Tere :) Olen uus siin foorumis. See jutt, mille ma praegu siia lisan, on peaagu 3 aastat vana juba. Õigemini jutu esimesed osad, sest ma pole siiani suutnud seda ära lõpetada 
Aga ma võin ju üritada. Kokku on praegu 14 osa. Praegu lisan siia 3 esimest. Ma tean, et ma pole just suurem asi kirjutaja, aga ma ei anna ikkagi alla 
1. osa - KättemaksPühapäeva hommik. Nagu alati, on ka nüüd minu tuju täiesti nullis. Samas jälle olen õnnelik, sest lõpuks ometi avaneb mul võimalus ühest luuserist lahti saada, nimelt oma praegusest peikast. "Ma saan hakkama," üritasin ennast julgustada. Loodetavasti jätab ta mind rahule ning saan vaikselt uusi kutte piiluma hakata. Selliseid, kes mulle ikka meeldivad, mitte luusereid. Ma pidanuks ta juba varem maha jätma, aga millepärast seda ei teinud. Naeratasin endamisi, kujutades ette Kenny nägu, kui poiss uudisest teada saab. Vaene Kenneth. Kui natuke järele mõelda, on mul temast isegi natuke kahju (või pigem hale). Mõnikord on mul temaga päris lõbus olnud, aga see on minevik. Ma polnud temast kunagi päriselt hoolinud.
Teades, et Kenneth võib haiget saada, ei tunne ma ikkagi endal mitte mingit süüd. Mina ju ei hakanud talle külge lööma. Ise teadis, millega riskis. Minu tunded, õigemini nende puudumine, on palju tähtsam, kui see, et Kenneth mind taga nutma hakkab. Olen 99,9 protsenti kindel, et hakkab. Mind huvitab vaid, kas Kenny jääb uskuma, et ma jäetan ta, kuna mul on lihtsalt temast kõrini? Et ta on liiga pealetükkiv? Peaksin vist natuke parema vabanduse välja mõtlema. Kuid aega on pisut vähevõitu. Kenneth peaks mõne minuti pärast kohale jõudma. Ta on alati nii täpne. Ei jää kunagi hiljaks, kui ma talle helistan. Enamasti helistab küll tema mulle, aga ikkagi. Järsku kuulsin, et keegi koputas minu toa uksele. "Võid sisse tulla," ütlesin vaikselt, valmistades mõttes veel viimast korda oma kõnet ette. Kenneth sammus pahaaimamatult tuppa ning jäi minu voodi juures seisma.
"Tere hommikust, kallis! Tahad sa kuhugi minna, et helistasid? Ma mõtlesin, et läheks äkki mu sõpradega kinno. Praegu käib üks hea film. Võiksime ka kedagi sinu sõbrannadest kaasa võtta, kui sa soovid," rääkis ta mesimagusal häälel. Sel hetkel tunsin, et ei suuda enam sekunditki Kenny't enda lähedus taluda. Seega otsustasin ma läbi ajada ilma pikema sissejuhatuseta. "Aitab, Kenny, mul on sinust ja su lollustest juba kõrini. Ma ei armasta sind enam (nagu ma oleksin teda kunagi üldse armastanud). Meie vahel on nüüd kõik läbi!" karjusin poisi peale, kes mulle rumala näoga otsa vaatas. "Ei saanud aru või? Uks on seal," jätkasin vaiksemal häälel.
"Mida ma jälle tegin? Kallis, ära räägi nii. Kui ma oleks teadnud, et..." Kenneth jäi koheselt vait, sest ma lihtsalt ei lasknud tal juttu lõpetada. "Kõik on läbi. Ma jätan su maha ning see otsus on lõplik," ütlesin talle ja muigasin vaikselt. "Aga miks? Ma võin ennast muuta. Sa veel hakkad mind armastama. Ma luban sulle," püüdis ta mind endiselt ümber veenda. "Ei, Kenny. Me ei saa koos olla," ütlesin talle, üritades võimalikult ausana tunduda. "Aga miks? Kas sul on keegi teine?" ei saanud Kenneth mu sõnade tähendusest aru. "Mul pole kedagi teist... veel," vastasin ning vahtisin kannatamatult aknast välja. Ta võiks juba minema kaduda.
"Elisabeth, palun ära jäta mind maha. Ma armastan sind," halises Kenneth. "Palu mind, põlvili!" käskisin ma suure vaevaga naeru tagasi hoides. Kenneth vaatas mulle otsa. Tundus, et ta ei kavatse mingil juhul mind maas põlvitades anuma hakata. olin äärmiselt pettunud, kui mitte vihane. Siis aga märkasin tema suurtesse sinistesse silmadesse tekkinud pisaraid, mis mööda poisi põski alla veerema hakkasid. Nüüd veel hakkab töinama ka. Manasin ette võimalikult lõbusa ilme.
