Öö

Kai kohendas rahulikult oma jakki, iga tema liigutus hoolikalt läbi mõeldud ja mõõdetud. Kogu tema olekust peegeldus häirimatut külmaverelisust. Ühe sujuva liigutusega haaras ta oma jaki krae mõlemad otsad sõrmede vahele, pingutas seda hetkeks tihedalt vastu oma kukalt, kuni pilku taevasse heites lasi sellel aeglaselt uuesti oma algasendisse libiseda. Pikk katana toetus mõõgatuppe vangistatuna tema põlvedel, kuni Kai, just-kui tajunud mõõga ürgset kutset, selle välkkiire põidlaviipega sentimeetri jagu välja lükkas. Tera säras pilvitut taevast valitsenud täiskuu foonil ootevalmilt, kuni Kai, oma põidla mõõgapidemelt päästnud, sellel tagasi oma peidikusse lasi vajuda.

“Meeldiv, et aega leidsid.”

Jahedate tuuleiilide seast kõmas kalk ning armutu hääl. ”Jah.”

Kai tõmbas oma alumise huule sisse, tundes sellel, just-kui tundemärgina eesootavast, vere metalset maiku.

“Sa tead, et ma ei unustaks niivõrd tähtsat õhtut.” Varjudesse maetud kuju maandus õrnalt Kai kõrvale, moodustades kummitusliku kontrasti eredalt särava kuuga. Kai eeskujul vajus saladuslik kogu tema kõrvale põlvili maha, asetades stoilise rahuga ühe ning seejärel teise jala enda alla. Jälgides mediteerivalt enda ees avanevat vaadet, ei teinud kumbki vähimatki liigutust ega häält. Nende vahel valitses vaikiv nõusolek, kui Kai langetas õrnalt oma pea, kaubeldes sisimas oma isiklikelt jumalatelt kaitset ohtude eest, mis neid mõõdapääsmatult ees olid ootamas. Silmates Kaid noogutas mustjas kogu vaikides, ning samal hetkel kui kuu oli jõudnud seniiti, kadusid kaks kuju kiire äratõukega öö pimedusse.

Oli aeg.