'Varjatud müüri all on peidus kaduma läinud hetk.' [ 13 ]

Nii hea osa nagu (L)
La-lal-laaa.. Mönuus. Very Happy

ma armastan seda juttu.^^
Kriitika puudub täielikult.

Lily on nii jobu Very Happy

Aga jutt on häästi hea (L)
UUt!!!

Jahh, ma vabandan, ma ei ole poiss nii, et tänu sellele ma ei tea ju tegelikult mida poisid tunnevad, mõtlevad või tahavad :) Aga siiski, loodan, et see ei häiri teid väga :)

8.

Koduvärava ees tuli mulle Liisi vastu. Kallistasin teda ning rääkisin talle, et Lily oli minujuures käinud. Liisi muigas selle peale. „Ma tean, ta käis juba minujuures seda rääkimas,“ lausus tüdruk. Ma vaatasin talle suurte silmadega otsa. „Jah, ta rääkis kuidas kõik see, mida ta sinu vastu tundis kaks aastat tagasi, tuli sinu kõhulihaste näitamisega tagasi. Tal oli plaan sind korralikult läbi sõimata, aga ta ei suutnud seda, sest ta armastab sind ikka veel.“

Tõmbasin käega läbi oma juuste ning naeratasin ohates. „Oleks see vaid nii lihtne, kahe päeva pärast saab koolivaheaeg läbi ja see tähendab seda, et ma pean kooli tulema, mingite üheksandike juurde. Lily nii kui nii eirab mind, üritab mind tõrjuda, sõimab mind või teeb ma ei tea mida,“ laususin vaikselt, mille peale Liisi mind kallistas. „Ära muretse, ma olen sulle toeks, aga ma pean praegu minema,“ ütles ta ning jooksis minema.

Liikusin tuppa ja läksin vannituppa, et oma hambad ära pesta. Pärast seda panin vee keema ja andsin koerale süüa. Tegin enda kiirmakaronid valmis ja istusin köögis laua taga ning vaatasin läbi akna õue. Kaks aastat tagasi oleks ma koolivaheajal kindlasti olnud oma sõpradega. Või nohh inimestega, keda ma oma sõpradeks pidasin, aga täna? Mul ei olnud mitte midagi teha, sest mu vanemad olid Rootsis, Liisi kindlasti Reino ja tema seltskonnaga, kus on kindlasti palju uusi, kes minust väga halvasti mõtlevad, kuna nad on kuulnud jutte, mida Reino neile rääkinud on.

Lõpetasin oma makaronid ja otsustasin, et teen tiiru oma koeraga. Mul oli totaalselt igav ja ma ei julgenud Lily juurde ka minna. Mis sellest, et ma tahtsin, aga ma ei jõudnud ta vingumist kuulata. See tegi mulle haiget, sest ma tundsin, et Lily usub mind, aga tema ego ei luba seda tunnistada.

Kõndisin Dod’iga ranna poole, võtsin taskust ühe suitsu, mille ma isa suitsupakist võtnud olin ja süütasin selle põlema. Dod saatis minu poole ühe pilgu, nagu ta teaks, et see mida ma teen on vale.

Õues oli üsna külm ilm, siiski novembri algus. Tõmbasin kapuutsi pähe ja viskasin koni maha. Igaksjuhuks lömastasin seda veel oma jalanõuga ning kõndisin aeglaselt rannaliival ringi. Vesi oli kõvasti tõusnud ja riietuskabiinid olid natuke vee all. Istusin märjale liivale ja mõtlesin oma õele, keda ma polnud ikka tõeliselt kaua aega näinud. Ta käis mind paar korda vaatamas, kuid see ei olnud see, mis temaga iga päev koos olla. Naerda, lollitada, vanemaid närvi ajada ja igasugseid muid asju teha.

Võtsin taskust oma äsja laetud telefoni ning valisin ema numbri. Suva, et ta kuskil laevas on, või kuskil, aga ma tahtsin teada, millal nad jõuavad ja kas Kristi oli koos nendega.

Istusin ja kuulasin, kuidas mu telefon kutsub. Lõpuks võttis ema vastu.

