MEIE JUTUD

Järjejuttudele pühendatud foorum
 
PortalPealehtOtsiLatest imagesRegistreeriLogi sisse

 

 Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)

Go down 
+27
Gerdyke
Ellukas
Toadily Insane
Chrissu:*
®ebra
R.
Shadowpaw
kiizukutsu
liiisake17
liisucatye
karrrui
Getzzzu
Kärolyn
Metsakas(s)
loveu4ever
Wissel
SugarPiece
Herbts
AliceInWonderland XD
Griffu.
Dragomira
C0oozz
Cilen
Smile*
Mezilane
nasicc
Hippi
31 posters
Mine lehele : Previous  1 ... 22 ... 40, 41, 42  Next
AutorTeade
Audrey
Queen B ehk ADMIN
Audrey


Female Postituste arv : 9504
Age : 31
Asukoht : Pärnu

Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)  - Page 41 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)    Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)  - Page 41 Icon_minitime16/10/2016, 17:10

Jaa, eelmises osas juba mainisin, aga mitte kunagi varem pole see välja tulnudki, et tal on vend.

Ei saada kuhugi Very Happy

Ja ikka panen üles. Lõpuni välja vist... Very Happy Vaatab seda asja.
Tagasi üles Go down
Karro
Our little cutie pie (L)
Karro


Female Postituste arv : 1743
Age : 29
Asukoht : Tähtedel

Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)  - Page 41 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)    Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)  - Page 41 Icon_minitime17/10/2016, 20:31

Ma arvan, et nende aastate jooksul, mil sa meid oma juttudega lõbustanud oled, oleme me õppinud, et sa ei lase asjadel lihtsat viisi minna Very Happy Ehk siis on oodata, et 'Chad' läheb vangi ja Summer ootab teda teab kui palju aastaid. 
Summer on ehk ülikooli juba ära lõpetanud, ja vb on tal Chadi perega head suhted ja on nende juurde tööle saanud? Very Happy Hmm.. 
Igatahes, midagi suurt sa meile nüüd siia veel viskad Very Happy 
Ehk siis jään põnevusega ootama. Ja loodame, et sa seekord seda ühte osa KAKS kuud enda arvutis ei hoia!  Evil or Very Mad
Tagasi üles Go down
Audrey
Queen B ehk ADMIN
Audrey


Female Postituste arv : 9504
Age : 31
Asukoht : Pärnu

Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)  - Page 41 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)    Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)  - Page 41 Icon_minitime18/10/2016, 22:26

No tegelikult ongi nii, et Chad läheb kinni. Ja siis Summer on omadega täielikus ummikus ja nii edasi... Lõpuks leiab uue ja saab Chadist üle ja saab lapse isegi uue tüübiga aga Chad on ikka ta südames ja siis kunagi kohtuvad ja räägivad kõigest :)
Tagasi üles Go down
Audrey
Queen B ehk ADMIN
Audrey


Female Postituste arv : 9504
Age : 31
Asukoht : Pärnu

Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)  - Page 41 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)    Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)  - Page 41 Icon_minitime29/12/2016, 05:15

Magamine on nõrkadele! Very Happy Kuna mul magamisega hetkel pahad lood, otsustasin, et olen täna öösel üleval. Hakkasin siis Tobey'st ja NP-st mõtlema ja jõudsin järeldusele, et teen nii...

PS: Kui kuskil sõnastus/lause ehitus off, siis unise Autsi süü Very Happy


29. Lõppvaatus

Mu peas kajas vaid üks sõna ja ma ei suutnud seda kuidagi blokeerida. ''Mõrtsukas, mõrtsukas, mõrtsukas...'' Tõmbusin kergelt kössi ja katsin kõrvad peopesadega.

See kõik oli liiga raske. Ma kartsin liiga palju aina lähemale hiilivat otsuse aega. Ma kartsin neid ägedaid vaidluseid, mis saalis tekkisid... Ma kartsin seda tunnet, mis minus tekkinud oli. Lootusetus. Pilved kogunesid ja kõik muutus aina tumedamaks ja tumedamaks. Üritasin leida Lachlani pilku, et leida sealt mingit lootusekiirt, kuid mehe nägu oli kõike muud kui lootustandev. Enamik tunnistajaid olid juba rääkimas käinud kuid ajaliselt tundus, et see kõik ei saa veel läbi olla. Ajast peeti siin liigagi rangelt kinni.

Justkui mu mõtteid kuuldes, kutsuti tunnistust andma järgmine tunnistaja Chadi poolelt. Vaatasin kontsaklõbina saatel tunnistajapinki tippivat kiitsakat blondi neiut ja märkasin Chadi kiiret pilku endal.Teadsin, et see ei saa midagi head tähendada, kuid see polnud vähemalt nii hull, kui kogu see olukord, kus me sel hetkel viibisime.

„Preili Natalie Calierda, mul pole teile palju küsimusi, kuid need vähesed, puudutavad teid ja süüalust...“

Vaatasin seda Natalie’t ja aimasin, kes ta on. Näperdasin seeliku serva ja teadsin, kui tobe minust sellest mingit numbrit teha oleks. Aga samas vist ei suudaks ka keegi teine sarnases olukorras päris tundetuks jääda?

„Rääkige palun oma suhtest Chase’iga. Kas märkasite temas vägivaldseid jooni? Soovis ta teile kunagi liiga teha?“
Natalie raputas eitavalt pead: “Chase ei ole kunagi vägivaldne olnud. Mitte nii. Nende nelja aasta jooksul mis me koos olime, võis ta vägivaldseks muutuda vaid siis kui olukord seda nõudis...“
Mulle meeldis Natalie vastus, kuid tema sõnastus tundus äärmiselt kehv.
„Näiteks?“
„Näiteks kui oli vaja kedagi kaitsta, mind või sõpru...“
„Seega te kinnitate, et süüalusel pole kalduvust otsesele vägivallale..?“
„Tahan, et see läbi oleks juba,“ pomisesin raske ohke saatel Kentile.
„Varsti,“ sosistas ta vastu, kaastundlikud silmad mind pikalt vaatamas.

Neiu, kellele Chad kunagi kuulunud oli, rääkis veel kõigest, mis nende koosoleku ajal toimus ja kuigi mu sees pitsitas seetõttu, püüdsin kinni kõik olulise ja hea, mis Chadi aitama peaks. Või kas ikka..? Mitte keegi, kelle näost või hoiakust ma üritasin midagi heaendelist leida, ei pakkunud seda ja see ei lasknud mul sugugi seal pingil rahulikult istuda...

Kui Natalie’l minna lubati ja tunnistama kutsuti arst, olin juba oma mustade mõtetega nii kaugel, et ei suutnud enam midagi kuulata. Aimasin, et see on üks tähtsamaid tunnistusi üldse ja võib-olla ka seepärast tundus kõige parem lihtsalt põgeneda sellest ruumist, kus nii kohutavalt halb olla oli. Sosistasin Kentile, et lähen välja rahunema ja kuigi ma teadsin, et mu minek jääb Chadile silma, lootsin, et ta mõistab selle põhjust.

Koridori jõudes vabanes minus miski ja ma tundsin, kuidas õhk minus liikuma hakkas. Ma justkui hoidsin seal kohtusaalis sees hinge kinni aga nüüd selles inimtühjas koridoris sain viimaks hingata. Need hingetõmbed olid sügavad, rasked ja kiired. Kõndisin edasi-tagasi ega osanud midagi teha. Tundsin end vaid kohutavalt halvasti. Ühel hetkel lihtsalt enam ei suutnud ja puhkesin lohutamatult nutma. Vajusin mööda seina maha istuma ja kõik, mida kramplikult endas kinni olin hoidnud, üritas minust korraga välja saada. Esimest korda oli see nii valus...


Avasin silmad ja nihutasin end veidi. Olin oma voodis. Sellest kõigest oli juba paar tundi möödas ja siin ma nüüd olin jälle. Olin terve see aeg püsinud ühes asendis- külili akna poole, üks suur padi kaisus, tugevalt mu keha vastu surutud. Mul olid endiselt samad riided seljas mis kohtuski. Tulles polnud mul vähimatki energiat neid seljast võtta ja asendada kodusemate rõivastega. Ma ei tahtnud midagi enamat kui vaid Chadi tagasi enda juurde...

Ma ei suutnud oma mõtteid taltsutada. Kõik, mida päeva jooksul kuulnud ja näinud olin, keerles mu peas ning tekkis mu silme ette kohutavalt erksa kordusena. Kuuldust valisin välja lauseid, mida sai mitut moodi mõista ja jäin kindlaks kõige hullemate faktide mõjuvõimule... Üritasin leppida valusa lüüasaamisega, kuid mu süda üritas midagi muud. Tundsin kuidas kogu mu keha vajas teda... See, et teda polnud siin oli valus. Liiga valus.

Kuulsin õrna koputust oma toa uksele. Seejärel lükati see kriiksatuse saatel lahti ning lohisevad sammud tulid mu voodi juurde.
„Summer?“
„Mhm,“ tõin vaikselt kuuldavale ja neelatasin.

Olime paar tundi tagasi koju sõitnud, kui selgus, et kohtul läheb otsuse tegemisega kauem aega. Kuna ma olin koridoris kokku kukkunud, soovitati mul tulla koju puhkama ning lubati teatada otsus telefoni teel. Vastumeelselt pidin nõustuma.

Ajasin end aeglaselt istukile ja vaatasin, kuidas Kent tasaselt vibreerivale telefonile lõpuks vastas.
Tema ilmest sain aru, milline otsus oli langetatud.
Tagasi üles Go down
Audrey
Queen B ehk ADMIN
Audrey


Female Postituste arv : 9504
Age : 31
Asukoht : Pärnu

Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)  - Page 41 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)    Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)  - Page 41 Icon_minitime26/2/2017, 18:19

Kusjuures esialgsed plaanid selle osaga olid veidi teistsugused aga siis äkki käis klõps ja juhtus nii... Loodan, et meeldib. Ärge pikka viha pidage Very Happy


30. Liigne

Kent ohkas sügavalt. Hüppasin püsti ja kallistasin teda tugevalt ning kõik pinge voolas minust välja. Nutsin ja naersin läbisegi ega osanud midagi muud teha.
''Kõik on möödas, läbi. Lõpuks ometi!" pomises Kent, hääles kergendus.
Ta hoidis mu ümbert endiselt tugevalt kinni ja mul oli tunne, et ma pean paluma tal end näpistada, et veenduda, et see pole ettekujutus. Kõik oli liiga hea, et olla tõsi. Kõik halb on minevik, möödunud. Nüüd on aeg vaid meile kahele.
"Noh, lõpetame äkki? Kujutan ette, et sa tahad teda näha?"
Tõmbusin vennast eemale. „Muidugi, ma... ma vahetan riided ära ja siis lähme... Kus ta on üldse?“
„Lachlan saatis mulle aadressi sõnumiga. Nende pere üüris mõneks ajaks linna servas mingi maja, kus nad kõik peatuvad...“
Tardusin hetkeks. Nad kõik. „Kas ma saame siis üldse sinna..?“
„Kindlasti. Lachlan on ju seal, Chad...“
Pelgasin veidi Chadi ema ja isa, kuid lootsin, et ehk head uudised muudavad meie lähemalt tutvumise sujuvamaks.
Kent vaatas, kuidas ma oma riidekapi juures seisin ja köhatas: „Tee siis ruttu, eks? Ma otsin ka midagi viisakamat selga.“
Viskasin kapist kitsad teksad ja valge siidipluusi voodile ning tõmbasin riided seljast, et need asendada minu meelest küllaltki esinduslikega. Tõmbasin paar korda kammiga läbi juuste ja olin endaga rahul. Ma nägin enda meelest välja lihtne aga elegantne, loodetavasti lastakse uksest sisse. Ohates tõmbasin riidepuult musta tagi ja väljusin toast.


