lukuauku ning avab klassiukse. Kogu meie pisike seltskond vajub klassi ning hargneb üle suure klassiruumi laiali. Igaüks oma nurka. Mina ja Rahel suundume jalgu järel lohistades neljandasse pinki, viskame oma kotid tagumise laua peale, kougime õpiku ning vihiku välja ja jääme õpetaja märguannet ootama.
„Võite istuda.“ Sõnab pisike punapäine õpetaja ning võtab istet oma vihikutest ja kaustikutest lookas oleva laua taga. „Kuidas koduste töödega on?“
Üle klassi käib vali sahin kui kõik avavad vihikud oma rohkem või vähem tehtud koduste ülesannetega.
„Said valmis?“ küsin vaikselt Rahelilt. Tüdruk noogutab mulle ning nihutab vaikselt mu vihiku minu lauapoolele. Tõmban selle kiiresti enda ette ning jõuan vihiku lahti lüüa just selleks ajaks kui õpetaja meie lauast mööda kõnnib. Umbuskliku näoga puurib ta meie vihikuid, kuid jääb nähtuga rahule ning liigub edasi.
Tõmbame Raheliga mõlemad kergendunult hinge, avame õpiku ning hakkame laisalt tahvlile kirjutatud ülesandeid lahendama. Mõne aja pärast aga on mõlemi vihikud täis kentsakaid joonistusi ning naeru kinnihoidmine muutub aina raskemaks.
Õpetaja seletab midagi tahvli ees ning kirjutab näidisülesannet, meie samal ajal aga üritame võimalikult vaikselt oma ohjeldamatut itsitamist talitseda. Ausalt öeldes ei mäleta ei mina, ega suure tõenäosusega ka Rahel, mille üle me tegelikult nii väga naerame, kuid olgem ausad, kõik tundub naljakas kui ei ole lubatud naerda. Nii me siis väänleme ja puhiseme vaikselt klassi tagaosas, kuni äkitselt katkestab meid õpetaja lõbustatud hääl.
„Ja mida teie kaks seal nii väga kihistate? Kas ülesanded on valmis? Saate ilusti kõigest aru?“ Suutmata midagi vastata, kuna õhku tundub siiamaani liiga vähe olevat, noogutame vastuseks ning üritame tarku nägusid ette manada ning sirgemalt istuda. „Lota, ma vaatan, et teil ei tule Raheliga koos istumine eriti hästi välja. Palun tule lahenda järgmine ülesanne vahelduseks tahvli ees.“
Oma kurva saatusega leppides ajan end laisalt püsti ning loivan läbi klassi tahvli ette. Sinna jõudes aga avastan, et mul ei ole kõige õrnemat aimu ka, millise ülesande kallal parajasti oleksin pidanud vaeva nägema. Köhatan alandlikult hääle puhtaks ning pomisen suunurgast: „Ma ei tea, mis ülesannet tegema peab.“
Õpetaja heidab mulle tüdinud altkulmu pilgu ning ütleb mulle ülesandenumbri, mille peale mina usinalt tööle hakkan. Jumal tänatud, et ma matemaatikas vähemalt kõige kõvema peaga ei ole, vähemalt suudan ülesande ilma probleemideta lahendada ning tuiskan seejärel oma kohale tagasi.
Tagasi oma pinki jõudes avastan aga, et keegi on mu vihikulehte kaunistanud pisikeste peenistega, mis liiguvad justkui mustrina mööda vihiku äärekülge. Suutmata oma lapsikust talitseda turtsatan naerma, saades isegi tegelikult aru, et ma olen üks tõeliselt ebaküps noor neiu.
„Lota korjab oma kodinad kokku ja istub teise pinki Hanna kõrvale.“ Õpetaja hääles ei ole enam kübetki lõbustatust ning ma tunnen, et vastuhakkamisel ei ole mõtet. Heidan Rahelile noomiva pilgu, korjan oma asjad kokku ning kolin teise pinki, olles ise asjast just mitte erilises vaimustuses.
Mõne minuti möödudes ei paista asjalood enam sugugi nii hullud, kuna olen avastanud, et istun just mitte kõige helgemate matemaatiliste võimetega õpilaste juures. Minu kõrval istuval Hannal ning esipingis laiutaval Oliveril on matemaatikaga ilmselgelt raskusi, mis annab aga mulle võimaluse oma ülesannetest kõrvale hiilida ning hoopis neid õpetada.
Muidugi ei ole aga minu õpetajavõimed just kiita, mis tõttu leian end mõne aja pärast jälle hinge kinni hoidmas, et mitte häälega naerma hakata, samal ajal kui Hanna ja Oliver minu kõrval segaduses kaasa itsitavad.
Tänu jumalale aga päästab koolikell mind järjekordsest ümbertõstmisest ning ma teen klassist nii kiiresti minekut kui vähegi suudan.