„Kristjan!“ ütles ta õnnelikult telefoni.
„Tere ema,“ pobisesin talle vastu.
„Me oleme homme hommikuks kodus, ära siis väga kodus laamenda eks, ära mingit pidu ka korralda,“ muretses emps.
„Jaja, oleks mul sõpru, kellega pidu teha, teeksin ma seda, aga ema, ma olin kaks aastat vanglas. Kõik vihkavad mind,“ ütlesin talle samal ajal Dod’i sügades.
„Oih, jah. Vabandust,“ ütles ema ning rääkis siis kiiresti edasi , et teemast kõrvale kalduda. „Kristi läks vanaema juurde, et ära tema pärast muretse.“
„Võrru?“ küsisin ohates. Kristil olid võrus hullud peod ja hullud sõbrad. Alati kui ta Võrus oli, ja ma Tallinnas muretsesin ma tema pärast.
„Jah võrus, ta tuleb täna või homme koju,“ rääkis ema mõtlikult. „Ahh, ma saadan sulle Kristi numbri, tal on jälle uus ja siis helista talle, et ta Tallinnasse tuleks täna palun,“ lausus ema.
„Jah, ema.“ Ütlesin naerma turtsatades.
„Hästi, tsau siis,“ ütles ta ja lõpetas kõne.

Panin telefoni taskusse ja jäin ootama millal ema mulle õe numbri saadab.

Jumala kõva tekst. armastan.armastan,armastan nii väga seda (L)
Ja ma tahan,ästi pikka,hästi-hästi pikka. Nii pikka kui saab .. Ülipikka
Ja häästi pönevat.. (kuigi see niigi on juba)
Liiga hea jutt. ^^

Täiega hea jutt on!!
vaata, et kristiga nüüd midagi paha ei juhtu eks! Very Happy

Uuuuutt!!

Hüsteeriline naerja Postituste arv : 929 Age : 32

niii hea jutt, luv it (L)
ootan uut ka.

Ma nii loodan, et sellel loole tuleb hea lõpp, sest muidu ma suren ära. ;p

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 30 Asukoht : Tartu

Meeldib. (Y)
Selline mõnusalt ja huvitavalt kirja pandud tekst. (: Lihtne ja nii...
Meeldib tohutult. :*

Asi vajub ära :/ Palun tibukesed andke mulle mõtteid :)

9.

Umbes viie minuti pärast saabus mulle sõnum koos Kristi numbriga ja ma helistasin kiiresti sellel numbril . Ootasin telefon kõrva ääres kuni ta vastu võttis.
„Tsau sitakott, sa oled kodus?“ oli esimene lause mulle, mis mind muigama pani.
„Jah, tule ka koju, emps tuleb homme,“
„Kuule, vaata ma jäin enne vaheaega haigeks ja ma tulin kohe Võrru. Ma olen kolm nädalat võrus olnud eks, ja siis nohh...“ ma tundsin, et see mida ta kohe ütleb , ei ole hea.
„Nohh, ma , ee.. sain varem terveks ja ma ei hakanud Tallinnasse tagasi sõitma ja siis nohh, meil oli läbu ja õõ.. ühesõnaga ma olen rase,“ ütles Kristi mille peale ma ohkasin. Ma olin lihtsalt vait.
„Tule koju, helista kui sa Tallinnas oled,“ ütlesin talle ja lõpetasin kõne. Ma teadsin, et seal juhtub midagi. See oli siiski Võru.

Tõusin püsti ja kõndisin aeglaselt koju. Kodus vahtisin tuimalt telekat, kui ma taaskord telefoni helinat kuulsin. Telefonil vilkus Kristi nimi.

„Jaa,“ vastasin sellele mornilt.
„Ma olen pool kaheksa Tallinnas,“ ütles ta mulle.
„Jah, ma tulen sulle vastu,“ laususin talle ja lõpetasin kõne .

Vaatasin seina peal olevat kella, see näitas ühte päeval. Mul oli jälle igav. Võtsin oma võtmed ja läksin majast välja, Liisi juurde.

Seisin Liisi kodu ukse taga ja koputasin. Mõne aja pärast tuli Liisi ema ukse peale.

„Mida sa tahad?“ küsis ta väga ülbelt. Oli aru saada, et ta oli ka kuulnud neid kuulujutte, mida mutikesed teeõhtutel arutavad.
„Kas Liisi on kodus?“ küsisin viisakalt.
„Ei ole, mine ära siit, äkki tapad mu mehe ka veel ära ja hoia Liisist eemale. Ma ei luba tal mingite mõrvaritega suhelda,“ ütles naine ning virutas ukse mu nina ees kinni.

