What comes around...

Nii. Proovisin midagi NYC kohta, kuna ma tahtsin ammu juba sellest ja moest ja sellisest kirjutada. Ja kuna ma loen praegu Lauren Weisbergeri "Saatan kannab Pradat", siis sealt ka inspiratsiooni. Nojamh. Tõenäoliselt rohmakas ja liiga paljude kirjeldustega, aga.. it's a first shot.
Tegelikult on lühike ka, aga igasugune vastukaja oleks väga lahe.

DAVID FINDLEY GALLERY, MADISON AVENUE
December 14, 9:51 pm

Tüdruku portselanilaadset nägu raamisid šokolaadpruunid läikivad kiharad ja safiirsiniseid läbitungivaid silmi ääristasid justkui jääkristallidega kaunistatud süsimustad ripsmed. Tema Manolo Blahniku tikk-kontsad klõbisesid puhtusest peegeldavatel põrandaplaatidel ja temast õhkus vürtsika Diori parfüümi lõhna.

Madison Avenue? Isegi mitte Metropolitan. Sama hästi oleksime võinud 67. tänava rentsliauku ronida. Mind ei huvita, et tegu on Jon Schueleri varajaste Castelli aastatega. Ma eelistaks praegu Bendelsis nendele jumalikele Jimmy Choodele jahti pidada. Nendele, mille eest võiks lausa surra.

„Kendra?“ Tütarlapse sügava mõttekäigu lõikas läbi tema ema kergelt värisev hääl ja hetk hiljem tundis ka ta seda eksootilist parfüümi, mida proua Maberley endale alati liitrite kaupa peale valas. „Mine räägi inimestega. Tunne huvi.“ Plaatinablondide juuste ja ülekülvatud aksessuaaridega naine viipas umbmääraselt glamuurse rahva armaadale, kes ringi trügis ja mängis võltsi teesklust, et nad olid kohale tulnud selleks, et imetleda neid pehmeid, omapäraseid pintslitõmbeid, mitte selleks, et oma uute Cartieri käekellade või seemisnahast Fendi käekottidega eputada. Ainult, et seda keegi ei tunnistanud. Tõde oli nagu löök jalgevahesse ja jääkuubikud kraesse. Vähemalt kogu Upper East Side'ile.
Hüütu manas näole maheda naeratuse, millega ta kõik enda ette lömitama sai ja vastas rahulikult: „Nad teavad, kes ma olen. Nad teavad, et ma pole mingi suvaline Brooklyni lits. Nad teavad, et mina ei ole see, kes meeleheitlikult jutule sisse trügib, et end hinnatuna tunda. Kui keegi tahab minuga vestlust alustada, siis nad astuvad minu juurde.“ Proua Maberley punktitäpsusega kitkutud kulmud tõmbusid sügavalt kortsu. „Täna õnne, et sul see karismaatilisus on. Sellise mõrra suhtumisega ei jõuaks sa elus kuhugi.“ Kendra naeratus hajus pisut, kuid ei hävinud. „Ma õppisin parimatelt.“ Kerge peanõksatusega oma ema poole, haaras ta mööduvalt ettekandjalt kokteili ja astus minema.

Tegelikult ei olnud see päris tõsi. Chloe (tema teine nimi) teadis, et kõik ei tule elus kuldkandikul ja ta rügas tegelikult kõvasti, et Ivy-vääriliseks saada. Tema ema oli teda elus lihtsalt nii palju tümitanud, et ta ei kavatsenudki käituda nagu ta püüdleks millegi poole, kui naine läheduses oli. Õel, tõsi. Upper East Side'i regular? Samuti tõsi.

