Prodigy

Hei :) Tuli mingi uus mõte, seega otsustasin selle kirja panna ja siis tuli selline asi välja. Et siis, kuidas siis tundub? Et siis avaldage arvamust jne. :)

1.

Libistasin sõrmedega üle kitarri keelte. Vaikselt kaasa ümisedes, viisile mida oma sõrmekestega voolisin, sulgesin silmad ning kadusin oma maailma, kus olin ainult mina ja mu muusika. Endale märkamatult olin ma hakkanud laulma. Sõnadest hoolimata, ma teadsin et ma laulan seda kogu südamest. Isegi kurt oleks kuulnud, kui tähtis muusika mina jaoks oli. See oli ainuke, mis mind kogu maailma õudusega, minust minu tegi. Kui poleks olnud muusikat, minu rasketel aegadel, oleks ma lõpetanud kuskil, kuskile kust ma ei oskaks ennast isegi mitte ette kujutada.
Viimaseid noote õhus hoides tundsin kuidas müürid mu ümbert kokku varisesid ja kuidas reaalsus minust taas võimust võttis. Silmi pilgutades tarretasin kogu minu ümber toimuva endasse. Enda kitarri tasakesi voodi kõrvale maha asetades, kobasin teise käega enda telefoni järele, mille ma sekund hiljem ka enda kintsu alt välja koukisin. Telefonilt kella näinud, hüppasin ehmatades voodist välja. Otsisin oma sussid ning tormasin siis alla kööki, kus ma esimestesse ette juhtuvatesse pottidesse süüa hakkasin valmistama.

***

"Madeline, palun korista nõud ära," lausus Pr.Johnson nõudlikult.
"Aga mina tegin täna süüa," vastasin sõjakalt lauatagant püsti tõustes.
"Ja täna koristad sa ka laua ära. Sina noor tänamatu preili teed täpselt nii nagu mina ütlen, või muidu lähed tagasi sinna kust sa tulid. Lähed enda suguste juurde, kes ei oska teiste hea tahet hinnata. Sa peaksid tänulik olema, et sa siin elada saad ja meie toitu süüa saad," tõstis naine iga öeldud sõnaga oma pinisevat häält, mis mind iga päevaga aina rohkem iiveldama ajas.
"Ja kui ma ütlen et ma ei kavatsegi seda lauda ära koristada, mis siis saab?"
"Ära pane mind proovile. Tahad tõesti minna tagasi sinna kust tulid? Elada hurtsikus enda suguste juures? Ma isegi ei tea miks me just sinu välja valisime. Sa oled üks tänamatu jõmpsikas kes on harjunud oma tahtmist saama, aga tead mis ma nüüd ütlen? See aeg on möödas," viipas ta peenikese kõvera sõrmega, mis mu näole liigagi lähedale oli tulnud.
Talle tülgastusest otsa vaadates, kõndisin tast rahulikult mööda, mis teda veel rohkem keema ajas.
"Mine paki omad asjad," lausus ta tõsiselt.

