Armutu

Oh jah, "Suve saladus" on tagasiii. :DUuendatud kujul. Mingi päev lugesin need osad, mis kirjutanud olin kirjutanud ja ma olin täielikult šokeeritud. Kas tõeti MINA kirjutasin selle?
Oh jah, kahjuks küll. :DNiisiiiis otsustasin küll, et kirjutan edasi, kuid muudan midagi. Näiteks Lesley'st sai Zoey. :DJa Emmal on nüüd töönarkomaanist isa. :DKindlasti ma muudan midagi veel, mis mulle ei meeldinud, aga jutu põhimõte peaks siiski samaks jääma. Maybe.. ehk... ei tea. :DEmma ja Adam jäävad kindlasti. Birgiti suur lemmik ka.  


Taevas siras imekaunis päike. Üle mu näo uhtus lai naeratus, kui ma näo päikese poole pöörasin ja silmad suure rahuloluga sulgesin. Kuid kõige enam rõõmustas mind tõsiasi, et olin lõpetanud 9. klassi hästi. Eksamite tulemused olid olnud positiivsed. Ja nüüd rahu, vaikus. Pole mitte midagi mille pärast muretseda.
Kuigi täiesti tõele see ei vasta. Mu ema oli otsustanud saata mind enda vanemate juurde. Ta nimetas seda puhkuseks, kuigi mina olen hoopis teisel arvamusel. Minu arvates on see täiesti mõttetu, sest nagunii elame me linna ääres, metsa lähedal ning siin on sama värske õhk nagu sealgi. Võib-olla küll mitte nii värske, kuid siiski piisavalt värske. Ainsaks erinevuseks võib tuua selle, et seal pole mitte kedagi, kellega suhelda. Vanemaid inimesi leidub seal kindlasi, kuid suurt lootsut, et seal ka minu vanuseid leidub, eriti ei ole. Pealegi pole ma suurem asi inimestega sõbruneja.
Haarasin maast raamatu ja heitsin ennast lamamistoolile pikali. Paar rida läbi lugedes panin raamatu käest, sest ei suutnud kuidagi sellises palavuses keskenduda. Sooja oli kindlasti kuskil 30 kraadi juures, võib-olla isegi enam. Kuid minu suureks rõõmuks puhus soe tuul, mis aitas leevendada seda tohutut palavust.
Olin vist niiviisi, nägu päikesepoole, lamanud veerand tundi, kui kuulsin ema enda nime hüüdmas. Vastu tahtmist avasin enda silmad, mis ereda valguse tõttu kissis olid. Lamamistoolil istuli tõustes nägin enda poole kiirustavat ema, ühes käes telefon, teises mahl, mis kiirete sammude tõttu üle ääre loksus.
"Sulle on telefon," hingeldas ema, "Zoey helistab. Tahtis sulle midagi tähtsat teatada." Võtsin noogutuse saatel ema käest telefoni ja vaatasin, kuidas ta aeglasel sammul eemaldus. Alles siis, kui ta oli silmapiirilt kadunud, panin telefoni kõrva äärde.
"Tsau Zoey," ütlesin. Heitsin ennast uuesti pikali ja katsin silmad käega. Kuulsin teiselpool toru Zoey kiljatust.
"Emma, oh tsau," sõnas ta," sa lihtsalt ei kujuta ette, mis uudis mul sulle on." Ta suust pääses valla rahulolev ohe.
"Noh?" küsisin, proovides enda häälest entusiasmi leida. Tegelikult kõlas mu hääl väga tuimalt.
"Ma lähen Itaaliasse," kiljus ta. Jahmunult võtsin käe silme eest ära, kuid panin selle kohe tagasi. "Päriselt? Itaaliasse?" Olin täielikus hämminugus. Mille pärast ta küll sinna läheb?
"Jah," sõnas ta rahulolevalt, "tead mu isa otsustas nüüd minuga lähedasemaks saada. Ja oh üllatust, ta elab Itaalias. Ja nüüd ma lähengi sinna. Terveks suveks." Zoey häälest oli tunda, kuidas ta selle üle rõõmustab ning nüüd polnud minu hääles enam mingist tuimsust. Mind tegi väga rõõmsaks see, et ta enda isa kohtab. "Mul on nii hea meel," laususin, naeratus suul, "täiesti uskumatu, et su isa Itaalias elab."