Kenneth põlvitas minu jalge ette maha. Mul vajus suu uskmatusest ammuli, kuna ei suutnud uskuda, et Kenneth seda teeb! Kenny oli seltskonnas hoopis teistsugune, alati tähelepanu keskpunkt. Ta kamandas absoluutselt kõiki, peale minu muidugi. Ja sageli põlvitasid mõned poisid tema eest, kuna kartsid peksa saada. Mitte keegi ei osanud kunagi arvata, missugune Kenneth tegelikult oli. Nutab nagu väike poisike, kelle käest on legoklotsid ära võetud. Vaene väike Kenny. "Palun... ära jäta mind," anus Kenny pisaratest märjaks saanud juukseid silme eest ära lükates.
"Mis siis, kui ma su ikkagi seda teen?" jätkasin halastamatult Kenny alandamist. Ma tunnistasin endale, et olen tõepoolest julm, aga see on mu loomuses. Ma ei halastanud kunagi kellelegi. Äärmiselt vastik iseloom, peaks mainima. "Siis... sooritan ma... enesetapu," lausus Kenneth väriseva häälega. "Missugune hale vennike!" mõtlesin endamisi, kuid ei öelnud neid sõnu välja. "Sa teed enesetapu? Minu pärast?" olin ma üllatunud. "Jah," vastas Kenneth lühidalt ning pühkis oma silmist pisaraid. "Edu siis sulle. Ja mingu sul taevas hästi... või siis põrgus. Uskumatu. Sind austab terve kool. Kõik poisid meie koolis kadestavad sind. Ja sina tahad ennast tappa mingi tüdruku pärast, kes olen juhtumisi mina," ladusin oma mõtted lagedale. "Vahet pole. Ma olen sinu nimel kõigeks valmis," ütles Kenny ning tõusis püsti. Ta lähenes mulle, selge kavatsusega mind suudelda.
Hüppasin voodilt maha ning taganesin paar sammu. "Meil pole enam millestki rääkida, saa ükskord aru! Me pole enam paar. Tee nüüd minekut või lasen su välja visata," jätkasin ma niigi juba õnnetu Kenny piinamist. "Kas sa tõesti ei hooli sellest, mis meie vahel oli? Me oleme kaks aastat koos olnud. Me olime ju õnnelikud," üritas ta ilma erilise eduta mind ikkagi ümber veenda. "Esiteks polnud me õnnelikud, sina olid. Teiseks olid need kaks aastat täiesti maha visatud aeg. Ja kolmandaks... kao juba minema, ma tõesti ei taha sind enam näha!" karjusin käega ukse poole näidates. "Hästi, ma lähen. Aga tagasi ma enam ei tule," sõnas Kenneth ning kadus uksest välja. "Ma tõesti loodan, et sa pead oma sõna ja lõpetad mu tüütamise!" hüüdsin talle järele.
Rahu. Lõpuks ometi, Kenneth on läinud. Kindlasti on ta nüüd hirmus tige. Aga see pole enam minu asi. Mingu ja halagu kusagil mujal. Võtsin sahtlist iPodi ning hakkasin muusikat kuulama. Mängima hakkas Kenny lemmiklaul. Vajutasin juba nupule, et lugu kustutada, kuid miski nagu takistas mind. Ilmselt oli tegu halva eelaimdusega. Seejärel turgatas mulle pähe üks mõte - mis siis, kui Kenneth teebki seda... kui ta tapabki ennast ära? Mu peas vilksatasid üksteise järel aina hullemad mõtted. Ei, see pole võimalik, ta ei julgeks. Või ikka julgeb? Armastab Kenneth mind tõesti nii palju, et on valmis oma elu lõpetama? Tõusin püsti ja avasin akna, nähes Kenny't väravat lahti tegemas. "Kenny, oota! Ära mine!" hüüdsin ma nii kõvasti kui suutsin. Kenneth vaatas korraks minu poole, kuid pööras siis pea ära, sulges värava ning jätkas tagasi vaatamata oma teekonda.
Mõistsin, et aega pole raisata. Esimest korda elus ei pööranud ma enda riietusele mitte mingit tähelepanu, vaid kiirustasin toast välja. Jooksin läbi hiiglasliku hoovi ega hoolinud inimestest, kes mulle järele vahtisid. Joostes ikka veel edasi, märkasin ma lõpuks tükk maad ees kõndivat tumepruunide lokkis juustega poissi.