Kokteili neelas ta mõne lonksuga, kuigi teadis, et see pole eriti maitsekas. Tema kurku sigines kibe maitse, kuid ta ei teinud sellest välja. Tema kohvikarva Vivienne Westwoodi kleit hõõrus ka igalt poolt, kaasa arvatud nendest privaataladest, kuid ta teadis, kui südant verd tilkuma panevalt stiilne ta välja nägi ja ta kavatses nii ka käituda.
Kui ta oli umbes tund aega sotsiaalse liblika kombel ringi purjetanud ja kõigile endast laitmatu mulje jätnud, otsustas ta, et tema töö on nüüd tehtud ning ta liikus garderoobi. Vabastanud enda musta seemisnahast Burberry talvemantli, kõndis ta sirge rühi ja sujuva sammuga David Findley galeriist välja, jättes oma ema ja kogu selle „kunstiarmastava“ NY koorekihi seljataha.

***

Kriitikat?

Ooh, mulle ka hetkel meeldis. Kirjeldusi on palju ja võib-olla tõesti isegi liiga palju, aga... ma tahaks edasi...
Võib-olla offtopic aga mina olen küll täielik brändiori

nastik0120: Aitäh selle 'mahlaka' eest. : D Ma tean, et ma pole kindlasti ainuke, kes kirjutab NYC koorekihist ja moest ja nii edasi. Aga mul areneb see võib-olla natuke teise suunda. Pole päris selline draama ja klatš, et 'oi, sa petsid mind, ma lähen hooran siis mõne teise tüüdiga'. : D Kendrat ma edaspidi eriti palju ei kasuta, Chloe't rohkem. (: Kokkuvõttes; tore, et meeldib!

Audrey: Mina olen kaaa brändiori. Kirjelduste kohta olen ma tegelikult teadlik, aga ma lihtsalt topin neid sinna siis alateadlikult. Mulle on seda öeldud, isegi seda, et ma muudan jutu igavaks juba nendega, niiet ma üritan vähemaks võtta. (:

PINK: Tänan. (A)

Igal juhul. Uus osa. Pole kindel, kas see on hea, või liigub liiga aeglaselt või kiiresti ja kas kirjavigu on see ja kas kirjeldusi on liiga palju. Hinnangut annavad lugejad.