Peatumata liikusin ma oma tuppa, kus ma omad poolpakitud kohvrid kokku pakkisin. Asetasin kõik välja jäänud asjad ettevaatlikult oma räbaldunud ja päevi näinud kohvritesse. Riiete pakkimisega ühele poole saanud, asusin ma oma kitarri talle kuuluvasse kohvrisse pakkima. Ettevaatlikult asteasin pilli kohvri. Seda seal lamamas vaadates meenusid mulle vanad seigad seoses selle kalli asjandusega. Neid peast pühkides asusin ettevaatlikult alla korrusele.
Poolele trepile jõudnud, jäin ümbritsevat maja silmitsema. Meenutades siin viibituid päevi. Nagu ikka algas kõik ilusti. Terve pere oli minu vastu hea ja lahke, kuid mida aeg edasi sai, seda jubedamaks nad muutusid. Iga mööduva kuuga nõudsid nad minult rohkem. Iga mööduva kuuga sundisid nad mind tegema assju, mida ma ei osanud elas ettegi näha. Kuid alati oli minu jaoks olemas muusika ja minu kallis instrument, mis aitas mööda saada uue õõvastava päeva ja kuu minu elus. Viimaks viimaselt astmelt alla astudes raputasin pead, et mälestused oma peast minema pühkida.
Koridoris pr. Johnson'it nähes, üritasin ma temast uhkelt mööda kõndida, kuid seda takistas proua käsi mind temale otsa vaatama keeras.
"Anna andeks, ma ei mõelnud seda ju tõsiselt. Mul on lihtsalt viimasel ajal väga raske olnud ja sina olid see kelle peale ma ennast välja elasin. Anna andeks," lausus ta mulle sügavalt silma vaadates, kuid sealt midagi välja lugemata kortsutas ta kulmu.
"Ma ju palusin vabandust, mida sa must veel tahad?" porises ta uuesti vihaseks saades.
"Ma ei taha sinult midagi pr. Johson. Teie olete nüüd minevik. Palun laske mind lahti, ma pean teie soovil ära minema."
Raputasin naise väriseva käe enda käevarrelt maha, keerasin talle selja ning suundusin nagi poole, kust ma enda joppe haarasin ja selle endale selga ajasin. Koridorist oma jalanõusid otsides, nägin naise lähenevaid jalgu, mis vihaselt vastu maad trampisid. Oma pilgu naise näole tõustes, tõusin kummargil asendist püsti et temaga silmitsi seista.
"Sa ei saa mu juurest ära minna. Mina olen su seaduslik hooldaja kuni sa täisealiseks saad. Ilma minu loata ei tohi sa kuskile minna, ega midagi teha. Ja hetkel keelan ma sul siit majast lahkuda," lausus ta sunnitud rahulikkusega.
Talle ülbelt naeratades laususin: "Eilse kuupäevaga olen ma täisealine, seega ei saa te mind kuidagi takistada. Ja esiteks olite teie see kes mind siit minema ajas, ja teiseks ma ei tahaks enam mitte ühtegi sekundit siin majas viibida. Nii et vabandage mind, kuid ma tahaks oma jalanõusid saada et siit lahkuda."
Mulle turtsatades otsa vaadates, keeras ta viimaks selja ja jalutas vihast keedes minema. Talle järele naeratades ajasin oma tossud jalga mille ma kapi alt üles olin leidnud.
Seda teinud otsisin oma võtme kimbu, kust selle maja võtmed koridori kapile jätsin ning lahkusin see järel majast.

Teadmata kuhu edasi minna, jalutasin mööda linna ringi, kuni lõpuks jõudsin pargini. Pargis ringi jalutades jõudsin ühe kohani, mis oli pargi pimedaimas nurgas. Oma kohvrid maha asetanud, võtsin istet pingil, mis kohvrite taga asetses.
Oma teo üle järele mõeldes, trummeldasin närviliselt vastu oma põlvi. End mõtetes kirudes ja närviliselt trummeldades, muutusin iga hetkega aina meeleheitlikumaks. Sellest aru saades, otsisin oma närvide rahustamiseks välja oma kitarri. Seda enda kätevahel hoides tundsin kuidas kogu maailm mu ümbert kadus ja kuidas muusika minust taas võimust võttis ning kogu hirm ja jubedad mõtted mu peast kui peoga pühitud olid. Oma hinge taas muusikale pühendanud ei registreerinud ma absoluutselt enda ümber toimuvat. Tol hetkel oleks võinud isegi pomm plahvatada kuskil, aga mina poleks seda kuidagi kuulnud. Minu jaoks oli ainult minu maailm, kus kehtisid minu reeglid ja minu hingepiinad, mis muusika kaudu minu seest välja ihkasid tulla.

