Hingetu

Niisiis... Proloog võib teile tuttav olla. Ma lihtsalt ühel õhtul võtsin kätte ja hakkasin kirjutama. Kuna NP jaoks polnud aeg õige, tuli välja hoopis midagi sellist, mida allpool lugeda võite. Ammu-ammu kirjutatud proloogi ma parandama hakata ei viitsinud aga eks seda kunagi teeb kah
Üldkokkuvõttes peaks see olema täiuslikum versioon Haprast aga storyline on keerulisem ja ulatub kõvasti minevikku ka ja värkki... Ma ei tea, mis sellest välja lõpuks tuleb aga eks mul plaane on küllaga. Ma lihtsalt loodan, et teile meeldib. Esimene osa ja ega seal midagi ei juhtugi veel aga ega kohe ei saagi action pihta hakata



Proloog

Paducah 1897

Tüdruk jooksis raskelt hingeldades läbi õhtuse karge metsa. Ta hoidis oma kahara kleidi seelikuosa üleval, et kiiremini liikuda saaks, kuid paks oksarisu hoidis tema hoogu tagasi.
Ta pööras pead, et vaadata selja taha jäävasse kaugusesse, kuid ta ei näinud midagi. Vaid kuulis... Tuul lõi vilina saatel tüdruku pikad tumedad lokkis juuksed tema noorde näkku, mida tavaliselt ehtis õnnelik ja rahulolev naeratus. Praegu oli see ovaalne nägu aga hirmust moondunud.
Ta tormas edasi, süda rinnus meeletu kiirusega kloppimas. Et vaid põgeneda. Kui ta jõuaks linnakesse, oleks ta ehk päästetud... Ta peatus hetkeks suure tamme juures, et puhata, kui pitsitav valu kõhus ei lasknud tal enam edasi joosta.
Kuid ta teadis millega ta riskib. Ta pidi edasi jooksma, et ellu jääda. Et mitte lõpetada samamoodi nagu need teised...
Eriti veel nüüd, kui linnani on nii vähe maad.
Tüdruk põikas kõrvale pikali kukkunud puust ning komistas.
Ta silmad täitusid pisaratega, kui ta paaniliselt end ringi keeras ja neid veidraid hääli endast kõigest mõne meetri kaugusel kuulis. Ta rapsis end kuidagiviisi püsti, et ellujäämisinstinkt ta sellest olukorrast päästaks.
Kõigest paar kiiret jooksusammu ja ta oli metsast väljas. Nüüd lahutas teda linnast vaid suur heinamaa.
Kuid enne kui tüdruk pika rohu sisse kaduda jõudis, rabas miski temast kinni ja tiris ta metsa tagasi.
Oksad lõhkusid kleiti ja kriipisid tema veatut nahka.
Tüdruk karjus abi järele, kuid polnud kedagi kes tema abipalvet kuulnud oleks. Ja kui olekski, poleks keegi oma eluga riskima hakanud, et ka ise läbi tundmatu eluga hüvasti jätta.
Tüdruk nuuksus ja rapsis kätega, kui võrgus lind.
Kui tema vedaja lõpuks peatus, oli ta porine ja nahk oli tugevasti kriimustatud.
Just siis kui ta lootis, et on pääsenud, vinnati ta mingi jõu abil maast püsti. Tüdruk värises ja nuuksus, ta ei suutnud enam end liigutada. Tema meeled kadusid... Ta ei näinud midagi, ta ei kuulnud midagi...
Hetk hiljem varises ta hingeta keha kokku.



ESIMENE

„See oleks justkui mu elutöö,“ lausus ema vaikselt. Istusime koos autos meie uue maja ees ja silmitsesime vanat aga väga ilusat kahekordset maja linnakese külje all. Ema leidis selle maja täiesti juhuslikult ja kuna see asus vaikses kohas, tundus see talle ideaalsena. Uus algus uues ilusas kohas.