***

Olen just turvaliselt maandunud eesti keele klassi ette pingile kui märkan endale järele sörkivat Oliveri.
„Sa jätsid oma pinali maha, jobu.“ Lausub ta hingeldades ning prantsatab minu kõrvale. Haaran oma pinali ning pistan selle kiirelt kotti, ise vaikselt itsitades.
„Aitäh. Kas sa oled nüüd suur matemaatikageenius, kuna said minusuguse suure legendi käest õpetusi täna?“ küsin irooniliselt, ise pingi all oma jalgu kõlgutades.
„Oo jaa, ma ei tea, kuidas sa seda tegid, aga mul on tunne, et kui ma homme matemaatikaolümpiaadile läheks, siis ma võidaks ära ka. Ilma kahtlusteta. Ma arvan, et ma võin põhimõtteliselt üheteistkümnenda klassi matemaatika ka järgmine aasta vahele jätta, kuna ma olen nüüd nii andekas.“ vastab poiss ning mulle suurte ja tõsiste silmadega otsa vaadates.
„Parem oleks, arvestades seda higi ja tööd, mida ma sinu harimiseks tänase tunni jooksul kulutasin.“ sõnan ma Oliveri kissis silmadega väga kahtlustavalt puurides.
Hetk hiljem avastan, et algamas on päeva viimane tund ning et mul ei ole erilist viitsimist koolis enam konutada. „Ma lähen minema, kas sa tuled ka?“
Poiss heidab mulle ehmunud pilgu. „Mis sa tahad poppi panna või?“
Kehitan õlgu ning noogutan seepeale. Heidan pilgu üle koridori, et näha kas õpetajat on paista, kuid nähes, et õhk on puhas, haaran oma koti ning kihutan välisukse poole. Mõne sammu pärast jään aga seisma ning keeran ringi. Annan poisile veel ühe viimase võimaluse. „Kas sa tuled või ei tule?“
Oliver ajab end närviliselt püsti ning kõnnib mulle kiiresti järgi. Iga mõne hetke tagant mõlemale poole vaadates liigume läbi koolimaja välisukse poole, kuid meie õnneks ei paista eesti keele õpetajat mitte kuskil. Lipsame koolist välja ning olemegi selleks päevaks vabad.
„Mis me nüüd teeme?“ küsib poiss mõtlikult suud torutades.
„Ma ei tea, ma lähen koju ma arvan. Mul on lõunase uinaku aeg.“ vastan ma lõbusalt ning hakkan kodu poole astuma.
„Mm, ma tulen saadan sind siis.“ Oliver teeb paar kiiremat sammu ning jõuab mulle järele. Kahekesi kõnnime läbi puudeallee, mis viib kooliõuest välja.
„Mis sa vabal ajal teed siis? Uskumatu, et me oleme pool aastat samas klassis käinud, aga ma tegelikult ei tunnegi sind üldse. Täiega naljakas.“ Toksin jalaga maasolevaid kive ning üritan vestlust arendada. Tunnen, et see on mu kohus, kuna mina ju ometigi poisi koolist minema sokutasin, nüüd pean kuidagi tema meelt lahutama. Nii palju kui selleks suuteline olen.
„No ma käin kolmapäeviti ja reedeti sõbraga koolis bäniproovi tegemas. Pärast seda on meil tavaliselt minu pool väiksem istumine.“
„Ohoh, sa mängid mingit pilli või?“ Imestus minu näol on üdini siiras ning ta on suutnud mulle tõesti muljet avaldada.
„Basskitarri mängin.“ Sõnab ta kohmetunult.
„Täiega lahe. Igatahes mida istumised tähendavad? Joote lihtsalt või?“
„Ei, me tavaliselt võtame kõik paar õlut ja teeme sauna.“
„Kes kõik?“ Mulle hakkab tunduma, et viin läbi mingit väiksemat sorti ülekuulamist, kuid ma ei saa sinna midagi parata. Oliver paistab huvitav ning ma olen loomult juba uudishimulik.
„Mina, Kaspar, Rasmus.“ vuristab poiss ette.
„Hmm, kahju et mind ei ole kutsutud.“ vastan naljatlevalt ning manan ette äärmiselt pettunud näo.
„Minu poolest sa võid vabalt tulla kui tahad.“ Oliveri vastus tuleb kiiresti ning ma olen ausalt öeldes natuke rabatud.
„Misasja päriselt või?“ Jään seisma ning vaatan poisile imestunud silmadega otsa.
„Muidugi, miks mitte. Kolmapäeval oled kutsutud.“ Oliver puhkeb naerma, nähes minu vägagi hämmeldunud ilmet.
„Issand, jumala lahe ju. Ma pole nii ammu üheski uues seltskonnas käinud niimoodi. Oled kindel et teistel selle vastu midagi pole kui sa mingisuguse minusuguse lontruse sinna viid?“
Poiss turtsatab jällegi naerma, nii et pisikesed lohukesed ta põskedel nähtavale tulevad. Ta noogutab ning lausub: „Ega sa esimene lontrus ole, kelle ma sinna olen tassinud. Ära põe, kui sa neile ei meeldi, siis sind pekstakse välja lihtsalt.“
Itsitades teen kergendunud ohke ning vastan lõbusalt: „Jumal tänatud, ma hetkeks juba muretsesin.“