Kenneth mind veel ei näinud. Olin kahe vahel: kas Kenny't hüüda või talle lihtsalt järele minna? Otsustasin esialgu teise variandi kasuks ning hoidsin poisiga piisavat vahet, et mind märgata poleks. Eneselegi ootamatult avastasin end Kenny't jälitamas. Oli minust siis saanud mõni luureagent? Siis aga meenus mulle tõeline põhjus, miks talle järgnesin. Kiirendasin sammu, märgates et olin juba maha jäämas. Kenneth liikus kiiremini kui ta arvasin. Kõrgete kontstega jooksmine polnud just kuigi lõbus ettevõtmine. Järsku pööras poiss end ümber ja nägi mind.
"Elisabeth? Miks sa siin oled?" küsis ta imestunud häälel. "Ma tahtsin kindel olla, et sinuga... on kõik korras," vastasin oma hääletooni võimalikult ausaks sundides. "Mis ajast sa minu vastu huvi tundma oled hakanud?" küsis Kenneth. "Ma lihtsalt ei taha, et sa teeksid midagi mõtlematut," üritades oma häälde kahetsust tekitada.
"Mõtlematut... sinu pärast? Pole just parim idee," rääkis Kenneth, "leidsin palju mõistlikuma viisi, kuidas selle kõige eest kätte maksta. Ei surma, ei valu. Ainult pisarad." Pilk poisi silmis oli justkui põletav. Justkui vihkaks ta juba mind. "Ma tahan sulle lihtsalt haiget teha, nagu tegid sina mulle," seletas Kenneth endaga ülimalt rahul olles. "Ja missugune see kättemaks on?" ei suutnud ma jätta küsimata, kuigi teadsin, et Kenneth ei vastaks sellele küsimusele kaugeltki mitte ausalt. "Mine nüüd, meil pole enam millestki rääkida," käskis Kenneth, ignoreerides mu küsimust.
Sõnagi lasumata läksin tuldud teed tagasi, jättes Kennethi endale järele vahtima. Kättemaks. Mis see küll olla võiks? Ta oli öelnud, et pole surma ega valu... vaid pisarad. Mida peaks see tähendama?" Ma ei suutnud kuidagi oma mõtetes selgusele jõuda. Kuid ainuke asi, mis minus puudus, oli hirm. Ma ei näinud mõtet Kenny't peljata, kuna on täiesti ilmselge, et ta armastab mind ikka veel, kuigi üritab vastupidist teeselda. Ta ei teeks midagi jõledat, loodetavasti.
Ma jõudsin tagasi kodu juurde. Läksin kiiresti trepist ülesse, kuni jõudsin oma toani. Vanemad polnud minu hetkelist äraolekut tähele pannud. Vähemalt ei pea ma mingeid seletusi andma. Olen kindel, et neile ei meeldi minu ja Kenny lahku minek. Nende arust on ta mulle ideaalne mees... tulevikus. Mõtlevad ainult rahale, nagu meil seda hirmus vähe oleks. Küll ma mõne teise rikkuri leian, selles pole kahtlustki. Tuleb ainult silmad lahti teha ja inglinägu ette manada. Naeratasin endamisi. Viskas voodile pikali ja hakkasin taas muusikat kuulama, mis mul natukese aja eest pooleli oli jäänud. Viimaks jõudsid mu mõtted ikkagi sellele nõmedale kättemaksule. Mis mind küll ees ootab?
2. osa - KuulujutudJärjekordne hommik. Ajasin riided selga, tegin korraliku meigi ja läksin seejärel söögituppa. "Elisabeth, ega sa ei ole unustanud, et täna õhtul toimub meie juures suur pidu?" küsis ema esimese asjana, kui ma lauda olin istunud. "Muidugi pole ma pidu unustanud, aga mille puhul kõik see?" küsin ma huvitult. "Meile saabub kaks tähtsat külalist New York'ist," vastas ema ja rüüpas klaasist mahla. Ma ei vastanud midagi. Sõin toidu lõpuni ja tõusin lauast. Võtsin oma Gucci koti ning sammusin uksest välja.