Vot see oli praegu kahtlane, aga jah, eks mul tuleb selliste asjadega õppida elama. Võtsin taskust telefoni ja valisin Liisi numbri.

„Tsau Kristjan,“ kuulsin Liisi häält.
„Kuule, oled sa kodus?“ küsisin temalt otse,
„Ei, ma olen koos Reino ja Mammuga. Mammu juures,“ ütles ta.
„Okei, nohh, tsau siis,“
„Oota, mis sa tahtsid?“ küsis Liisi.
„Ei, niisama. Mul on suht igav, mõtlesin et me võiks kokku saada,“ pakkusin talle varjandi välja.
„Jaa, ma tulen kohe, saame bussikas kokku,“ ütles ta ja lõpetas kõne.

Panin telefoni taskusse tagasi ja hakkasin aeglaselt bussika poole kõndima, lootes , et Reino ja Mammu temaga kaasa ei tule.

Mm.. Mõni bimbo on pääris ülbe.
aga pikemaid osi ehk? ^^.
armastanniivägasedajuttu. (ll)
väga hea (y)

Huvitaaav !!
Uut =)

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 30 Asukoht : Tartu

Mul oli miskipärast Kristi teksti lugedes tunne, et ta näris sellel ajal nätsu, vahtis oma lakitud küüsi ja seletas oma rasedust jõle ükskõikselt. Very Happy

Aga meeldis. Wink

kristi koha pealt nõustun täiesti nasicc-ga. ta tundus siukene väikse tatikana?Muideks kui vana ta ültse on? Hakkas millegi pärast huvitama, kuna ta rase juba on.

Niih, kriitaka poole pealt siis pole nagu midagi, alguses oli aga selle vea parandasi sa juba ära ja ma parem ei maini, kui viga uuesti tekib kisan nii kõvasti kui suudan, onjuu Wink

Ja siis see ka, et Kiristjan(vist oli nii), minf nagu hullult ajab naerma see kui sa paned ta ena jutus koguaeg juukseid sasima, kohati tekib tunne et ta on mingi närvihaige, aga mul oleksid ka närvid läbi kui ma peaks kaks aastat vangis kükitama.

Igatahes jutt on räme hea, käbee uut!!!

ma üritan, aga see ei tule just eriti välja :d mu õige arvuti on katki, kus kõik see sees on :/

ütleme nii, et ma olen kindel, et keegi ei loe seda enam, aga mul tuli vajadus seda edasi kirjutada. Täpselt aasta ja mõned nädalad on viimase postituse postitamisest möödunud :) Kes loeb, siis aitäh :)

Seisin bussika kõrval, sest pingi peal istus üks vana mees, kes haises halvasti. Vaatasin taevasse ja märkasin vihmapilvi. Hetke pärast hakkas tibutama ja ma olin sunnitud katuse alla minema ja seda halba haisu sisse hingama.

Liisi jõudis kümne minuti pärast, vahepeal olin saanud pingile istuma, sest buss oli ära läinud. Tõusin püsti ja kallistasin teda. "Tead,siin olles hakkasin ma mõtlema, et mida sa Reinole ja teistele ütlesid, et kelle juurde sa tuled? Ma ei usu eriti, et sa tõtt räägid neile," ütlesin. "Eh, jah," ütles tüdruk ja tema põsed läksid natuke roosakamaks. "Ma ütlesin, et ma pean Lilyga kokku saama, kahekesi," seletas ta, "õnneks nad ei kuulnud alguses, et ma tsau Kristjan ütlesin. Noogutasin.

Õues oli üsna hämar ja vihmasadu läks ka aina tugevamaks. "Okei, mis me teeme?" küsisin temalt. "Noh, muidu oleks lihtne, et lähme poodi jooke ostma ja lähme peole, aga sind ei saa ju kuskile võtta," ütles Liisi suur naeratus näol. "Jah, vabandust, et olemas olen," vastasin talle ja vaatasin kella, et ma oma õe tulekut maha ei magaks.

