Everleigh
Magus maius
 Postituste arv : 2033
Age : 35
Asukoht : Tallinn
 |  Pealkiri: When Darkness Falls  26/4/2011, 17:07 | |
| Esiteks, ma ei jäta Soovi ega Öö Varje pooleli! 
Nii et sellepärast ei pea te muretsema xD
See jutt oli varem ka üleval, kes mäletab pealkirja, kes mitte, veidike sarnasust on seal küll, kuid üldiselt hakkasin ma seda täiesti otsast peale kirjutama, nii et see pole täpselt sama mis varem oli (kes mäletab, kes ei mäleta)
Tuli oodatust pikem aga ma loodan et te seda lugedes igavusse ei sure
Esimene osa
Oli soe ja päiksepaisteline kevadilm. Lumi oli mitu nädalat tagasi juba ära sulanud ja nüüd oli loodus aeglaselt talveunest ärkamas. Linnud laulsid ja kusagil kaugemalt oli kuulda oja vulinat. Kohe oli aru saada, et polnud enam linnas. Ei, ta polnud enam linnas, ta polnud kindel, kus ta täpselt oli, või noh, ta teadis aga samas ei teadnud ka. Cassa polnud kunagi siin olnud või ta ei mäletanud, et ta siin oleks olnud. Tädi oli talle öelnud nädal tagasi, et ta oli siin olnud, kui ta väike plikatirts olnud oli, aga arvatavasti liiga pisike, et ta ei mäletanud seda kohta.
Tänav oli vaikne, tee polnud asfalteeritud ja seal oli palju auke ning see tolmas. Pidi õnnelik olema, et kesksuvel siia ei tulnud, see koht oleks lämmatav olnud, olgugi, et maakohad pidid väga tervislikud olema. Cassa raputas pead ja peatus nüüd. Ta viis pilgu paberile, mis ta käes oli. Scharleyton 19, luges ta sealt. See oli talle pähe juba jäänud, kuid siiski toetus paberile. Ta ei saanud mööda panna selle aadressiga lihtsalt.
Cassandra oli kahekümne kolme aastane neiu. Tal olid tumepruunid juuksed, tumedad silmad ja hele nahk. Teda nähes tekkis inimestel tavaliselt küsimus, et kas ta kunagi päikest ka saanud on. Ta oli, kuid päike ei hakanud talle peale ja parema meelega vältis ta liiga kaua päikse käes olemist. See pani ta naha kihelema ja tal hakkas lõpuks väga ebamugav, kuid kui pidi olema, siis kannatas ta selle ära, muidugi, kui anti talle valiuda,siis valiks ta väljas viimiseks hämarama aja nagu õhtu või öö. Nüüd kus suvi tuli pikenesid päevas ja päike paistis kaheksa-üheksani õhtul. Cassa kohendas pusa, mis ta puusadele panud oli ja vaatas nüüd maju, millest ta aeglaselt möödus. Järsku silmas numbrit 16, mis maja seinale kinnitatud oli. 'Bingo!' mõtles tüdruk muigega, ta oli lähedal, jumal tänatud. Ta oli ligi tund aega kõmpinud. Tal oli auto, kuid teele oli puu kukkunud blokeerides tee täielikult, niisiis pidi ta jalgsi edasi minema. Cassa vaatas korraks oma paberil olevat numbrit hakkas siis kiiremate sammudega edasi minema vaadates tähelepanelikult majade numbreid. 17...18...20. Neidis takerdus ja vaatas segadusse sattunult maju. 17 oli, 18 ka oli ja siis hüppas 20 peale. Pead raputades läks ta tagasi ja siis tuli ta edasi uuesti vaadates ja lugedes majade numbreid, kuid maja number 19 polnud. Seda lihtsalt polnud seal, see oli justkui vähele jäätud.