Mulle meeldivad jutud, kus on sisse põimitud tõelisust. Ma ise saangi inspi oma elust ja sündmustest ja... mnjah. Mulle meeldib.

Ja Igapäevast tahan ka edasi lugeda

Mulle ka meeldib. :)

Me like. :)

Audrey - tänud ja ma luban, et katsun aegajalt ikka Igapäevast ka edasi kirjutada, aga hetkel tegelen natuke veel selle loo uue osaga

*Nastik - üritan end parandada, tänud tähelepanu juhtimise eest

Cilen - Aitäh! :)

AliceInWonderland XD - Me like that you like.

Tubli, ma panen siis pesapallikurika ära

Väga meeldis.

To Bee: Me like, that you like, that me like. :) Vot tak.

Kuna mul on miskipärast kange soov uus osa üles panna, aga pole hetkel aega teist peatükki lõpuni kirjutada, siis panen teise peatüki esimese poole praegu ainult. Loodan, et meeldib ja avaldage arvamust

Teine peatükk – Esimene ametlik istumine

Kolmapäeval peale kooli Raheliga koju jalutades mõtisklen omaette, kuidas tõstatada teemat, et lähen õhtul Oliveri juurde. Ma tean, et kui sellega lihtsalt lagedale tulen, siis saab mulle osaks poisiga paaripanemine ning sõbralikud mõnitused, kuid tõtt öelda ei ole mul selleks erilist tuju.

„Mis me täna teeme?“ küsib tüdruk jalgu järel lohistades ning enda ette põrnitsedes laisalt. „Homme ühtegi tööd vist ei ole ju, nii et saab välja minna.“

„Ma tegelikult lähen vist Oliveri juurde, ta kutsus mind mingile istumisele,“ vastan vaikselt, ise pärast lauselõpetamist kohe tugevasti huulde hammustades ning vastust ootama jäädes.

„Üüü, sa vist meeldid talle. Te olete üldse viimastel päevadel ninapidi koos olnud kogu aeg,“ naerab Rahel ning saadab minu poole paar naljatlevat õhumusi.