"Nii, minujuurde ei saa minna,sest mu ema kardab sind," ütles Liisi. "Mhm, ma sain aru juba sellest, hea et ma uksega vastu vahtimist ei saanud.." ütlesin talle ja istusin taaskord bussika pingile maha. "Mida? Sa käisid minu juures? Eii.. ma pean nüüd õhtul jälle tema moraali kuulama," ütles tüdruk väsinult ning vajus mu kõrvale istuma ja sättis salli ja seejärel võttis enda helepruunid juuksed salli vahelt ära. "No, ma juba vabandasin.." alustasin uuesti, kui ta mind lõi. "Kuule, ma tegin nalja, sorri, et välja ei tulnud," ütles ta ja me naersime koos.

Niihea oli naerda üle pika aja, rõõmust ja olla päriselt ka õnnelik. Vanglas, kui ka midagi naljakat oli, oli see rõõm vaid hetkeks, sest mõne aja pärast seda enam ei olnud ja sulle tuli meelde kus sa oled.

"Lähme siis minu juurde," ütlesin, kui mulle meelde tuli, et terve minu maja oli ju tühi. "Poest ka läbi?" küsis Liisi, mille peale noogutasin. "Hea, et sa kaheksateist oled," ütlesin talle, mille peale ta küsivalt otsa vaatas mulle. "Mis ajast sinul vanusega probleeme on?" küsis Liisi. "Sellest ajast, kui ma vanglast välja sain, sest ma võin iga pisema rikkumise pärast vangi tagasi minna," seletasin, mille peale Liis endale käega vastu pead lõi. "Sorri, ma selle peale ei mõelnud üldse," ütles ta kaasa tundes ja me astusime bussi, mis just jõudnud oli. Bussis oli Lily, kes tuli Liisit kallistama ja vaatas siis mulle imelikul pilgul otsa. "Oota, sa suhtled temaga?" küsis tüdruk Liisilt, mille peale too oli sunnitud noogutama. "Miks?" oli viimane asi mida ma kuulsin enne kui ma selja pöörasin ja kõige viimasesse pinki istuma vajusin.

Ma teadsin, et Lily vaatas mind ja sellepärast vaatasin ma aknast välja, ma ei tahtnud, ega suutnud talle silma vaadata, sest see tooks tagasi kõik mälestused, mis temaga seotud on.

"Tore, nüüd ma läksin tülli temaga, sinu pärast," ütles Liis vihaselt mu kõrvale maha prantsatades. "Aitäh," ütlesin talle ja olin vait. Ma põhjustasin talle ikka kohutavalt probleeme. Tõusin püsti ja eirasin seda, et Liis mind tagasi tõmbas. "Kuhu sa lähed?" küsis ta, kui kindlal sammul Lily poole kõndisin. Tal olid kõrvaklapid kõrvas ja ta pea liikus natuke muusika taktis kaasa.

Võtsin ühe kõrvaklapi tema kõrvast ära, mille peale ta võpatas ja siis mulle vihaselt otsa vaatas. "Mida?" küsis ta. "Ma ei saa sinust aru, kui sa oled minu peale vihane ja vihkad mind, siis tee seda, mul savi, ma pean sellega niikuinii harjuma, et kõik mind vihkavad ja mul ei hakkagi siin lähiajal normaalset elu olema, aga sa ei peaks teiste elu ka sellepärast perse keerama," ütlesin vihaselt. Tädi tema kõrvalt vaatas mind väga põneva pilguga nagu maailma lõpp oleks sündimas, silmad suured peas pilk minu näole kinnitunud. "Millest sa räägid?" küsis Lily oma armsa häälega, kuid oli aru saada et ta oli vihane. "See, et Liis minuga suhtleb, sa võiksid seda aktsepteerida, sest ta on niikuinii ainukene, kes mind ei vihka. Sa ei pea muretsema, ta tuleb alati enne sinu juurde, kui minu juurde. Me saame hakkama tema jagamisega ja ma saan hakkama üksi olemisega.

Tasane Postituste arv : 1 Age : 29

uus osa, savi et pmst keegi seda ei loe :)

11.

Lily vaatas mulle suurte silmadega otsa ja ei öelnud mitte midagi. Mõne hetke pärast pani ta kõrvaklapi tagasi kõrva ja võttis telefoni taskust välja, pöörates samal ajal ennast oma vanasse asendisse tagasi.

