9 elu

Esimene elu

Väljusin poest, käes kott toiduainetega. Kuna pidin kaks nädalat üksinda kodus olema, oli minu asi ka endale süüa muretseda. Mu vanemad sõtsid äriasjus Itaaliasse. Mu isa, Cristoph, on ühe ehitusfirma omanik.
Selene, mu ema, oli käskinud mul osta korralikku toitu. Selle all pidas ta silmas seda, et ma endale midagi sooja valmistan. Tema poolt lootusetu üritus. Olen sama hea kokk kui näiteks kass. Mul oli kotis kolm pakke krõpse ja teises käes hoidsin McDonaldsi einet.

Seisin sõidutee ääres ja ootsin, et valgusfooris süttiks roheline tuli. Igapäevane ootamine ülekäiguraja juures muutub lõpuks tüütuks.
Süttis kollane tuli ja seejärel roheline. Astusin sebrale ja kõndisin kiiresti. Kui olin jõudnud ületada kolmveerandi teest, kuulsin kriiksatust ja automootori mürinat.

Keerasin pea hääle suunas. Paremalt lähenes must Porche suurel kiirusel. Auto rattad libisesid teel ja juht üritas pidurdada. Tardusin paigale ja kõik toimus otsekui aegluubis. Kuulsin otsekui läbi udu inimeste karjeid, mul kästi teelt minema joosta. Aga ma ei suutnud neid kuulata. Vahtisin pärani silmi auto poole. Tahtsin joosta, aga mu jalad ei kuulanud sõna. Tahtsin karjuda, aga mu hääl oli kuhugile kadunud. Pigistasin silmad kinni ja ootasin kokkupõrget. Üritasin veelkord teelt minema joosta, aga mu jalad olid šokist paigale naelutatud.

Mind tabas küljel hoop ja ma paiskusin vastu asfaldteed. Mu pea kumises ja mu mõtted liikusid teokiirusel. Kuulsin, kuidas auto kriiksudes seisma jäi. Avasin ettevaatlikult ühe silma ja seejärel teise. Hoolimata mu mõtete "suurest" kiirusest, taipasin, et auto oleks pidanud sõitma mulle otsa eest mitte küljelt. "Mida kuradit sa seal keset teed seisid?" Samal ajal tundsin ma ka seda, et keegi eemaldas oma käed minu ümbert.

Ajasin end istukile ja nägin, kuidas Porche juht minu poole tormas. "Ega te viga ei saanud?" küsis ta ja haaras taskust telefoni, et kiirabi kohale kutsuda. "Minuga on kõik korras. Kiirabi pole vaja," vastasin ma kiiruga. Ta tõstis korraks pilgu, ent suunas siis tähelepanu uuesti oma mobiilile. "Ausalt, minuga on kõik hästi," ütlesin ma, hääl vihasem kui varem.

Mees pani telefoni vastumeelselt taskusse tagasi ja küsis: "Kas te kavatsete minu vastu süüdistuse esitada?" See tuli mulle ootamatult. Ma polnud sellist varianti veel kaalunudki. "Süüdistuse? Miks? Te ei sõitnud ju mulle otsa." Üitasin end püsti ajada ja ta toetas mind käest. Astusin mõne sammu. "Näete? Minuga on kõik korras," ütlesin ja kõndisin nii sirgelt kui suutsin oma kottide poole lootuses sealt veel midagi päästa.

Kükitasin maha. Avasin esimese kotti ja võtsin välja ühe krõpsupaki. Pigistasin seda. Krõpsudest oli autorataste kaasabil krõpsupuru. Ka teise pakiga oli sama lugu. Küünitasin kotist kolmandat otsima, ent mu sõrmed kompasid vaid koti põhja.

Ajasin end uuesti sirgu ja vaatasin ümbrust. Viie meetri kauguselt avastasin oma kolmanda krõpsupaki, mis imekombel oli auto lömastava jõu käest pääsenud. Viskasin kaks krõpsupakki lähedalolevasse prügikasti ja vaatasin teist kotti otsides enda ümber ringi, kuid ei märganud seda kusagil.

"Otsid seda?" kostus hääl mu selja tagant. Võpatasin ja pöördusin ümber. Mu ees seisis tumepruunide juustega poiss, minust umbes 10 sentimeetrit pikem ja hoidis käes minu McDonaldsi einet. "Tänan," ütlesin ma vaikselt ja vaatasin maha, "kõige eest." "Pole tänu väärt," ütles ta, kuigi tema näoilme oli sama morn kui enne.

Avasin koti ning leidsin sealt ainult oma lõunasöögi jäänused. Hamburger oli puruks litsutud, friikartulid moodustasid suure osa lögast koti põhjas ja see kõik oli omakord üleujutatud coca-cola ja kastmega. Kuna ma ei soovinud seda hävingut enam vaadata, leidis kogu kott endale mõnusa koha prügikastis lömastatud krõpsude kõrval.