Sõit kulges kiirelt. Bancroftide üüritud maja asus väga ilusas ja vaikses kohas. Imestasin, et keegi püsivalt sellises kohas ei ela. Maja oli suur ja uhke ning tekitas küsimuse, miks keegi seda mõneks päevaks üldse üürima peaks soovida, kui linnas leidub kindlasti ka väga luksuslikke kortereid, mis nendesugustele snoobidele sobima peaks.
„Järv ja bassein? Kujutan ette, et aias on mõned purskkaevud ka,“ pistis Kent sarkastiliselt.
„Miks ma kuulen su hääles vaid kadedust?“
Kent vaid naeris mulle vastuseks ja peatas auto ilusa maja ees, kus meie auto paraja kontrasti tekitas. Kent kõndis uhketele autodele ringid peale ning järgnes mulle siis ukse juurde. Vajutasin uksekella ja jäin ootama. Vajutasin uuesti ning mõnekümne sekundi pärast tõmmati uks lahti ja mu ees seisis musta ja valgesse riietatud noor naine, kes mind küsivalt vaatama jäi.
„Tere,“ lausus ta. „Kellest ma teatada võin?’’
Muidugi. Selge, kes ta oli.
„Ee, mina olen Summer. Tulin Chadi juurde... Kas nad on siin?“
Naise pilk rändas minult Kentile ja ta viipas meid sisse. „Nad on elutoas, siit otse, siis paremale...“
„Olgu, aitäh.“
Lükkasin kingad jalast ja panin oma tagi riidepuule ja imetlesin seda suurt halli. Aeglaselt liikudes võtsin suuna elutoa poole, kust kostuvad hääled aina valjemaks muutusid. Mu kõrvu kostus vaikne muusika, mis segunes vist telerist kostuvate häältega ning helisev naer, mida kuulsin, võttis natukene mu ärevust maha.
Astusin ümber nurga ja seisingi Bancroftide ees, tekitades veidra vaikuse.
„Tere,“ tõin kiirelt kuuldavale ja otsisin pilguga Chadi, kuid leidsin vaid tema venna, kes laialt naeratas ja klaasi mu suunas tõstis. „Hei sina, lõpuks!’’
„Ah, sina oledki Summer?“
Noogutasin ja Chadi vanemad külvasid mind oma tähelepanuga üle. Võib-olla oli asi nende lõbusas tujus, kuid nad ei tundunudki nii hirmsad, kui ma selle hetkeni kartnud olin. Nad küsisid minult mu õpingute kohta, mu elu, mu vaadete ja muu kohta ning ma tundsin, kui vale oli see olnud, kuidas ma end selle hetkeni üles olin kütnud. Jäin nendega lobisema ja mu ootusärevus kasvas. Tahtsin juba Chadi näha, nii väga...
„Ta on ilmselt üleval, puhkab. Raske päev ju selja taga,“ seletas Chadi isa ja tõusis, et oma tühjaks joodud viskiklaasi uus törts midagi kanget valada.
Chadi ema tõusis ja silus oma seelikut. „Mina vajan üht kanget kohvi...“
Jäin üksi suurele diivanile istuma ja vaatasin kuidas mu vend Lachlaniga midagi hoogsalt seletas. Otsustasin neid mitte segada ja tõusin püsti, et oma teine pool üles leida. Kujutasin ete kui läbi ta sellest päevast on.
Liikusin rahulikult läbi uhke maja. Kui nad juba ainuüksi üürivad sellist maja, et mõnda aega peatuda, siis milline veel nende päris kodu on?
Jõudsin võimsa tumedast puidust ehitatud trepini ja läksin üles. Soovisin et oleksin taibanud küsida Chadi toa asukohta, kuid ehk pole selles midagi halba, kui piilun ukse vahelt võõrasse tuppa sisse.
Kuulsin kaikuvat naeru ja oletasin, et see kajas alumisest korruselt. Vaatasin enda ees laiuvat koridori ja neid mitmeid uksi ja märkasin, et üks kaugem oli pisut irvakil. Kõndisin selle juurde ja üritasin ukse vahelt midagi näha. Kuulsin hääli, kuid nüüd tundusid need tulevat juba siitsamast ruumist.
Kuulsin jutumõminat ja taas vaikset naeru, mis tekitas minus uudishimu, kuid samas tundus ka ebaviisakas liiga kauaks uurima jääda. Võib-olla need hääled tulevad telekast.. või midagi? Lükkasin ust veidi rohkem lahti, kartes, et see toob kuuldavale mind paljastava kriuksu, kuid õnneks ei. Astusin sammukese edasi ja kummardusin ettepoole ning kõik, mis siis kuuldavale suutsin tuua oli vali ’’Aaah!’’. Tagurdasin vastu ukse kõrval olevat kummutit, kus peal ilutsev uhke vaas värisema lõi ja sarnaselt mu südamele kildudeks purunes, kui valusalt põrandat tabas.
Chad lükkas tema süles istuva Natalie endalt maha ja kiirustas minu juurde. Vaatasin temast mööda, silme ees endiselt pilt sellest, kuidas vaid püksikute väel Natalie Chadi süles istus, jalad ümber tema keha, keha Chadi palja rinna vastas ja kuidas nad suudlesid... Ja Chad isegi ei võidelnud talle vastu. Ta käed olid ümber tema... Tema.
Kummut tabas mind teravalt kuid valu polnud pooltki seda, mida põhjustas see vaatepilt.
„Summer...“
„Ei. Ei, ära tule,“ sisistasin läbi hammaste, mu pilk liikus viivuks Chadile, siis taas sellele tüdrukule voodis, kes oli nüüd juba särgi selga tõmmanud ja käeseljaga oma laialiaetud huulevärvi taltsutada püüdis.
„Kallis,“ Chadi käsi puudutas sekundiks mind ja ma lõin selle kiirelt endast eemale.
„SA EI PUUDUTA MIND!“ röökisin nii valjult, et Natalie võpatas. Chad vist samuti.
Ta üritas uuesti, kuid mu pilgus oli vist midagi, mis sundis teda taganema.
„Ee... Ma parem lähen,“ pistis Natalie muretult ja korjas oma asjad kokku. Seisin tardunult selg vastu kummutit, Chad minust umbes meetri kaugusel, pilk ainiti minul. Hingasin sügavalt sisse-välja, mu raske hingamine kajas seintelt vastu. „Tsau, Chase, lähen. Oli tore. Palju õnne.“
Natalie riivas kergelt mind ja ma tõmbusin automaatselt veelgi rohkem pingule. Olin nii lähedal sellele, et talle oma vihas kallale torman.
Chad astus minust mööda ja lükkas Natalie järelt ukse kinni. Ta toetas käed uksele ja jäi nii seisma, pea langetatud, pilk põrandal.
„Anna mulle andeks, ta lihtsalt tuli siia kui ma... ja...“
„Nägin jah, et teil oli su vabanemise tähistamine käsil,“ laususin selgelt ja mürgiselt. Imestasin, et ma ei nutnud. Ma olin selleks vist liiga ¹okeeritud. „Vabandust, et segasin.“
„Summer, palun,“ anus Chad ja pööras uksele selja. Ta hakkas mulle taas lähenema.
„KORISTA OMA KÄED ÄRA!“ röökisin ja keerasin otsa ringi, nii et Chad jäi keset tuba ja mina liikusin ukse juurde.
Chad avas oma suu, kuid täpselt sel hetkel avasnes mu selja taga uks ja ma kuulsin Chadi ema häält.
„Kullake, miks Nattie nii ruttu lahkus?“ Proua Bancroft astus tuppa ja vaatas küsivalt Chadi ja seejärel mind, näol meeldiv naeratus. „Aa, su sõbranna on ikka veel siin... Ma ee... Jahm.“ Uks sulgus ja ma raputasin õrnalt pead. Tundsin kuidas mu silmad täitusid pisaratega. „Ah, et sõbranna?“
Chad raputas vaikses eituses pead.
„Sõbranna. Ma olen KÕIGEST sõbranna? Ma arvasin, et nad teavad. Kas su vend ka valetas mulle NAGU SINA? Olin sulle kogu see aeg mingi asendus?“
„Ei, Summer, sa oled kõik mulle. Ma tahan ainult sind, sind, sind.“
„Kui sa vaid mind tahad, kuidas asjad siin toas siin teil kahel nii kaugele läksid? Kas sa poleks pidanud teda KOHE ära saatma, kui ta siia tuli, ah?“
Chad neelatas.
„Aga kui ma oleks kõigest viisteist minutit hiljem tulnud? Mida ma siis veel oleks näinud?“
Chad ei vaadanud mind. Ta vaatas minust mööda ja korraks hakkas mul nii kahju. Endast. Vaatasin seda inimest enda ees ja mõistsin, et ma ei tunne teda. Ma ei tunne teda mitte üldse ja kuidas ma sellist usaldada saan? Algusest saadik on vaid valed olnud.
„Värdjas,“ surusin läbi kokkusurutud hammaste, pilk ainiti temal. Chad, Chase, kes iganes ta ka on. Ma nägin ta haledat pilku, kuid pigem näis nagu tal oleks olnud kahju, et ta Nataliega mulle vahele jäi.
„KÕIK! Mina lähen ka ja võtta teadmiseks, et see on läbi! See oli nagunii läbinisti vale, nii et pole sulle suur kaotus! Kao mu elust!“
Pöörasin talle selja, avasin ukse ja virutasin selle pauguga kinni, tormasin alla, Chadi ees väike edumaa. Jõudsin elutuppa, et Kent kutsuda, et me minema saaks hakata, kuid poole tee peal põrkasin temaga kokku.
"Lähme palun!"
„Mis..,“ jõudis Kent vaid kuuldavale tuua.
„Summer, kallis, palun,“ kuulsin Chadi valu täis häält, enne kui Kent minu ja Chadi vahele seisma jäi.
„Mida sa tegid talle, ah? Mida sa mu õele tegid...“ Kent aimas, mis juhtus.
Chad üritas midagi selgitada, kuid enne kui ta oma suu avas, tabas Kenti rusikas tema nägu nii hirmuäratavalt kõlava laksuga, et isegi mina võpatasin. Aga mul ei olnud kahju. Chad kaotas tasakaalu ja lendas pikali, Kent järgnemas, et veel mõned obadused anda.
„Kallis, Lachlan... Visake nad välja! Jumal hoidku, visake need matsid välja!“ nõudis Chadi ema kiljudes.
Tagurdasin majast välja, jooksin autosse ja taipasin, et jätsin tagi sisse. Aga mul oli ükskõik. Kent järgnes ja lõi autole hääled sisse. Chad oli samuti välja jõudnud, kuid seisis abitult paigal, teades, et tal polnud mõtet joosta. Mitte miski ei suuda seda enam paremaks teha. Kent surus gaasipedaali põhja ja uhke häärber jäi meist õnneks aina kaugemale. Aga selle valu eest ei põgene.
Tagasi üles Go down
Cilen
Magus maius
Cilen


Female Postituste arv : 2007
Age : 26
Asukoht : Tartu

Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)  - Page 41 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)    Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)  - Page 41 Icon_minitime17/3/2017, 16:36

Sa ju tead, et ma alati loen, kui sa ütled, et uus osa on, aga ma pole vist siia saidile nii paarsada aastat sisse loginud, et lausa imelik oli vaadata, kuidas mu 15 aastast siin pildi all 19 järsku saanud on. Very Happy

Igatahes, sa tead, et see on imeline ja sa tead, et ma ootan alati uut. Neetult põnev, lugesin praegu uuesti läbi jälle Very Happy
Tagasi üles Go down
Audrey
Queen B ehk ADMIN
Audrey


Female Postituste arv : 9504
Age : 31
Asukoht : Pärnu

Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)  - Page 41 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)    Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)  - Page 41 Icon_minitime17/3/2017, 21:30

Oo, nii tubli Very Happy Oh oleks mul aega kirjutada kaaaaa Very Happy Aga eks siis on aega rohkem järele mõelda kuidas kõik edasi läheb :)
Tagasi üles Go down
Smile*
Vapper lohetapja
Smile*


Female Postituste arv : 140
Age : 26
Asukoht : Kuskil kõrgustes

Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)  - Page 41 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)    Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)  - Page 41 Icon_minitime30/5/2017, 14:15

Oh issand, kuidas ma seda juttu igatsenud olen. See lugu ja "Habras" on nii südamelähedaseks saanud nende aastate jooksul.
Olid esimene inimene, kes tegelikult aitas mu kirjutamisoskust arendada, taandridadest jutumärkide kasutamiseni. Siiani mõtlen sellele ja olen tänulik!
Võib-olla on seda siia imelik kirjutada, aga tahtsin Sind tänada, Audrey, nõuannete ja loomingu eest. Tõsiselt, aitäh! Tuult tiibadesse kõiges, mida ette võtad!
Tagasi üles Go down
Audrey
Queen B ehk ADMIN
Audrey