Niimoodi pargis oma kitarri mängides ja muusikasse uppunud olles ei olnud aimugi palju kell võis olla. Lõpuks kui päikese valgus mind silmi kissitama pani, lõpetasin oma kitarri mängu ning jäin enda ümbritsevat silmitsema.
Jahmatades panin oma kitarri tagasi kohvrisse. Tõusin rutates toolilt püsti, kus ma juba tunde istunud olin. Selle tagajärjel oli mu parem jalg ära surnud ning selle astudes kukkusin karjatades pikali.
Ebalevalt maas vedeledes, hakkasin endale jalgu alla ajama, kui kellegi tugevaid käsi enda ümber tundsin.
"Preili, kas teiega on kõik korras?" küsis kellegi mehine hääl.
Kohkunult silmitsesin meest, kes mind püsti oli aidanud.
"Jah minuga on kõik korras. Lihtsalt jalg suri ära pikast istumisest," vastasin häbelikult.
Mulle ühe kummalise pilgu saatnud, sörkis mees mööda teed edasi.
Õlgu kehitades, korjasin oma kohvrid ning võtsin suuna linna poole, kust endale väikest turgutust otsisin.

Mulle meeldib. Isegi väga. :) See on vist selline natuke kergem lugemine, aga väga mõnus. :)

Mind natuke häirib see, et aeg lendab. Natuke kiiremini, kui oleks tavaline. Aga ma ei tea, äkki see ongi sul just nii plaanitud?

Ma ei saagi nüüd aru, kuidas tal need kohvrid poolpakitud olid? Kas Madeline teadis siis, et ta läheb ära? Või olid need tal pooleldi lahtipakkimata sellest ajast kui ta tuli sinna majja? Sest nagu ma aru saan oli ta lastekodulaps. Või mingite asotsiaalide käest ära võetud. Nojah, see koht jäi veidi segaseks, aga pole hullu. :)

Jään huviga uut osa ootama! :)

Karro mainis jutus ju sugulasi. Äkki siis mingid allakäinud sugulased, kes ei suutnud tema eest hoolitseda, ega kohelnud teda hästi.

Okei, ma tegelikult ei tea.. jamh..

Aga muidu mulle meeldis. Midagi rohkemat hetkel eriti öelda ei oska. Välja arvatud seda, et tahaks uut osa.

Nojah, ma lugesin suguste asemel sugulased.

Mulle meeldib ikka, kuidas sa jutustad ja mulle meeldib selle uue asja idee...

Ma olen hetkel ise nii laisk, et ei viitsi midagi pikemalt siia kirjutada või kasvõi oma asja edasi kirjutada...

Võib-olla sellepärast ei suuda ma ka mingit õpetlikku kriitikat siia kokku ajada

Aga kähku uut.
(JA SEE KÄIB KA MEENUTUSTE KOHTA!!!)

Muidu NP-d ka ei saa

Ei ole.

See on siis seda, kui ma seda oma teemas teen

Ja Karrrrrrrrro, urr, UUT. Ja mõlemale!!!

Wow... väga meeldib, kogu jutt.

Kirjelduste kohapealt nii palju, et sa oled nagu Cilen, kirjeldad sujuvalt, üsna palju, aga sellegi poolest pole seda nii palju, et igav hakkab lugeda. Mulle meeldis eriti kitarri koht, sa nagu teaksid päris palju kitarrist. Oled kitarri mänginud?

Assju - asju

Mida ma veel oskan öelda?


Hmm...


UUT!

Kaua on läbi Karro.... Urr, for real.

Ei no kuu oleme oodanud, mis see paar päeva siis veel on

Ja kuule, Meenutusi tahaks ka edasi lugeda...

Uskumatu, kes see lõpuks oma mõtted kokku on suutnud korjata ja need veel siis kirja panna? Haha, ma suudan ennast üllatada.. Või noh tegelikult on mul juba viimane osa pm valmis kirjutatud.. Eks siis lõpuks näha ole, kuidas see alg lõpp versioon pidama jääb..
Aga igatahes et ma selle osaga väga puusse pole pannud :)

2.