SIDE-ALLEY, 76. AVENUE
December 15, 7:14 am

76. tänav. Hallid murenenud majaseinad olid silmipimestavalt kirju grafitiga kaetud ja muutsid väikese sopase kõrvaltänava elavamaks. Mitte, et see kohe päris Ritziks oleks muutunud. Eksisteerisid veel ju määrdunud musta värvi prügikastid, pungil vanu piimapakke ja katkikäristatud riidehilpe. Tänav oli kitsas ja lõppes tupikus, kuid sinna ei juhtunud keegi. See paistis olevat rohkem ideaalne paik mõnele narkarile, kes tahtis laksu all kuhugi pehmesse kohta vajuda.
„Kindel see. See on lausa viis tärni ju.“
Chloe kommentaar lausa nõretas sarkasmist. Everett pööritas silmi ja lükkas jalaga lõhkise pappkasti eemale. „Ära virise, printsess. Kas sa eelistaksid otse Birch Wathen Lenox Schooli ees seda teha? Niiet kõik need Botoxist täistuubitud seltskonnaeided näeks ja saaks mingitele tädidele lobiseda, kuidas eeskujulik Chloe Maberley suitsu tõmbab? Aia.“
Tüdruk ohkas kergelt. Ega nad ei kavatsenud hakata kräkki panema. Neil oli mõlemal lihtsalt vaja üks kiire suits teha, enne kui nad mõlemad naasesid majja kapriissete õpside ja klatšimasinatest teismelistega.
Everett süütas kiirelt mõlemad suitsud ja toppis Marlboro paki tumesinise Roberto Cavalli nahkmantli põuetasku. Juhuks, kui keegi otsutab tema taskutes sobrama hakata, oli see enam-vähem see, mida keegi ei märganud.
„Niisiis, printsess.“ Noormees tõstis käe, et küüsi silmitseda. Päike helkis tema hõbedaselt monogrammsõrmuselt vastu ja läigatas Chloe'le silma, mispeale see naljakalt peaga rapsima hakkas. „Rahu, tantsulõvi,“ naeris Everett tumedalt ja pööritas silmi. Chloe turtsatas vihaselt ja tõmbas suure mahvi kopsudesse.
Neidis viskas juuksed demonstratiivse lennuga seljale ja piidles inimesi, kes pisikesest kõrvaltänavast möödusid, sellele pilku heitmata. Päike siras kõrgel taevas ja heitis kahvatut kuma kõigile pilvelõhkujatele, mis pilvede vahele sirutusid. Chrysler Building, Empire State Building...
„Chloe? Oled elus veel?“ Kuskilt kaugelt kaikus Everetti hääl. Tüdruk polnud isegi aimanud, et ta nii süvenenud oli olnud. „Mh?“
„Mis sul viga on? Kõik korras, tibi?“
Tütarlapse mõttekäik lendles tahtmatult eelmisele õhtule. Pärast seda, kui ta oli galeriist lahkunud ja Central Parki suundunud, et Karaga mõni suits teha ja pisut lobiseda, võib-olla kuhugi klubisse end sisse pressida, oli tal veel hea tuju olnud. Lõpuks oli ta aga oma koju jõudnud ja katusekorteri kõige ilusama vaatega tuppa hiilinud ja koheselt kuulis ta möirgavaid hääli elutoast. Suletud uste tagant oli raske sõnu üksteisest eristada, kuid Chloe avastas ehmatusega, et tundis nii ema kui ka isa hääle ära. Ja tegemist polnud tavalise väikese erimeelsusega. Karjumine oli vali ja surmaähvardusi libises ka sisse (ehkki seda tüdruk eriti tõsiselt ei võtnud, tema ema armastas ikka üle-dramatiseerida ja mõelda endast kui filmikangelannast, kes koguaeg kimbatusse satub). Mis ehmatas Kendra päris korralikult ära. Sellest ajast saati ei lakanud ta sellele mõtlemast. Mis ajast tema vanemad nii pirakaid madistamisi maha pidasid?
„Everett, kuule.“ Chloe kuulis ise ka, kuidas ta hääl värises. Tema ilme väljendas ilmselt samasugust nutust pilku, sest noormees oli päris kohkunud. „Jaah?“
„Kas sul.. Kas sa.. nagu...“ Neidis toksis terava saapaninaga suvalist kruusakivikest. Muidu sõnaosav ja kindlasti mitte nii emotsionaalne, ei saanud C nüüd sõna suust. Miski tema sees põles ihast Ev'iga oma mõtteainest vestelda ja sõbra toetusele loota, aga mingi teine pool vilkus aga keelumärki.
„Unusta ära,“ katkestas tüdruk järsult vestluse ja viskas koniks kahanenud suitsu maha, et sellel oma viietollise kontsaga peal tallata. „Lähme juba, mul on külm,“ lisas ta oma tavapärast jahedat tooni tagasi saades. Kuradi nõrkushetked.
Everett köhatas ja järgis sõbranna eeskuju suitsuga. Tõmmanud oma mantlihõlmad koomale, võttis ta ühe käega tugevalt Chloe ümber kinni ja tõmbas ninaga. Tüdruk neelatas ja kõhkles, kas ta oleks pidanud seda infot ikka jagama, kuid mattis selle idee kiirelt maha ning liikus kärme sammuga kõrvaltänavast välja, kiiskava hommikupäikese kätte.

***

Kriiti-kriiti?