Auto esiklaasile langesid vihmapiisad, mis muutsid maja ja selle ümbruse kuidagi eriti hubaseks. Eelmise koduga ei andnud seda siin isegi võrrelda. Ma olin suures linnas harjunud olema ja elama aga ka selline linnake oli minu jaoks meeldiv. Nagu ka ema, lootsin minagi, et siin saame me kõigest üle. Et muutused aitavad meil eluga edasi minna.
„Ma loodan, et sulle meeldib,“ lausus ema ja heitis oma pisut kurnatud pilgu mulle. Olin vajunud istmel lohakalt istuma ja hoidsin pilku endiselt sel majal. See oli pisike aga kõrge. Üsna hele aga mitte valge. Pigem kooretooni. Aknaraamid olid tumepruunid ja katus oli samat värvi. Välisukse ette jäi pisike veranda, kuhu viis paariastmeline puidust trepp. Pisikese veranda kohal oli rõdu, mille piire oli ehitatud paksudest taladest, mis olid samuti tumepruuniks võõbatud. Rõdu, mis oli pisut väiksem, kui selle alla jääv veranda välisukse ees, tundus mulle siit alt vaadates nii väike, et sinna vaevalt mahuks üle viie inimese seisma. Ja kuna sinna midagi põhimõtteliselt ei mahukski, on see rõdu täiesti mõttetu. Küll aga tegi see maja veelgi armsamaks.
„Sa ju tead, et mulle on alati sinu tööd meeldinud,“ naeratasin emale. Mulle meenusid kõik need korrad, kui ema töölt koju tuli ja mulle pilte oma sisekujundusest näitas. Seekordki pakkus ta meie eelviimasel õhtul linnakodus mulle pilte vaadata, kuid ma keeldusin. Ma ei teadnud, miks ma seda tegin. Võib-olla tahtsin ma et mul oleks, mida oodata. Et ootusärevus kaotaks kõik muud tunded.
Ma jään igatsema suurt linna ja selle siginat-saginat. Õhtust linna, neid ilusaid kirkaid tulesid ja mälestusi isast. Kõik meie ilusad mälestused jäävad meist maha sinna linnakorterisse, kus me kunagi olime nii õnnelikud. Aga meie õnn purunes kiirelt ja ootamatult poolteist kuud tagasi.
Ma mäletan, kuidas ema ja isa pidid minema tol reede õhtul koos välja. Ma mäletasin, kui ilus ema oli ja kui palju vaeva ta enda sättimisel näinud oli. Tal oli seljas ilus kleit, tema juuksed olid seatud kaunisse soengusse ja ta kandis maailma kõige ilusamat ehet, mida üks naine kanda saab- naeratust. Nad polnud nii kaua kuskil käinud, kuid viimaks sel õhtul oli neil lõpuks aega teineteisele. Lõpuks klappisid mõlema töögraafikud ja kõik tundus nii veatu.
Ma ei unusta iial seda õhtut, kui isa ülemus meile isiklikult halvad uudiseid tõi. Mu isa hukkus töökohustusi täites. Mitte iial polnud ma oma politseinikust isa pärast muretsema pidanud. Ta ei olnud selline politseinik, kelle elu võiks kuidagi ohtu sattuda, kuid nüüd see juhtus. Kuidas, ei tahtnud ma teada. Ma kuulsin ema murduvat häält, kui ta kordas mitu korda vaikselt ’’Avarii’’. Mulle sellest piisas. Ma ei vajanud detaile... Miski ei too teda tagasi. Ta oli läinud ja meie jäime kahekesi.
Järgmised nädalad olid meeletult rasked. Ema sukeldus peale matuseid töösse ja mina võtsin end kokku ja keskenduda koolis õppimisele, sest kahe nädalaga, mis ma koolis ei käinud, jäin oma õpingutes klassikaaslastest väga palju maha.
Ajapikku kasvas sügav haav kinni, kuid arm jäi alles. Mu südamesse tekkisid mõrad siis, kui ema rääkis mulle oma tööst ja plaanist, mis tal sellega seoses tekkis. Kuidagi liiga järsku sai emast majaomanik kuskil väikelinnas, millest ma iial kuulnudki polnud. Ükskõik millisel muul juhul poleks ma nii lihtsalt kolimisega nõusse jäänud, kui peale isa kaotust. Mu ema vajas uut algust ja seda vajasin ka mina. Linnas, meie kolme kodus, oli liiga palju, mis meid mõlemaid rõhuma hakkaks.