Cassa kortsutas kulmu ning kratsis pead. Ta oli ju õigesti kirjutanud selle aadressi, ta oli selle mitu korda üle kontrollinud, kuidas oli siis võimalik, et seda polnud siin? Teda valdas pahameel ning pea raputusega võttis ta püksitaskust välja mobiili ja hakkas oma tädi numbrit otsima, leides selle vajutas ta rohelisele helistamisnupule pannes telefoni kõrva äärde. Vaikus, see ei hakanud isegi kutsuma. Möödus mõni hetk ja kostus kolm piiksu. 'Te teete nalja või?' kirus Cassa pahaselt ja vaatas ekraani avastades et tal polnud grammigi levi. 'Lihtsalt suurepärane!' mõtles tüdruk tusaselt ning hakkas enda ümber ringi vaatama lootes märgata midagi, mis teda aidata võiks. Mitte et tal mingit õnne sellega oli, kuid seal oli midagi- teerada, mis viis otse metsa sisse.
Ta jõllitas seda rada kahtlevalt. Ega tal erilist tahtmist kusagile metsa kondama minna polnud. Mida ta sealt leidma peaks? Putukaid ja metsloomi? Kuid äkki oli ta maja seal sees ja tee viis sinna? Mõtlikult ja kaaluvalt näris ta alahuult. Jõudes otsusele seadis ta oma sammud metsa poole. Mis ikka juhtuda saaks, kui ainult mööda rada minna, eks? Ta ei eksi ära, isegi esimese klassi laps suudaks rajal käies mitte ära eksida. Seda mõeldes üritas ta end pigem veenda, kuid midagi muud.
Ta oli metsaservale jõudnud, kui ta tagant kostus järsku kellegi võõras hääle. Tahtmatult võpatas Cassa ning pööras end välkkiirelt end ümber vaadates nüüd otsa tumedapäisele noormehele. „Pole just ohutu sinna üksi minna,“ oli too kostnud.
„Kas su vanemad pole sulle kombeid õpetanud?“ küsis tüdruk jäisel toonil, mille peale poiss naerma puhkes. Cassa pööritas silmi pead raputades. Tal polnud selleks tortuseks aega, kuigi ta oleks hea meelega ära kasutanud tema juhiseid, kui ta oskab neid siiski anda. Poiss oli pikka kasvu ja sportliku kehaehitusega, seda teadis neidis seepärast, et noormees ei kandnud särki ja ta treenitud lihased olid seetõttu näha. Avastades, et ta meest jõllitab pööras Cassa pilgu kõrvale.
„Sa ei näe matkaja välja,“ lausus noormees muigega ja vaatas neidist uurivalt, mis pani viimase nihelema.
„Sest ma pole seda,“ lausus Cassandra napisõnaliselt ja pööras vastumeelselt pilgu tagasi mehele, kes ei olnud vast kuigi vanem tüdrukust endast. Too tundus noor aga mitte õpilane enam..tudeng äkki, kuid ehk siiski mitte.
„Ja sa tahtsid metsa minna? Praegu?“ küsis poiss kulme kergitades. Neidis raputas pead ja ohkas.
„Ära tule targutama siin, ma ei pea sulle mingit seletust andma ja ma saan endaga hakkama,“ pressis Cassa läbi hammaste. Mehe lõbus ilme aga kadus nüüd.
„Sa ei saa minna sinna,“ ütles ta ning tema hääles polnud grammigi lõbusust enam. See üllatas tüdrukut, kuid see ei muutnud ta meelt.
„Ja sa oled mulle kes, et mind keelama tulla?“ nõudis ta noomehe sõnu kuuldes. Talle ei meeldinud, kui keegi talle keeldusid peale panema hakkas, veel vähem sallis ta seda siis, kui keelaja oli täielik võõraga talle. Poiss vaatas teda hetke ja kehitas siis õlgu. Selle üle tundis Cassa rõõmu, ta oli tolle suu kinni pannud vähemalt. Nad vahtisid teineteist mõne hetke ning siis pööras noormees talle selja ja hakkas ära minema. Ei mingeid juhiseid, ei mingeid küsimusi, mida ta otsis või kas on äkki abi vaja, isegi ei mingit hüvastijättu. 'Pole ime, et ma ei tahtnud seda kohta mäletada,' raputas tüdruk pead.