Järgmisena istusin maja ees seisvasse limusiini ning autojuht sõidutas mu kooli juurde. Tahaksin juba nii väga oma isiklikku autot. Juhiload mul ju on. Tean vaid nii palju, et vanemad kavatsevad mulle seitsmeteistkümnendaks sünnipäevaks uue auto kinkida. Arvatavasti mõne uhke, näiteks Ferrari. Naeratasin selle mõtte peale. Aga mu sünnipäevani on peaaegu pool aastat. Astusin limusiinist välja ning Michael sõitis minema. "Tsau, Rebecca," laususin, kui sõbranna mulle vastu tuli. "Kuulsin su peost. Tänane õhtu saab kindlasti huvitav olema. Kas Kenneth tuleb ka?" päris Rebecca. "Me läksime lahku," vastasin tüdinud häälega. "Mis juhtus? Kenneth jättis su maha?" jätkas Rebecca küsimustega pommitamist. "Äärmiselt rumal küsimus, peaks mainima. Mina jätsin hoopis tema maha," seletasin väheke usutavama tooniga. "Aga miks? Te olite koos nii armsad. Ja Kenneth on täiega lahe," vadistas Rebecca edasi. "Kenneth EI OLE lahe. Ja kui ta sulle nii väga meeldib, eks võta ta siis endale," ütlesin upsakalt. Rebecca nägu tõmbus punaseks. Kuna tal midagi enam öelda polnud, kõndisin trepist üles ja avasin koolimaja ukse.
"Tere, Elisabeth," lausus Keithy, kui ta mind märkas. "Tere jah," vastasin tüdinult. Keithy näost oli juba näha, mida ta küsida kavatses. Ma ei eksinudki. "Ma kuulsin, et sina ja Kenneth läksite lahku. Miks?" "Ma pole temast enam huvitatud," vastasin võimalikult lühidalt. Keithy nägu oli täis imestust. "Kõik tüdrukud tahavad teda endale ja sina jätad ta maha," kordas Keithy enam-vähem sama, mis Rebecca oli öelnud. "Kui te kõik nii väga Kenny järele õhkate, siis sebige ta ükskord ära ja jätke mind rahule," ütlesin minekule asudes. Keithy vahtis mulle rumala näoga järele, just nagu ennist Rebecca. Kõndisin inglise keele klassi poole, kui minust paar meetrit eespool seisis Kenneth koos mingi noorema tüdrukuga. No muidugi, Melissa. Mõni siin ei raiska aega, vaid asub kohe asja kallale. Mel polnud kunagi Kennethi maitse. Äkki siis nüüd on? Irvitasin omaette, mis ei jäänud aga kummalegi neist märkamata.
Kenneth suudles Melissat, kui oli mind lähenemas näinud. Ma ei lõpetanud veel naermist, vaid sammusin ikka edasi. Melissa nägu kiirgas õnnest. Vaene plika ei saanud vist arugi, et temaga lollitati. Kenneth üritas mind lihtsalt armukadedaks muuta. Nähes, et tema plaan kuidagi ei õnnestunud, krimpsutas poiss nägu ja kõndis minule vastupidises suunas minema, Melissa talle järele ruttamas. Muigasin kergelt ja jätkasin oma teekonda inglise keele klassi suunas. Kui olin klassi jõudnus, istusin oma tavapärasele kohale, aknapoolse rea eelviimasesse pinki. Märkasin, et Kenneth oli juba klassi jõudnud. Imelik, et ta nii kiiresti Melissast lahti sai. Kenneth põrnitses mind tigedalt. Pöörasin pilgu kõrvale. Just siis tuli Jasmine klassi ja istus minu kõrvale. "Tsau, kas see on tõsi, et sa jätsid Kenny maha?" alustas ta kohe oma mõttetu lobaga. "Jätsin jah, mis siis?" olin ma juba silmnähtavalt tige. Jasmine ei jõudnud enam midagi öelda, kuna samal hetkel saabus õpetaja. "Alustame tunniga," lausus ta ülimalt rahuloleva häälega.
Kui kell ükskord uuesti helises ja tunni lõppu kuulutas, asus Jasmine jälle minu käest infot välja pressima. "Mis juhtus? Miks te lahku läksite?" küsis Jasmine, silmad uudishimust põlemas. "See pole teiste asi. Ma ei pea midagi vastama," vastasin kiiresti ja tegin minekut. Vähemalt ei jõudnud Jasmine Kenny't kiitma hakata nagu teised. Siis tuli mulle vastu David, Kennethi sõber. Ta jõllitas mind tigedalt, kuid ei lausunud sõnagi. Ilmselt oli temalgi nüüdseks kõik teada. Kuulsin kedagi oma nime hüüdmas. Pöörasin selja ning nägin Caroline'i, kes minu poole kõndis. "Ma kuulsin, et..." hakkas ta ütlema, kui ma ta peatasin. "Mul on juba kõrini nendest tobedatest kuulujuttudest. Kui läksime, siis läksime. Nagunii teab sellest juba terve kool. Esita oma küsimusi kellelegi, kes on sinust targem. Aga mind jäta rahule." Caroline vahtis mulle imestunult otsa ja tegi siis minekut.