Inimesed hakkasid laiali minema ning autojuht astus veel kord minu juurde, arvatavasti selleks, et veel kord vabandada ja hüvasti jätta. "Kindel, et teiega kõik korras on?" küsis mees minult mureliku häälega. "Ja-jah, minuga kõik täiesti korras. Head aega!" ütlesin ma autojuhile ja hakkasin kodu poole astuma. Vaatasin veel korra selja taha ja nägin, kuidas mees Porchesse istus, tagurdas ja ära sõitis.

Mingi osa minus ütles, et ta poleks pidanud siit nii kerge südamega lahkuma, aga taipasin, et ta ei teinudki seda. "Kindel, et kõik on korras?" küsis tumedapäine poiss, ise minu kõrvale nihkudes. Noogutasin ja ütlesin: "Tänan veelkord, et mu elu päästsin. Ilma sinuta oleksin ma..." kiikasin prügikasti oma toidu poole ja osutasin sõrmega hamburgerile ja krõpsudele,"...selline nagu mu lõunasöök."

"See oli su lõunasöök?" küsis ta. Noogutasin taaskord. "Tule, ma viin su siia lähedale sööma," ütles ta ja naeratas esimest korda. "Ühel tingimusel," ütlesin ja naeratasin talle vastu. Ta ootas järge. "Mina maksan," sõnasin ma.

---

Minategelane satub igasugustesse üsnagi ajuvabadesse õnnetustesse ning seda väga lühikese aja jooksul. Cupido lasi tema pihta vist ebaõnnenoolekesi, ent küll tal millalgi paremini ka hakkab minema.

Hmm. Huvitav... natukene kiiresti läks, aga mitte liiga kiiresti.
Mind huvitab praegu point selle jutu taga.
Ootan uut. :)

Eelpool kõnelejaga nõus.

Meeldis täitsa.

Samuti eelpool kõnelejatega nõus.

See jutt meenutab mulle midagi, mida ma nagu oleksin kusagilt kunagi lugenud, aga see võib ka minu vaimusünnitis olla.

Igatahes ootan huviga uut osa. Ma haistan järjekordset põnevat love-storyt. :)

Jaa, Dragomira. Mulle ka nagu natsa tuletas midagi meelde aga ma ei mäleta mida...

Mulle ka meeldis..

See võib teile tõesti midagi meelde tuletada, mul on selle jutu paar esimest osa ühel teisel leheküljel üleval, ent siin kavatsen ma selle loo täielikult ära lõpetada.

Teine elu

Ta juhtis mu ümber nurga ja pööras siis vasakule. Minutise jalutuskäigu järel seisime kahekesi suure restorani peaukse ees. "Hiina restoran?" küsisin ma kahtlevalt. Ta noogutas ja avas mulle ukse. Vaatasin tema poole, naeratasin, ja astusin uksest sisse. Ta tuli mu järel.

Kuigi restoran oli väljast vägagi silmapaistev, oli see seest üle mõistuse üllatuslik. Akende ees olid punasaed kardinad ja seinale oli maalitud imeline Hiina draakon. Oleksin tahtnud seda puudutada. "Tule," sosistas poiss mulle ja juhtis mu aknaaluse laua juurde samal ajal, kui mina pärani silmadega ikka veel ringi vahtisin.

Ma istusin maha ja ta ulatas mulle menüü. Heitsin sellele kiire pilgu, valmis valima esimese ettejuhtuva toidu. See osutus oodatust raskemaks. "Hieroglüüfid?" küsisin ma ja vidutasin menüü poole silmi. " "Pagan, ma unustasin, et nad vahetasin menüüd välja," pomises ta. "Okei, vahet pole, ma võtan selle, mis on number nelja all," ütlesin ma.

"Mis su nimi üldse on?" küsisin ma, taibates, et mul pole oma päästja nimest aimugi.Ta heitis mulle kavala pilgu ja ütles: "Jason. Kutsu Jas-iks." "Stephanie," ütlesin ma ja ulatasin terekäe. "Kutsu Steph-iks, kui tahad," lisasin ma. Ta hakkas naerma. "Meeldiv tutvuda, Steph," ütles ta ja pigistas mu kätt. "Sinuga samuti, Jas."

Jason tõstis käe ja kelner tõttas meie juurde. "Olete valmis tellima?" küsis ta. "Jah," vastas Jas, "me võtaksime kaks neljandat toitu." "Māo dùn?" küsis kelner ja üritas muiet varjata. Ma noogutasin ja kelner läks minema. Leti juures kohtus ta teise ettekandjaga, ütles paar sõna ja nad mõlemad hakkasid naerma.

"Mul on tunne, et me tellisime praegu midagi väga kahtlast," ütlesin ma, vaadates samal ajal meid ümbritsevaid laudu. Jasoni selja taga istus musta riietatud mees. Tal olid päikeseprillid ees ja kaasas tume spordikott. Ta suu juures oli midagi, mis meenutas mikrofoni. "Näed seda meest seal?" sosistasin ma ja osutasin peaga Jas-i selja taha. Ta keeras ennast ümber ja vaatas samuti mehe poole.

"Ta on kahtlane," ütlesin ma ja vajusin tagasi oma kohale. "Iga musta riietatud inimene ei ole veel terrorist," ütles ta naerdes.