Ta vaatas noormehe kaugenevat selga. Pagan küll, tal oli abi ju vaja ja teab millal ta kedagi siin veel näeb, kuid tunnistada sellisele mühakale, et tal on abi vaja? Ego oli seekord tõsiseks takistuseks. Ta pööras pilgu metsale. Silmitses seda kõhklevalt ning vaatas siis kella. Kell oli pool kaheksa. Päike hakkas aeglaselt loojuma nüüd. Uskumatu, et aeg nii kiirelt läinud oli. Olgugi, et Cassa armastas hämarat aega, siis ei tahtnud ta siin tundmatus kohas üksi kuskil seigelda. Selle mõtte peale vangutas ta pead. „Hei! Oota!“ hüüatas ta järsku ja pööras pilgu poisile, kes nüüdseks üsna kaugele juba jõudnud. Neidise hüüde peale aeglustas too sammu kuni jäi pidama ja pööras siis end ümber.
Cassa kiirustas poisile nüüd järgi. Ta vihkas seda, oi kuidas ta vihkas seda. „Vabandust,“ ütles neidis kõhklevalt. „Kas sa saaksid siis mind äkki aidata, ma otsin maja number 19, ma ei leidnud seda kusagilt,“ lisas ta vaadates tähelepanelikult noormeest.
„19?“ küsis ta, mille peale sai ta kerge noogutuse.
„Ma oleks tänulik, kui sa annaksid mulle juhendi, kuidas seda leida,“ lausus Cassa.
„Ma ei saa seda teha,“ vastas poiss tõiselt. Neidis avas suu, kuid sulges selle. Tolle hääl oli kuidagi lõplik aga ta ei saanud ju ka jätta seda, ta ei saanud lihtsalt taganeda!
„Aga sa oled siin ju, sa tead seda kohta paremini, ma luban, et ma ei tülita sind enam,“ käis ta peale paluv noot ta hääletoonis.
„Sa ei tea sellest kohast midagi?“ küsis poiss ja vaatas kella, mis ta randme ümber oli.
„Muidugi tean ja ma pean leidma selle maja!“ vastas Cassa hakates vaikselt kannatust kaotama. Ta polnud kunagi kannatlik olnud, kui ta tahtis midagi, siis pidi ta saama selle ja kiirelt, ei mingit mökutamist ja venimist.
„Olgu, midaiganes, öelnud kohe, et sa ei taha aidata,“ mühatas neidis viimaks vihaselt ja pööras minekule. Nii palju siis sellest abist.
„Oota!“ kuulis ta noormeest talle järgi hüüdmast. „Asi pole selles,“ lisas ta tüdrukule järgi kiirustades. Cassa kuulis vandumist ja turtsatas, ta ei palunud tal järgi tulla ning peatuma neidis samuti ei hakanud, vaid marssis tusaselt metsa poole. „Ma ütlesin, et oota!“ urises mees võttes järsku mu küünarnuki juurest kinni. Ta haare oli tugev ja Cassa oli vaarus tagasi.
„Mida kuradit?!“ pani tüdruk kisama ja hetk hiljem käis vali litakas. „Mis kuradima õigusega sa minust kinni siin haarad?!“ nõudis tüdruk raevunult. Noormehe põsk punetas tugevalt ja see ¹okeerinud pilk oli väärt miljoneid. Ta polnud seda oodanud, et Cassa teda lööb, noh, järgmine kord on targem.