„Lähme nüüd, kullake. Kaua me siin autos ikka istume.“
Noogutasin ja väljusin autost pisut hiljem kui ema. Ajasin oma koti õlale ja vaatasin, kuidas ema maja juurde lippas ja imekergelt verandale keksles. Ta ei jõudnud ära oodata, et saaks mulle näidata, kui korda ta kõik meie jaoks juba sättinud on.
Korda sättimine tähendas seda, et kui mina tulen, siis me jäämegi siia. Kõik asjad on olemas ja omadel kohtadel ja midagi enamat polegi meil vaja. Võisin suure linnaga lõplikult hüvasti jätta ja tervitada sellest tunduvalt väiksemat.
Astusin ema järel majja.
Lasin oma kotil õlalt käevangu kukkuda ja seejärel lasin sel põrandale langeda. Vaatasin mahedates soojades toonides esikut. Selle tagaseinas oli suur riidekapp kõiki meie üleriietega. Enamus meie jalatseid olid juba kapi põrandal. Minust paremale jäi seinariiul, kuhu ema võtmed pani ja mis oli juba korrapäratult igasugust kila-kola täis. Riiuli all seisid kaks kaamlipruuni tepitud pinnaga tumbat. Tumbade vastas, vasakul, oli ilus vanaaegne kummut suure ovaalse peegliga. Kummuti kõrval põrandal oli suur potitaim.
„Meeldib?“ küsis ema kannatamatult. Ta tõmbas oma mantli seljast ja riputas selle nagisse, mida ma kohe ei märganud.
„Väga,“ pomisesin pisut ebalevalt ning tundsin oma käitumise üle pisut piinlikust. Ema naeratas mulle leplikult.
Tõmbasin oma lühikese mantli seljast ja panin selle ema mantli kõrvale nagisse.
Ema võttis mu käe alt kinni ja keerutas mind esmalt ühele poole ja siis teisele: „Siin on meie elutuba ja siin... köök. Eks ole suur?“
Astusime kööki ja mu pilgu tõmas endale kohe söögitoa osa. Sealt läks trepp üles. See tundus mulle pisut kummalisena, et me peame hakkama köögist läbi käima, et magama minna või ükskõik mida muud teha või tuua või...
„Ma jumaldan seda kööki. Kahju, et ma nii palju tööl olen. Ma naudiks siin kokkamist väga.“
Nende sõnade saatel olime jõudnud söögilaua juurde, mille ümber oli 4 tooli. Vähemalt neli, mitte kolm.
„Aga sina saad sellest rõõmu tunda...“
Libistasin käe üle tumeda söögilaua ja tõstsin pea, et kõrvale vaadata. Rõõmustasin, kui märkasin, et elutuba ja söögituba on siit siiski ühenduses.
Ema tippis kiirelt kahe ruumi vahelisele alale: „Ja siin on meie pisike tualett...“ Nende sõnade saatel avas ta ukse ja klõpsas tule põlema. „Üleval on täiuslikum vannituba. Ma arvan, et oleks ebamugav, kui siin all oleks suur...“
„Jep,“ surusin kiirelt läbi hammaste ja kiikasin elutuppa. „Sa oled siin palju tööd ära teinud, ema. Kõik on väga ilus,“ kiitsin teda, lastes silmadel suures toas ringi rännata. Ema oli valinud elutuppa mahedad värvid ning ma ootasin juba huviga, kuidas siin olla on, kui väljas pime on ja hubane valgus ruumi täidab.
„Okei,“ naeris ema helisevalt ja see mõjus mulle üheaegselt nii lohutavalt kui ka pisut heidutavalt. Ohkasin. Ma ei tohi lasta end juhtunul nii palju mõjutada. Miski ei too mu isa tagasi. Ta ei tahaks et ma selline olen. Isa soovis alati, et ma säraksin ja oleksin õnnelik... Ta tegi selleks kõik, mis tema võimuses oli. Ma pean nüüd ise hakkama saama. Me peame koos emaga hakkama saama.