Female Postituste arv : 9504
Age : 31
Asukoht : Pärnu

Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)  - Page 41 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)    Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)  - Page 41 Icon_minitime31/5/2017, 19:58

Smileeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeee*
Oi, kui kaua ma pole sind siin kohanud! Nii hea meel, et tee siia üles leidsid, arvasin, et unustasid NP juba.
Mul on vaid hea meel, kui olen saanud eeskujuks olla :)

PS: Ja loodan, et NP siiani meeldis Very Happy
Tagasi üles Go down
Smile*
Vapper lohetapja
Smile*


Female Postituste arv : 140
Age : 26
Asukoht : Kuskil kõrgustes

Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)  - Page 41 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)    Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)  - Page 41 Icon_minitime31/5/2017, 20:36

Muidugi meeldib! Kusjuures just istub see realistlikum lahendus Summeri ja Chadi suhtes. Mõnikord inimesed pole need, kes nad tunduvat olevat, lõpuni välja. Vahel ei tunne neid isegi ära, kui maski eest võtavad. Selline mõte tekkis lugedes. Kuigi igatsen natuke vana ja müstilist Kaitsja-Chadi, siis kohtuskäik ja puänt viskasid hea vindi loole.
Ootan juba, mis edasi saab, ja loodan, et sa ei lõpeta kirjutamist nii pea! Jõudu! 😉
Tagasi üles Go down
Audrey
Queen B ehk ADMIN
Audrey


Female Postituste arv : 9504
Age : 31
Asukoht : Pärnu

Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)  - Page 41 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)    Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)  - Page 41 Icon_minitime31/5/2017, 22:31

Haa, ma loodan, et on veidi realistlikum. Eks Chadis see kaitsev pool pole veel kuhugi kadunud. Ta eks lihtsalt viskas vembu ja jama kui palju Very Happy Ma ei tea veel päris täpselt kuidas kutt end puhtaks Summeri silmis peseb aga ehk tal õnnestub ikka... Ma tahaks loota, et Chadi tegelik backround oli piisav, et kõik mõistaks, miks ta oma hea elu jättis ja sattus kunagi Summeriga kokku jne.
Mul varsti hakkab puhkus, ehk siis aega Summeri ja Chadiga veidi rohkem tegeleda, nii et hoia silma peal :)
Tagasi üles Go down
Smile*
Vapper lohetapja
Smile*


Female Postituste arv : 140
Age : 26
Asukoht : Kuskil kõrgustes

Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)  - Page 41 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)    Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)  - Page 41 Icon_minitime1/6/2017, 09:25

Tore, et Chadi Chadiks jääb. Hakkasin peaaegu muutusega leppima. Tema taust on kindlasti piisavalt selge. Mul on vähemalt see ettekujutus, et ta lämbus oma perekonnas. Liiga palju ootusi, liiga võlts keskkond, võib-olla sellepärast oli ta rahul hulkumise ja valenimega. Tahtis elu enda järgi elada. Igal juhul ma veel mõtlen selle üle.
Huvitav, kuidas Chadil on nüüd plaanis käituda. Hoian igal juhul silma peal! :)
Tagasi üles Go down
Audrey
Queen B ehk ADMIN
Audrey


Female Postituste arv : 9504
Age : 31
Asukoht : Pärnu

Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)  - Page 41 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)    Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)  - Page 41 Icon_minitime2/6/2017, 22:32

Nojah, et talle ei meeldinud oma peres see võltslikkus jne. Tahtis eemale... Elada normaalsemat elu. Eks ma selle osaga kaevasin endale pisikese augu ka aga mõtted juba liiguvad :) Küll Chad Summeri tagasi endale saab.
Tagasi üles Go down
Audrey
Queen B ehk ADMIN
Audrey


Female Postituste arv : 9504
Age : 31
Asukoht : Pärnu

Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)  - Page 41 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)    Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)  - Page 41 Icon_minitime19/6/2017, 04:16

Magamine on nõrkadele Very Happy Mul oli tükk aega juba selles suhtes selgus majas, et ma lahendad selle asja nii, nagu siin osas on. Loodan, et väga vigu sisse ei tulnud. Värskelt kirjutatud osa ja silmad nüüd juba vajuvad küll kinni. Leian, et olen nüüd hea une välja teeninud. Loodan, et meeldib! :)

Ja Autsil on puhkus, jee.


31. Natalie

"Chad oli poole ööni siin jälle..," lausus Kent vaikselt. Ta seisis tardunult mu toalävel ega osanud ära otsustada, kas astuda sisse või ei. Või kas öelda midagi veel või mitte. Ta lause lõpp jäi vaikusesse kajama, see mõjus justkui küsimusena, kas ta võib veel midagi öelda. Aga ta luges mind hästi ning vaikis ja peagi kuulsin, kuidas uks plõksatusega sulgus.
Ohkasin sügavalt. Mul oli neist nii kahju. Sellepärast milline mina kõik see aeg olnud olin. Kuidas ma neid ei kuulanud, kuidas ma ei uskunud neid, kui nad ütlesid, et ma kannatan selle kõige pärast. Raputasin õrnalt pead. Süda ütles mulle midagi muud...
Need päevad, mis vahepeal mööda veninud olid, veetsin peamiselt oma toas. Ma istusin, magasin, pikutasin voodil ja vaatasin aknast välja kaugusesse. Söögiisu oli kadunud ja energia midagi teha niisamuti.
Chad üritas lolli järjekindlusega minuga rääkima tulla. Esimesel päeval ta ei tulnud, lootes vist et mu viha laabub ülejärgmiseks päevaks. Kui ta lõpuks tuli oli isa ja Kenti vastasseis piisavalt karm, et ta sellest end läbi suruda ei tihanud. Kenti sõnul istus ta mitu tundi meie verandal ja ootas. Ja isa ja Kent hoidsid tal kiivalt silma peal, juhul kui ta midagi üritama peaks, sest see tüüp oskab ka akendest sisse ronida. Kolmandal päeval tuli ta juba hommikul, varitses natuke aega verandal ja hüüdis mind, justkui sellest piisaks, et ma tema toas nähtu unustan ja talle kaela viskun. Ei. Mõneks ajaks ta kadus, kuid vaid selleks, et õhtul jälle mind varitseda. Ja nii peaaegu iga päev ja päevas vahel suisa mitu korda. Mõnikord ma kuulsin, kuidas nad vaidlesid. Isa käskis tal see varitsemine lõpetada, Chadi vastuseid ma ei kuulnud, sest ta ei tõstnud oma häält, väljaarvatud siis, kui ta maja ümber liikudes mu nime röökis. Ka Kent oli Chadiga väga keevaline aga mul polnud üldse kahju, vastupidi- ma tundsin sellest rõõmu...
Ja jälle..? Kas ta tõesti ei saa aru, et ma ei taha temaga rääkida ja teda näha? Kas ta juba tõesti ei väsi sellest? Võtsin sõõmu apelsinimahla, mis juba eelmisest päevast saadik mu öökapil klaasis seisnud oli ja plaanisin riided vahetada, kui kuulsin taas koputust uksele.
Jäin voodiservale istuma, kui Kent taas oma pea ukse vahelt mu tuppa pistis.
"Ee, Summer? Keegi tahab sinuga rääkida..."
"Teda ma ei taha näha," surusin läbi hammaste ja tõusin, et midagi meelepärast selga leida.
"No see polegi tema, keegi teine, kes kategooriliselt nõuab sinuga kokkusaamist..."
"Mm, okei..," noogutasin nõustuvalt. Saan ehk mõtteid mujale kellegi teisega. Tore oleks näiteks Lexiga suhteid soojendada...
Lappasin riiete vahel ja mu pilk peatus mu tagil. Võtsin selle käisest kinni, justkui et veenduda, et ma ei kujuta seda ette.
"Kuskohast see siia sai?"
Kent oli mu tuppa astunud ja surus käed oma kulunud teksaste taskutesse. "Tema tõi," lausus ta, hääles kimbatus. Mõtlesin riietumise suhtes ümber ja virutasin kapiuksed vihaselt kinni. Sammusin vennast mööda ja võtsin suuna välisukse poole, mis täna veel pärani lahti oli.
Astusin verandale ja kui nägin oma külalist, ei suutnud isegi vihastuda. Ma isegi ei uskunud, et see inimene reaalselt minust paari meetri kaugusel seisab ja nii süütuke välja näeb.
"Mida kuradit sina siit veel otsid? Kas sa pole veel piisavalt jama kokku keeranud, et tuled nüüd juba lausa minu koju?"
Natalie vaatas mind ebavlevalt ja ta pilk rändas hetkeks minust tahapoole. Vaatasin üle õla ja nägin Kenti meid jälgimas. Mühatasin. Võib-olla isegi hea, et vend lähedal on, juhuks kui ma peaksin Natalie'le kallale tormama ja ta nägu küüntega peast kratsima hakkama.
"Tahan sinuga rääkida. Vabandada... Palun, räägime?"
"Aga palun, ootan huviga," pistsin ükskõikselt ja ristasin käed rinnal. Vaatasin teda- ta nägi nii tavaline välja. Üldse mitte selline enesekindel seksikiisu nagu ta Chadi süles olles oli.
"Ma... See kõik on minu süü, et te... Niimoodi. Ja mul on nii kahju, ma tunnen end selle pärast väga halvasti. Ma ei tea, mida ma siis mõtlesin, et ma tema tuppa läksin ja üritasin teda võrgutada, sest minu ja Chase'i vahel on ammu juba kõik läbi. Ma vist lootsin, et äkki on mingi võimalus, et..."
"Kas tema saatis su?" lõikasin kannatamatult Natalie monoloogile vahele.
"Ei, ma tulin ise. Sa ilmselt ei usu mind nagunii aga mina ja Chase, me jäime sõpradeks. Ma hoolin temast nagu sõbrast, ei midagi rohkemat... See, mida sa seal toas nägid, ma ei tea, mis see oli. Miks ma nii tegin, mida ma üldse lootsin. Ma lihtsalt hetkeks tahtsin teda nii väga aga ta tõukas mind kogu aeg eemale. Ta ei tahtnud mind. Ta oli nii külm minuga aga ma käisin talle peale ja üritasin igatmoodi kasvõi ühtainsat viimast suudlust talt veel saada ja ma palusin tal hetkeks mind mitte eemale lükata ja siis tulidki sina..."
"Ma küll oma sõpradega nii soojalt asju ei lõpeta..."
"Kas sa pole kunagi vigu teinud?"
Noh... Jah. Neeletasin. Vigade maailmameister. Natalie küsimus tuletas kohe mitu viga meelde. Üks neist lebab hauas. Chad tundis ilmselt sama valu, kui mina Joshuaga...
"See oli minu viga..," katkestas Natalie mu mõtte. "Trügida teie vahele... Ja ma üritan siin asja lappida. Mul pole ühtegi muud tagamõtet..."
"Sa tead ise ka, et mul on hetkel seda väga raske uskuda."
Natalie naeratas viivuks: "Jah, ma mõistan. Täielikult. Aga ma tahan endast ikkagi parima anda. Summer, ma tean, et ta on iga päev nende kahe nädala jooksul siin käinud aga ta pole sind näinud ega saanud sinuga sõnakestki vahetada. Sul on head turvamehed." Natalie silmad liikusid taas Kent'ile, seejärel taas minule.
Kehitasin õlgu.
"Aga sa ei kujuta ettegi, kui meeleheitel ta on..."
"Kuidas sina seda kõike tead?" küsisin, eirates seda külma jutti mis mu südame kohalt läbi käis. See mõjus mulle.
"Ta on mulle helistanud, ma ei hakka seda varjamagi. Alguses süüdistas mind kõiges ja needis mind maapõhja, hiljem valas mind emotsioonidega üle. Ta on nii õnnetu..."
"Sa tead miks."
Natalie kergitas kulme. "Samad sõnad."
Okei, viik. Vaatasime teineteist ja vaikus muutus ebamugavalt pikaks.
"Summer, ta armastab sind nii väga. Rohkem kui kedagi teist. Ma tulin siia, sest ma ei suuda kannatada seda kõike, mis toimub ja ma tahan teha omalt poolt kõik, mis mu võimuses. Mul on samuti raske olla, et ma põhjustasin kogu selle jama... Mul on samuti raske kuulata tema nutmist ja igatsust su järele ja teada, et ma oma lollusega põhjustasin selle... Summer, ta on täiesti arust ära... Palun, kui sa teda armastad sama palju, kui tema sind, siis palun anna talle andeks. Ta on selles samamoodi kannataja nagu sina. Ja ma loodan, et sa mõistad, et ma saan oma süüst aru. Muidu ma poleks siin. Ma tunnen teda palju aastaid ja näen, et see, mis teil on, on midagi palju erilisemat sellest, kui minul temaga oli. Ja nii isekas ma ka pole, et oma viga ei tunnistaks. Palun anna mulle andeks ja temale samuti. Te saaks ju viimaks ometi koos olla ja õnne nautida, kõik muu halb on ju selja taha jäänud..."
Tahtsin talle vastata, kuid ei osanud. Mõtlesin oma vigade peale, Natalie sõnadele, et Chad on samuti kannataja selles kõiges ja tundsin, kuidas põhjus vastu turtsuda oli kuhugi kadumas. See, mida ma tol päeval nägin, mõjus valusalt ja jäi silme ette aga Natalie jutt muutis paljutki.
Vaatasin Natalie't ja tema vaatas mind sellise pilguga, nagu tahaks veenduda, kas ma ikka sain kõigest aru. Lõpuks oli ainuke, mis ma kuuldavale tuua suutsin vaid vaikne ''Aitäh'', milllele Natalie naeratusega vastas.
"Noh, ma siis lähen," viipas ta mulle kiirelt ja pöördus minekule, tuul tema heledaid juukseid sasimas.  
"Kas see muudab midagi?" küsis hääl mu selja tagant. Võpatasin, kuna see kostus palju lähedamalt kui pidanuks.
"Ma ei tea," vastasin täpselt nii nagu mõtlesin ja sammusin Kentist mööda, otsejoones majja ja oma tuppa. Mul oli palju, mille üle järele mõelda.
Tagasi üles Go down
Smile*
Vapper lohetapja
Smile*