„Ma üritan ära hoida sinu surma, sa igavene napakas!“ lõrises poiss, kes oli nüüd samuti vihane. Hämmeldus kadus kiirelt asendudes vihaga. Ta silmad lausa hõõgusid vihast, sellist pilku polnud Cassa eal enda peal tunda saanud aga hetkel oli ta liiga vihane, et selle peale mõelda ja muretseda.
„Mina olen napakas? Mina?! Sina oled see, kes tuleb siin mölisema ja ahistama!“ karjus Cassa talle näkku. Ta käsi oli vabanenud peale litakat, mis tabas mehe põske ja nüüd astus Cassandra eemale nagu kartes, et too teeb talle varsti vastuteene.
„Ma – kurat küll noh!“ kõmistas too ja pööras siis selja. Astus Cassast mõned sammud eemale. Neidis jälgis teda pigistades suu tugevalt kinni. „Sa ei saa minna metsa, pagan sa ei tohiks iseg väljas olla hetkel!“ ütles kutt pööramata end Cassa poole, seetõttu ei näinud ta ka kui tüdruk silmi pööritas. Mida too endast õige mõtles? Tuleb siia ja hakkab ütlema mida tohib ja mida mitte? Võib-olla siin need asjad käisid nii, kuid Cassa ei kuulnud siia, niisiis polnud kellegil siinsetest asukatest õigus talle midagi ütlema tulla.
„Ja miks mitte?“ otsustas neidis asjaga kaasa minna. Tõesti, miks mitte?
„Sest, kui pimedaks läheb pole väljas enam ohutu,“ tuli vaikne vastus ning siis pööras noormeest talle uuesti otsa vaatama. Selle vastuse peale kostus turtsatus. See oli lihtsalt ennekuulmatu.
„Kas sa isegi suvatsesid selle koha kohta uurida?“ päris poiss kulmukortsutusega.
„Mulle aitab, kui sa mulle kohe mingit väga head vastust ei anna, siis ma ei kavatse siia sinuga vaidlema jääda,“ teatas tüdruk tegemata välja noormehe küsimusest. Ta oli jutte kuulnud sellest kohast ja mitte just häid jutte. Siin kandis olid paljud inimesed kaduma läinud, matkajad enamasti. Sellegi poolest ei kuulanud ega võtnud neid jutte tõsiselt. Ta tädi oli teda hoiatanud ja ka seda ei võtnud ta arvesse.
Nüüd alles avastas Cassa, et päike oli peaaegu loojunud. Ta vaatas punakaks muutunud päikest hetke. Ta tundis kergendust, kuid teda valdas ärevus ning rahutus. Ta tuli lihtsalt seda maja otsima, maja, mis kuulus talle. Nüüd vähemalt. „Kas sa aitad või ei?“ päris ta lõpuks viies pilgu tagasi poisile, kes pikalt vait oli olnud. Küsimuse peale raputas too vaid pead.
„Mitte pimedas,“ vastas ta viimaks. „Teeme diili, sa tuled ööseks minu vanemate koju ja homme räägime sellest kuidas sinna saab, praegu peame me sisse minema,“ lisas ta. Ta hääl oli vaoshoitud ja tasane.
„Vanemate majja?“ hakkas Cassandra naerma. Sellist trikki siis kasutatakse siin? „Ma arvan, et jääb ära.“
„Sa ei mõista, kui sulle on elu armas, siis sa pead kuskile sisse minema,“ lausus poiss lähemale astudes. Tüdruk ei taganenud vaid vaatas teravalt noormeest. Hämaraks kiskus ja nüüd polnud tal mõtet enam metsa kolama minna. „Mul on auto paar kilomeetrit eemal, ma saan seal öö veeta,“ raputas pead. Ta oli lootnud siin päevaga asjad üle vaadata siin ja õhtul juba tagasi sõita, nii palju siis sellest.
„Auto ei hoia neid tagasi,“ kostis nooruk seda kuuldes.
„Neid?“ küsis Cassa tüdinult.