„Lähme nüüd üles.“
Pöördusin ja naeratasin emale soojalt. Ma teadsin, et ma võlgnen selle talle oma peaaegu pideva eemaloleva hoiaku tõttu, mis teda end nii tihti ebamugavalt tundma pani.
Ema avas mu toa ukse ja tõmbas ukse lahti. Astusin sõnatult tuppa ja vaatasin ringi. Kõik oli nii ilus. Rõdule viiv uks oli kui suur aken. See oli kaetud roosade siidkardinatega, mis langesid uhke kaarega alla ja umbes keskelt olid kinnitatud seinale, et rõdule vaba minna oleks. Küll aga takistasid kardinad naabermajadest siia uudishimulikke pilke heita. Kaht teist akent katsid pakasud rulood ja kui neist mulle veel väheks jääb, saan ette tõmmata ka tumepruunid paksud kardinad. Mööbel oli mu toas suurepäraselt paigas. Polnud midagi, mida ma mujale nihutada tahtnuks.
Keerasin pea ukse lähedal olevatele kastidele.
„Mõned riided ja muud asjad on alles nendes,“ selgitas ema. „Sa tead ise kõige paremini, kuhu sa midagi panna tahad, seega ma jätsin sulle pisut tegevust...“
Tõmbasin ühe kasti lahti ning sealt vaatasid mulle vastu mõned mu lemmikraamatud. Nende kõrval oli turvaliselt sisse pakitud õrnemaid asju. Paar lõhnaõlipudelit, mõned muud iluasjad, mida igapäevaselt ei kasutanud ja üks valge karp, kuhu ma kodus kõik oma ehted lohakalt segamini visanud olin. Mu suures käekotis, millega siia tulnud olin, olid kõige vajalikumad asjad, milleta ei möödunud ühtegi päeva.
„Harjungi kiiremini ära,“ naeratasin emale taas, kuid sedapuhku polnud see sunnitud. See naeratus oli siiras.
„Ja sinu tuba?“ käisin emale peale.
Ta noogutas, kuid juhtis mu oma magamistoa uksest mööda, et esmalt mulle vannituba näidata. Heitsin kiire pilgu sisse, kuid uudishimu ema toa suhtes oli ikkagi kõige suurem.
„Ma ei hakanud enda toaga eriti vaeva nägema. Ma olen nagunii nii palju tööl, et las siis mu tuba olla tavaline. Minu tuba on pisut väiksem ka kui sinu oma..,“ jutustas ema ja avas siis ukse. „See meeldib mulle sellegipoolest.“
Tuba oli tõesti väike ja tavaline. Suur voodi, riidekapp, kõrge kummut ja pisike kahekohaline diivan jätsid tuppa üsna vähe ruumi. Ema ameti järgi oleks oodanud, et tema enda tuba on kui tõeline meistriteos. Seda see aga polnud.
„Kingsepp on ikka ilma kingadeta,“ ütlesin emale ja ta naeris jälle helisevalt.
„Nojah, aga me oleme siiski õnnega koos. Nii väike maja aga meile täpselt paras,“ vastas ta ja hingas siis pahinal välja: „Nii. Meeldib sulle siin?“
„Jah, ema,“ naeratasin ja embasin teda. „Sa oled siin nii palju tööd teinud. Miks ei peaks meeldima? Siin on imeilus.“
Kui me üksteisest eemale tõmbusime, märkasin ema silmanurkades pisaraid. Ta pühkis need sõrmedega kiirelt ära ja naeratas mulle pisut kohmakalt.
„Tead, ma lähen teen meile kähku midagi hamba alla. Sa saad siis rahus oma asju lahti pakkida ja end kenasti sisse seada. Ma kutsun, kui olen valmis saanud.“
Oma uude tuppa jõudes jäin keset tuba seisma. Vaatasin kaste, mis olid minu asju veel täis, kuid ma ei tundnud endas veel piisavalt jõudu ega tahtmist neid täielikult lahti pakkida. Liikusin rõduukse juurde ja vajutasin õrnalt selle kuldset värvi lingi alla. Tõmbasin ukse lahti ja astusin sügisese jaheda õhu kätte. Vihmsadu oli õnneks lakanud.