Viimaks ometi ilma segajateta liikusin järgmise klassi poole. "Tead, ta on nüüd vaba," kuulsin kedagi ütlemas. Jälle käis jutt minust. Täiesti võimatu. Peaksin vist nädalakese koolist poppi tegema. Siis ehk rahunevad ka inimesed maha. "Tere, Elisabeth," lausus Jonathan võrgutaval häälel. Näitasin talle keskmist sõrme ja kõmpisin tujutult trepist alla. Muidugi vahtisid kõik inimesed, keda ma vähegi nägin, minu poole. Lootsin südamest, et neil kael kangeks ja silmad kõõrdi läheksid. Kell helises ning sisenesin klassi. Õnneks oli õpetaja juba kohal. Istusin oma laua taha ega teinud silmnähtavalt rahutust Jasmine'st väljagi. Siis hakkas õpetaja oma pläma ajama ning pääsesin mõneks hetkeks uurivatest pilkudest.
Viimaks saigi see tüütu koolipäev läbi ning asusin minekule. Endiselt jälgisid mind uudishimulike inimeste hordid. Püüdsin neist mitte välja teha. Kui lõpuks välja jõudsin, oli limusiin juba koolimaja ees. Täna oli ka ainus kord, mil ma selle üle tõelist rõõmu tundsin. Istusin autosse ning sõitsime minema. "Te olete kuidagi tujust ära. Kas juhtus midagi, preili?" küsis autojuht minu tavapäratut vaikimist märgates. "Ei, Michael. Kõik on kõige paremas korras," vastasin ma ning vahtisin aknast välja. Michael ei öelnud enam midagi. Viimaks jõudsime kodu juurde. Ma peaaegu jooksin majja. Nägin, et teenijad valmistasid parasjagu peoks ruume ette. Olin selle tobeda peo juba unustanud. "Elisabeth, tule siia!" hõikas ema. "Mis on?" küsisin tema juurde jõudes ja viskasin oma koti toolile. "On sul ikka kleit olemas?" päris ta mulle otsa vahtides. "Jah. Ning ma pole seda varem kandnud... nagu sulle meeldib." Ema naeratas rahulolevalt ja kadus teise tuppa.
Lonkisin trepist üles oma toani. Just siis helises minu mobiil. Võtsin telefoni vastu. "Hallo?" See oli Charlotte. "Mis kell pidu algab?" küsis ta. "Kell seitse," vastasin tujutult. "Olgu siis, ma panen end valmis," rääkis Charlotte, "olen mõne tunni pärast kohal. Tahan veel sinuga rääkida. "Millest siis?" pärisin ma, lootes et ei pea jälle Kenny'st rääkima hakkama. "Lihtsalt niisama. Pole sind ammu näinud," vastas Charlotte. "Olgu siis. Pean lõpetama, mul kiire," valetasin ja klõpsasin kõne lõpetamise nupule. Läksin kapi juurde ja silmitsesin oma kleiti, millega täna peole lähen. See oli ilus, lühikeste varrukatega ja heleroosa. Panin kapiukse kinni ja heitsin voodile pikali. Tahtsin veel paar tundi magada, kuni Charlotte tuleb. Lülitasin telefoni hääletu peale ja sulgesin silmad.
Kui ma lõpuks ärkasin, oli kell juba pool viis. Charlotte peaks kohe jõudma. Kammisin juuksed ja vahetasin riided ära. Peagi oligi ta kohal. Kuulsin koputust ning avasin ukse. "Nii et sina ja Kenneth läksite lahku?" olid tüdruku esimesed sõnad, kui ta mu tuppa sisenes. "Palun, ära nüüd sina ka..." ohkasin väsinult. "Vabandust," lausus Charlotte ja istus toas nurgas olevale sohvale. "Räägiks parem oma kleitidest," tegi ta ettepaneku. Pole just minu lemmikteema, aga ikkagi parem kui Kenneth'ist rääkimine. "Kas tahad mu kleiti näha?" küsis Charlotte. Noogutasin vaid, sest rohkemaks mul lihtsalt jõudu ei jagunud. "Ma käin siis kiiresti auto juures ära," lausus tüdruk elavnedes ja peaaegu jooksis toast minema. Ohkasin vaikselt ja läksin peegli juurde.