„Me ei räägi neist, kuid ma palun, tule minu juurde, sa ei pea kartma, ma elan vanematega koos,“ lausus ta vastuseks. Cassa ohkas kuid noogutas lõpuks nõustumiseks.
Poiss naeratas korraks ja hakkas ees minema. „Mis su nimi on?“ küsis poiss hetk hiljem.
„Cassa ja sa oled kes?“ vastas tüdruk köhatades.
„Ethan.“ tuli napp vastus. Cassa ei hakanud rohkem midagi küsima. Ta muretses pigem selle pärast kas tegu võis olla lõksuga. Ta teadis väga hästi, et polnud tark kellegi võõraga kaasa minna, eriti veel selle võõra koju aga ta siiski läks. Mida ta küll mõelnud oli?
„Seal sa oledki!“ kostus hõige ja maja uksel, millele me lähenesime, seisis pisike tüdruk. Ethan läks tüdruku juurde ja võttis ta sulle. „Mida sa ise siin väljas teed?“ uuris poiss väikselt.
„Ootasin sind,“ tuli rõõmsameelne vastus.
„Aga sa tead ju, et kui hämaraks läheb, siis pead toas olema,“ ütles poiss manitsevalt. Cassa kergitas kulme. Tüdruk oli väike veel, kuid sellegi poolest ei leidnud Cassa, et teda peab alati toas hoidma, kui väljas natuke pimedamaks läheb.
„Kes sina oled?“ kostus küsimus, mis neidise oma mõtetest välja tiris.
„See on Cassa,“ vastas Ethan enne kui ma isegi suud avada jõudsin. Saatsin poisile pahase pilgu. Mul oli ka endal suu peas.
„Tere,“ tervitas Cassa pisikest. Plikatirts vaatas neidist kaaluvalt ja pööras siis pea ära. Cass ohkas raskelt.
„See on mu õde Adelle,“ teatas Ethan vaikselt ja pani siis tüdruku maha. „Lähme nüüd tuppa,“ lisas ta nügides Adellet enda ees tuppa. Cassal ei jäänud muud üle kui järgneda neile astudes võõrasse majja sisse. Uks lukustati neidise üllatuseks mitme lukuga ning olgugi, et see tekitas temas küsimusi, ei hakanud ta midagi ütlema. Adelle oli läinud jättes Ethani ja Cassa esikusse kahekesi.
„Ma pole kindel, et see hea mõte on,“ pomises Cassa kahtlevalt.
„Ära muretse, tule,“ muigas Ethan selle peale ja tõmbas mind nüüd edasi. Seekord ta latakat kirja ei saanud.
Noormees tõmbas mind suuremasse tuppa, mis oli arvatavasti suur tuba. Ja seal olid inimesed. „Ema, isa, see on Cassa, Cassa, saa tuttavaks, need on mu vanemad, ema Sonia ja isa Daaniel.“ Cassa hammustas huulde tugevalt. Ta ei teadnud mida nüüd vastata. „Tere, meeldiv tutvuda,“ suutis neidis endast selle välja pigistada. Sonia ja Daaniel vaatasid mind vaikides ja pöörasid siis pilgu oma pojale. „Ta jääb ööseks siia,“ lisas Ethan juurde naeratades ja pani käe Cassa pihale tõmmates neidise enda juurde.
Neidis vaatas hukkamõistvalt poissi, kuid too ignoreeris seda täie südamerahuga. „Või nii,“ kuulis tüdruk naise häält ja vaatas vastumeelselt tema poole. „Ma usun, et sa oled üsna näljane nagu ka Ethan, tulge, toit on veel soe,“ tõusis Sonia püsti ja juhatas nad kööki, kuid enne kööki sisenedes peatus Cassa ning pööras noormehe poole. „Mida kuradit sa teed?“ sisistas tüdruk vihaselt. Mida oli ta teinud? Ta jättis mulje nagu..nagu oleksid nad koos või midagi!