Female Postituste arv : 140
Age : 26
Asukoht : Kuskil kõrgustes

Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)  - Page 41 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)    Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)  - Page 41 Icon_minitime19/6/2017, 11:34

Natalie on mõistlik. Liiga palju on neid teoseid, kus tutvustatakse tegelasi "pahelistena", näitamata inimeste mitmekülgsust. Hea, et sa nii ei teinud.
Chad on nagu eksinud kutsikas. Meenutab seda lugu Hachikò'st, kes ootas aastaid pärast peremehe surma rongijaamas. Very Happy
Mulle nii meeldivad su dialoogid ja tekstivool. Täitsa lõpp. Väljamõeldud otsekõne loomulikuks tegemine ja sellesse info sisestamine on keeruline. Lisaks veel, et see sobituks tegelaskujuga...
Elan Chadile ja Summerile nüüd jälle kaasa!

Mõnusat puhkust!
Tagasi üles Go down
Cilen
Magus maius
Cilen


Female Postituste arv : 2007
Age : 26
Asukoht : Tartu

Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)  - Page 41 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)    Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)  - Page 41 Icon_minitime19/6/2017, 20:03

Võib-olla ma ütlen seda alati, võib-olla mitte, aga palun anna lõpuks ometi raamat välja.

Armastan su stiili ja nagu eelnevalt mainiti, ka sinu oskust dialooge nii tõepäraseks muuta. See on tõesti tõeline anne.

See osa oli muidu lühike küll, aga parem kui mitte midagi, eks. Ja ma loodan, et see oli nüüd väike lüke selle poole, et järgmises osas saame Chadi näha, sest ma igatseeeeen teda. Very Happy

Ja mõnusat puhkust ka minu poolt! Mina see aasta andsin suvel töötamisega üldse alla ja naudin veel viimast vaba aega enne ülikooli Very Happy
Tagasi üles Go down
Audrey
Queen B ehk ADMIN
Audrey


Female Postituste arv : 9504
Age : 31
Asukoht : Pärnu

Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)  - Page 41 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)    Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)  - Page 41 Icon_minitime19/6/2017, 22:41

Smile: Kui ma eelmist osa kirjutasin, tekkis mul ikka paras ''auk'' selles mõttes, et kuidas ma Summeri ja Chadi tagasi kokku saaksin. Ja siis mõtlesin, et Summerile mõjuks ehk väga hästi see, kui Natalie temaga räägib. Ja nagu te lugesite, vist mõjus. Ma loodan, et teil on Chadist ikka kahju ka Very Happy
Ja mind paneb imestama, et mu dialooge ja teksti voolavust kiidetakse, sest mulle endale tunduvad tegelaste dialoogid kohati nii kohmakad. Ja siis veel tegelasega sobivus? Kõlab keeruliselt aga mul on hea meel, kui ma olen selle saavutanud ja teile meeldib.
Head suve(puhkust?) sullegi ja aitäh, et lugesid!

Cilen: Oi, ma ei tea, millal see raamat veel tuleks Very Happy Vahel mõtlen, et kui ma ei avalda midagi, on oma lastele või vennalastele midagi lugeda anda Very Happy Kui kõik plaanide järgi läheb, siis järgmises osas on Chad Summeri juures ja musidkallidpaid ja ehk see järgmine osa valmib ka sel nädalal... :)
Oo, palju õnne kooli lõpu puhul. Muidugi puhka see suvi, sa oled selle ära teeninud, sest ülikooli ajal pole suved enam need, mis nad olid keska ajal jne... Minul olid vahel praktikad näiteks suvel. Kuhu sa siis edasi lähed õppima? Mis eriala?
Tagasi üles Go down
Audrey
Queen B ehk ADMIN
Audrey


Female Postituste arv : 9504
Age : 31
Asukoht : Pärnu

Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)  - Page 41 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)    Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)  - Page 41 Icon_minitime28/8/2017, 00:03

Niimoodi siis :) Kirjutasin laupäeva öö vastu pühapäeva osa tegelikult valmis aga siis seda igaks juhuks lugedes vaatasin, et pean ikka natuke täiustama. Veidi siis jaurasin. Loodan, et meeldib. Ma ise päris 100% rahul pole Very Happy