Mulle hetkel meeldib (veidi teistsugune jutt võrreldes teistega), ma lugesin praegu kiirelt läbi aga vähemalt mugav oli lugeda. Sellist nõmeda sõnajärjekorraga kohta ma ei leidnud või lihtsalt ei pannud tähele. Nii et... EDASI :)
Aga mnjah, ma jooksen brändidele tormi. Ma ei saanudki sellest varem aru aga kui tööl hakkasin käima ja oma raha oli, läks asi... veidi käest ära Mitte palju asju aga mitte just vähe ka. Riideid on muidugi mõtetu osta aga muu pudi-padi...
Nt. Dior meeldib mulle ja mu emale vist kõige rohkem... Alles eile ostsin Moschino lõhna, järgmine on 100 ml Viva la Juicy by Juicy Couture Ma OOOTAN järgmist palgapäeva

See lõhn polnud üldse kallis. Kroonides ligi 600, aga kuna soodukas oli, siis sain -25% odavamalt :)
Kui su ema nt põeb, et kallis on, siis osta mõnest usaldusväärsest netipoest. Saad palju odavamalt kui otse poest ostes.

Audrey: Ahjess, tore, et meeldib. (:
Mulle ei tohi ka raha anda, ma laristan ka kohe kõik maha. Kusjuures, mul on ka Moschino lõhn (Hippy Fizz), teist korda juba, mulle nii meeldib! (A)

nastik0120: Tähh, tähh. Üritan neid jah mitte liiga palju ühte lausesse toppida. : D

pipisike: Kas just parim aga, aitääääh! Ma saan aru küll, mida sa mõtled, aga küll sa varsti teada saad, milline ta tegelikult on. ; )

Nonii. Mulle endale tundub, et see osa on kuidagi sisuvaene ja kirjeldusi nii täistuubitud, et nõme juba, aga mul oli niigi häda selle kokkuklopsimisega, sest alguses polnud ühtki ideed. Eks vaatab, kui väga meeldib. Mina eriline fänn pole.