"Jah, täiesti uskumatu.. Tead.. Oi," ütles ta ja jäi hetkeks vait. Arvasin, et midagi juhtus, kuid enne, kui ma ta nime jõudsin öelda hakkas ta vaikselt naerma. "Tead, ma pean minema. Ema tahab midagi rääkida. Ole siis tubli ja näeme millalgi," sõnas ta. Ütlesin talle tsau ja panin telefoni käest. Telefoni maha asetades, mõtlesin, kui põnev tal võib seal olla. Täiesti teine riik, mitte igav Inglismaa. Muidugi, arvatavasti on ka itlaalaste arvates nende maa igav, kuigi ma kahtlen. Miks peaks Itaalia igav olema?
"Mis Zoey rääkis?" küsis ema, astudes taaskord aeda, kuid seekord enda venival ja aeglasel sammul, mis tal kombeks oli. Tõusin taas istuli. Jutustasin emale sellest, et ta läheb Itaaliasse enda isa juurde terveks suveks elama. Ema selle üle nii rõõmsat nägu ei teinud, vaid pobises midagi vastutustunde puudumisest. Kuigi ma ei saanud aru, miks ta sellest rääkis.
"Okei, jah, emps. Mis siis oli? Sa ei tulnud ju lihtsalt küsima, mida Zoey rääkis," ütlesin vaikselt naerdes.
"Ah, tegelikult tahtsin ma öelda, et me sõidame täna minu vanemate juurde. Neil oli väga hea meel, kui ma ütlesin, et veedad terve suve nende juures," sõnas ema rahulikult nagu oleks just hetk tagasi teatanud, et läheb poodi piima järele.
Kipras kulmuga vaatasin, kuidas ta rahulolevalt naeratab ja enda klaasist mahla rüüpab.
"See ei ole.." hakkasin ütlema, kuid ema katkestas mu jutu pearaputusega.
"Ei mingit vastu vaidlemist. Me leppisime kokku, et sa lähed sinna," sõnas ta, hääl endiselt täiesti rahulik. Tema puhul oli see veider.
"Leppisime? Tegelikult ka? Oi, kahju, et mina seda ei mäleta," ütlesin pahaselt. Ma ei suutnud uskuda, et ema mu nii kiiresti sinna saadab. Mind ärritas see, et ta võttis taaskord otsuseid minu eest vastu. Enda arust olen ma juba küllalt vana.
"Emma, ära hakka. Ma rääkisin juba enda vanematega, nii et nüüd pole enam midagi teha. Mine paki enda asjad kokku, siis saame varsti minema ka hakata," sõnas ta, võttes klaasist veel ühe lonksu mahla. Kui ma ei eksi siis see nägi välja nagu tomati mahl. Uh, jälk.
Vaikselt enda ette pomisedes sammusin ärritunult enda tuppa. Voodi alt kohvri välja tirinud, pildusin sinna enda asjad lihtsalt sisse, viitsimata seda korralikult teha. Nagunii pakin selle ju uuesti lahti.
Lõpuks, peale poolt tundi asjade pildumist, sain kohvri pakitud ja alla tiritud. Suure käraga, otseloomulikult. Proovisin emale selgeks teha, et tema otsus oli mulle täielikult vastukarva ning ma ei olnud sellega veel leppinud. Kuigi varsti ma kindlasti lepin sellega. Mingit pääsu mul sellest enam nagunii ei ole.
"Valmis?" küsis ema mind silmitsedes. Ta nägi välja vihane, mis tähendas, et ta oli minu vastumeelsusest aru saanud. Heitsin tema poole ühe laia naeratuse ja panin endale ketsid jalga. Kohvrit enda järel vedades väljusin majast, tarides seda auto juurde. Panin selle pagasnikusse ja jäin ootavalt maja poole vaatama, sest ema polnud sellest veel väljunud.
"Oh.. Vabandust. Su isa helistas, ütles, et soovib sulle maal edu," vuristas ema ja tormas majast välja. Ukse enda järel lukustanud, tuli ta auto juurde. Ohkega istusin autosse, kerides akna täiesti alla ja toetasin ennast mõnusalt vastu istet.
"Seda edu läheb mul tõesti vaja," pomisesin vaikselt. Ema seda ei kuulnud.
Sirutasin enda jalad pikalt välja ja lasksin istet veidi allapoole ja nautisin seda tuult, mis aknatest sisse vuhises. Raadiost 30 Seconds to Mars'i kuulates tundus elu lill. Noh, vähemalt tol hetkel tundus. Edasisest polnud mul tol hetkel aimugi.
Tegelikult polnud mul aimugi, mis tulevik kaasa toob. Mitte vähimatki. Arvatavasti naasen peale suve koju veel igavama inimesena, kui ma seda praegu olen.