Chad saadab kõigile õhumusi. Summer rohkemat endast anda ei luba Very Happy


32. Üks

Ma magasin sel ööl üle pika aja nii rahulikult. Nägin isegi midagi unes, kuid unustasin nähtu peaaegu, et kohe kui korra vilksamisi varahommikul silmad avasin ja nihelesin, jäädes lõpuks kõhuli lamama, vajudes taas magusasse unne.
Kuid peale seda, ei suutnud ma enam kauemaks uinuda. Veeretasin end teki all selili ja jäin lage vahtima. Pöörasin pisut pead ja vaatasin akna poole, et aimu saada, mis kell umbes olla võib. Valguse poolest tundus olevat küllaltki varajane hommikutund.
Nautisin oma voodi pehmust, kuid ei suutnud eirata aina tugevamaks muutuvat veidrat tunnet. Ilmselt oli asi tühjas kõhus, ma polnud eelmisel õhtul midagi söönud ja nüüd andis see vist tugevalt tunda. Olin maganud kauem kui viimastel öödel õnnestunud oli, kuid keha oli ikka kuidagi väsinud. Mõte kuumast ja parasjagu kangest kohvist mu kurku paitamas oli liiga ahvatlev, et kauemaks pikutama jääda. Olgu kellaaeg kui varajane tahes, ma soovisin alustuseks vähemalt kohvigi. Ajasin end istukile ja märgates, et ma pole toas üksi, tõin kuuldavale kileda karjatuse.
„Tere hommikut, Summer,“ lausus ta võluvalt kerge naeratusega, eirates täielikult mu karjumist, mis ilmselt oli siiski liiga järsk, et teised üles ärataks. Chad istus mu toanurgas seisvas tugitoolis nii mugavalt koduselt, et see mõjus mulle sama ärritavalt kui härjale punane värv.
„Midasinasiinveelteed!?“ puristasin kiirelt, kui hetke end koguda olin suutnud.
„Istun sinu tugitoolis ja tulin sinuga rääkima.“ Jah ilmselgelt. Tal olid jalas sinised, pisut kulunud teksad ja seljas must pusa, mille alt paistis valge särk. Ta juuksed olid sassis ja ta nägi hooletu aga nii kena välja. Nagu alati.
„Ja kui kaua sa juba siin oled olnud?“
„Peaaegu terve öö,“ vastas ta lihtsalt.
Tõmbasin põlved enese vastu ja teki rohkem õlgadele nagu see oleks mu kaitsekilp. Ma ei tahtnud liiga kauaks jääda mõtlema sellele, kuidas Chad terve öö mu toas oli istunud ning kui ta vahepeal just tugitoolis ei maganud, hoopis mind vaatas ja mu und valvas. See oli midagi, mis mulle väga meeldis. See oli nii ilus ja pani mu südame veidralt puperdama nagu see igakord tegi, kui ta öösel minu juures oli. Kas ma selle pärast magasingi nii hästi, et tajusin tema kohalolekut..?
Ei, ei, ei. Ära mõtle sellele praegu.
„Kuidas sa sisse said?“
„Teoreetiliselt sa ise lasid.“
„Ah?“
Ta huuled kaardusid muigeks: „Aken oli lahti. Sa unustasid vist.“ Viimased sõnad kõlasid eriti sarkastiliselt. Okei, mingil määral ma äkki natukene isegi lootsin seda, et ta tuleb minu juurde, kui mu aken lukustamata jääb.
„Vabandust väga, lootsin, et sinu vanad kombed on nüüdseks minevik.“ Oli üsnagi ilmselge, et ta sai aru, et aken oli sihilikult nii jäetud.
Chad noogutas lõbustatud ilmel mu märkuse peale, kuid tõsines seejärel. Hoidsin temaga silmsidet, kuigi tundsin, et hakkasin aina rohkem närvi minema. Mu hingamine oli muutunud ebaühtlaseks. Toas valitses vaikus. Kuulsin, kuidas vihmapiisad vastu akent maandusid, kuid see kestis vaid viivu. Chad vaikis samuti. Ta vist polnud selle aja jooksul, mis ma ärkvel olin, kordagi pilku minult kõrvale viinud. Minu oma rändas seevastu üsnagi palju toas ringi. Enamus ajast vaatasin lihtsalt oma tekki või õhku enda ees, Chad samal ajal mind.
Mul oli kummaline olla. Mitte sellepärast, et ta lõpuks tõesti siin oli vaid viimaste sündmuste tõttu. Ma teadsin, et ma ei suudaks kauem Chadi vältida, kuid mingi trots oli mul tema vastu siiski. Ma ei tahtnud kogu asja lihtsalt unustada. Ma tahtsin, et ta end veel natuke aega süüdi tunneks ja piinleks aga see, kuidas ta nüüd mu tugitoolis mõnules, andis juba ette aimu, et asjad ei lähe päris nii nagu mina ette olen kujutanud.
Kas sa pole kunagi vigu teinud? kõlas järsku mu peas hääl, mis ei kuulunud minule. See kuulus sellele teisele...
Surusin silmad kinni.
„Sa polegi mulle veel kallale tulnud,“ nentis Chad.
„Sa jõuad kindlasti vahepeal veel midagi kokku keerata, et mul selleks veelgi rohkem põhjust oleks.“
„Aii,“ venitas Chad. Ta naeris mu üle!
Saatsin ta poole tigeda pilgu, tema vaatas mind paipoisilikult vastu. Mida ta ometi minuga teeb...
Tundsin seda vahepeal kadunud solvumistunnet naasmas ning tahtsin voodist välja. Arvestades, mis mul seljas oli, või pigem mida mul seljas ei olnud, olin ma väga ebamugavas olukorras. Viimastel öödel magama jäädes tundsin, kuidas peaaegu iga asi liiga ahistavalt mu keha ümber mõjus. Seetõttu magasin vaid püksikute väel. Sel ööl proovisin küll väikese topiga õnne, kuid selle õlapaelad jäid liialt mu nahka soonima, mistõttu lennutasin selle peagi pesukorvi suunas.
Kobasin kätega oma seljatagust, lootes, et olen mõne rinnahoidja või topi padja alla peitnud, kuid ei midagi. Vähemalt olid mul jalas normaalsed püksikud. Kuigi see valge pits ei jätnud kujutlusvõimele kuigi palju ruumi. Aga veelgi halvem variant oleks olnud stringid.
„Summer,“ lausus Chad kuidagi kurvalt, lõpetades toas valitseva vaikuse. Lausa nii kurvalt, et kui ta oleks sel samal hetkel veel midagi ilusat lisanud, oleks ma lihtsalt nutma hakanud. Ma olin omadega nii segaduses. Mulle meeldis, et ta oli siin aga mulle ei meeldinud, et ta päriselt ka oli. Ma olin solvunud aga samal ajal oli mul temast nii kahju. Ei, ma tahan vihane ta peale olla. Aga nii ei saa ju.
„Ma pean sinuga rääkima... Ma soovin, et sulle kõik selge oleks...“ Ta ajas end püsti ja sammus mu voodi juurde ning istus mu lähedale.
„Tulid oma armuseikluste pikantseid detaile jagama?“
Chad ohkas ja pööritas mu jonnakuse peale oma ilusaid kurbi silmi..
„Ära ole selline,“ palus Chad vaikselt. Ta asetas oma käe mu tekile, mis mu põlvi kattis ja ma tundsin, kuidas mul järsku kohutavalt palav hakkas, kuid mitte sellepärast, et toas või teki all liiga soe oleks olnud.
„Sa oled mind nende päevade jooksul endast välja viinud ja mind lihtsalt...“ lausus ta samal ajal kui mu pilku kinni hoidis. Tundsin, et Chadi lähedus ja puudutus ajavad mind ennast kohe rivist välja ning ma pidin eemale saama. Lükkasin teki talle sülle ning kalpsasin voodist kiirelt välja, et ükskõik mida selga tõmmata. Chad vakatas, kui mu peaaegu et alastioleku registreerinud oli. „Hulluks ajanud,“ lõpetas ta oma lause. „Ja praegu ka..,“ lisas ta toonil, mis mõjus natuke liiga... tumedalt. Ihkavalt.
Tõmbasin kiirelt sahtli lahti. Ah kurat, pesusahtel. Sokid. Vale sahtel, jälle vale sahtel. Kurat, kurat, kurat! Unustasin, et olin sahtlite sisusid suurest igavusest paar päeva tagasi ümber tõstnud.  
Seni kuni ma õige sahtli lahti sain, nautis Chad ilmselt vägagi rahulolevalt vaadet, mis talle avanes. Kuulsin teki sahinat ja voodi vetrumist, kui oma kergelt värisevad käed lõpuks särgisahtlisse pistsin ja sealt esimese ettejuhtuva maika üle pea selga tõmbasin. Rullisin seda mööda oma kõhtu alla täpselt sel hetkel kui Chad mu selja taha jõudnud oli. Ma tardusin, tundes teda oma keha vastas. Ta käsi libises ümber mu piha ning pea puhkas mu õlal, kui ta jalaga sahtli minu eest kinni lükkas. Mulle meeldisid tema tugevad käed, eriti kui need olid minu ümber. Ma ei suutnud nendele kuidagi vastu olla, kui ta mind hoidis. Tema käte vahel olin ma kaitstud. Minu kindlus...
Ei. Ei. Ei.
Chadi teine käsi leidis samuti oma koha mu puusal. Ta riivas kergelt mu pitspüksikute äärt. Ma värisesin. Ma ei teadnud, kas see oli suvehommikune jahedus, tema ohtlik lähedus, viha või hirm.
Chad pööras mind ümber. Tõstsin oma silmnähtavalt värisevad käed, et teda endast kaugemale lükata, kuid Chad võttis mu randmete ümbert kinni ja pigistas neid natuke liiga tugevalt, mille peale ma kiunatasin.
„Ära sahmi nüüd,“ lausus ta vaikselt.
Ta naeratas viivuks, kui püüdis mu pilgu taas kinni. Üritasin temast mööda vaadata kuid see oli võimatu, ta nägu oli minu omast mõnede sentimeetrite kaugusel. Ma olin täiesti abitu ja palju halvemas seisus, kui oleksin soovinud olla. Kõik oli minemas hoopis teistmoodi.
Mu süda peksles ja tundus,  justkui tahaks see puruneda. Kuidas saab puruneda miski, mis on juba purunenud...?
Tundsin, kuidas mu silmad täitusid pisaratega ning need veeresid mu põskedele. Chad muutus mu ees häguseks. Tahtsin pisaraid ära pühkida, kuid mu käed olid endiselt vangis. Proovisin neid ära tõmmata, kui Chadi tugevus olukordades, kus tal seda minuga rakendada vaja oli, oli midagi, mille vastu mina ei saanud. Ta ei teinud mulle liiga, kuid kasutas oma jõudu täpselt piisavas koguses, et tal minu üle kontroll oleks.
Need vähesed sentimeetrid meie vahel hakkasid samuti vähenema. Sulgesin automaatselt silmad, kuid tundsin Chadi huuli seal, kus nende puudutust kõige vähem ootasin. Ta suudles mu pisaraid ning siis tundsin tema laupa enda oma vastas.
Seisime veidi aega nii. Tundsin, kuidas mu hingamine oli kindlamaks muutunud ning sekund hiljem, kui mulle asi kohale jõudis, tõukasin Chadi endast eemale, imestades seejärel, et ma ei tundnud isegi, millal ta mu randmed vabastanud oli.
Tahtsin toast ära, näiteks vannituppa end koguma põgeneda, kuid mu toauks oli lukus. Ja võtit polnud ees. Lõgistasin linki, loomulikult kasutult.
„Ära piina seda ust, võti on siin,“ patsutas Chad rahulolevalt oma rinnale. „Kindlalt mu rinnataskus.“
Saatsin Chadile kurja pilgu, mis teda jälle lõbustas ning marssisin teisele poole oma voodit, Chad mind pilguga saates.
„Proovid akent? Ära mitte mõtlegi.“
Vaatasin teda küsivalt. Mul tõesti ei tulnud pähe, et võiksin tema moodi aknast välja ronida ja põgeneda aga... Tegelikult ma ei tahtnudki ju tema eest põgeneda. Ma tahtsin teda ka.
„Kas see on mingi rikaste ja ilusate komme asjadele hüvastijätuseksiga joon alla tõmmata?“ alustasin teise ringiga. Jonnakas oli palju parem olla, kui tema vastas väriseda, lubades alistunult ta kätel mind hoida.
Chadi suunurk kaardus ning ta turtsatas naerma.
„Ha-ha?“ tõstsin häält ja laiutasin Chadi poole küsivalt käsi. See polnud ju naljakas.
„Ma ei teagi, kuidas sellele küsimusele vastata, Summer.“ Chad surus oma käed teksade taskutesse ja kiigutas end kandadel.
Neeletasin. Mis... mõttes?
„Sa ju jooksid sisse ja segasid meid ning nüüd ma ei teagi,“ ütles ta surmtõsise näoga mulle vaikselt lähemale liikudes.
Mu suu vajus pisut paokile ja hingamine kiirenes taas. Astusin sammukese tagasi, segaduses pilk Chadi takseerimas. Mida see nüüd tähendama pidi..?
Ta jõudis nüüd samuti teisele poole voodit.
Ta raputas õrnalt pead ja liikus mulle ikka lähemale. Natuke veel ja ta on mind nurka surumas... Nägin tema näol võidukat naeratust.
„Chad!“ hüüatasin kui sain aru, et ta vaid lollitas mind. Ta naeris. „Nii ei tohi!“
„Kui sul vaid oleks aimu, kui ilus sa isegi sellisena oled,“ lausus Chad tunnustavalt ja niisama lihtsalt oligi ta mind uuesti kinni püüdnud. Üks käsi minu ümber, mind enda vastas hoidmas, teine õrnalt mu nägu ja juukseid silitamas. „Sa tead, et ma armastan sind.“
„Aga sa tegid mulle haiget,“ surusin läbi hammaste.
„Ma tean, kallis. Ma ei taha sind enam iial nii murtuna näha, kui sel päeval... See oli lihtsalt lollus... Ja praegu sellisena... Mõningate mööndustega, tead küll..,“ sosistas Chad ning ta käed liikusid allapoole, silitades pitsi, mis mu keha kattis.
Ta hoidis ja lohutas mind. Nii oligi kõige parem, kõige õigem.
„Edaspidi vaid õnnepisarad. Ma armastan sind meeletult ja tahan sind vaid õnnelikuna näha.“
Tõstsin oma käe, et neid esimesi õnnepisaraid pühkida aga Chad jõudis minust ette. „Anna mulle andeks, Summer,“ sosistas ta.
Noogutasin õrnalt.
„Sa ei saa minust enam iial lahti.“
Mu süda tegi mu sees spirueti. Ja siis veel ühe.
„Kõlab nagu plaan,“ naeratasin ta huulte vastas, kui Chad meid tammudes nurka juhtis.
„See oli ähvardus. Hirmutav, eks?“
„Vägagi,“ libistasin käed Chadi kaela ümber. „Mulle sobib.“
„Kokku lepitud siis,“ naeratas ta mulle säravalt vastu. Ta käed liikusid mu piha ümber, leidsid oma tee mu maika alla ning jäid lühikese, kuid erinevaid emotsioone täis suudluse ajaks mu selga silitama. Selles oli ärevust, andestust ja andeks palumist, uut lootust, igatsust ja palju-palju armastust.
Chad katkestas sekundiks suudluse ja osutas peaga ukse suunas: „Uks on lukus ja kell on vähe...“
Mu naer kõlas meile toaseintelt vastu, kui ta huuled taas minu omadega kohtusid.
Tagasi üles Go down
Cilen
Magus maius
Cilen


Female Postituste arv : 2007
Age : 26
Asukoht : Tartu

Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)  - Page 41 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)    Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)  - Page 41 Icon_minitime28/8/2017, 19:53

Väga lühike osa, Audrey!!!! Ma ei jõudnud õieti nautimagi hakata, kui juba läbi sai. Aga selle väikese puuduse täitis tõsiasi, et lõpuks ometi oli Chad tagasi.

Väga imeline osa seekord, head kirjeldused jne, aga ma oleks tahtnud veel rohkem Chadi ja Summeri kohta lugeda. Detailsemalt. U know Very Happy


Tagasi üles Go down
Smile*
Vapper lohetapja
Smile*


Female Postituste arv : 140
Age : 26
Asukoht : Kuskil kõrgustes

Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)  - Page 41 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)    Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)  - Page 41 Icon_minitime29/8/2017, 21:29

Ohoo! Sulle meeldib ikka narrida nende kahega. 😊 Summeri ja Chadi intiimsuse kirjeldamine tundub sul nii loomulikult tulevat. Või on need kaks üksteisega nii loomulikud.
Huvitav, mis edasi saab, kui kõik nüüd justkui laabuma hakkab ...
Eks me näe. Nobedaid näppe! 😉
Tagasi üles Go down
Audrey
Queen B ehk ADMIN
Audrey


Female Postituste arv : 9504
Age : 31
Asukoht : Pärnu

Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)  - Page 41 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)    Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)  - Page 41 Icon_minitime1/9/2017, 23:46

Cilen: Minu meelest pikkuse poolest oli isegi tiba rohkem, kui keskmiselt olnud on Very Happy Ma oleks tahtnud veel ägedamalt kirjutada seda osa ja ma ise ikkagi päris rahul pole. Aga viimasel ajal on kõikide juttudega sama asi, et kirjutan, kuid miski pole päris nii nagu võiks olla. Liiga kriitiline vist enda suhtes Very Happy

Smile*: Eks ju onju Very Happy Sexy bastard Chad teab, et Summer on relvitu tema vastupandamatu sarmi suhtes, siis hea narritada Very Happy Ma ise tunnen ka parematel hetkedel, et mul on Summeri ja Chadiga hoopis teine side aga no eks mind on ka siin jutus päris palju... Võib-olla siis seetõttu on ka nende kahe suhe loomulikum.
By the way, korra pidasin plaani seda ka viimaseks osaks jätta, millele järgnenuks pikk epiloog aga nüüd ei teagi, vist kirjutan paar osa veel... Vaatab :)
Tagasi üles Go down
Audrey
Queen B ehk ADMIN
Audrey


Female Postituste arv : 9504
Age : 31
Asukoht : Pärnu

Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)  - Page 41 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)    Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)  - Page 41 Icon_minitime1/10/2017, 01:45

See osa on mul arvutis seisnud nii umbes kaks nädalat (ärge lööge mind Very Happy ), kuid ma ei tahtnud seda üles esialgu üldse panna, sest tundus, et seda võiks kuidagi... laiendada. Laiendus piirdus siis sõnade lisamisega/asendamisega. Ülioluline Very Happy Ja ausalt öeldes ma olen veits jännis selle osa pealkirjaga. Ma teen seda alati siis, kui osa on kirjas ja sisu järgi tuleb alati mingi omadusõna/nimisõna, mis kuidagi haakub või annab vihje. Ja seekord on lihtsalt tühjus. Mu variandid olid näiteks: Kahekesi, Koos, Rahu, Vaikus, Ideaalne ja kummalisel põhjusel ka Veatu. Aga ükski ei sobi noh Very Happy Esiteks nad pole KAHEKESI koos siin osas, ja Kent murrab Chadi maha, nii et mis kuradima rahust ja vaikusest ka juttu olla saab, seetõttu pole ka see hommik ideaalne või veatu. Nii et here it goes- esimene pealkirjatu osa NP ajaloos vist Very Happy

Loodan, et meeldib.