Kohvritega mööda linna ringi kõndides, mõtlesin taas toimuva üle järele. See kõik oli kuidagi nii kiiresti juhtunud.. Kui ma oleksin sellel korral laua ära koristanud,oleks mul siiani katus peakohal ka voodi kus magada, aga nüüd polnud mul midagi. Kuid see oleks siiski peagi muutunud. Ma ei kannatanud neid inimesi silma otsasti. Kõik mida ma pidin tegema oli ainult neile, neile ja veelkord neile. Enda jaoks mul aega ei jäänud, kui siis ainult öösiti, kui ma ennast välja elasin ja muusikasse ununenud olin.
Kitarri oma kätevahel kujtades, tuli mul järjekordne kihk seda mängida. Kuid kui ma enda ümber ringi vaatasin, ei näinud ma kuskil kohta kus oleksin rahulikult saanud omas maailmas olla, kuid miski muu ja palju huvitavam püüdis mu tähelepanu. Kulmu kortsutades liikusin üle tee, ühe muusika poe poole, mis kandis minule nii südamelähedast nime 'Music inn'. Selle nime peale hellalt naeratades, kõndisin sellele aina lähemale.
Vaateakna ees seisma jäädes, imetlesin instrumente mis seal seisid. Need olid nii graatsilised ja säravad.. ja kallid. Neid kitarre silmitsedes, hakkasi mu sõrmad aina rohkem nende metaljate keelte järele sügelema. Seda vaateakent oma silmadega süües, ei pannudki ma tähele kui mu kõrvale üks mees seisma oli jäänud.
"Kas nad pole mitte ilusad?" küsis ta samuti vaateakent silmitsedes.
Oma pilgu taas akna taga olevatele kitarridele viinud, naeratasin mõtlikult, kuid noogutasin siis vastuseks.
"Mida teeb nii noor neiu, nii varajastel hommiku tundidel, nii suurte kohvritega?" küsis ta mu suurtele kohvritele viibates.
Oma kohvreid vaadates, kortsutasin kulmu, kuna kõik möödunud õhtu sõndmused tulid mind taas kummitama. Taas tollele mehele otsa vaadates nägin ta pilgus mõistmist, mis mind vägagi segadusse ajas.
"Ma arvan et ma saan aru, noor tüdruk, tunded möllavad. Lasid kodust jalga, kuna ei suutnud selle eluga toime tulla. On mul õigus?"
Turtsatasin. Põhimõtteliselt oli tal ju õigus olnud. Kuid samas oli ta mulle võhivõõras ja ma ei pidanud talle midagi rääkima. Kuid samuti oleks imelik olnud lihtsalt vait olla.
Minu sisemise aruteli iseendaga katkestas mehe kähisev hääl.
"Sa ei pea mulle ju rääkima, kui sa ei taha. Kuid ma mõtlesin, et mul on poes abilist vaja ja kuna mulle tundub et sul ei ole nii peavarju kui ka raha et endale seda soetada ja sa tundud muusika sina peal olevat, siis miks mitte sulle tööd pakkuda?"
Mehe jutu peale lõid mu silmad särama, kuid samas ehmatas ta mind ära. Kes see tuleks niisama kellegi võhivõõra juurde ja pakuks tööd? Või üritab ta tõesti abivalmis olla?
Kuid taaskord katkestas mu mõtted mehe hääl. "Ma vaatan et sa oled selline vaikne tüdruk," lausus ta teadlikult.
Talle kulmu kortsutades otda vaadates ei osanud ma talle midagi öelda. Ma olin vaikne, kuid mitte alati. Minu hääl oli minu muusika. Muusikaga sain öelda seda mida öelda tahtsin, ilma et ma oleksin pidanud seda kellegi ütlema.
"Tule, ma aitan su kohvrid sisse. Kui sa ise otsustada ei suuda, siis ma otsustan seda sinu eest. Sa saad minu diivanil magada seni kuni oled piisavalt raha kogunud et endale elamine soetada. Ja seda raha saad sa teenida minu juures, poes töötades."
Seda öelnud, võttis mees mu kaks kohvrit ning hakkas neid siis sisse tarima. Talle üllatunult järgi vaadates, raputasin kiirelt pead ning sammusin mehele järele.