„Ma ei meeldi talle, me oleme lihtsalt sõbrad. Me saame hästi läbi,“ turtsatan ma vastuseks. „Sa ei pea kõike nii suureks puhuma. Ega me kahekesi tema juures mingit olemist ei korralda. Ta vend ja mingi sõber on ka.“

„Ise tead, mina arvan igatahes, et sa meeldid talle,“ Raheli hääles on lapselikku entusiasmi ning ta kihistab naerda. „Aga eks sa ise tead, homme näeme!“

Oleme jõudnud teelahkmele, Rahel suundub vasakule, mina aga otse edasi. Me elame kõrvuti asetsevates kortermajades. Raheli maja jääb vasakule suurte kaskede varju ning on suurem ja kõrgem kui minu väike maja, mis jääb veidi paremale ning mille majaesist kaunistab pisike lillepeenar.

Hammustan mõtlikult huulde ning tunnen, kuidas kõhus hakkab vaikselt keerama. Ma ei ole üldiselt selline tüdruk, keda kuhugi kutsutakse või kes leiab igaltpoolt, kuhu läheb uusi tutvusi. Rahel on tavaliselt kõigi lemmik – ta on avatud, jutukas ning temast kuidagi kiirgab rõõmsameelsust ja suhtlusvalmidust. Mina olen tavaliselt see, keda Rahel endaga kaasas veab ning kelle nimi üldjuhul kellelegi meelde ei jää.

Hingan sügavalt sisse ning avan vaikselt koduukse, ise jätkuvalt mõtetes olles. Võtan jalanõud jalast ning kõnnin läbi pisikese korteri oma tuppa. Jumal tänatud, emal on täna pikk vahetus, nii et teda ei ole koju oodata enne keskööd. Selleks ajaks on minul aga plaanis juba kenasti kodus magada. Harjumusest lükkan ukse enda selja taga kinni, jättes pisikese klähviva koerakese teise tuppa.

„Bosse, tasem, pärast saan mina sinu pärast veel õiendada!“ lausun läbi ukse rahulikult ning viskan koolikoti väsinult nurka.

Mõtlikult huuli prunditades astun peegli ette ning jõllitan pettunud ilmel iseennast. Kahused tumepruunid juuksed langevad õlgadele ning vastu vaatavad hallikas-sinakad mitte vaimustunud silmad.

„Nunnu näed välja,“ sõnan meelalt oma peegelpildile silma tehes ning kelmikat naeratust saates. „Mis su nimi on?“

„Issand, mind peaks kuhugi kinni panema,“ lausun mõne hetke pärast ning vajun voodiäärele istuma. Heidan pilgu kellale seinal ning nähes, et kell on alles neli ning aega on veel küllaga, sulen silmad ning loivan ennast täispikkuses voodisse.

***

Ärkan valju paugu peale ehmatusega ning ajan end istuli. Peale mõnehetkelist segadusesolekut avastan põrandalt telefoni, mis on ilmselt kapi pealt maha kukkunud. Kulmu kortsutades korjan telefoni maast üles ning avastan, et ekraanil vilgub „1 uus sõnum“. Uniselt avan sõnumi ning lasen silmadega kiirelt üle ridade.

„Tule kella seitsmeks kooli ette, me oleme Kaspariga bändiproovis.“

Uniselt ajan end püsti ning suud maigutades viskan pilgu kellale, et teada saada kui kaua mul magada lasti. Pool seitse. Pilgutan mõned korrad kiiresti silmi, et end ärkvele ajada ning suundun seejärel kööki süüa otsima.

Viisteist minutit ja viis vorstivõileiba hiljem olen tagasi oma toas ning põrnitsen jällegi peeglist enda nägu. Suutmata päris sellisena välja minna nagu hetkel välja näen, panen endale peale veidike ripsmetušši, puuderkreemi ning kirsiks tordile otsustan lisada ka veidike lauvärvi. Tulemusega niivõrd kuivõrd rahule jäädes tatsan rõõmsalt esikusse, lükkan oma kulunud ketsid jalga, saadan esikuavas istuvale ning mind jälgivale Bossele õhusuudluse ning torman uksest välja.

Tänavale jõudes vaatan uuesti kella ning nähes, et see on juba mõned minutid seitse läbi, lisan kiirust ning liigun ähkides kooli poole. Kohale jõudes avastan, et majaesine on tühi. Korraks jõuab mulle juba pähe karata, et poiss tegi minu kulul nalja või siis on lihtsalt juba minema läinud, kuid kauem ei jõua ma asja üle aru pidada, kuna koolimaja eesuksest astuvad välja kaks kogu.