Sain vihjest aru ja kõndisin vanasse kohta tagasi. Natuke aega vait olnud, pani Liis oma käe mu käe peale ja kui ma talle otsa vaatasin siis ta naeratas. "Aitäh," ütles ta tänulikult, millele ma naeratusega vastasin. "Ta palus andeks, vaata," ütles ta ja näitas oma telefoni, kus oli sõnum Lilylt. Palun vabandust, et ma nii ütlesin. Ps: ma ei tulnud sinna ainult sellepärast, et ma ei tahtnud Kristjanit näha..

Muigasin ja pigistasin ta kätt. "Pole tänu väärt, sa võid mind lihtsalt aidata, et ma Lilyga ära lepiks.." ütlesin ja võtsin taskust rahakoti, et vaadata palju sularaha seal sees veel on. Paar kahest ja üks kümnene oli kõik, mis vastu vaatas. Panin rahakoti tagasi ja nügisin Liisi et talle teada anda meie peatusest. Ta vaatas mulle küsivalt otsa ja ei saanud enne aru, kui ma talle mainisin et peame maha minema.

"Rimi või Prisma?" küsis Liis, kui bussist maha hüppasin. "Rimi, see lähemal," ütlesin naerdes ja võtsime suuna poe poole.

Poes läks Liis alkot ostma ja ma läksin snäkkide osakonna poole. Suur pakk estrellasid ja dipikaste lendasid kiirelt korvi. Peale seda suundusin kommide poole, kui poole tee peal pöörasin otsa ümber ja läksin tagasi, et veel üks pakk estrellasid võtta.

Kommiriiuli juures seisis Liis. Vaatasin korvi ja hakkasin naerma. "Liis, meid on ainult kaks ja ma pean õhtul kella seitsmeks vähemalt kaine olema.." ütlesin talle, mille peale ta otsa vaatas mulle ja näost natuke õhetama hakkas. "Sorri, ma ei mõelnud selle peale, et meid kaks on," ütles ta ja ma tõstsin enda korvi ühe veini ja kolm õlut. "Ülejäänud võid tagasi viia," mainisin, mille peale ta ohkas, mind lõi ja kiirel sammul minema kõndis.

Viskasin paar pakki kummikomme korvi ja selleks ajaks oli Liis juba tagasi jõudnud. "Nämm," ütles ta, kui korvi sisu vaatas ning võttis korvi igaksjuhuks enda kätte.

Liis maksis ära, ma panin asjad kotti ja seejärel läksime pangaautomaadi juurde, et ma saaksin sealt raha võtta ja talle tagasi maksta pool läinud rahast.

*

Avasin maja ukse ja panin kilekoti ukse ette maha. "Issand kui imelik siin on, ma pole nii ammu siin käinud," ütles Liis, kui ketse jalast võttis. Noogutasin, ka mulle oli see veel harjumatu.

Võtsin kilekoti ja panin selle kööki lauale. "Oeh, kui naljakas ikka," kordas Liis ennast ning pani mind naerma. "Mnjah," pobisesin ja ladusin kotist asju lauale.

Liis võttis enda veini pudeli ja läks klaase otsima. "Tahad ka klaasi ja veini?" küsis ta mille peale ma pead raputasin. "Ma saan oma kolme õllega niisama ka hakkama," vastasin ja võtsin sahtlist pudeliavaja.

Varsti istusime diivanil, Liisil pool pudelit veini otsas ja mul teine õlu käsil. Taustaks mängis MTV ja me lihtsalt meenutasime vanu aegu ja naersime nende peale.

"Aitäh, et olemas oled," ütlesin talle ja ohkasin. Vaatasin kella ja sain aru, et aega on veel palju. "Sinujaoks alati," ütles tüdruk rõõmsalt ja vajus mulle sülle. "Äkki sa peaks vähem veini tarbima?" esitasin naerdes ühe küsimuse. "Ma olen kaheksateist, mulle on kõik lubatud," ütles ta, kui ennast uuesti püsti ajas ja käe krõpsukaussi pani. Teise käega pani ta klaasi lauale ja üritas sinna veini juurde valada. "Kuule, sul ei ole kolme kätt, nii et ära ürita," ütlesin ja aitasin teda. Valasin klaasi täis ja ulatasin selle talle. "Ma tänan sind härra," naljatas ta ja vajus seljaga vastu diivanit. "Uhh, oleks mul ka nii mõnus. Mu vanemad ei lähe kunagi ära," ütles Liis ja vaatas tõsiselt minu poole. "Äkki oleks aeg kolima hakata?" küsisin taaskord naerma hakates. "Mnjah," ütles ta kui taaskord uue lonksu veini võttis. "Tead, see vein on ikka üks halb vein, järgmine kord ostame parema," ütles ta, tõusis püsti ja kadus nurga taha.