„Ole rahulik, see oli ainus viis et sa siia jääda saaksid, isale ei meeldi võõrad,“ vastas poiss muigega teenides sellega ära Cassa mürgise pilgu. Ta oleks võinud ju varem seda öelda, pagan võtaks!
Cassa oleks hea meelega sealt ära läinud. Ethan aga juhatas ta kindlameelselt kööki, kus nooruki ema nüüd askeldas. „Ethan pole sinust rääkinud,“ lausus naine asetades taldrikud lauale.
„Ma ei pea alati kõigest rääkima, ema,“ ütles poiss silmi pööritades. Hoidsin suud kõvasti kinni. Ma ei teadnud seda rahvast siin, kuid sellegi poolest ei meeldinud see mulje, mis nad arvatavasti jätsid.
Sonia raputas vaikselt naerdes pead. „Selge-selge, asuge nüüd sööma,“ ütles ta.
Cassa tänas naist ja istus laua taha võttes endale nüüd süüa, mis lauale toodud oli. Alles nüüd mõistis kui näljane ta tegelikult oli.
Sonia seisis seal mõne hetke ning läks siis tagasi elutuppa. Maad võttis vaikus. Neidis oli endiselt pahane Ethani peale, noormehe peale keda ta vaevu teadis, kuid too vääris seda. Neetud, mida too üldse mõtles?
„Millega sa siis tegeled?“ tuli järsku küsimus. Tüdruk tõstis pilgu Ethanile.
„Ma õpin ülikoolis,“ kehitas Cassandra õlgu ja võttis uue ampsu oma söögist.
„Mida sa õpid?“ jätkas noormees pärimist.
„Ajalugu ja mütoloogiat,“ andis neidis talle vastuse. „Miks sa seda kõike teada tahad?“ küsis Cassa nüüd vastu.
„Siis saan isa küsimustele vastata,“ tuli vastuseks.
„Mul on nuga,“ teatas Cassa jahedal toonil, mille peale poiss naerma hakkas.
„Ma tõesti kardan sind nüüd,“ noogutas ta lõbusalt. Tüdruk ohkas.
„Mis teema selle pimedusega siis on?“ alustas Cassandra omakorda pärimisega.
„Sellest me ei räägi,“ tuli napp vastus. Näitsik hammustas keelde, et mitte sõimama kukkuda.
„Ma tahan vastust,“ käis tüdruk peale.
„Ei,“ tuli järsk vastus.
Cassandra sisistas midagi endamisi, kui ei hakanud enam midagi ütlema lastes vaikusel taas nende vahele laskuda. Parem siis juba vaikus. Ülejäänud söömaaeg kulges vaiksena. Kumbki neist ei suvatsenud midagi enam öelda. Ethan teadis, et tüdruk oli vihane ja ei hakanud teda torkima.
Vaikuse aga lõhestasid hääled väljas. Cassa tõstis pilgu poisile ja siis aknale, mis oli kinni pandud. „Sa ütlesid, et väljas on ohtlik olla?“ ütles tüdruk sosinal. Ta oli endiselt pahane. Noormees ei vastanud aga midagi ja tõusis püsti. Ta kuulatas. Sama tegi ka Cassa. Hääled tulid lähemale. Kostis huilgamist ja siis kõlas vali klaasi klirin ning seejärel hullumeelne naer, mille peale tüdruk tugevalt võpatas. „Te kardate huligaane?“ kergitas tüdruk kulme kuid poiss ei jõudnud vastata, kuna järgmisel hetkel sisenes kööki Daaniel, kes hoidis käes jahipüssi. Jahmunult vahtis neidis püssi ja pööras küsiva pilgu Ethanile. Mida nad teha kavatsesid? Lasta need laamendajad maha? Paanika oli see mida näitsik nüüd tundis. Ta oli mõrtsukate juurde sattunud!
Mida arvete? Väga igav? Meeldis? Ei meeldinud? Jätkan seda üles panemist või mitte? Let me know ^^ | |
|