Oliver, kitarrikott õlal, tumesinine dressikas seljas ning kandilised prillid ees, saadab oma põselohukeste välkudes minu poole rõõmsameelde naeratuse ja hüüatab: „Tervist! Miks sa näost punetad?“

„Ma jäin hiljaks,“ vastan hinge tõmmates, samal ajal kui poisid minuni jõuavad.

Nüüd on mul võimalus lähemalt uurida ka teist poissi, kes ausalt öeldes on küllaltki huvitava välimusega. Poisil on õlgadeni mustaks võõbatud juuksed, seljas must mantel ning jalas mustad teksad, mille puusale on kinnitatud mõned hõbedased ketid, mis mantli hõlma alt välja paistavad. Asja lõpetuseks on tal jalas veel mustad tanksaapad. Vaatepilt paneb mind kulme kergitama ning muigama. „Tere! Ma olen Lota.“

Poiss saadab minu poole lõbustatud pilgu ning vastab peale mõne hetkelist vaikust: „Kaspar.“

„Kuhu me nüüd läheme?“ küsin Oliverilt.

„Poodi.“

mnjaa, mul on ülisegamini sellised sõnad Ma tahtsin ära parandada, aga ei leidnud praegu õiget kohta üles, eks hiljem loen hoolikamalt ja korrigeerin

mõni tund hiljem...

Aa, ja muidu -gi ei ole käändelõpp ju, see on liide, mis käib käändelõpu järele. I did some research.

Suhteliselt pikk osa seekord, olen isegi täitsa uhke enda üle. Samas võib ohtralt kirjavigu olla, aga loodan, et midagi väga häirivat ei ole.

Teise peatükki jätkumine...

Poes käidud suundume mööda promenaadi rahulikul kõnnakul Oliveri kodu poole. Olen suutnud enamiku ajast vaikida ning tunnen end ausalt öeldes üpriski ebamugavalt, kuid samas ka ootusärevana, kuna erinevalt minu tavalistest kodus ninapidi raamatus veedetud õhtutest, tõotab see õhtu tulla väheke huvitavam. Hingan sügavalt sisse ja välja ning üritan näole manada võimalikult sõbraliku ning ühtlasi ka veetleva naeratuse. „Kaugel su maja on?“

Oliver pöörab pilgu minule, turtsatab korraks naerma ning keerab silmad maha. Ennast mõne hetke kogunud tõstab ta uuesti pea. „Siit natuke maad edasi, pole enam kaugel. Mis värk su perverdi naeratusega on?“ Poiss purskab mulle sõbralikku müksu andes naerma ning temaga liitub ka siiani vaikides muianud Kaspar. Naeratus minu näolt on kui pühitud ning ma tunnen, kuidas mu põsed hakkavad õhetama. Pööran pilgu maha ning võtan vastu otsuse, et ma ei ürita end ülejäänud õhtu jooksul sõbralikumaks, kenamaks ega seksikamaks muuta, kuna sellised püüdlused lõppevad minu puhul tavaliselt häbiga. Minu häbiga muidugi.

Järgnevate minutite jooksul ei lausu keegi midagi, kuid aegajalt silmanurgast piiludes näen, kuidas poiste näol püsivad ikka veel muiged ning nad heidavad üksteisele tähendusrikkaid pilke. Mina aga põrnitsen enda ette ning üritan käituda nii normaalselt kui vähegi suudan.

„See on meie peatus,“ lausub Oliver äkitselt ning osutab eemalasuvale kollasele majale, mida varjab kõrge hekk ning suur kasepuu, mis kasvab otse maja kõrval. „Me majja ei lähe iseenesest, me istume saunamajas.“ Poisi käsi liigub veidi paremale ning silman rohetava heki tagant veel üht pisikest lameda katusega majakest, mille korstnast tõuseb aeglaselt suitsu.