Nii. Midagi ette heita mul otseselt pole... Ühes lõigus oleks võinud ema otsekõne uuelt realt alata aga see on väike viga. Ühes kohas oli koma ka puudu. Vähemalt mulle jäi see koht silma. Tavaliselt ma sellistele pisikestele näpukatele tähelepanu ei pööra, kuna mind huvitav rohkem muu. Nagu näiteks sõnade järjekord ja lausete pikkused. Teatud kohtadesse sobivad lühikesed laused, teinekord mõjuvad need jälle kuidagi kohmakalt. Pikkade lausetega on sama värk. Lausetest rääkides- teine lause ajab mind pisut segadusse. Sõnastuses on minu jaoks midagi piiisut viltu.

Hm... Näiteks lõpupool see lause, et vanavanemate juures ei ole kellegiga suhelda. See on niiiiiiiiiiiiiii vihjav lause Tal varsti on seal keegi kellega suhelda. Sure thing.

Vahepeal oli siin foorumis üks põhilisemaid asju, mida ette heideti, etteaimatavus. Aga kui lahkama hakata- lugeja võib ju arvata jah, et ta teab mis juhtuma hakkab, kuid ta ei tea, mida kirjutaja tegelikult mõtleb. Millised suured plaanid temal on. Seepärast olen ka mina proovinud seda sõna hammaste taga hoida, kuna ma pean üldiselt lugu kirjutajast ja tema ideedest. Neid peab ootama, mitte hakkama targutama, et etteaimatav... Arvata võib mida tahes, kuid öelda, et asi on etteaimatav... No see inimene peab siis ikka eriti palju lugenud ja suurte kogemustega olema, et midagi taolist väita.

Aga jahm, lugesin seda juttu ja sõin KitKati soksi kõrvale. Jube hea kooslus...

Um...

Üldiselt mulle meeldivad su kirjeldused, mulle meeldib sinu lausete ehitus ja nende pikkused, mulle meeldib hetkel kõik vist.

Ja seda sa tead, et sa mul siin üks lemmikuid oled, onja? Igatahes ma hoian sul suht kõvasti silma peal ning see, et sa mu lemmikute listi pääsenud oled, nende paari inimese kõrvale, kes seal on, on juba iseenesest tubli töö. Ma olen piisavalt bitchy ja kriitiline inimene, seega on ka sinna listi saamine üsna keeruline ettevõtmine. Ainuke võimalus sinna pääseda, on HÄSTI kirjutada (kuigi arenemisruumi on alati meil kõigil) ja sina oled sellega hakkama saanud.

Ma loodan, et see ülemine pikk tekst andis sulle pisut ka motivatiooni järgmise osaga kiirustada.

Ma vajan UUT!

Kahekõne tuleb tegelikult eraldada lõikudest ^^


Agaaaa... ma olen õnnelik, et sa uuesti proovisid ^^, hetkel saan ma kõigest aru ka :) aga see on veel xD


Ja mulle meeldis
Läed peaks olema vist lähed ?

Polegi nagu midagi ette heita, aga kuna me enam vähem teame, kes tegelased on siis, kas sa kavatsed sisu ka samaks jätta või see muutub? ^^


OOTAN UUT!

Sellega palun ära venita, eksole?
^^

Tsau Audrey!

Selle teise lause teen ma igal juhul normaalsemaks. See on tõesti kuidagi..hmm.. kahtlane. Jah.

Selle kolmanda lõigu kohta oskan ma vaid nii palju öelda, et jah. Kuigi mõned lood ONGI etteaimatavad. Ma mõtlen neid rate-järjejutte. Siin.. hmm.. need mida ma lugenud olen, ei ütleks. Näiteks Birgit suudab alati kõik vastupidi meie ootustele teha. Alati.

See on nii..hmm..meeldiv. Just nimelt. Ma mõtlen, et sa ise oled juba nii suurepärane kirjutaja, et sinu lemmikute hulgas olemine on nii tore.

Uus osa on mul peaaegu valmis, aga ma pole kindel, kas täna valmis saab. Tegelen hetkel kahe jutuga nii, et jah. Ka Unustatuga on plaanis jätkata.
Aga ma annan endast parima.. Võib-olla.

Mezilane:

Hmm..ahaa.. tuleb? Okei, nojah.