Parental warning/heat warning: Chad teeb palja torsoga hommikusööki looking sexy as F I love you (Lucky Summer, poor us...) Ja seda pole mõtet liiga detailselt kirjeldada, I know Laughing Razz


33.

Ohkasin sügavalt ja tõmbasin patja rohkem kaissu. Surusin oma põse selle vastu ja siis natuke aega nii lamanud, sirutasin käe endast eemale... ja silitasin vaid lina. Lükkasin teki hetkeks oma näolt ja avastasin oma suureks pettumuseks, et olengi oma valgete linade vahel täiesti üksinda. Ometigi tundus see ju nii reaalne...
Tõmbasin koheva teki uuesti üle pea ja kuigi ma aimasin, et kell on juba palju, oli voodi palju mugavam koht, kus olla. Hõljusin une ja ärkveloleku piiril, teades, et ega ma nagunii enam ei uinu. Ja ega ma ei tohigi. Kui ma liiga kaua magan, hakkab mu pea valutama ja ajan oma rütmi ka paigast ära. Pöörasin end selili ja kui asetasin käe kõhule, ei üllatanud mind, et tundsin naha vastas nahka. Hakkasin juba reaalse eluga leppima, kui käe allapoole libistasin ja tundsin, et... ma olen täiesti alasti. Üritasin meenutada, millal ma alumisest poolest loobunud olin, kui andsin alla. Ju ma olin siis nii unine lihtsalt, et nüüd ärgates ei mäletanudki. Täpselt nagu parimad unenäod, mis pea kohe kui ärkad, unustad.
"SA KURADI RAISK!" kuulsin järsku kellegi karmi röögatust ja ma olin hetkega voodist püsti, süda hirmust pekslemas. Tõmbasin voodijalutsis oleva pisikese hommikumantli endale ümber ja sööstsin oma toast välja, peatudes sealsamas, kui nägin, mis toimub.
Kent oli näost punane, ta istus kaksiratsi Chadi peal, kes lamas põrandal, poolenisti vannitoas, poolenisti koridoris. Ta käsi oli ümber Chadi kaela, nagu tahaks teda kägistada, teine oli peatunud õhus, rusikas löögivalmis. Chadil olid jalas vaid teksad, Kentil dressipüksid ja hall särk, mis vihjas, et ta oli jooksmas ilmselt käinud.
"Mida SEE siit tahab?" karjus Kent, kui mind märkas. Astusin mõned sammud neile lähemale ja hakkasin naerma, kui taipasin, et ma ei näinudki und. Chad oligi päriselt minu juures.
"SUMMER!" ahastas Kent ja viibutas ähvardavalt rusikaga, kui Chad üritas vastupanu talle osutada.
"Tulin su õele külla..."
"Ta ei taha sind näha!"
"Tahtis küll."
Kent vaatas küsivalt mind, mina teda vastu totakalt lai naeratus suul. Noogutasin. Kent pööritas silmi: "Palun säästke mind räpastest detailidest, issandjumal..."
Itsitasin ja sõlmisin hommikumantli vööle veel lipsukese ka.
Kent ajas end Chadi kohalt püsti ja ulatas talle abistavalt käe: "Kurat mees, ei või siis kohe öelda... Vabandused, tõsiselt. Ma ei teadnud..."
"Pole hullu," vastas Chad lihtsalt ja võttis Kenti käe vastu. Alles siis märkasin, et Chadi põsk oli punane ja ninast immitses verd.
"Ahh," tõin kohkunult kuuldavale ja olin Chadi ees, et ta vigastused tuvastada. "Kent," sisistasin läbi hammaste.
"Sorri, ma ei teadnud ju!" õigustas end Kent ja puges meist mööda vannituppa, kust ulatas mulle niiske rätiku.
Üritasin sellega Chadi nägu puhastada, kuid tundus, et Kent oli piisavalt tugevalt talle virutanud, et nina paiste läheks. Vähemalt oli see sirge.
"Väga valus?"
"Mkm," ühmas Chad vastu. "Su vend lööb nagu plika."
Kent vahtis meid vannitoa lävelt ja turtsatas. "Issand, mida sa poputad teda. Sa tead ise ka, et ta oli seda obadust väärt." Mu venna sõnad kõlasid karmilt, kuid kui ma silmad temale lõin, nägin, et ta silmad särasid ja huuled oli naeratuseks kõverdunud.
Naeratasin talle vastu: "Ole parem kuss."
"Jaa, mida iganes..," irvitas Kent. "Minge tehke parem midagi hommikusöögiks... Ma teen siin ruttu." Vaatasime, kuidas mu vend vannitoa ukse taha kadus ja siis üksteist. Libistasin sõrmedega õrnalt üle Chadi põse, kartes et isegi selline puudutus teeb veidi valu.
"Vaeseke," sosistasin kaastundlikult.
"See pole midagi hullu, sinu kõrvakiilud on ka valusamad."
"Mh." Ma ei tabanud kohe Chadi sõnade sügavamat tähendust ära, kuid kui mulle kohale jõudis, et ta vihjas tunnetele, hakkas mul temast jälle kahju. Vähemalt ma ei lasknud varahommikul oma käsi käiku. Muidu oleksin nüüd küll süümekates piinelda saanud.
"Lähme teeme siis süüa?" vahetasin teemat.
"Lähme," mähkis Chad oma käed mu selja tagant tugevalt mu ümber ja kõndisime nii kööki, mis oli laitmatus korras. Olime majas vaid kolmekesi, sest vanemad oli läinud mu vanaema juurde ning otsustanud mõne päeva seal veeta. Ajastus oli suurepärane.
Alles köögis lasi Chad mind lahti ja ma tippisin paljajalu külmkapi juurde, et munakarp ja muu hea kraam, mis isutasm, välja tõsta.
"Sina istu, ma ise," krabas Chad asjad mu käest ja juhtis mind laua poole istuma.
"Ei, ma istun siis siin," vinnasin end töölauale, kus ma Chadi lähedal olin. Asetasin jala üle teise nii et hommikumantel libises maha ja paljastas mu reie.
"Mida sina ja su vend hommikusöögiks soovite?" hoidis Chad silmad kindlalt mu näol.
"Hmm," venitasin ja tõstsin nimetissõrme oma huultele. Viisin selle mänglevalt huultelt otse allapoole, mööda oma kaela ja siis veel edasi allapoole ja kohendasin veidi hommikumantli hõlmu. Chad murdus ja langetas viivuks silmad. Naersin kui ta silmad seejärel minu omadega kohtusid.
"Käitu korralikult," ütles Chad ja laksas plastikust pannilabidaga vastu mu kintsu. "Sa ju ei taha et ma teie hommikusöögi põhja kõrvetaksin?"
"Mkmm, härra meisterkokk."
Chad lähenes mulle vaikselt ja ma tõstsin oma käe ta lihaselisele rinnale. Ta huuled olid peaaegu minu omade vastas, kui ta käed mu piha ümber kohtusid.
"Omlett," sosistasin Chadi huulte vastas ja ta tõmbus minust eemale: "Päriselt?"
Noogutasin agaralt.
"No siis üks suur omlett," lausus Chad ja andis mulle ühe lühikese musi, enne kui munade, köögiviljade ja seente ning singiga tegelema hakkas. Kui kõik asjad olid kiirelt hakitud ja kuumal pannil särisemas, võttis Chad kapist kolm kruusi ja serveeris mulle kohvi täpselt niinagu ma seda eelistasin. Ilmselt oli Kent kohvi hakkama pannud.
Tänasin ja võtsin kuuma kohvikruusi oma pihkude vahele, võttes sellest mõnusa sõõmu kuuma jooki.
Chad segas pannil küpsevaid asju ja vispeldas mune ning puistas erinevaid maitseaineid lisaks. Vaatasin, kui osavalt ja kiirelt ta tegutses, pestes vahepeal nõud, mida tal enam vaja polnud, ära ning proovisin mitte väga totakalt naeratada. Ta oli nii kena ja mõjus nii seksikana- juuksed sassis, jalas vaid teksad, hommikusööki valmistamas. Ta valas kausist vispeldatud munad pannile, segas kogu kupatust ning tõstis siis kaane pannile peale. Ta tõstsis mõned asjad külmkappi tagasi ja jäi siis minu ette, käed kummagil pool mind tööpinnale toetumas, ootama. Mind vaatama. Võtsin sõõmu kohvi ja pakkusin siis oma kruusi talle. Ta võttis selle huultega vastu ja ma kallutasin seda piisavalt, et ta juua saaks.
Kummardusin talle lähemale ja lähemale kuni ta vastu tuli ja mind suudles. Kobades asetasin kohvikruusi enda kõrvale tööpinnale ja libistasin käed ümber Chadi, kuid siis ta katkestas mind vastu: "Omlett."
"Mh," müksasin teda kergelt ja vaatasin, kuidas ta võiduka naeratuse saatel pliidi ääres pannilt kaane tõstis ja omletti kontrollis.
"Süüa!" nõudis Kent kööki marssides. Ta võttis suuna kohvimasina poole ja valas kruusi täis. Samal ajal tõmbasin ma oma hommikumantlit oma reisi katma, kuid õnneks mu vend ei pööranud sellele mingit tähelepanu. Ta loivas söögilaua poole ja hakkas oma taldrikule tomatit ja kurki viilutama.
Chad jagas omletti kolmeks sektoriks ja tõstis need taldrikutele. Olin töölaualt maha hüpanud ja otsustasin, et vahetan riided ära. Lippasin oma tuppa, viskasin hommikumantli sassis voodile ja tõmbasin roosa pesu selga, jalga lühikesed püksid ja peale kergelt läbikumav topp. Seejärel väljusin oma toast ja liikusin aeglaselt köögi poole, mõeldes, miks köögist mingit jutuvadinat ei kostu. Hiilisin lähemale, kartes, et äkki on Chadi ja Kenti vahelt siiski mingi must kass läbi jooksnud, kuid hingasin kergendunult, kui neid siiski lõpuks rääkimas kuulsin.
"... nii et jah, ma mõistan," kuulsin Chadi lausumas ja tema toon sundis mind peatuma. Ja pealt kuulama.
"Ma vannun sulle, et üks viga veel ja ma löön su niimoodi mättasse, et sa unustad kõik oma nimed..." Kõik oma nimed. Ma ei saanud sinna midagi parata, et see mind pisut naerma ajas.
"Seda ei juhtu, Kent," lubas Chad. "Ma armastan su õde, muidu ma poleks siin..."
"Parem oleks," vastas mu vend talle lühidalt. "Ma lihtsalt tunnen kohustust seda sulle öelda... Ma ei tea, mida ja kas mu isa sulle üldse nii midagi ütleks aga ma tunnen, et keegi peab ja no... ma siis ise."
"Saan aru."
"Ja et asja pehmendada siis... Mul on hea meel, et sa oled siin. Tõsiselt." Kent naeris nii et köök kajas. "Ja kurat, anna andeks, et ma nii su peale enne reageerisin. Tõesti ei osanud arvatagi, et sa... julge tüüp. Ta siin ikka kees vihast."
Chad naeris samuti ja ütles veel midagi mu vennale, kuid piisavalt vaikselt et minuni öeldu ei kostunud.
Viivitasin veel pisut ja astusin siis nurga tagant välja nagu polekski seal olnud. Märkasin, et Kent oli oma omletitükiga kiirelt ühele poole saanud ja vorpinud omale ühe võileiva, mida ta nüüd kohviga alla loputas. Chad seevastu polnud oma tükki veel puudutanudki. Ilmselt ootas ta mind. Istusin oma kohale ja asusin sööma, kuulates sekkumata oma venna ja Chadi vestlust. Mul oli nii hea meel, et nad omavahel klappisid. Mu ainuke mure oli nüüd, kuidas ema ja isa reageerivad. Isa on ilmselt leplikum aga kuidas ema suhtumine on muutunud? Seda ei saa ma enne teada, kui nad fakti ette sean.
"Nii, väga hea oli aga ma pean nüüd minema..," ajas Kent end laua tagant püsti ja viis oma nõud kraanikaussi. "Jääd siia?" küsis ta Chadilt enne köögist väljumist.
"Kui Summer mind välja ei viska, siis jah."
"See on kindlasti väga võimalik," lausus Kent sarkastiliselt.
Pööritasin silmi ja naersin nendega kaasa. Viipasin vennale hüvastijätuks ning olimegi Chadiga taas kahekesi. Niimoodi ma ei peljanud temaga kahekesi olla. Sellises olukorras mitte. Nii lihtsalt pidigi olema, kõige loomulikum asi üldse.
Torkasin kahvli kirsstomatisse ja pistsin selle suhu, pilk ainiti Chadil, kes lõpetas oma portsuga ja valas viimase sõõmu kohvi kurgust alla. Ta korjas nõud laualt kokku, et kõik ära koristada.
"Miks sa riided ära vahetasid?" küsis ta maheda häälega, kui ma ta kõrvale läksin ja tema ette oma kruusi ja taldriku panin. Võtsin rätiku, et pestud nõud kuivatada. Ta küsimus, ta vihje mõjus mulle nii üllatavalt, et ma hingasin valesti ja tõmbasin kurgu kinni. Õnneks pääsesin kerge köhimisega .
"Kõik korras?" tundis ta muret, käsi valmis mu selga patsutama.
"Ja-jaa," noogutasin ja laotasin rätiku hoopis laiali ja lasin Chadil loputatud nõud sellele kummuli asetada.
"Kindel?" uuris Chad edasi, käsi kuivatades.
"Jah, aga... voodi pole," naeratasin talle kavalalt.
Ta naeratas samuti, pilk ahne ja läbitungiv kui ta libistas käed ümber mu puusade, et mind kirglikuks suudluseks enda vastu tõmmata.
"Oh sind," pomises ta, huuled minu omi puudutades.
Tagasi üles Go down
Cilen
Magus maius
Cilen