Kui ma poe uksest sisse asutin, oli kogu mu tähelepanu hajunud. Kõik need pillid ja vinüülid, mis riiulitel ja seintel seisid, kutsusid mind kui enda juurde. Ning see muusika, mis tagataustaks mängis, tervitas mind, nagu ma oleksin jõudnud koju. Ma oleksin nagu pikalt rännakult oma kodu uksest sisse astunud. Kuid see oli jabur. Kuidas sai üks lihtne, tavaline muusikapood sellisena mõjuda? Seda ei suutnud ma tollel hetkel välja mõelda.
"Ma viin su kohvrid üles, kas viin su kitarri ka? Nagu ma arusaan, tahad sa siin poes natuke ringi vaadata jah?" küsis mees sõbralikult.
Noogutasin talle vastuseks, ilma et ma oleksin tähelepannud mida ta mult küsinud oli.
Oma käe mulle välja sirutanud, ei pannud ma seda tähele, ning peale mõnda sekundit lõi mees käega ning sammus siis taharuumi, mis arvatavasti viis teisele korrusele.

Ettevaatlikult mööda riiulite vahesid kõndides, talletasin ma igat plaati ja igat emotsiooni, mis siit poest läbi olid käinud. See tundus taas nii jaburana ning ma turtsatasin naerda.
Hetk hiljem, riiulite vahelt välja astudes, jõudsin kitarri seinani. Kogu see massiivne sein oli igasuguste erinevate meistrite poolt valmistatud pille täis, mis lausa kutsusid mind end mängima. Kuid kui ma oma kitarri raskust seljal tundsin, võtsin ma suuna nurgas oleva pehmest kulunud nahast diivanini, millele ma koheselt maha istusin. Seda teinud, võtsin kitarri kohvri oma seljast maha. Selle ettevaatlikult avanud, tõstsin ma oma hingeriista põövedele.
Oma sõrmi kitarril puhates, tundsin ma end taas vabana.
Üle keelte libistades jõudsin ma ühest meloodiast teiseni. Märkamatult olin ma hakanud kaasa laulma laulule, mille nime ma isegi ei suutnud meenutada.
Taas ennast muusikasse nii sisse elanud, polnud ma tähelegi pannud inimesi, kes mu ümber olid kogununenud. Lõpuks kui ma viimaseid noote õhus hoidsin ja tasapisi reaalsusesse naasin, kuulsin eemalt kedagi plaksutamas.
"Ma poleks aravnudki, et sa nii hästi mängida oskad," nentis mees, kes tagaruumist tagasi oli jõudnud.
Naeratasin talle häbelikult.
"Kust sa niimoodi mängima õppisid?" küsis ta uudishimulikult.
Kehitasin, vastuseks ainult õlgu.
"Sa vist tõesti ei räägi palju?" küsis ta uue küsimuse.
Turtsatasin selle peale naerda.
"Mis siin nii naljakat oli?" küsis ta, mind imelikult silmitsedes.
"Te küsite väga palju küsimusi," vastasin talle naeratades.
Selle peale muigas mees muhedalt.
"Ja ta räägibki," lausu ta läbi naeru.
Nähes kuidas ta silmad särama lõid, ja see viis kuidas mees naeris, ajas ka minu naerma.
Äkitselt tilises kell, mis poe ukse kohal rippus.
"Hei Bill," kosut kellegi sünge hääl.
Kulmu kortsutades viisin pilgu poodi sisenejale. Tollel noormehel, kes Billi kõnetas, olid tuhmid räbalad teksad jalas, üks päevi näinud must tagi seljas ja selle all üks tume pusa, mille kapuuts tema nägu varjas.
Bill naeratas noorukile sõbralikult. Hetk hiljem kallistas ta teda nagu oleks ta poeg kuskilt lahingult saabunud. Kuid noormehe tervitusest eeldades ei olnud Bill ta isa. Muidu oleks ta ju 'hei isa' öelnud?
Mu mõtteid katkestas kellegi pilk mu näol. See oli see vastik tunne, kui sa tead et keegi vaatab sind aga sa oled liiga arg et ennast ringi pöörata ja vaadata kas keegi töesti vaatab sind, kuid ma teadsin et keegi vaatas mind.
Keerasin end taas Billi ja selle noormehe poole vaatama. Noorukit taas silmates, nägin kuidas ta mind vaatas. Nagu ma oleksin viimane rämps olnud. Seda oli nii lihtne tema silmadest välja lugeda. Kuid nüüd kui ma ta silmi lähemalt vaatasin, tundusid need nii.. ebaloomulikud. Need oli segu sinisest ja millestki muust. Need olid nii tumedad, kuid samas nii heledad.
Oma segaste mõtete peale pead raputades tõusin ma püsti. Asetasin oma kitarri ettevaatlikult kohvrisse ning sulgesin selle siis, endiselt selle samuse pilku endal tundes.
Kohvri endale selga sättinud, sammusin ma ettevaatlikult riiulite vahelt manööverdades, Billi ja selle nooruki poole.
"Ma käin väljas kui tohib, ma luban et ma kaua ei ole," ütlesin Billile, ning hakkasin siis ukse poole sammuma. Kuid kui ma ennast ringi keerasin seisis too nooruk mul ees.
"Kes sa oled?" küsis ta mürgiselt.
Talle midagi ütlemata, astusin ma tast mööda.
Temast mööda manööverdanud sammusin tõtakalt ukseni. Sellest välja jalutanud, hingasin sügavalt sisse ning väristasin õlgu. 'Kui pilgud saaks tappa' mõtlesin ma endamisi ning võtsin siis suuna pargi poole, mis mulle nii tuttavaks oli juba saanud.