Toetasin end jämedale rõdupiirdele ja vaatasin alla tänavale, kus ei liikunud kedagi. Isegi autosid mitte, kuigi kell näitas alles päevast aega.
Uurisin naabermaju ja mõtlesin, kus miski siin linnas on. Eks see nõuab harjumist ja õppimist, et siin kohaneda. Ja kool...
Nii veider on keset veerandit uude kooli minna. Mu esimene koolipäev pidi olema reede, mis oli juba hirmutavalt lähedal. Oleksin eelistanud minna kooli esmaspäeval, kuid ega siiski asi kergem ei oleks. Uus kool, uued õpetajad ja uued klassikaaslased, kes, loodetavasti, suudavad mind kiirelt omaks võtta. Ma teadsin, kui rasked saavad olema mu esimesed nädalad siin. Ma polnud iial enne sellises olukorras olnud, küll aga nägin kõrvalt, kuidas läks neil, kes meie kooli uue õppeaasta alguses tulid. Sissesulandumiseks kulus nädalaid, kui mitte kuid...
Ja nüüd kolin mina järsku siia linna ja lähen keset veerandit uude kooli. Olin aastaid kõrvalvaataja olnud, nüüd olin aga mina see, kes asja läbi pidi tegema.
Kui kolimisega seoses tuli mul emaga jutuks kool, kippus ta mind lohutama faktiga, et ma käisin linna parimas koolis. Kool, kuhu ma nüüd lähen, pole just päris sama tasemega, kuid see lubab arvata, et ma saan seal tublisti hakkama. Just hakkama saamise pärast ma muretsesingi kõige rohkem. Nüüd aga muretsesin pisut teistsuguse hakkama saamise pärast...
Kuulsin ema häält, kuid ei saanud aru, mida ta ütles, sest ta oli niivõrd kaugel alles. Ma teadsin, et ta kutsub mind alla, kuid mulle tundus see liiga ruttu. Alles ta oli alla kööki läinud...
„Gloria,“ lausus ema pehmelt mu nime. „Tule nüüd. Ma panin tee ka juba tassidesse jahtuma.“
„Olgu,“ venitasin mõtlikult talle vastuseks ja hoidsin pilku all tänaval. Aga nüüd vaatasin üht naist kõnniteel jalutamas, ühes käes suur toidukott. Ta tõstis pilgu minu poole, justkui oleks tundnud, et ma teda jälgin, kuid ma olin kindel, et ta enne minu poole vaatamist märkas ta maja ees meie autot.
Olin valmis rõdult lahkuma, kui märkasin, kuidas too naine enne oma majahoovi pöördumist mulle viipas. Enne kui ma käe tõsta jõudsin, et viisakalt vastata, oli mu kõrval ema ja lehvitas naisele hoogsalt.
„Tere päevast,“ hüüdis ema ja see naine vaid noogutas peaga paar korda. Ta sammus üle muruvaiba madala ühekorruselise maja poole ja kadus meil silmist.
„Olen ma nii kohutav?“ ohkas ema ja hakkasime seejärel mõlemad naerma. Naer mõjus kuidagi vabastavalt... Õlgadest kadus pinge, mis sina viimaste nädalate jooksul kogunenud oli ja sügaval sisimas tekkis tunne, et ega elu polegi tegelikult nii halb. Niikaua kuni me emaga üksteisel olemas oleme, saame me kõigest üle.
„Muidugi pole,“ lausus ema ja pani käed mu õlgade ümber. „Lähme nüüd alla, kullake. Mul on kõht meeletult tühi.“
Ta embas mind kiirelt ja kadus mu toast, kui mina rõduuksega mässasin, et seda uuesti kinni saada.
Sain ukse kinni, kuid pidin selleks pisut rohkem jõudu rakendama, nii et klaasid värisesid oma ruutudes. Lükkasin ukse riivi ja seadsin sammud alla.
Ema segas parasjagu suhkrut oma teekruusis, kui ma tooli lauast eemale tõmbasin ja istusin. Hea saiakeste lõhn tungis mu ninasõõrmetesse ja kõht nõudis korina saatel süüa. Surusin käed ümber kuuma kruusi.