Kelner tuli söögiga. Kandikutel olid kuplid peal, sellepärast ma ei näinudki, mis seal all on. Ta peatus meie laua juures, asetas kandikud lauale, ühe minu ja teise Jas-i ette ja eemaldas kuplid. Vaatasin vastikustundega oma toitu. See tundus olevat mingi liha, ohtralt maitseainetega üle külvatud. "Teie kassihautis," ütles kelner.

Mul läks süda pahaks. Vähe puudus sellest, et ma sealsamas öökima oleksin hakanud. Koukisin taskust oma rahakoti, võtsin sealt paar suuremat rahatähte ja ulatasin kiiresti kelnerile. Arve oli tasutud ja kelner sai hiiglasliku jootraha, sest ma polnud raha üle lugenud.

Tõusin ruttu püsti ja jooksin uksest välja. Kuulsin, et Jason järgneb mulle. Tormasin paremale ja jäin tänavanurgal seisma. Jas jõudis mulle järele. Toetasin käed põlvedele ja hingeldasin, üritades silme eest minema pühkida pilti oma söögist. Ei õnnestunud. Üks ja sama pilt kerkis mulle pidevalt uuesti silme ette.

"Kassihautis," küsisin ma jõuetu häälega. "Üritasid sa mind ära tappa või?" Ta nägu väljendas kahetsust ja ta ütles: "Ei, loomulikult mitte..." pärast väikest pausi jätkas ta: "Anna andeks, ma ei teadnud." Ajasin ennast uuesti sirgu ja osutasin sõrmega restorani poole, mille nurk majade tagant paistis. "Ma ei lähe enam iialgi sinna."

Keerasin selja ja tahtsin minema hakata. "Pikali," karjus Jason, haaras minu ümbert kinni ja viskus tee poole. Samal ajal käis kohutav kõmakas ja ma tundsin, kuidas kuum lööklaine üle mu pea käis.

Jas võis end veel hullemini tunda, tema oli ju minu kohal ja sai suurema osa lööklainest enda peale. Ma hingeldasin ja üritasin end püsti ajada. Jason lasi oma käed lahti ja veeretas end istukile. Vaatasin uuesti restorani poole. Sellest olid välja lahvatanud leegid.

Vaatasin lummatult, kuidas tuli oma saaki järjekindlalt limpsas. Hiina restoran põles lahtise leegiga.

"Ma ütlesin, et see mees on kahtlane," sosistasin ma ja ajasin ennast püsti. Jason tegi sama. "Sul oli õigus. Ta oli tõenäoliselt enesetapja." "Tule, laseme siit jalga, ma ei taha seda enam näha." Kaugusest kostis sireenide huilgamist ja ma tirisin Jas-i endaga kaasa.

Kõigist neist inimestest, kes restoranis olid olnud, teadmata, et nende elu on otsakorral, hakkas mul järsku hirmus kahju. "Tule juba," pomisesin ma. "Kas me pol.itseid ei peaks ära ootama?" päris ta. "Ei, me ei ole sellega seotud. Meie ei tea midagi," ütlesin ma järjekindlalt, haarasin tal küünarnukist ja üritasin teda kaasa tõmmata. Ta andis lõpuks järele ja lonkis mu kõrval kaubamaja poole.

"Mul on neist inimestest nii kahju," pomisesin ma vaikselt ning tundsin, kuidas pisarad silma tikuvad. "See kelner oli ju tegelikult nii sõbralik ja..." Ma ei suutnud enam nuuksatust tagasi hoida. Jason toetas korraks julgustavalt käe mu õlale ning ma järeldasin, et tema suudab šokist paremini üle saada.

"Sa päästsid täna teist korda mu elu," ütlesin ma vaatasin talle pisaraist märgade silmadega tänulikult otsa. "Eh, ei, seda tegid sa ise," ütles ta ja üritas naeratada." Sina olid see, kes selle kassihautise peale tuli ja kellel sellest süda pahaks läks. Me oleksime mõlemad seal õhku lennanud." "Sul on õigus," tõdesin ma," Oleme nüüd tasa?" "Tasa," nõustus ta kurvalt.

---

Selle loo juures saab jutu loogilisuses tõsiselt kahtlema hakata, aga see on oma absurdsuses mõnikord isegi koomiline. Kõik jutud lihtsalt ei saa normaalsed olla.

Hmm... huvitav. Tegevus käib kiiresti.
Üks soovitus - ära jäta kahe erineva inimese juttu ühte lõiku. Kui tüdruk räägib ja siis hakkab poiss rääkima, tee poisile uus lõik. :)
Muidu ootan uut.
Mind huvitab see idee asja taga.

Mulle meenutab see veidi Videvikku????
Selles mõttes, et poiss päästab tüdruku nii ootamatult.
Aga muidu meeldib!

Ma ei tea Pigem kaldun arvama esimest varienti ilma paadunuta.

Kusjuures 2 elus päästis (nagu mina aru sain) hoopis Steph Jasoni.

See asi kujuneb üsna oma rada pidi ning siiani päästis Jason ühe korra Stephi ning teisel korral oli vastupidi.