3.

Lubasin Billile et ei ole kaua ära, kuid aeg.. sellel ajal oli üks naljakas komme lennata. Kui mul oleks see väike vidin mis saaks ajas tagasi viia. Selle vidinaga muudaksin ma oma elus nii palju. Näiteks oleksin ma nooremana palju parem laps olnud, võib olla siis poleks mu vanemad mind hüljanud. Tegelikult ei tea ma siiani miks ma sinna hurtsikusse sattusin. Ainuke info killuke mis minuga jagati oli see, et ma olin kolmene kui mu isa mu sinna viis. Ta ei olevat mitte üht sõna mulle hüvastijätuks öelnud. Ta lihtsalt oli mu uksetaha toonud ja siis ilma tagasi vaatamata lihtsalt minema jalutanud.

Kuivatasin pisara mis märkamatult mööda mu põske alla veeres. Ruttu ennast kogudes, et mitte päris nutma hakata üritasin oma mõtteid eemale viia. Pilguga parki läbi kammides, jäi mulle silma üks tume kogu. Teda lähemalt uurides tundsin ära need räbalad teksad ja selle päevi näinud tagi. See oli too sama noormees kes muusikapoes ennist olnud oli.
Pahuralt viisin pilgu pargi teise otsa kus kõndis üks armas vana paarike. Seda armsat vanapaari silmitsedes puges mulle kerge naeratus näole.
Too mees hoidis ühe käega oma naise ümbert kinni ja teisega toetas ta end oma kepile. Naine aga toetas end vastu meest ja jutustas millestki mis ta silmad särama pani ja suu kõrvuni venitas. Mees aga kuulas rahulikult ning aeg ajalt viskas oma naisele armastavaid pilke. Neid veel mõne sekundi jälgides viisin ma oma pilgu oma jalgadele.
Jalaga oma tooli ees olevat kruusa laiali ajades olin ma liiga süvenenud, et ei pannudki tähele enda ees inimesti, hetkeni mil ta üks jalg mu kogu töö laiali ajas.
"Mida sa teed?" karjatasin püsti karates.
Noormees mu ees oli mu reaktsiooni üle üllatunud, kuid varjas seda oma totra muigega.
"Su tegevus häiris mu mõttetööd," vastas ta tuimalt.
"Kui sul mõelda oli vaja siis miks sa kuskile mujale ei läinud? Äkki see aitas mul mõelda?" porisesin ma talle rida küsimusi, ise uuesti pingil istet võttes.
"See on minu pink," ütles nooruk ning istus minu kõrvale.
Tema vastust kuuldes, nägin ma palju vaeva et mitte naerma hakata.
Või et tema pink. Kelleks ta end peab? Ema Teresaks?
Nooruki köhatus tõmbas mind mu mõtetest eemale. Saatsin talle ühe pahura pilgu, kuid kohkusin siis. See oli see sama noormees kes Billi poes olnud oli. See sama vastik, ülbe, arrogante elajas kes suutis vaid kahe sekundiga mind teda vihkama panna.
"Tee pilti, kestab kauem," ütles ta mulle vihaselt.
Oma pilgu temalt eemale viies märkasin taas seda vana paari, kes meile palju lähemale jõudnud olid.
Naine, kes ennem nii särasilmselt jutustanud oli, oli korraga näost nii kaame. Mees kes ennist nii armastavalt vaadanud oli, vaatas nüüd nii murelikult ja haavunult.
Saades aru et midagi oli väga valesti, tõusin ma püsti ning jooksin nendeni.