NOBU NEW YORK, 105 HUDSON STREET
December 15, 8:23 pm

Nobu tuhmja valgusega ülekullatud interiöör oli üsnagi innovaatne. Massiivsed pulgakujulised valgustid kiirgasid heledat kuma ja seinad olid kaetud eksootilise punakuldse-kirju tapeediga, mis – tundes restorani mainet – maksis tõenäoliselt tuhandeid dollareid. Tumedast mahagonpuust leti taga olid põrandast laeni kõrguvad riiulid täislaotud erinevaid konjakeid, veine, brändisid ja mineraalveesorte, värviliste pudelite virrvarr sulas silme ees üheks. Nobu ootejärjekord oli tavapäraselt kaks või kolm kuud, aga kui sa õigeid inimesi tundsid, said ka nädalaga sisse. Nüüdki olid sushirestorani lauad pungil täis.
„Maberley, laud kolmele.“
Kõrgi välimusega kiitsakas mees väikese kõnepulti meenutava laua taga lappas reservatsioonidekataloogi. Tema näolihased olid permanentsest jäiga, mittemidagiütleva ilme ettemanamisest nii krampis, et Chloe ei suutnud vastu panna kulmude kergitamisele juuksepiirini. Huvitav, kas mees ennast enam oskaski lõdvaks lasta.
„Siitkaudu,“ viipas härra, kui oli saanud kinnitust, et see hinnaliselt rikka välimusega perekond ei luiska. Kendra, tema ema ja isa juhatati lauda üsna taga nurgas, kus oli hämar õdus valgus ning pehmed kakaokarva diivanid. Nad olid kolmekesi tulnud Nobusse „perekondlikku õhtusööki“ pidama, mis oli üks Chloe ema jaburatest ja tavaliselt ebareaalsetest ideedest, kuid seekord oli ka tema isa nõusoleku andnud ja tüdruk oli sunnitud minema sellele tobedale familiaarsele paradoksile, selle asemel, et Ashira (tema parima sõbrannaga) šoppama minna.
Nad jõudsid vaevalt maha istuda, kui Kendra ema juba menüüsid näperdas ja kannatamatult ettekandjat nõudis, et ta saaks juba Nobu Matsuhisa (peakoka) firmarooga tellida. Chloe hammustas huulde ja teadis instinktselt, et ta ei kannata õhtut välja ilma tuimestuseta ning teatas siis säravat naeratust huulile tuues: „Ma lähen tellin juua.“
Näitsik tipsis oma Christian Louboutini sinisest seemisnahast saabastega letini ja nõksutas sealjuures oma täiuslikult istuvatesse Seveni teksastesse pakitud puusasid. Piha ümber ja õlgadel lehvis litritega kaunistatud kreemjas Miu Miu topp.
„Üks klaas Pellegrinot,“ tellis ta rahulikult ja klõbistas oma kahvaturoosalt läikivaid küüsi letil. Stila Ballet Slipper. Küünelakimaniakk nagu ta oli, teadis ta hetkese maniküüritulemuse nime väga soravalt.
„Kas järgmine võib minu kulul olla?“ kuulis Chloe magusat häält kohe oma kõrvalt ja tema haistmismeelteni küündis Marc Jacobsi hiliseim meestelõhn. Ta pööras aeglaselt pead ja avastas, et tema kõrval pukil istub jalustrabavalt stiilne ja kuum poiss.
Chloe hakkas juba vastu, kuid taipas äkki, et tema kurk kuivab nagu kõrb ja meeltes on täielik segades, nagu keegi oleks puuga pähe virutanud. Mis oli harv juhus, sest niimoodi tüdrukut pahviks lüüa oli raske. Vähemalt seda tüdrukut.
Poiss hakkas naerma, see oli kerge ja kelmikas naer, mitte mõnitav. Neidis vastupidiselt temale ei saanud ikka sõna suust ja üritas pilguga ahmida endasse kogu poisi välimust. Neid jumalikke läikivmusti lokke, õrnalt õhetavaid põski (koos imearmsate põselohkudega) ja kogu maailma lõbusust väljendavat naeratust.
„Ee... mida?“ suutis Chloe lõpuks kuuldavale tuua ja raputas siis miskipärast ägedalt pead, nagu üritaks end transist välja raputada. Tubli laps, sõna tuli välja! Ürita siiski rohkem inimesele kui ahvile sarnaneda ja näe veetlevam välja, idikas. Poiss naeris jälle. „Nii lummatud kohe? Mina olen Zac,“ ulatas noormees sõbralikult käe ja Kendra tegi kisendavaid pingutusi ka oma käsi tõsta ning Zaci oma suruda.