Nii, mõtlesin, et paluks seekord kõigil teada anda, kes loevad. Lihtsalt huvitab, kuna see jutt meeldib mulle enda juttudest kõige rohkem ja ma tahaks mingit kriitikat või midagi saada, et seda paremaks teha. Teised jutud on lihtsalt .. mingi jama. ;d Igatahes, andke teada :)

12.

Kui kell hakkas lähenema poole seitsmele, panin ennast valmis ja ütlesin Liisile, et ma nüüd lähen. Tal oli nüüd üsna paha olla ja ta ei tahtnud koju minna. Mis sest, et ta oli 18, ta ema ikkagi muretses tema pärast.

Võtsin oma mp3'e mille vahepeal täis olin laadinud ja astusin uksest välja. Vihmasadu oli ära lõppenud, kuid taevas tundus pilvine olema. Tähti igatahes näha ei olnud.

Panin kõrvaklapid kõrva ja surusin käed pükste taskusse, et soojem oleks. Kõndisin kiirel sammul bussipeatuse poole ja viimased meetrid pidin jooksma, sest buss jõudis peatusesse.

Astusin bussi ja otsisin pilguga mõnda vaba kohta. Neid loomulikult ei olnud, nii, et surusin ennast mõnest inimesest mööda ja jäin akna kõrvale seisma.

Inimesed bussis olid kõik rõõmsad. Ilmselt oli minek kuskile linna peole. Oli siiski reede õhtu ja viimased kaks õhtut oli aega ennast täis juua ja hommikul peavalu taluda. Või siis jutti juua, ja pühapäeval terve päeva pohmas olla.

Muigasin, kui vaatasin kahte tüdrukut, kes pikkuselt ja kehaehituselt nägid nii 13-14 välja. Nende nägusid kattis paks krohvikiht ja nende jutt ajas naerma. Jutt käis poistest, kellega nad viimasel ajal käinud olid ja vähemalt ma sain aru et mõlemal oli olnud kahe kuu jooksul kuus kutti. See tegi välja peaaegu iga nädal uus kutt. 'Noorus on hukas..' mõtlesin, kuid siis sain aru, et ma olen küll viimane inimene, kes seda öelda võib, sest ma olin kaks aastat noortevanglas. Põhjuseta küll jah, aga siiski olin.

"Et siis, sina saad Miku ja ma sebin Sannut?" oli viimane lause, mida kuulsin, enne kui tüdrukud bussist väljusid ja naerma hakkasid.

Buss peatus loomaaia juures ja ma läksin välja, sest balti jaama oli mul üsna mõtetu sõita. Ootasin trolli ja varsti olin juba kesklinnas, kust ma istusin trammi peale ja bussijaama sõitsin.

"Kristjan!" kuulsin karjet ja järgmisel hetkel oli üks blondide juustega tüdruk mu süles ja kallistas mind tugevalt. "Sa pole üldse muutunud," ütles ta, kui minu ees seisis ja mõtlikult mind jalatallast pealaeni vaatas. Naeratasin ja lükkasin kapuutsi peast. "Vaata kui lühikesed mu juuksed on."

"Misasja?" küsis ta ja tõusis kikivarvukile, et mu juukseid katsuda. "Sa näed ikka tõeline vang välja," lausus ta. "Aitäh jah, kallis õde," ütlesin solvunud häälega ja hakkasin kõndima. "Nii naljakas, et varem sa selline lõng olid. Nüüd näed ikka juba päris pandav välja," seletas Kristi. Hakkasin naerma ja jäin tema juuksevärvi vaatama. "Sa oled blond," ütlesin, mille peale ta oma mõlemad käed pea peale pani ja siis ühe käega kapuutsi üritas pähe saada. "Eii!" ütles ta ja vaatas mulle otsa. "See on kõige hullem asi mida ma kunagi teinud olen, ainuke positiivne asi selle asja juures on see, et kutid vaatavad blonde rohkem," lausus ta ja tüdruku näole venis muie. "No siinkohal see küll väga positiivne polnud," ütlesin tõsiseks muutudes.