Female Postituste arv : 2007
Age : 26
Asukoht : Tartu

Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)  - Page 41 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)    Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)  - Page 41 Icon_minitime2/10/2017, 22:31

Oh god, Auts 😄😄😄
See oli praegu osa mida ma olin neetult kaua oodanud. Lõpuks ometi saime veidikene nende kahe kvaliteetaega.
Ma nuud pole kindel, aga tundub, et lõpp lähemeb, mis? 😀 Selles suhtes et eks iga hea asi peab ukskord loppema ja see hea asi on meil siin õnneks aastaid olnud. Ma loodan et suudad ta ema Chadiga uuesti leppima panna ja et tuleks ikka armas happy ending. Eks?
Ja endiselt on su kirjutamisoskus amazing ja ma olen niiiiiii kade et sa suudad ja tahad kirjutada. Kunagi oli see mu jaoks ka tavaline, aga no viimasest korrast mil ma midagi kirja panin on ikka sajandeid moodas.
Igatahes ootan alati uut ja sorri sorri et ma nii aeglane lugeja ja kommenteerija olen!
Tagasi üles Go down
Audrey
Queen B ehk ADMIN
Audrey


Female Postituste arv : 9504
Age : 31
Asukoht : Pärnu

Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)  - Page 41 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)    Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)  - Page 41 Icon_minitime5/10/2017, 22:42

Nii, lõpuks saan aega vastata ka. Kvaliteetaega saate veeeeeel, järgmises osas ka kindlasti Very Happy
Lõpp läheneb jah aga see võib veel nats kaugele jääda, sest aeg-ajalt teeb üks kuri mõte pähe pesa. Muhaahaaaahaaaaaa *SUPEREVIL LAUGH*
Ja noh, kui väga ma Summeri ema-isa asjadesse veel segan ei teagi, nad suhteliselt harva siin eksisteerinud.

Eniveis, ma õnnelik, et sulle ikka meeldib Very Happy Vähemalt on, kellele seda kirjutada Very Happy Ma tahan kogu aeg kirjutada aga ma ei sunni end siis, kui pole vastavas tujus. Tööpäeviti üldse ei suuda kirjutada, sest lihtsalt ei teki seda teatud meeleolu. Ikka nädalavahetustel ja öösiti Very Happy
Tagasi üles Go down
Audrey
Queen B ehk ADMIN
Audrey


Female Postituste arv : 9504
Age : 31
Asukoht : Pärnu

Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)  - Page 41 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)    Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)  - Page 41 Icon_minitime29/10/2017, 03:25

Vot nii siis. Kell on pool neli öösel ja kes lõpetas just kirjutamise - minaaaaaa. Ma olin nii kahe vahel, mida selle osaga teha. See stoppas täitsa tükk aega ja kuna ma ei suutnud asja ära otsustada, sain nats abi (enesekindlust) teatud mõtte osas Cilenilt Very Happy Jee, pühh sulle! Very Happy

Kusjuures tahan ära mainida sellise asja, et tegin mingi aeg mingit astroloogiaasja, kust sain igasugu toredaid asju teada. Paljud asjad täiesti täppi. Aga teate, mis seal veel oli kirjas? Põhimõtteliselt selline jutt, et mul on mingite asjade-planeetide-tähtede seis nii, et ma saan kuulsaks siis, kui tegelen kunstiga- välja oli siis toodud et kas kirjutamine või siis mingi muu kujutav kunst Very Happy Well- joonistada/maalida ma ei oska Very Happy Ja veel- et kui eluajal kuulsust ei saavuta, tuleb see postuumselt... Very Happy Nii et written in the stars, eks ole Very Happy

Ilmselt kui üle loen, tahaksin seda osa veits kohendada/täiendada aga jätab selle mõneks muuks korraks Very Happy Very Happy Very Happy

Auts keerab nüüd kerra nurruma Sleep

34. Juhus

Lamasin voodis, poolenisti Chadi peal, pea tema rinnal. Olin vajunud kergesse unne ning võpatades ärkasin üles. Tõstsin pea ja vaatasin Chadi, et näha kas temagi magab.
„Jäid pisut tukkuma,“ lausus ta vaikselt ja silitas mu juukseid, lükates neid mu näolt eemale. „Siin on küll väga mõnus ja ma oleks terve päev sinuga nii aga me peame end püsti ajama...“
Ajasin end istukile ja otsisin pilguga oma riideid, mis põrandal laiali olid. „Kui kaua ma magasin?“
„Umbes tund,“ mõmises Chad ja viis käed oma pea taha.
„See küll pisut pole,“ hüppasin voodist välja ja korjasin oma riided kokku.
Chad jäi veel keset voodit mõnulema ja vaatas, kuidas ma end uimaselt riidesse panin. Ta nägi sellisena mu voodis nii ahvatlev välja, et ma... Stopp, Summer.
Viskasin talle tema teksad ja istusin voodi äärele.
„Lähme teeme veel midagi.“
„Veel? Midagi?“ kergitas Chad teeseldud üllatusega kulme. „Jah, rannas oleks päris huvitav midagi teha...“
„Chad!“ venitasin naeruselt ja viskasin teki talle üle pea, kui aru sain, millele ta vihjas.
Ta naeris ka ja lükkas siis teki enda pealt, et samuti riietuma hakata.
„Ilm on ilus, ma arvan, et me võiks lihtsalt jalutama minna..,“ pakkusin välja. Eirasin seda tunnet enda sees, mis öelduga kaasnes, kuid ma teadsin, et kunagi peab seda tegema ja pealegi nüüd pole enam midagi vaja peljata.
Chad luges vist mu mõtteid, sest temagi pilk oli tõsinenud. Me mõlemad mäletasime, kuidas kunagi need jalutuskäigud toimusid, mis juhtus või keda me kohtasime. Nüüd oli ju kõik teisiti. Ajad oli muutunud, olud olid muutunud ja mis peamine- meie olime muutunud.

Lukutasin välisukse ja surusin võtme oma pükste lukuga taskusse, kus see kõige kindlamalt hoiustatud on. Chad võttis mu käe ja põimis oma sõrmed minu omadega ja ma naeratasin. Millal me viimati nii üldse kuskil jalutasime?
„Lähme siis,“ lausus Chad.
„Lähme,“ kordasin, hääl otsusekindel.
Kõndisime tükk aega vaikuses, kumbki ei lausunud sõnakestki, kuid aeg-ajalt kohtusid me pilgud, justkui et veenduda, et oleme päriselt ka siin hetkes ja üksteisel olemas. Naeratasin talle ja lõin silmad meie ümber lokkavale loodusele. Olime ilusasse metsaserva jõudnud ning kõndisime mööda looklevat metsateed aina edasi. Oli täiesti tuulevaikne, päike säras kõrgel taevas ning paitas kuumalt mu nahka. Mu ninna jõudis küpsete metsmarjade hõng.
„Ma ei teagi, kuhu see tee viib,“ purustasin vaikuse.
„Meie võimalus see välja uurida.“
Tee hakkas mäkke tõusma ning kui olime üles jõudnud, käis mu seest läbi jõnksatus. Tardusin paigale, Chad astus edasi nii et tõmbas mind endaga kaasa. Tegin paar jooksvat sammu, kui Chad aru sai, et midagi oli viltu ja pöördus.
„See on... surnuaed ju.“
„Mis siis?“
„Ma ei... Eee.“
Ebameeldiv tunne haaras mind täielikult endasse ja ma ei suutnud sõnu õigesti ritta panna. Meil oli hea olla, miks me just siia pidime sattuma?
„See on see surnuaed, kus tema on,“ pomisesin, pilk Chadist mööda vaatamas.
„Summer, ta ju...“
„...on surnud, ma tean.“
„Jah, seda ka aga ma ei mõelnud päris täpselt nii.“
Tõin kuuldavale rahulolematu mühatuse ja tundsin, kuidas mu mõnus enesetunne kadus. Ma ei saanud midagi parata, et Joshuast mõtlemine tekitas minus sellise tunde. Hea see polnud.
„Võib-olla on lihtsalt aeg sellest siis üle saada?“ lausus Chad ja püüdis mu pilgu kinni. Tajusin ta toonis küsimust ja veel midagi, mida ma täpselt tõlgendada ei suutnud. Ta oleks nagu natukene pahuraks muutunud, kuid ta ei näidanud seda välja. Vaid miski tema hääletoonis oli teisiti.
Ma ei vastanud midagi, võtsin Chadi randme ümbert kinni ja juhtisin ta Joshua haua juurde. Ma peaaegu, et ei leidnudki seda üles. Esimese tiiruga möödusin sellest, kuid teise tiiru ajal tundus üks räämas hauaplats olevat just see õige.
Ma ei suutnud seda uskuda. Vaatasin enda ette ja mul hakkas lihtsalt kurb. Mitte selle pärast, et ma oleksin hakanud Joshuat igatsema või et mul oleks temast kahju olnud... Muidugi ma oleks kõigest hoolimata soovinud, et ta oleks elus, sest ta oli liiga noor, et surra, kuid mind hämmastas see, et tema haud oli täiesti lohakile jäetud. Ometi oli tal ju nii palju sõpru? Ta isa..? Nagu oleks kõigil temast ükskõik olnud. Liivane haud oli kuivanud lehti ja oksi täis, nende alt pressisid läbi mõned umbrohutuutsakud. Joshi hauaplaat oli tolmune, nimi ja daatumid olid vaevu loetavad.
Mu silmad rändasid otsivalt ringi, kuni märkasin lähedal põõsasse peidetud pisikest reha. Ma ei oleks pidanud seda tegema, kuid tundus kuidagi vale jätta see ka tegemata. Võtsin reha ja asusin haualt prahti kokku riisuma, saateks Chadi midagiütlev pilk. Ta kükitas, tõmbas mõned umbrohud välja ja tõusis taas, pilk minust eemale suunatud.
Kuna see pilk erines tema tavalisest, pöördusin minagi vaatama, millele Chadi tähelepanu koondus.
Meie poole sammus noormees, jalas lühikesed püksid, seljas tavaline kirjadega helesinine särk, juuksed sassis, näol ilmselge segadus ja üllatus, et ta kedagi siit eest üldse leida võib. Tema käes oli üksainus kalmuküünal.
„Tere,“ lausus ta meie juures seisma jäädes. Tal oli vist sama ebamugav kui minul.
Vaatasin teda ja ei saanud aru, miks ta nii tuttav mulle on.
Jah, loomulikult. Me ju vestlesime temaga kui Joshua matused läbi olid saanud.
„Da-daniel?“ küsisin siiski kahtlevalt.
„Mina ise,“ venitas noormees ja kükitas hauaplaadi juurde. Ta koukis oma taskust tulemasina välja, et küünal süüdata. „Ausalt öeldes olen ma väga üllatunud, et kõigist võimalikest inimestest, kes siia tulla võiks, näen ma siin sind.“
„Loodetavasti mitte negatiivne?“
„Ei, muidugi mitte.“
Daniel pühkis käega tolmu Joshua hauaplaadilt ja nüüd nägi kõik hoopis viisakam välja. Chad astus minu juurde ja võttis mu käest reha, et see viia sinna, kust ma selle võtnud olin.
„Oled siin varem ka käinud?“
Daniel raputas eitavalt pead. „Lasin sel kõigel lihtsalt olla... Tead küll... Aga sa ise?“
„Ma sattusin siia täitsa kogemata ja esimest korda pärast matuseid. Siin pole vist keegi eriti käinud... Sellest on kahju.“
„Noh tead, omavahel öeldes ma ei imesta selle üle üldse.“
Ma polnud päris kindel, kas ma taipasin, mida Daniel sellega päriselt öelda tahtis, kuid otsustasin selle sinnapaika jätta. Tahtsin uurida, millega ta vahepeal tegelenud on aga Chad jõudis minu juurde tagasi ja võttis mu käest kinni. Märkasin Danieli uudishimulikku pilku, millega ta Chadi puuris.
„Ee, Daniel, tema on Chad... Chase,“ otsustasin Chadi tema õige nimega Danielile tutvustada.
„Ah sina oledki see...“
Daniel sirutas viisakaks tervituseks käe välja ja kui nad kätt surusid, nägin, kuidas Daniel korraks nagu tardus ja ta suu tõmbus ühtlaseks kriipsuks, enne kui ta pahvatas ’’Kuule ma tean sind!’’
Seisin nende vahel, silmad korraks Danielil, seejärel Chadil. Ma ei saanud mitte millestki aru. Mis toimus? Mida Daniel ometi räägib? Kuidas ta saab Chadi teada?
„Ban...croft? Kurat, BANCROFT!“ rõkkas Daniel ja vabastas käe, et Chadiga nukid kokku lüüa.
Pilgutasin kiirelt oma silmi ja taganesin sammu. Kuidas Daniel teab Chadi perekonnanime?
Chadi hoiak oli ka veelgi vabamaks muutunud ja ta lobises kiirelt midagi Danielile vastu aga ma ei kuulnud midagi. Mul oli veider näha sellist kummalist läbisaamist Chadi ja Joshua sõbra vahel. Mis toimus?
Seisin ja nihelesin Chadi kõrval, kuid nad olid ennastunustavalt jutusoonele saanud ning Chad oli mu käest ka lahti lasknud.
Pomisesin talle, et kõnnin natuke ringi, mille peale Chad täiesti automaatselt ’’Mhm’’ tegi ja jätkas siis Danieliga vestlust. Tiirutasin uute ja vanade haudade vahel ja jälgisin neid eemalt, kuni viimaks nad uuesti kätt surusid ja Daniel mulle viibates selja pööras. Lonkisin aeglasel sammul Chadile vastu.
Ta tuli mu juurde kallistas mind kergelt ja vabandas, et mind ootama jättis.
„Kas sa seletaksid mulle, mis asja ma just nägin?“
Chad muigas. „Arvestades su ilmet, millega sa meid vaatasid, tundub, et ilma selgitusteta ma ei pääse... Teeme seda kodus, eks?“
Kissitasin talle silmi.
„Okei.“