„Chloe. Meeldiv tutvuda,“ lisas ta juba vabamalt, kuid kirus end siiski maapõhja, et nii lamedaid fraase kasutas. Lollakas, lollakas, lollakas! Hinganud pahinal sisse-välja, kerkis ta näole esimest korda nende koosveedetud aja jooksul loomulik ja päikeseline naeratus, mis talle pisutki enesekindlust sisendas. „Ma arvan, et see on okei,“ vastas ta ka nooruki algsele küsimusele, kui ta oli selle sügavast mälusopist välja kühveldanud.
Zaci permanentne naeratus ei kustunud ja muutus aja jooksul ainult siiramaks. „Mis sind linna prestiižikaimasse restorani toob?“ küsis ta ja Chloe tajus, et poissi isegi huvitab see. „Apaatne ja piinav õhtusöök perega,“ vastas tüdruk muiates ja põimis sõrmed ümber oma jäise Pellegrino pudeli, tundmata enam mingit janu. Zac naeris taas, kuid see polnud üks neist pinisevatest või kihistavatest naerudest, mis Chloe't tavaliselt nii kuradi nii närvi ajas, kui inimesed seda iga viie sekundi tagant kuuldavale tõid. Ei. Zaci naer oli pehme ja võltsimatu.
„Sind?“ lendas ka kohe viisakas vastuküsimus.
„Kohtumine agendiga. Mitte nii apaatne ja piinav, aga ka mitte midagi, mille tähistamiseks pidu korraldada.“ Chloe süda hakkas millegipärast pekslema. Agendiga? Poiss nägi temavanune välja. Ja juba teist korda päeva jooksul ei suutnud tema nägu emotsioone varjata ning Zac mõikas kärmelt, millest selline ilme. „Ma kirjutan... khm.. lugusid,“ kuulutas ta välja hädise selgituse ning hakkas kergelt näost roosatama. Chloe ei suutnud naeratust ära hoida.
„Lahe!“ kiljatas ta natuke liiga kõvasti, aga ei hoolinud sellest karvavõrdki. Nooruk kergitas kulme ja pomises puhtast vapustusest ületilgutatud häälega: „Tõesti? Enamik inimesi arvavad, et ma olen mingi teismelisest wannabe, kes üritab Dante't või Tolstoid järele matkida.“ Kendra kortsutas sügavalt kulmu. „Persse nendega,“ kõlas ta vastus ning tüdruk ei häbenenud isegi oma julget väljendit, vaid jäi oma arvamusele kindlaks. „Tee, mis sulle meeldib.“
Zac muigas laialt. „Räägi seda NY koorekihile. Aga mulle meeldib su värske ausus.“ Chloe pühendas kogu oma tahtejõu soovile naerupahvakut takistada. „Kohe näha, et kirjanik,“ pressis ta selle asemel välja ja asus kiirelt oma mineraalvett alla kulistama, et mitte irvitama hakata.
Zac suunas pilgu põrandale ja muheles. Mõni hetk laskus nende vahele vaikus. Ehkki restoran oli täidetud inimeste jutuvada ja vaikse maheda muusikaga.
„Kuule.“ Zac naaldus ettepoole ja muigas vandeseltslaslikult. „Tahad tõelist pidu näha?“ küsis ta tasandatud häälega. Chloe nägu lõi särama nagu kalliskivi. „Nalja teed? Sina oled siin ainuke asi, mis mind praegu lõbustab.“ Pärast seda labast külgelöömisvõtet lõid mõlema osapoole põsed lõkendama. Zaci, sest talle oli just mitte eriti delikaatsel moel teatatud, kui kuum ta on ja Chloe'i, sest tema suust oli need sõnad tulnud ja ta oleks tahtnud maa alla vajuda.
„Igal juhul,“ jätkas noormees pärast piinlikut köhatust ja ulatas tütarlapsele oma käe. „Teeme newyorklaste stiili ja pidutseme öökimiseni?“ Kendra ulatas talle õhinaga käe ja juba nad lippasid kahekesi restoranist välja, hoolimata järgmistest faktidest: nad olid mõlemad hüljanud oma kompanjonid; nad vaevu tundsid teineteist; nad teadsid, et nad joovad vaid kusagil väga lahedas klubis omal pildi tasku ja ei mäleta järgmisel hommikul tuhkagi. Aga keda see kottis? See oli ju New York, jumala eest!