„Hea küll, mul on ükskõik ausalt öeldes,“ lausun vaikselt, üritades iga sõna korralikult välja hääldada ning endast korralikku muljet jätta. Ma mõistan, et põen kohati palju, aga ei suuda end ka eriti takistada. Mul on vaja, et inimesed minust hästi arvaks, nii väga kui ma ka ei tahaks olla ükskõikne ja iseendaga rahulolev inimene, sõltun ma siiski teiste arvamusest üpriski palju. See ajab mind aegajalt enese peale kurjaks ning teeb tuju halvaks, kuid enamjaolt olen endaga selles mõttes juba ära harjunud.

Kõnnime kolmekesi hekis olevast avausest aeda sisse ning silmitsen mõlemat maja pingsalt, üritades iga detaili mällu söövitada. Suur maja asub vasakul ning pisike saunamaja jääb paremale. Neid ühendab kooruva värviga heleroheline laudaed, mis viib ühe maja servast teiseni. Aiast väljaspool elumaja kõrval asub veel vana korvpallikorv, mis seisab üsna hädiselt kõrgustesse küündiva uhke kasepuu kõrval.

Astun lahtisest väravast sisse ning heidan veel ühe pilgu üpriski hubast muljet jätva elumaja poole. Maja on kollane ning aknaraamid rohelised, kujult üpriski vanaegse talumaja moodi. Piklik ristkülik, eespool asub pisike uks, mis minu eelduste kohaselt võib viia keldrisse või koliruumi. Mõni meeter edasi on veel mingi uks, sedapuhku juba veidi kõrgem kui eelmine, esimese hooga ei oska ma pakkudagi, kuhu see viia võib. Sealt järgmine on suur kuuriuks, mis seisab poollahti ning mille ees kivisillutisel pikutab üks hall tülpinud ilmega kõuts. Vahepeal on paar akent ning seejärel jääb mulle silma peaauks, mis asub pisikese veranda küljes ning mida ümbritsevad viinapuuväädid.

„Sul on ilus maja,“ lausun imetlevalt pilku Oliveri poole keerates, kes on mind oodates seisma jäänud. „Vabandust, mulle lihtsalt meeldivad sellised talumaja moodi majad ja pealegi teie maja paistab nii armas ja hubane. Mulle väga meeldib.“
Oliver heidab mulle kulme kergitades ning silmi kahtlustavalt kissitades umbuskliku pilgu, kuid hakkab seejärel naerma ning kaob siis järgmiste viinapuuväätide taha ja kuulen, kuidas ta uksest sisse astub.

Hetkelise viivitamisega järgnen talle. Hüppan paarist trepiastmest üles ning avan enesekindlalt ukse, arvates, et näen esimese asjana toas istuvaid võõraid nägusid, ajan näo naerule ning valmistun tere ütlema. Selle asemel aga seisan ma pisikeses esikus ning jõllitan klaasuksega külmkappi ning selle kõrval lömitavat suurt puust kummutit. Hea küll, kogun ennast veidike ning avan siis järgmise ukse, mille pragude vahelt paistab valguskiireke.

„Kuhu sa nii kauaks jäid? Eksisid ära?“ Kolm poissi vaatavad mulle lõbustatud pilkudega otsa ning Oliveri näos märkan nöökivat muiet.

Üritades end kiiresti koguda avan suu võimalikuks vastulöögiks. „Jah... mul orienteerumistaju puudub. Läksin esimesest ettejuhtuvast uksest sisse, kuid võite kujutada ette mu üllatust kui avastasin end hoopis kasvuhoonest lobisemas maast ja ilmast tärkavate tomatitaimedega.“

Tõmban jaki seljast, viskan selle hooletult lähedalolevale diivanile, kus teiste üleriided juba kuhjatud on ning istun seejärel laua äärde ainsale vabale toolile. Alles siis tõmban hinge ning hakkan ümbritsevat silmitsema. Tuba on suhteliselt pisike, kuid hubaselt sisustatud. Kaks diivanit paigutatud üksteise vastu seina äärde, nende vahel pisike laud. Nurgas on suur lahmakas arvutilaud, millel lebab must sülearvuti, laua ääres suur nahktool, mida hõivab minu jaoks veel tundmatu noormees. Siin seal veel mõned kapid ning ühes seinas paikneb suur tahmane kamin, mille kõrval on veel üks uks, mis arvatavasti viib sauna.