"Oh, jah," ohkas Kristi ja vaatas oma jalanõusid. Me olime jõudnud selle ajaga jälle otsaga trammi peale ja sõitsime kesklinna poole. "Pidid sa mulle seda meelde tuletama?" küsis ta ja toetas ennast minu vastu, kuna tramm loksus. "Rasedus on tõsine asi, sa pead sellest homme vanematele rääkima," ütlesin, mille peale Kristi järgmise ohke kuuldavale tõi.

Me olime umbes poole tunni pärast kodus ning ma hakkasin süüa tegema. Liisil oli parem hakanud ja ta vaatas koos Kristiga telekat ja rääkisid ilmselt sellest, mis teda nüüd ees ootab. See tundus küll kahtlane, et ta kohe Liisit usaldama hakkas, aga pole minu probleem.

Panin mingid kartulid ahju, mis ma kapist leidnud olin ja läksin ka elutuppa nendega rääkima. "Ma eeldan, et kutt ei tea midagi sellest?" küsisin, mille peale Kristi pead raputas. Just nagu ma olin arvanud.

Totaalne lumememm, noh!^.^ Postituste arv : 253 Age : 29

Mina loen, mulle meeldib=)

Äge, rohkem ma hetkel öelda ei jõua. Very Happy

:D

jeeh, mul juba kaks lugejat Wink

aitäh teile, ja torw kui meeldib

Ja see on sellegipoolest ülimalt äge jutt. Very Happy

Ning ma hakkasin selle lause peal, kus.. eem.. see endine vang (pagan, ma ei mäleta enam nime ka, oli vist Kristjan?) ütles, et rasedus on tõsine asi. Very Happy

Sellesuhtes, et kooli ei hakka ma siin jutus mainima. Kuna ta elab tallinna lähedal ja ma ise tean ainult milline üks tallinnakoolidest seestpoolt välja näeb ja see kool on liiga hea ühe endise vangi jaoks, siis ütlen ma ta kooli kohta lihtsalt 'kool' ja kirjeldan seda nii kuidas pähe tuleb

Ja loodan et meeldib :)

13.

Hommik. Avasin vaevaliselt silmad ja nägin seda halba ilma, mis ikka Eesti kohal passis. Mul oli kõrini sellest vihmast ja jamast, mis siin koguaeg oli. Ja üldse? Miks ma siin elan veel? küsisin endalt. Ilmselt selleks, et ma tahan Reinole tagasi teha ja näha teda lõpuks kunagi trellide taga. Aga ma tegin sellega ainult oma elu raskemaks. Aga ma polegi kunagi lihtsama vastupanuteed läinud. Enne ei liigu, kui asjad tehtud, siis võib leida endale mõne ilusa koha palmi all.

Tõusin istukile ja hõõrusin silmi. Ma nägin unes Lilyt, jälle. Võtsin maast oma hallid dressipüksid ja tõmbasin jalga, tõusin püsti ja kõndisin toas ringi, otsisin kapist mõnda särki, aga kõik oli kahe aastaga kuidagi väikseks jäänud. Läksin isa tuppa ja otsisin tema riiulist ühe musta värvi särgi ja tõmbasin selle selga.

Poole trepi pealt tundsin pannkookide lõhna ja kohe peale seda kuulsin taldriku klirinat ja Kristi vandumist. "Persse!" karjus ta. Dod oli ka ehmatusest püsti hüpanud ja vaatas köögi ukse peal segadusel oleva ilmega põrandat ja Kristit.

"Toon harja ja kühvli?" hüüdsin köögi poole, kui trepist alla kõndisin. "Oleks tore küll!" hüüdis õde mulle vastu ja ma liikusin esiku poole, kus oli kapp, milles kõik need puhastamise asjad olid.

Jõudsin kööki, andsin asjad Kristile ja järgmine hetk kuulsin autoukse pauku õues. Läksin akna juurde ja jõnksatus käis kõhust läbi. "Uuh, postiljon," ütlesin õnnelikult ohates. Ka Kristi ohkas, ilmselgelt ei tahtnud ta vanematega kohtuda.