***

Nagu alati, kriitikat?

Mulle meeldib see poiss!

hea, ootan uut :)

No siis me oleme ühtekad, mul ka Hippy Fizz Kunagi sattusin testeri otsa ja hakkas meeldima. Aga kahju, et see EDT on, mitte EDP

Ja jutt... Ma ei tea, mismoodi, kuid see on täiega köitev

nastik0120: Mina ka! (: Ma eelmine kord kasutasin lausa sõnaraamatut ühe sõna puhul, mis on nii tark, kuna mina olen autor (: D), aga üldiselt ma topin sinna sõnu, mida ma ise olen lugenud. (:

SugarPiece: Khm, siis ma võib-olla rikkusin selle meeldimise-efekti ära selles osas, aga hea, et meeldis!

pipisike: Oi, nagu targad inimesed, ma tänan. : D Ma olen selline label-freak ka, ma olen igast ajakirju lugenud jne. Raamatud ka. (: Aitäh ka.

Audrey: Jepp! : P Aga lahe, et see köitev on. Teistsugune kommentaar tegelikult. Tänan siis. : D

See osa on mingi eriti kirjeldustest täistuubitud. (Ma olen super-enesekriitiline ka tegelt) Eks näeb.

BROOKLYN, ROGERS AVENUE
December 16, 12:45 am

New Yorgi karge talveõhk oli muutunud veelgi jäisemaks ja karastavamaks kui eelmistel nädalatel. Lumi helkis hangedena maas ja kaugemal kõrgusid säravates tuledes eputavad pilvelõhkujad. Tuttavaid ööhääli oli kuulda neljast ilmakaarest. Nosu täis tõmmanud inimeste lõbusad karjed, pinisevad alarmid ja tümps koos ebaselge kuid rütmika muusikaga.
Brooklynis tänavavalgustus puudus. Kommunistlikud kivimajad seisid üksteise kõrval sillutamata asfaltteel, ainsateks tuledeks akendest kumavad lambid.
Chloe koperdas murenenud trepiastmetest alla ja tuikus paar sammu edasi, kuni tundis, kuidas miski kurgust üles tungib. Ta kummardas järsult alla ja oksendas välja kõik, mis ta oli viimase paari tunni jooksul endale sisse kallanud.
Rõskes talveõhus viskas ta juuksed üle pea ja tõmbas need lohakasse krunni, pusides tükk aega kõige vähem elegantse soengu kallal eales. Tegevust raskendas ebaselge nägemispilt (ta silmad vilasid siit-sinna, kuid mõistus ei jõudnud piisavalt kiiresti järele, niisiis kahekordistus kõik tema vaatepunktist ja tal tekkis tunne nagu oleks ta okseleajavas kolmedimensioonilises kinos) ja värisevad käed (mis olid ühtlasi ka tuimad nii liigsest alkoholist kui ka jäisest õhust).
„Chloe, kas kõik on korras?“
Tüdruk kuulis enda tagant kajavat häält ja pööras aegamisi sinnapoole, kust ta oli just tulnud. Temas põles iha Zacile jalgevahesse virutada ja siis minema kõndida, kuid ei teinud seda. „Ja-jaa, kõik on kuradima fantastiline, idikas! Ma lihtsalt armastan oma praegust enesetunnet.“ Ta surus küüned kõhtu, et järgmist öökimistuuri veidi viivitada.
Zac kortsutas ilmsüütult kulmu ja paistis lausa segaduses olevat.
„Sa vead mu mingisse rentsliauku Brooklyni,“ urises tütarlaps, pannes erilise rõhu sõnale Brooklyn, „joodad mu täis mingist keemilisest sodist, mille on kokku seganud tõenäoliselt mingid narkoärikad ja jätad mu maha sellesse haisvasse urkasse, kus mingid higised räpased kutid mind tõukavad ja käperdada üritavad! Kui see on sinu ettekujutlus peost, siis oled sa äärmuslikus mõttes rõve.“ Zaci näol valitses siiras segadus ja võib-olla pisut viha.
„Ma.. m-ma, mõtlesin, et sul on lõbus.“
„Keri persse.“
„Chloe, oota!“
Hilja juba. Neidis marssis oma liiga kõrgetel Louboutinidel mööda tänavat minema, kõrvus kisamas majast kostev muusika. Algul oli ta isegi mõttes nina kirtsutanud, kui nad olid peopaika jõudnud, kuid ei näidanud mingisugust antipaatiat välja, sest kartis, et Zac peab teda mingiks ärahellitatuks Upper East Side'i tibiks, kellele kõlbab ainult puhas kuld. Seejärel oli ta end nii täis joonud, lootes hingepõhjast, et suudab väljakannatada selle masendava koha vastikuse, kuid juhtus hoopis see, et ta kukkus peaaegu kokku sellest, kui paha tal oli. Ja kedagi polnud aitamas, sest teda ümbritsesid ja litsusid kokku ainult mingit üleni tätoveeritud rasvased idioodid.
Hinganud pahvaku jäätuvat õhku välja, tundis ta, kuidas jalad tuimaks muutuvad ja pilt üha enam hägustub.
Veel üks oksering.
Chloe kakerdas suure vaevaga järgmisele majatrepile ja varises istuma, tundes kuidas pisarad silmi torgivad. Ta needis oma naiivsust, needis Zaci ja needis seda, kui täis ta oli. Ja mitte lõbusalt täis. Mitte nii, et seest on kumisev ja soe ning kõik asjad pakuvad nalja. Nii, et sa saad isegi aru, kui hullult sa oled piiri ületanud ja nii palju endale sisseahminud, et eelistaksid sealsamal majatrepil pigem silmad sulgeda ja viimsele teekonnale minna, kui kõrvetavalt külma talveõhku ahmida, sest sellest jääb kopsudes puudu ning higi- ning pisaratevoolamiseni meeleheitlikult soovida, et sa poleks seda teinud.
„Chloe? Chloe! Mis sinuga juhtus?“
Ta kuulis häält, kuid silme eest oli ammu juba kõik süsimustaks löönud. Kõhus keeras. Huuled olid kuivad ja kurk kähe. Vastus jäi tema sisemusse mäslema ega tulnudki välja.
„Jumal küll.“
Kellegi tugevad käed tõmbasid ta istuma ja ta suutis vaid mõmiseda.
„Ma pole sind elus nii sitas seisus näinud.“
Oleks olnud Chloe'le omale nüüd mõni sarkasmist nõretav kommentaar kuuldavale tuua, kuid tütarlaps ei tajunud oma mõtteidki. Ta tahtis lihtsalt ära saada.
„Ära nüüd kustu praegu, kurat küll!“
Viimase põleva sooviga teada saada, kes oli see hoolitsev „võõras“, libisesid Kendra silmalaud kinni ja ta tundis, kuidas tema keha kergeks muutub ning kõik ümbert kaob. Pimedus.