Ja ma proovin mitte venitada, mhmhm.

Hiihiii.
Tore, et sa nii õnnelik oled.

Amuide jah, sa ju alati teed vastupidi sellele, mida teised loodavad. Ja kui nüüd ka see ei peaks Robin olema siis.. oioioi..


Aga kuule, äkki Zoey on nüüd hea? Äkki on..

Seljuhul.. jahh.. seljuhul ei midagi.

Aga Robin.. Oh Roooobiiiin.
Ta tekitab tõesti sõltuvust.

Sõit kestis mitu tundi ning lõpuks sai mul istumisest täiesti kõrini. Enam ei rahuldanud mu enesetunned isegi soe tuul, mis mu juukseid sasis. Lõpuks võtsin tagumise istme pealt tänase ajalehe ja sirvisin seda. See oli suhteliselt võimatu, sest tuul keeras seda koguaeg krussi, laskmata mul seda korralikult lugeda.
Kui auto viimaks peatus, astusin kergendusest ohates uksest välja ja vaatasin enda ümber ringi. Ma ei näinud ühtegi maja lähiümbruses, kui ainult seda maja, mille ees me praegu peatusime. Tegelikult ei näinud ma mitte midagi, peale põldude ja ohtrate metsade.
"Ema, kas tõesti? Miks sa mulle niimoodi teed?" pärisin, olles täielikus hämmingus siinsest ümbrusest. Ma ei olnud siin kunagi käinud, sest mu vanavanemad olid siia alles eelmine aasta kolinud. Enne olid nad elanud samuti linnas, linnaääres kui täpne olla. Nii nagu mina, minu ema ja isagi. Kuid see siin..
"Mida?" küsis ema, üllatunud ilme näol, "kas ma mitte ei öelnud, et nad elavad maal?" Vaatasin teda uuesti ärritunult, kuid pöörasin ennast siis ümber ja trampisin pagasniku juurde enda kohvri järele. Igavane tüütus see teine.
Kohvri välja sikutanud vaatasin uuesti maja poole, kus nägin ema enda vanemaid kallistamas ja musitamas. Kohvrit järel vedades läksin samuti nende juurde, proovides teha paremat nägu, kuid minu näitlemisoskus pole kunagi eriti kiita olnud.
"Oi, Emmakene," hüüatas vanaema Lila ja haaras mind enda tugevasse embusesse. Vajutades mõlemale poole mu nägu ühe musi, eemaldus ta minust laia naeratuse saatel. Hingetõmbamis aega mulle ei antud, sest kohe tuli vanaisa Benjamin ja kallistas mind veel tugevamini, kui oli seda vanaema teinud.
Lõpuks nende kägistavatest embustest vabanedes hingasin pahinal välja, proovides enda hingamist taas normaalsesse rütmi sättida. "Emma, kuidas sa siis elad?" küsis vanaisa mind silmitsedes, "Kas eksamid läksid hästi?" Vaatasin hetkeks üllatunult enda ema poole, kuid nähes tema vabandavat ilmet pöördusin tagasi vanaisa poole. "Jah, positiivselt. Natuke paremingi oleks võinud minna küll, aga ma olen rahul," ütlesin ja naeratasin. Siiralt. Mulle meeldis, et neid minuga seotud asjad huvitavad.
"Oi, see oli küll siis suurepärane. Ma tegin kohe teie tuleku puhul täna kooki ka," sädistas vanaema rõõmsalt, "tulge nüüd." Ta viipas käega meie poole, et me talle järgneksime. Vaatasime emaga üksteisele viivuks otsa ja hakkasime vaikselt naerma. Vanaema käitumine oli naljakas.
Läksime Lila järel uksest sisse, mina enda kohvrit taga vedades. Kõige viimasena tuli vanaisa, kelle käes ma alles nüüd nägin Homer Simpsoni pildiga kohvitassi. Selle peale tekkis mu näole veel suurem muie. Kui nüüd mõtlema hakata võib see suvi vägagi koomiliseks osutuda. Kui juba esimesed minutid sellised on siis ma ei kujuta ettegi, mis edasi saab.
Kööki jõudnud pani vanaema kõigile ette mitu tükki kooki ja tassi kohviga. Nii me siis istusime seal oma pool tundi ja ajasime lihtsalt juttu. Õigemini nemad ajasid. Mina kuulasin enamuse ajast nende igavat juttu, kuid tundus, et nende arvates oli see kohutavalt põnev.