Kõndisime kodu poole mööda randa. Kuigi midagi halba ei olnud ju tegelikult juhtunud, oli mu esialgne hea tuju hääbunud ning mu peas keerlesid teooriad selle kohta, kuidas Daniel Chadiga tuttav võib olla. Mõtlesin, mis ma mõtlesin, ei jõudnud ma oma teooriatega kuigi kaugele. Chad hoidis tugevalt mu käest kinni ja libistas pöidlaga üle mu käeselja. Me oleks võinud oma teed pikemakski kõndida, kuid mu uudishimu sai minust võitu ning ma juhtisin meid teele, mida mööda kiiremini koju tagasi saaks. Ma ei teadnud, kas Chad sai sellest aru, kuid ta oli mu kõrval vaikne ja mõtlik. Mida lähemale me majale jõudsime, seda vähem me rääkisime.
Esikust, kus Chad oma ketsiga kobistama jäi, sammusin ma otse edasi oma tuppa. Ajasin plätud jalast ja istusin voodile.
Chad tuli alles paari minuti pärast. Mühatasin, kui ta astus tuppa, käes mu venna läpakas.
„Sa oleksid nagu kuri,“ lausus Chad ja ronis mu kõrvale istuma. Ta avas läpaka kaane ja hakkas midagi trükkima.
„Pidime ju rääkima.“
„Jaa, kohe räägimegi.“
„Enne lisad oma uue parima sõbra Facebooki sõbralisti?“
„Jah, Summer, ma mõistan sa oled pahane, et jäid mu tähelepanuta kümneks minutiks. Katsu nüüd suur tüdruk olla,“ lausus ta nägu naerul.
Müksasin teda mänglevalt ribidesse piisavalt tugevalt, et läpakas ta põlvedelt tekile libises.
„Tahan sulle lihtsalt midagi näidata... Nii.“
„Mees metsast tuleb päris hästi 21. sajandi imevidinatega toime..,“ itsitasin ta kõrval. Chad vaatas mind kurja pilguga. Neelatasin. „Sorri, sorri... Vabandust. Nii. Mis?“
Nõjatusin Chadi õlale ja vaatasin pilte, mida ta ekraanil klõpsis.
„Vaata, see olen mina,“ lausus Chad uhkelt.
Nihkusin ekraanile lähemale, et pildilt, millele digitaalsetes numbrites oli märgitud kuupäevaks 2003-02-10, nii umbes 11-12 aastast Chadi vaadata. Tumedad sassis juuksed, ümmargune nägu, ilusad silmad, pikk...
„Hmm, kena, sa oled täitsa enda moodi.“
Kõikidest nendest poistest, kes sel pildil oli, paistis ta kuidagi eriti silma. Mis sest, et nad kõik kandsid ühesuguseid riideid.
„Käisin päris mitu aastat võistluskunstide trennis.“ Nojah, see seletas neid valgeid ürpe. Ja seda, et Chad lüüa oskas. Tugevalt. „Daniel käis ka,“ jätkas Chad ja liigutas hiire poisile, kes seisis viimases reas. Ma ei märganud sarnasust Danieliga, kuid ju Chad teadis paremini. „Ma täitsa üllatusin, et mu nimi talle meelde tuli, kuigi sellest on nii palju aastaid möödas. Ja see siin... arva ära kes...“
Chad nihutas hiire poisile Danieli kõrval. Poiss oli jässakas, jonnaka näoga, heledad juuksed siilikaks pügatud.
„Eeee,“ tõin vaid kuuldavale ning ei osanud kuidagi mõistatust lahendada.
„Kas sa tõesti ei taipa?“
Vaatasin pilti, vaatasin Chadi ja raputasin eitavalt pead.
„See on Joshua.“
„Ah? Josh..? Päriselt?“
Ahmisin seda pilti endasse ega vaevunud asjades veel seoseid looma. Chad keris pilte edasi.
„Kõik need korrad, kui ma temaga siin kokku sattusin, ei mõelnud ma sekunditki, et ma võib-olla tean teda. Ta oli liiga erinev sellest, kellena ma teda mäletama oleks pidanud. Umbes 14 aastat hiljem sa ei vaata ju inimesi selle pilguga, et äkki ma tean teda. Äkki ma olin temaga kuskil koos...“
„Täiesti uskumatu,“ sosistasin vaikselt, pilk ainiti fotodel, mida Chad mulle näitas. „Aga mis sa arvad, kas... Josh tundis su ära?“
„Ma arvan, et see võis täitsa võimalik olla, Daniel ei osanud selles osas seisukohta võtta, kuid kui mõelda sellele, mis toimus, siis pigem jah.“
„Aga ta oleks võinud ja saanud seda ju ära kasutada su enda vastu, et ta teadis su tegelikku tausta.“
„Võib-olla ta eeldas, et sa tead ka. Ülejäänutel poleks sellest sooja ega külma olnud, mis mu nimi tegelikult on.“
„Kuidas te siis läbi saite?“
„Ei saanudki,“ lausus Chad ning keris pilte edasi. Meie ees avanes pilt sellest, kuidas Chad uhkelt poodiumi teise koha astmel seistes karikat oma pea kohal hoidis. Eemal taustal põrnitses teda altkulmu ei keegi muu kui Joshua. „Sain koolidevahelises oma vanusegrupis teise koha... Me kaklesime ikka päris tihti. Ma ei teagi, mis need põhjused toona olid, kuid eks sellises eas poisikesed kaklevad päris tühiste asjade tõttu. Koos käisime vaid trennis, kuid sellegipoolest oli aega, et mingeid tühiseid asju selgeks klaarida.“
„Tundub nagu ta oleks kade olnud.“
„Võib-olla tõesti. Ma olin trennis pühendunud, sain treeneriga hästi läbi, kuna ta oli mu isa sõber...“
„Vahel piisab ka sellest,“ laususin vaikselt, pilk noorel Joshual. „Äkki ta tundis, et sa oled palju soositum ning sa jäid teda lihtsalt häirima ja sellest kõik need teie kaklemised? Noorele vihasele poisile piisab ka sellest, ma arvan. Lisaks kui tal juba siis olid mingid kodused pinged...“
„Nojah, eks sa ilmselt tead,“ vastas Chad jahedalt, mõtted juba ilmselgelt lähemal minevikus.
Mu süda puperdas ja keha läbis valusööst. Miks ta ometi nii pidi praegu ütlema... Tõmbusin temast eemale. „Sa ju tead, et see polnud päris. Ma olen ju andeks palunud.“
„Jah, vabandust.“
Olime mõlemad vait ja vaatasime pilte. Kui kuskil pildil oli Chad ise või Joshua või Daniel, näitas ta neid mulle ja rääkis, kus üks või teine pilt oli tehtud, mis ürituse raames, millised olid tulemused ja nii edasi.
„Äkki ta tundis tõesti mind juba alguses ära ja oli sellepärast sinuga selline, kuna leidis, et saab minuga jälle mõõtu võtta..,“ arutles Chad. „Võib-olla ma tema jaoks polnud nii palju muutunud?“
„Minu meelest oli ta ammu enne sinu tulekut selline lipitsev, samas oli see üsna temalik käitumine kõigi tüdrukutega. Minuga ka veel seetõttu, et nad said kunagi Kentiga isegi läbi ja ma olin ta sõbra väike õde.“
„Aga kui mina tulin ja ta minu käest peksa sai, muutus kõik hullemaks. Mõni ei suuda lapsepõlvetraumadest nii lihtsalt minna lasta. Võib-olla ta kasutas sind lihtsalt selleks ära, et mulle tagasi teha.“
„Või oli kade, et ma sinust huvitusin, selle asemel, et temast huvituda.“
„Ka võimalik.“
Chad jõudis piltidega lõpuni ja sulges ristist akna. Ta lõi läpaka kaane kinni ja tõstis selle oma sülest põrandale.
„Maailm on ikka nii väike,“ pomisesin endiselt kõike seedides. Tegelikku tõde teadis vaid Joshua ning tõe oli ta endaga hauda kaasa võtnud. Meile jäi üle vaid oletada.
Tagasi üles Go down
Sponsored content





Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)  - Page 41 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)    Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)  - Page 41 Icon_minitime

Tagasi üles Go down
 
Need pisiasjad II - 37 (eelviimane!)
Tagasi üles 
Lehekülg 41, lehekülgi kokku 42Mine lehele : Previous  1 ... 22 ... 40, 41, 42  Next
 Similar topics
-
» Need pisiasjad... 77/77

Permissions in this forum:Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
MEIE JUTUD :: Jutud :: Armastus-
Hüppa: