[Surm.]

SURM

Sa eksisid, ma ei
ole armas, huvitav,
sa lihtsalt eksisid... ­
­olen vaid loodusõnnetus...

Tahan karjudes joosta lainetesse: peksta jalgadega vahuseid laineharju, kätega kraapida põhjast liiva
ja aina hiilata, kuulata! Ma ei taha kellestki välja teha, ka neist mõnedest tobudest, kes hallitava
sügispäevaga randa roninud on. Ma ei vaata selja taha jäävaid üllatunuid­-imestunuid pilke. Soovin
tunda ennast ainsa inimesena tervel sellel maamunal. Liigutan jalgu kiiremini, üritan end läbi
pressida üha kõrgenevatest lainetest ­ tunnetan oma ülesande raskust.

Tihti komistan ja kukun, kuid jätkan, aina jätkan, kuni ükskord olen nii väsinud, et enam tõusta ei
jõua, ­ juuksed heljuvad vees: nad oleks kui elama hakanud. Kuuldes ja vingerdades saavad nad
hetkeks ELU, mida jätkub seni, kuni meri tõukab nad koos mingi tombuga liivale. Kiharad
tarduvad: neilt võeti nende õigused.

Hakkan kriiskama. Viimased kaadrid silme ees, üritan jõuda sügavamale, sinna, kus on külm, sinna,
kus lõpeb kõik elav...

Jooksen enda varju eest, puristan vett ja üritan viimast hetke pikendada. Ja ometigi kaotan
tasakaalu.

Vaikib kisa, kajakad lendlevad, juuksed heljuvad...

Väga hea.
Ei olnud üldse masendav,nagu sa ütlesid.
Mulle meeldis. (Y)

Suur aitäh!