„See on Rasmus,“ lausub Oliver mind mõtetest välja tuues ning viitab käega laisalt arvuti taga istuva pruunipäise prillidega poisi poole.

„Lota,“ vastan ma viisakalt ning saadan tema poole kohmaka segu lehvitusest ja peanoogutusest. Poisi näole ilmub vildakas naeratus ning äkitselt taban end mõttelt, et ta on armas. Keeran pea kiiresti ära ning keskendun hoopis lauale tekkinud õllepudelite rivile. „Kas te kavatsete kõik selle tänasega ära juua?“

Kõik kolm poissi kehitavad õlgu ning peale mõnehetkelist pudelitekoguse hindamist avab Oliver suu: „Tead ma ei oska sulle täpselt öelda. On üpriski suur tõenäosus, et jah, me joome need kõik täna ära.“ Ta silmitseb veel hetke pudeleid ning vastab siis juba kindlamalt: „Jah, ma olen enam kui kindel, et me joome need kõik täna ära.“

„Issand, te olete ju joodikud,“ pomisen enne kui suudan end peatada ning tunnen seejärel, kuidas näost õhetama hakkan. Piilun kartlikult Oliveri poole, kuid kergendustundega avastan, et ta ei olegi pahane, vaid hoopis itsitab vaikselt ning noogutab seejärel allaandvalt.

„Tegelikult on õlu ja saun lihtsalt väga hea kooslus ja me võtame sellest, mis võtta annab.“ Nurgas istuv Rasmus on suu lahti teinud ning laiutab minu poole käsi, näol vildakas naeratus. Naeratan vastu ning haaran seejärel otsustaval ilmel laualt ühe õllepudeli.

***

Mõni tund ning paar õlut hiljem olen muutunud jutukamaks kui ma võib-olla ise sooviksin, kuid vähemalt tunnen asjast ise mõnu. Heidan enda vastas istuvale Kasparile väljakutsuva pilgu ning ootan, et ta suu avaks. Kaua selleks aega ei kulu.

„Ma ei ütlegi, et ma pooldan või ei poolda geisid, ma ütlen lihtsalt seda, et see on imelik kui nad endale mingisuguseid paraade korraldavad ja keset linna poolpaljalt ringi marsivad. Selles mõttes, et mul on suva kui sa oled mingi samasoolisega koos, aga sa ei pea sellepärast seda kõigile näitama minema,“ Kaspar vaatab mulle sügavalt silma ning üritab kõigest väest mu vaateid kõigutada,kuid nii lihtsalt ma ei kavatsegi alla anda. Hammustan hetkeks mõtlikult huulde, kaalun oma võimalusi ning sean sõnu ritta, mis aga peale paari ära joodud õllepudelit ei taha kõige paremini välja tulla.

„Ma saan aru sinust, aga samas ma ikkagi leian, et las nad siis näitavad oma armastust kõigile, kuna varem ei ole neil ju selleks võimalust antud. Nende inimeste armastus on maailma jaoks viimastel aastasadadel suhteliselt tabu olnud ja kui nad nüüd on saanud endale võimaluse välja elamiseks, siis mis see mind puudutama peaks. Las nad siis olla ja korraldada oma paraade, mõne aastakümne pärast neid enam ju ei korraldata, kuna selleks ajaks ma eeldan on geipaarid saanud sama normaalseks kui näiteks erinevate rasside abielud, aga seni las nad siis marsivad ja on üksteise üle uhked,“ jutustan ma, endal süda sees põksumas, kuna enda arust olen suutnud poisile enda vaated selgeks teha kui seebivesi. Pettunult aga avastan, et Kaspar raputab minu poole pead ning sean end valmis tema järgmiseks rünnakuks.

See kassi-hiire mäng ei ole veel kaugeltki läbi ning kumbki meist ei taha alla anda. Õnneks ei ole meil selleks ka vajadust, kuna äkitselt ajab Oliver end laua tagant püsti ning sunnib meid mõlemit vaikseks jääma. „Rahu, rahu nüüd. Kedagi ei koti niikuinii praegu need geid ja lesbid. Me tulime siia jooma.“ Prohvet on rääkinud.