Mõne minuti pärast oligi Charlotte tagasi ning tassis enda käes suurt karpi. "Siin see ongi," lasus ta, avas karbi, võttis kleidi sealt välja ning laotas selle minu voodile. "Päris kena," lausin pikka tumepunast kleiti märgates. Tegelikult oli see kleit üsnagi maitsetu, kuid mul polnud täna erilist tuju kedagi solvata. Charlotte naeratas laialt. Ilmselt jäi ta minu juttu uskuma. "Ma tahaks sinu kleiti ka näha," palus ta huvitunud nägu tehes. "Eks vaata siis kappi," ütlesin tallee, kuna ei viitsinud ise sinnani kõndida. Charlotte võttis mind rõõmuga kuulda ja avas kapiukse. "See on nii ilus," kuulsin ärevust tema hääles. Just nagu saakski kellegi kleit minu omast ilusam olla. Kuid neid sõnu ma kõvasti välja ei öelnud. Järsku koputas taas keegi mu uksele. "Sisse," hüüdsin ma. See oli mu ema. "Elisabeth, kullake, hakka nüüd sättima. Varsti on juba külalised kohal," teatas ta mulle ja lahkus. "Mis siis ikka, hakkame pihta," ütlesin Charlotte'le ning sammusin riidekapi juurde.
Kui meil lõpuks kleidid seljas olid ja korralik meik tehtud, astusime koos trepist alla. Rahvast oli kogunenud juba päris palju. Kõik vahtisid meid, õigemini mind. Üritasin võimalikult õnnelikku nägu teha ja naeratasin neile. Minu üllatuseks oli rahva hulgas ka Kenneth. Mina teda küll kutsunud polnud. Ta ei saanud minult kuidagi silmi. Siis nägin, kuidas Melissa tal käest haaras ja poisi minema tiris. Üritasin muiet tagasi hoida, kuid tulemusteta.
3. osa - PiduPeo alguseni oli veel pool tundi, aga rahvast oli majas juba metsikult palju. Tuli veel juurdegi. Oodatud külalised New York'ist polnud veel saabunud. Kes iganes nad ka poleks, ei tundnud ma nende inimeste vastu vähimatki huvi. Enamus ajast pidin seisma ema ja isa kõrval, et nad saaksid mind külalistele tutvustada. Tegin õnnelikku nägu ja vastasin nende küsimustele, vastumeelselt muidugi. Aga nii oli ju viisakas. Viimaks lubasid vanemad mul omavanuste seltskonnaga liituda. Parem ikka, kui mingite pensionäride loba kuulamine... "Sa oled nii suureks kasvanud" ja muu taoline. Ajasin parajasti Liliani ja Marthaga juttu, kui Kenneth taas välja ilmus. Mul polnud mingit tahtmist temaga rääkida. Otsustasin basseini juurde varjuda. Väljusin uksest, kui kuulsin, et keegi järgneb mulle.
Loomulikult oli see Kenneth. "Elisabeth, oota!" hüüdis ta. Pöörasin end ümber. "Mida sa tahad?" küsisin talle tigeda pilguga otsa vaadates. "Sinuga rääkida," vastas poiss. "Me oleme juba kõigest rääkinud," vaidlesin talle vastu ning hakkasin edasi kõndima, kui Kenneth järsku mu käest haaras. "Kuhugi sa ei lähe... enne kui oleme rääkinud," ütles ta mu liikumist selgelt takistades. "Mida sul siis vaja on?" ohkasin ma alistunult. "Ma tahan sinuga ära leppida. Palun, hakkame uuesti käima. Ma ei suuda ilma sinuta," anus ta oma siniste silmadega mulle otsa vaadates. "Kahjuks ei saa ma seda teha," ütlesin ja hakkasin uuesti basseini poole liikuma. Kenneth seisis mu teele ette. "Palun sind. Kui me jälle koos oleme, siis ei tule mingit kättemaksu," lubas Kenneth. "Vahet pole. Ma ei karda sind. Lase mul nüüd minna," palusin teda. Minu üllatuseks ei kavatsenudki ta mind enam ümber veenda. "See on sinu otsus," lausus Kenneth vaikselt ja kõndis minema.
Kui Kenneth läinud oli, otsustasin teiste juurde tagasi minna. Üksinda basseini juures konutamine ei tundunud enam kuigi hea mõttega. Lootsin südamest, et Kenneth mind tänase õhtu jooksul enam ei tüüta. Jõudsin vaevalt tagasi minna, kui juba vanemad mu endaga kaasa tirisid. "Mulle helistati," rääkis isa, "nad peaks kohe saabuma. Püsi meie juures." Ema noogutas isa jutu peale. "Ma ei mõista, kellest jutt käib," protestisin ning üritasin minema hiilida. "Sa jääd siia, Elisabeth," kamandas ema ja pani käe mulle õlale. "Keda ma siis ootama pean?" ei saanud ma ikka veel aru, "kas New Yorki-jobusid?" Nii isa kui ema vaatasid mulle vihaselt otsa. "Ära mitte üritagi neid enam taoliste sõnadega kutsuda," ähvardas isa, "muidu võid sa autost vaid und näha." Tundsin end jällegi alistunult.