"Kas kõik on korras?" küsisin nendeni jõudes.
Vanamees vaatas mulle kohkunult otsa, kuid kogus siis ennast.
"Ta ütles et tal on parem ja et ta tahab välja, kuid nüüd.. Äkki hakkas tal nii halb. Ta oli just hetk tagasi nii elurõõmus ja särav ja.. õnnelik," vastas mees mulle murelikult otsa vaadates.
"Kas ma saan teid kuidagi aidata?" küsisin juba paanikasse sattudes.
Memm vaatas mulle sõbralikult naeratades otsa ning nooguta siis.
"Ma märkasin et sul on kitarr kaasas. Kas sa saaksid mulle ja mu abikaasale ühe loo mängida?"
Vaatasn kohkunult tooli poole tagasi kus mu kitarr kenasti pingi ääres seisis. Märgates kuidas Billi juures olnud noormees mind ja siis mu kitarri vaatas, tõusis ta äkitselt üsti, jalutas mu kitarrini, võttis selle enda kätte ning jalutasi siis, mulle murelikult otsa vaadates, meieni.
Talle sõbralikult naeratades võtsin ma ta käest oma pillikohvri. Panin selle maha ning võtsin sealt siis oma kitarri.
Kui nooruk aru sai, et ma kavatsen neile oma kitarri mängida, juhatas ta vanapaari pingini, mis nende taga asetses.
Talle uuesti sõbralikult naeratades jalutasin ka mina toolile lähemale, jättes kohvri maha vedelema.
"Mida ma teile mängin?" küsisin ma, kord prouale ja kord härrale, otsa vaadates.
Paarike vaatas korra üksteisele otsa ning vaatasid siis uuesti mind, ise armastavalt naerdes.
"Ma arvan, et see jääb sinu otsustada," ütles vanaproua.

Kui mu sõrmed korra üle keelte tõmbasid, teadsin ma kohe mis lugu ma neil mängima pidin.
Paari esimest nooti mängides olin ma juba kaugel omas maailmas ning olin taas reaalsusest välja lõigatud.

Poole laulu pealt katkestasin ma mängimise. Oma silmi avades, viisin ma pilgu vanapaarile.
Pilt mis mu ees avanes oli südant purustav.
Vanaproua, kes ennem nii särav ja rõõmus oli, toetus elutult vastu oma mehe rinda.Vanahärra, kes ennem nii armastavalt oma naist vaatas nuttis lahinal.
Noormees kes ennem nii vastik ja vihane oli, vaatas paarikest pea viltu, nagu üritaks ta millestki arusaada.
Sammu pingi poole astudes, vaatas vanemes mulle kurvalt otsa.
"Palun mängi see lugu lõpuni, see oli tema üks lemmikutest," palus vanahärra.
Küsivalt vaatasin ma otsa taas tollele süngele noormehele, kes endiselt vanapaari silmitses. Minu pilku endal tundes vaatas ta mulle otsa. Minu pilku nähes noogutas ta julgustavalt. Talle vastu noogutades, tõmbasin ma taas üle kitarrikeelte ning kadusin taas maailma, mis mind kõigest halvast eemale hoidis.