Naeruturtsatusega keeran näo Kaspari poole. „Vaherahu?“

„Vaherahu,“ vastab poiss ning rüüpab õlut.

„Mis kell on?“ küsin ma äkitselt, avastanud, et akna taga laiutab pimedus. „Ma pean enne kella kahtteist kodus olema.“

„Üksteist läbi natuke,“ vastab Rasmus rahulikult ning kiigutab end arvutitoolil igavlevalt edasi-tagasi. Poiss tõmbab käega lohakalt läbi sassis juuste ning jääb mulle mornilt otsa vaatama. Äkitselt avastan, et tal on prillid ees. Äkitselt omandab ta nägu hoopis teised jooned. Purskan enda imetabase avastuse tõttu naerma, kuid kogun ennast võrdlemisi kiiresti ning saadan teistele vabandava pilgu.

„Ma ei pannud siiamaani tähele, et sul prillid on,“ lausun ning üritan leida enda naerupurskele mingit sobivat järelsõna. „Kui tugevad need on? Tegelikult ei, ma arvan, et ma peaks hakkama koju liikuma. Ma olen tänaseks piisavalt läbi omadega juba.“

Ajan end vastumeelselt mugavalt toolilt püsti, lükkan ketsid jalga ja panen jaki selga. Teised jälgivad mind vaikides. Pilku nende nägudele heites, näen, et nad kõik muigavad. „Ärge muiake midagi, muidu ma järgmine kord ei tule,“ lausun ähvardavalt, üritades ette manada võimalikult tõsist nägu.

Poisid purskavad naerma ning mina tunnen end hästi, kuna sain õhtu jooksul vähemalt midagigi tabavat öeldud.

„Ma tulen saadan sind,“ sõnab Oliver äkki ning juba on ta püsti ning paneb kingi jalga.

„Ee, hea küll. Minugi poolest,“ vastan üllatunult. Miskipärast liigub mu pilk Rasmuse poole, kes mind naeratades jälgib. Pööran silmad kiiresti maha. „Aga ega siis midagi, head õhtut!“ Lehvitan mõlemale poisile hüvastijätuks, kuid hoian oma pilgu endiselt maas ning astun uksest välja, Oliver mulle järgnemas.

„Kas ma kukkusin täna kohutavalt läbi?“ küsin kohe kui oleme välisukse enda seljataga kinni löönud.

„Põhimõtteliselt küll jah,“ kõlab kiire vastus, kuid seejärel hakkab poiss naerma. „Kuule ole normaalne, mida sa põed. Täiesti normaalne istumine oli minu arvates.“

„Hea küll,“ lausun ohates ning mõnda aega kõnnime vaikides.

„Kuule, kui vanad Kaspar ja Rasmus on üldse?“ küsin mõne viivu möödudes nagu muuseas, üritades oma uudishimu varjata.

„Kaspar on 20-aastane ja Rasmus on 25,“ vastab Oliver huvitult. „Mis siis?“

„Ah, ei midagi, ma lihtsalt jutu jätkuks,“ vastan naerdes.

Kaheksa aastat on päris suur vanusevahe, mõtlen huuli prunditades. Mis vahet sel on? Issand jumal, Lota, ole normaalne."

Minu majani jõudes jääme mõlemad seisma ega oska midagi tarka öelda. „Mul oli tore,“ toon lõpuks lagedale kõige normaalsema lause, mis mulle pähe tuleb.

„Mul ka,“ vastab Oliver naerdes ning tõstab käed kutsuvalt üles. „Teeme kalli ka või?“

Purskan naerma ning võtan poisilt ümbert kinni ja kallistan teda tugevalt. „Head ööd!“ lausun teda lahti lastes.

„Head ööd!“ vastab ta ning hakkab vaikselt kodu poole tagasi jalutama.

minu arust päris põnev
mul on endal suht samamoodi need tutvused vn
ootan kindlasti järgmist osa

kiku979: Caps lock. :)

Alustan siis sellest, et jube hea on lugeda. Lõigud on mõnusalt vahereaga eraldatud; on kerge jälgida. Põnevust oli ka piisavalt.
Super.