Olles juba ammu enda koogi ja kohviga lõpetanud ütlesin neile, et lähen uudistan aeda. Enda kohvri jätsin kööki, lootuses, et keegi selle minu tuppa veab. Kui mulle üldse on tuba antud, milles ma tegelikult kindel olen. Minu kondid ei elaks üle diivanil magamist. Ja veel terve suve.
Esikus jalanõud taas jalga pannes läksin päikselisse õue. Päike hakkas küll juba loojuma, kuid palavus oli siiani tappev. Rahulikul sammul kõndisin maja taha, sest maja ees polnud peale lillede midagi uudistada. Minu suurimaks rõõmuks oli maja taga kahe muu vahele seatud võrkkiik. Erilisust lisas asjale see, et aja taga asus lai rukkipõld, mis säras kuldselt.
Viitsimata õue püstijalu imetleda, võtsin võrkkiigel istet, seljaga põllu poole, sest muidu poleks mul aega muude asjade uudistamiseks jagunud. Maja ise nägi välja kena. Puidust ja puha. Aknad olid isegi uued. Siia tulles olin arvanud, et see on üks vana kopitanud maja, koos jõleda aiaga. Aga nüüd seda kõike siin vaadates... See on hoopis teistsugune.
Viies pilgu vasakule, silmasin suurt hoonet, mis oli maast laeni täidetud heinaga.. Hoone, ma ei osanud seda hetkel kuidagi nimetadagi, üks sein, ehk siis see, mis oli maja poole, oli täesti maha võetud. Kujutasin ette, kui mõnus võib seal päiksega lebotada. Eriti veel kõige kõrgemas otsas.
Olin just valmis kiigelt tõusma ja sinnapoole kõndima hakata, kui üks isik mulle heina hunnikus silma jäi. See oli poiss. Umbes minu vanune. Võib-olla veidike vanem. Kuna mu silmanägemine ei olnud parimate killast, nägin ainult, et ta kritseldas midagi paberile. Oletasin, et ta joonistab, kuid polnud selles täiesti kindel.
Tema mustad juuksed oli segamini. Tundus nagu need oleksid mitu päeva kammimata, kuid see sobis talle. Ülejäänud osad temast jäid minu silme jaoks uduseks. Hetkeks olin enda peale pahane, et läätsi ei kasutanud, kuid see viha lahtus kohe.
Kissitasin silmi, et teda paremini näha, kuid ka see ei andnud tulemusi. Otsustasin siis teda teinekord lähemalt jälgida, kui mul prillid peas on. Või läätsed.
Kuulsin maja eest ukse paugatust ja naeru. Tõusin võrkkiigelt püsti, sest arvasin, et emps hakkab lahkuma. Enne, kui maja ette tulin, heitsin veel pilgu poisile, kes oli siiani enda joonistusele süvenenud, panemata seda kära tähelegi.
Ema saadetud, astusime kolmekesti tagasi hubasesse majja. Olles jõudnud taas kööki, nägin, et mu kohver oli kadunud. Eeldasin, et see oli viidud minu tuppa. Kuigi võib-olla jalutas keegi sellega lihtsalt minema, mida ma tegelikult eriti ei uksunud.
"Oi, Emma, kas sa enda tuba tahad näha?" küsis vanaema, nagu selline asi oleks talle alles nüüd meenunud. See tekitas minus tunde nagu ta oleks arvanud, et ma lepin kohaga diivanil. Pöördusin näoga vanaema poole, proovides mitte nägu krimpsutada. Ükskõikse näo ette manades, noogutasin. "Ikka jah," ütlesin. Peale hetkelist vaikust tegin suu taaskord lahti. "Hmm.. Vanaema kuule, kas teil on..ee.. veel lapselapsi?" See küsimus võis tõesti veidralt kõlada, kuid kuidagi muud moodi ei osanud ma tolla poisi kohta pärida.
Ta jäi järsult seisma ja vaatas mind ilmselge üllatusega. "Kust sa seda võtad? Muidugi meil ei ole rohkem lapselapsi peale sinu," sõnas ta kohkunult. Kehitasin vaikselt õlgu. Minus tekitas segadust see, et noormees siin viibib, kui ta ei ole vanavanematele mingi sugulane.
"Kuid kes see poiss on, kes teil siin elab?"
"Tema.. Oh tema on Adam. Ta käib siin meil..ee..," vanaema peatus korraks,"hmhmh.. abis. Me juba ju vanainimesed ja ei jõua ka kõike." Nägin kuidas vanaema näkku hele puna tekkis, kuid ei pööranud sellele erilist tähelepanu. Olime jõudnud minu uue toa ukse juurde. Mind ajasid naerma pehmed tähed, mis olid uksele kleemitud ja moodustasid EMMA.
"Ole lahke, Ben tassis selle sinu tuppa," sõnas ta osutades käega musta kohvri juurde, mis voodi jalutsis lamas. Tundus, et vanaisa seljavigastus ei lubanud tal seda püsti tõsta. Või oli asi viitsimeses.. Aga ma ei heitnud talle seda ette, ta on juba küllalt vana. Ja üldsegi, miks ta oleks pidanud seda tegema, kui ma kohvrit mööda maad edasi vedasin.
Hetkeks muigasin enda totra mõtteviisi üle, kuid hetke pärast oli mu näol tavapärane ilme. "Ma jätan su nüüd üksi," sõnas vanaema, "kui su kõht peaks tühjaks minema siis alla on veel kooki. Midagi muud mul küll enam pakkuda pole." Lila vangutas hetkeks pead ja läks toast välja, ukse enda järel vaikselt sulgedes.
Nüüd vaatasin toas hoolikamalt ringi. Nagu ka iga teine ruum siin majas olid selle toa seinad sammuti tumedast puidust. Toa paremas nurgas asus lai voodi, vasakus nurgas kapp koos suure peegliga. Tegelikult ei olnudki toas eriti midagi veel peale ühe kirjutuslaua, tooli, vaiba ja lambi. Kuid sellegipoolest nägi see väga hubane välja.
Silmates aknalaual lilli, kõndisin sinna. Kardinad eest tõmmates avastasin, et mu aken oli täpselt seal, kust nägi kõige paremini heinakuhja. Kohkunult lükkasin kardina järskult ette tagasi, mille tagajärjel miski rebenes. Sellele tähelepanu pööramata kargasin enda kohvri kallale, avades väikeseid lukku. Teadsin, et olin kuhugi nendest enda prillitoosi pannud.
Pika tuhnimise peal leidsin selle lõpuks üles kohast, kust ma poleks seda kohe kindlasti otsida osanud. Selle avastasin ma kõige viimasena. Kähku tagasi akna juurde minnes panin prillid pähe ja vaatasin uuesti samma kohta, kus olin teda enne istumas näinud. Kuid Adamit polnud enam kusagil näha.