"Aga kes nad siis on?" ei jätnud ma järele. Vanemad olid mu pärimisest ilmselgelt tüdinud. "Perekond Morrow. Jack ja Camila ja nende pojad Robin ning Jayden," rääkis ema, "nad on väga jõukas perekond. Neil on 3 korda rohkem raha kui meil. Nad kolivad meie linna ning suure tõenäosusega saavad meie perekondadest äripartnerid." Või siis need tegelased on meist 3 korda rikkamad. Raske ette kujutada. "Mida Kenneth siin teeb?" küsisin ma järsku. "Ma tean, et te läksite lahku ega poolda seda mõtet," lausus ema, "seepärast otsustasime isaga, et Kenneth täna siin oleks. Muidugi on ka teine põhjus." "Missugune põhjus?" küsisin ma nägu krimpsutades. "Kenneth'i vanemad on perekond Morrowi head tuttavad. Just tänu neile me selle suursuguse perega tuttavaks saimegi. Loomulikult on õigus Kenneth'il täna siin olla," ütles ema. Eriline põhjus küll, peaks mainima. Krimpsutasin taaskord nägu, aga seekord ei teinud vanemad minust enam välja. Nende tähelepanu paelus hoopis miski muu.
Siis nägin neid ka mina. Meie poole sammus elegantselt riietatud abielupaar. Ma ei saanud selle naise kleidilt silmi. See oli must, siidist ja ülimalt kaunis. Mees tema kõrval kandis smokingut. "Tere tulemast meie tagasihoidlikku majja," lausus isa ja ulatas mehele, kelle nimi oli vist Jack, oma käe. Camila-nimeline naine naeratas võluvalt. Tema arust, ma mõtlen, kuna ma ei sallinud neid rikkureid absoluutselt. Miski neis käis mulle kõvasti närvidele. "Oh, mis te nüüd. Teie maja on vägagi kaunis," lausus Camila ringi vaadates. Raudselt valetab. Aga mis mul sellest. Järsku pilgutas isa mulle silma. Läksin tema kõrvale. "See on minu tütar Elisabeth," teatas ta uhkusega. Ma pidin häbist maa alla vajuma, kuna absoluutselt kõik vahtisid nüüd mind. Isegi need kaks võõrast poissi, Morrowid. Neist vanem, tumepruunide juustega poiss pilgutas mulle silma. Lihtsalt rõve. Teine, mustade juustega poiss pööras mu pilku märgates pea kõrvale. Hea seegi. "Meeldiv tutvuda, Jack Morrow," lausus mees suudles mu kätt. Kui vastik! "Elisabeth Newlon," vastasin automaatselt. Mees naeratas.
Viimaks, kui ma juba nende kõigiga tuttav olin, võisin minna, kuhu ise tahtsin. Lõpuks ometi. Vaatasin korraks selja taha. Mõlemad Morrowite pojad vahtisid mind. Nii Robin kui ka Jayden. Minus tekkis tohutu tahtmine neile keelt näidata ja jooksu pista, kuid see poleks vist kõige viisakam tegu. Ja ilmselt lööksid vanemad mu siis maha. Läksin tagasi sõbrannade juurde, kes mind saali nurgas ootasid. "Need poisid on päris kobedad," kiitis Charlotte pilguga Morroweid otsides. "Ole vait! Nad võivad meid kuulda," sosistasin ma. "Ei nad kuule midagi. Selleks on nad liiga kaugel," itsitas Lilian. "Nad vahivad meid," lausus Martha, "lausa söövad pilguga. Huvitav, kas kummagile neist ka mina meeldin?" "Lõpeta, Martha, sa võiksid väheke viisakamalt käituda," käratasin ma. Jõudsin vaevalt oma lause lõpetada, kui muusika mängima hakkas.