Kui ma seekord oma silmad avasin, vaatas vanahärra mulle sõbralikult otsa.
"Ma tänan sind. See tähendas talle palju," lausus ta, oma pilgu taas, tema kätevahel lebavale, naisele viies.
"Kas me saame veel midagi teha?" küsis noormees, kes pingi ääres seisis.
Vanahärra viis talle ühe sõbraliku pilgu ning raputas siis pead.
"Äkki me helistame kiirabisse või midagi?" pakkusin mehele lähemale astudes.
"Ei seda pole," vastas mees.
"Kuida pole vaja?" küsis nooruk samuti lähemale astudes.
"Kiirabi on mõne minuti pärast siin. Me teadsime, et siit ta enam koju ei tule. See oli ta viimane soov. See park oli talle alati meeldinud. Kunagi ei mõistnud ma miks see park talle nii väga meeldib, isegi kui ta oli mulle seda tuhat korda seletanud. Kuid täna. Täna sain ma sellest lõpuks aru," ütles ta meile naeratades.
Kulmu kortsutades saatsin talle ühe segase pilgu.Silma nurgast märkasin, et ka noormehel oli sama ilme ees.
"Mis mõttes?" küsis ta küsimuse, mis ka mind painas.
"Alguses arvasin ma et asi on puudes või looduses mis siin pargis kasvavad, kuid ei. Siis ma arvasin et asi on inimestes, et äkki ta käib siin selle pärast et talle on keegi uus silma jäänud. Ja seda viimast kahtlustasin ma kohe mitmeid aastaid. Ma isegi luurasin teda," naersi mees. "Kuid kui ma nägin et ta käib siin ühel pingil istumas ja lihtsalt ringi vaatamas arvasin ma et ta on lolliks läinud. Aga ei. Ta käis siin seda harmooniat nautimas."
Nüüd ei saanud ma kohe mitte midagi aru.
"Vanasti käisid siin tänava muusikud mängimas. Ja seda igapäev. Nende lemmik paik oli see sama pink kus teie just tulite. Nad mängisid samamoodi nagu sina täna. Nad ei mänginud sellepärast et nad peavad mängima. Nad mängisid sellepärast et nad tahtsid seda. Nende süda nõudis seda. Neil võis küll sõnadest puudust tulla, et oma tundeid väljendada. Aga hetk mil nad oma instrumendi kätte võtsid ja mängima hakkasid. Siis oli kõigil teada mida nad tundsid. Ja seda ei omanda paljud. Jumal tänatud, et just sina siin olid. Sa suutsid ta taas muusikasse armuma panna," naeratas mees lahkelt.
Eemalt kiirabi sireene kuuldes viisin ma pilgu pargi väravateni, mille ees peatus hetk hiljem kiirabi auto.

Mõni minut hiljem oli vanaproua minema toimetatud. Vanahärra, keeludest hoolimata, oma naise juures püsides.

Sügavalt sisse ja välja hingates potsatasin ma taas tollele samale pingile istuma, kus ma nii palju tunde juba veetnud olin.
Hetk hiljem potsatas ka too noormes minu kõrvale istuma.
"Oli see vast päev," pomisesin enda ette.
"Kuidas sa niimoodi mängima õppisid?" küsisi noormees mind silmitsedes.
Toda küsimust olin ma tol päeval juba kuulnud. Ja nagu ennemgi, kehitasin ma ka see kord õlgu.
Minu vastuse peale mühatas nooruk mu kõrval.
"Mis su nimi on?" küsisin peale minutilist vaikust.
"Cole," vastast ta oma jalgu silmitsedes.
Tema vastuse peale noogutasin ma pead.
"Ma arvan, et ma peaks poodi tagasi minema. Lubasin, et ma kauaks ei jää, aga kell on juba päris palju," seletasin ma pingilt püsti tõustes ja pargi väravate poole sammu seades.
Mõni hetk hiljem kuulsin ma kellegi raskeid samme lähenemas. Seljataha vaadate, nägin kuidas Cole minu poole jooksis.
Seisma jäädes ootasin ma ta järele.
"Ma ei kuulnud mis sinu nimi on," ähkis ta minuni jõudes.
Talle kergelt naeratades raputasin ma pead, ning võtsin taas sammu väravateni.
"Kui aeg on käes," vastasin ma talle ning väljusin pargist.

Sõna ''toda'' võrdus naerupahvak