Adam käib seal abis, nagu vanaema ütles. Kuigi jah, midagi on veel.
Aga minu arust vist ei tulnudki täiesti välja, miks ta seal käib. Kuigi ma nii täpselt ei mäletagi.

Ja asi oligi tegelikult tormakas. Kuidagi jõle ruttu läks kõik tõesti.

Osad..hkhmm.. ei usu, et nii kiirelt. Kuigi mine sa tea..

Sa tegid nii kiiresti uue osa *happy dance*


Hmm... peab mainima, et see tema vanavanemate maja meenutab mulle minu enda nana kodu :) ainult suured sirelid, põld, kuur, liivakast, koer ja lillepeenar on puudu xD.

Emma tundub olevat nüüd hoopis sügavam kui varem and i love it!


MA OOTAN UUT!


PS! Tee see ikkagi kiiresti onja ?

Kiirelt, kiirelt

Aga jah, ma proovin seda versiooni paremini kirjutada :)


Ja uut küll homme ei saa.
Mul õde käib juba pinda, et peaks temaga batuudile minema.. No taevas halasta!

Mulle väga meeldis
Ei oskagi väga kriitikat hetkel anda, ootan lihtsalt uut osa

Mul on hea meel, et meeldis.

Aaaaah, uus osa Aga ma ei saa hetkel lugedaaaaaaaaaa Appi

Sest mul on nii palju asju teha ja see jutt on liiga hea, et seda lohakalt lugeda. Ma loen seda hiljem unejutuks... :) Või noh, naudin mõünusasti. Ma lihtsalt hetkel hoian põnveust

Me võime mu jerkile alati külla minna koos mõningate aksessuaaridega :)

Naughty me peaksime hoopis sinu poole mõningate aksessuaaridega tulema kui sa lõpuks uut osa oma juttudele ei kirjuta

Te ajasite siin üpris tarka juttu, japjap.

Hei...see on u ebaaus, ma pole ainult paar päeva krimile uut osa teinud ja ühe päeva Teele...issand juma.