Korraga seisis minu ees Robin Morrow. "Kas tohiksin teid tantsima paluda?" küsis ta viisakalt. "Eem... jah, ikka. Ja mind pole vaja teietada," sõnasin end lauslollina tundes. Robin naeratas ning võttis mu käest kinni. Kui me koos tantsupõranda poole suundusime, nägin eemalt Kenny't, kes mind tigeda pilguga põrnitses. Ma ei teinud temast väljagi. "Sa oled ülimalt kaunis," lausus Robin, kui me juba muusika taktis valssi keerutasime. "Tänan," vastasin lühidalt. Ta naeratas jällegi. Mõni minuti pärast sai lugu läbi. "Ma tulen kohe tagasi," ütles Robin ja kõndis minust eemale. "Ta kutsuski su tantsima," kilkas Lilian minu juurde tulles. Peagi olid kohal ka Martha ning Charlotte. "Kas ta meeldib sulle?" küsis Charlotte. "Loomulikult mitte," vastasin mina. Nende nägudest oli näha, kui vähe nad mind uskusid.
Uskugu nad mind või mitte, aga mulle ei meeldi see Robin. Ta naeratus on kuidagi nii võlts... ma ei oska seda isegi kirjeldada. Ta võib küll ilusa välimusega olla, kuid ta ei meeldi mulle ikkagi. Pole aimugi, miks. Ma ei hakanud seda Lilianile, Marthale ega Charlotte'ile rääkima, et nende lõbu mitte rikkuda. Pealegi ei usuks nad mind kohe kindlasti mitte. Tahtsin just Marthalt paluda, et ta Kenneth'i järele luuraks, kuna ma ei tahtnud seda poissi endiselt oma läheduses näha. Aga Martha oli kuhugi kadunud. Samuti polnud näha Liliani ega Charlotte'i. Nende asemel kõndis minu poole hoopis Robin, käes kaks kokteiliklaasi. "Ma arvasin, et tahaksid midagi juua," lausus ta üht klaasi mulle ulatades.
Tänasin teda viisakalt ja võtsin joogi vastu. "Kui vana sa oled, Elisabeth?" küsis ta järsku minult. "Kuusteist," vastasin, "aga sina?" "Kaheksateist," lausus Robin. "Mu vend on kuusteist," lisas ta. Nagu mind huvitaks. Muidugi ei öelnud ma seda Robinile näkku. "Kas tahad veel tantsida?" küsis ta. "Ma arvan, et joon kõigepealt selle kokteili ära," vastasin ma ja manasin näole võltsi naeratuse. "Muidugi, nagu sa soovid," sõnas Robin. Jõin oma kokteili lõpuni. Robin järgis mu eeskuju. "Kas läheme nüüd tantsima?" küsis ta mõne hetke pärast. "Jah," vastasin, et olla viisakas. Mitte, et ma oleksin temaga tantsida soovinud. "Mu vanemad rääkisid, et teie perekond kolib New Yorgist siia. On neil õigus?" küsisin ma huvitult. Ma lihtsalt ei leidnus paremat teemat, millest temaga rääkida. Ja vaikida oli veelgi nõmedam. "Jah, me kolime tõepoolest siia. Ning meist saavad ka koolikaaslased," ütles Robin.
"Tore," laususin ma, kuigi ma selles midagi toredat ei leidnud. Peagi lõppes lugu... ja jällegi algas uus. Rääkisime veel maast ja ilmast, kuni lõpuks öö kätte jõudis. Minu õnneks. Robin jättis minuga hüvasti ja lubas, et me veel kohtume. Ma ei hakanud talle ütlema, et pole temaga uuesti kohtumisest just eriti vaimustunud. Kirtsutasin nina, kui ma ta nägemisulatusest väljas olin. Ülbe ärahellitaud rikkur. Nagu see oleks minu asi, missuguse autoga ta sõidab ja mitu korrust ta majal on.
Hingasin kergendatult, kui viimased külalised läinud olid. "Sa olid väga tubli, Elisabeth," kiitis ema mind, "tundus, et sa jätsid Robin Morrowile väga hea mulje." "Mi...mida?" kokutasin ma, "see oligi siis teie plaan?" Nüüd tuli ka isa minu juurde. "Just nimelt, sa oled väga tark," muigas ta. "Aga ta isegi ei meeldi mulle!" protestisin ma. "Elisabeth, lõpeta! Kas sa pole ikka veel aru saanud, kui rikkad nad on?" küsis ema. "Mind ei huvita!" karjusin neile vastu, "ärge mõelge mind temaga paari panna. Ma ei nõustuks sellega iialgi." Nad mõlemad vaatasid mulle vihase näoga otsa. "Küll sa veel ümber mõtled," lausus isa ning nad läksid uksest välja. Tahtsin neile öelda, et ma ei kavatsegi ümber mõelda, kuid nad olid juba lahkunud.
Pealkiri: Mängudel on tagajärjed 
17/9/2011, 23:15