Ema tõstis minu jaoks taldrikule paar pisikest saiakest ja lükkas siis taldriku minu ette.
„Ma mõtlesin, et oleme täna majas aga homme läheme tutvume koos linnaga, eks?“
Noogutasin ja murdsin soojast saiast killu, mille suhu pistsin.
„Uurime, kuidas sul on kõige mugavam kooli minna ja kuidas bussid sõidavad...“
„Kas seda linna kodulehel pole?“
„Sellel linnal pole mingit kodulehekülge.“
„Kas see pole mitte veider? Isegi väiksematel kohtadel on kodulehed...“
„Ei,“ lausus ema. „Minu meelest pole sellest midagi. Pealegi oma silmaga kõike näha on ikka palju parem ja kindlam, kui uurida kaartilt ja loota, et saad tänavatel hakkama.“
Noogutasin temaga nõusse jäädes.
„Mm, küll see on hea,“ pomises ema, suu saia täis.
Naeratasin kurvalt enda teetassi vaadates. Kuulsin oma mõtteis isa häält, kes alati tuletas mulle meelde, et täis suuga ei räägita...
„Täis suuga ei räägita,“ sosistasin imevaikselt, sõnad hiilisid aeglaselt üle mu huulte. Neelatasin ja jäin ema reaktsiooni ootama.
Ta tardus kivikujuks ja neelas toidu alla. Seejärel pani ta käe minu oma peale. Vaatasime üksteist tükk aega sõnatult.
„Ma igatsen teda..,“ laususin, kui vaikus meile mõlemale juba haiget tegema hakkas.
„Mina ka,“ noogutas ema ja ohkas. „Ja kullake, ta teab seda. Aga ta ei taha, et me kurvad oleksime...“
Pigistasin hetkeks silmad kinni, sest see tundus ainukese viisina, kuidas mitte nutma puhkeda. Kuni selle hetkeni olin arvanud, et pisarad olid otsa saanud. Aga ma eksisin.
„Õige.“
„Meie jaoks läheb elu edasi. Me oleme siin ja see on meie elu uus algus. Kahekesi.“
Noogutasin.
Keeldusin viimasest saiakesest, kuid jõin tee lõpuni. Kallistasin ema ja ütlesin talle, et lähen oma tuppa kaste lahti pakkima. Soovisin end enne magama heitmist piisavalt kurnata, et uinumine võimalikult ruttu toimuks. Uues kohas oli esimene öö minu jaoks alati kõige raskem ja teadmatus, mis mind siin ees ootab oli veelgi hirmutavam.
Oma tuppa jõudes läksin otsejoones rõduukse juurde ja libistasin sõrmed üle ruudustiku. Klaas oli taas teiseltpoolt pisikeste piiskadega tihedalt kaetud. Õues oli hämarduma hakanud ja tänavatuled olid hakanud tasapisi helendama, et tõelise pimeduse saabudes eredalt valgust tänavale heita.
Pöördusin ja vaatasin oma asju täis pappkaste. Kui ma neist pooltegagi hakkama saan, peaks sellest piisama, et ma tunneks end väsinult.
Lükkasin end rõduuksest eemale, et hakata tööga pihta. Mida varem oma asjad lahti pakin, seda kiiremini ja paremini siin kohaneda suudan. Võtsin kõige pealmisest kastist oma lemmikraamatut ja asetasin need öökapiriiulisse. Sealsamas asusid need ka mu eelmises kohas. Ema müüd meie linnakorteri koos mööbliga. Müügist saime me piisavalt palju raha, et osta kõige vajalikum mööbel siia uude kodusse. Ma ei teadnud, miks ema meie mööblit ei tahtnud siia lasta tuua, kuid oletasin, et see oli tema viis kiirendada unustamist. Minu meelest isegi pisut veider.
Sättisin oma asjad täpselt nii nagu mulle meeldis. Täpselt nii nagu need olid olnud mu eelmises kodus... Täpselt nii nagu ema ei tahtnud, et ma need paneks.