"Mis kell on üldse?" küsisin, kuigi kell oli mu pea kohal. "Ma ei tea, vaata ise," pobises Kristi ja viskas taldriku tükid prügikasti. "Pool üksteist, vanemad peaksid juba kodus olema," ütlesin ja just sellel hetkel jäi musta värvi BMW aia taga seisma ja sealt tulid välja kaks inimest. Üks heledapealine naine, kes kähku väravast sisse astus ja maja poole jooksis. Ja üks hallikate juustega mees, kes väravat aeglaselt avas, et saaks autoga sisse sõita.

"Kristjan!" oli kuulda ema häält uksevahelt. Naine ei hakanud isegi saapaid jalast võtma, kui ta köögini jõudis ja mulle kaela vajus. "Nii hea, et sa kodus oled," sosistas ta üle õla. "Ema, ma seisan ise ka püsti, äkki sa nüüd lõpetaksid?" küsisin, mille peale ema kallistamise lõpetas ja mulle otsa vaatas. "Käitumine on sul ikka sama," noris ta ja läks Kristit kallistama.

Kristi vaatas mulle üle ema õla kurbade silmadega otsa. Sain aru, et süümepiinad on suured. Varsti peame niikuinii neile ütlema. Kõndisin kraani juurde ja lasin sealt vett klaasi. Kurk kuivas.

"Ema, ma olen rase," ütles Kristi ja mul läks sellepärast vesi kurku. Hakkasin köhima ja ema läks päris närvi, sest ta pidi Kristi peale vihane olema ja samal ajal mind selja peale kõvasti lööma. "Misasja?" küsis ema, kui mu köhimine oli vähemaks jäänud.

Vaatasin Kristit, ta silmad olid maas, kuid oli näha, et ta nutab. Ma ei teadnud mida teha, kas minna minema, või jääda sinna neid vahtima. Otsustasin, et lähen isa aitama, ema mind õnneks ei takistanud ka.

Toppisin jalanõud kuidagi jalga ja avasin ukse. Sealt astus isa sisse koos kolme kotiga. "No tere," ütles ta ja kallistas ka mind, kui oli kotid maha pannud. "Seal on veel jampsi mida on vaja sisse tuua," lausus ta ja osutas auto poole. Läksin õue ja Dod tõmbles mul jalgade juures ja jooksis siis isa juurde, hüppas talle peale ning jooksis tuppa tagasi.

Vaatasin pagasnikusse ning nägin seal mingit kappi ja kasti, kus oli veel erinevaid kilekotte. Nägin kaht suurt Prisma kotti ja H&M kotte oli paar tükki. Rohkem vaadata ma ei jõudnud, sest isa jõudis mu seljataha ja tahtis, et ma aitaks tal seda kappi tõsta. "Kuhu see läheb?" küsisin, kui olin ühest otsast kinni võtnud. "Meie tuppa vist, emale hakkas see Ikeas väga meeldima, sellepärast selle ostma pidimegi. Aga ma muidugi ei tea, kas meil seda vaja ka läheb," seletas ta.

Kui kõik asjad toas olid, läks isa kööki probleemiga tutvuma ja ma jooksin üles, kuna mul ei olnud ühtegi õpikut ega midagi, tahtsin kooli lehelt vaadata, kas midagi kirjas ka on sellekohta, et kui poolest aastast kooli tuled, kas sul peab midagi olema või ei. Otsisin sealt õppealajuhataja numbri välja ja helistasin talle.

See kutsus paar korda, kuid ei vastanud. Proovisin kooli sekretäri, see peaks ikka pühapäeval koolis olema.. või siis mitte, otsustasin, kui ka see number ei vastanud. 'Selge, siis lähen homme käed taskus kooli,' mõtlesin endamisi ning vajusin voodisse pikali.

Oooh, ma tean, et sul on see osa juba kaua üleval olnud, aga mul pole olnud varem aega selle lugemiseks. Mitte, et selle postituse mõte ei oleks, et UUT!

Needusemurdja... lalalala Postituste arv : 302 Age : 28

okei, sa küll kirjutasid viimase osa eelmise aasta veebruaris. Meeldib mulle see jutt väga, hästi põnev on lugeda ka. Ja siis sa võiksid uue osa ikkagi kirjutada, palun . Mulle nii meeldiks see. ja ma usun, et teised ka loeksid seda edasi :)

Juubilar Postituste arv : 172 Age : 25 Asukoht : Tartu

Uut!

KOLMAS!!!! Very Happy

» --Varjatud--