***

As usual, critics?

Mulle ka see jutt väga meeldib.

Tagasi ja kirjutasin mingi haleda osa ka valmis (kui ikka lugejaid on veel). Tundub sisuvaene, midagi tegelikult ei juhtunud. Mõned kohad endale meeldivad. : D Aajaa, kirjavigu võib rohkem olla, sest ma olen teises arvutis ja siin on kohutav klaviatuur, pooled klahvid reageerivad ainult peksule. Üldiselt suhteliselt mage osa. You've been warned.

WEST 68TH STREET, THE MABERLEY PENTHOUSE
December 18, 6:29 pm

Põletavalt ere valgus terendas silme ees. Kumas häguselt. Karjuv tahtmine midagi tähendusrikkamat näha ei kandnud vilja, jätkus seesama kriitvalge kõnnumaa. Kokkusulav pomin ulatus kõrvu. Pingutused sõnu üksteisest eristada ebaõnnestusid.
Mõmin. Kurk kipitas. Chloe tahtis rääkida, kuulda ja näha. Hakanud vaikselt tunnetama sõrmi, üritas ta neid kõigest väest liigutada, kuid tundis vaid tursunud väsimust ning loobus. Kui tema pähe mõtted hakkasid sündima, torkas talle pähe, et ta on haiglas ja kuuleb isegi seda klišeeliku monitoripiiksumist. Tema silme ees virvendasid juba vaimupildid kirjudest lilledest laua peal akna all ning tema ninna tekkis haiglaõhu sumbunud ja ravimilõhnadest tulvil aroom.
„Chloe!“ Hüüe kajas tema peas.
Oleks tahtnud vastust kisada, kuid kõri oli justkui kokkunööritud. Aga silme eest oli selleks ajaks juba selgemaks läinud ning ta leidis, et see kõrvetavalt valge kõnnumaa osutus tema toa laelambi kiirguseks. Viimaks suutis ta end ka liigutada ning küünarnukkide najale ajada. Paistis, et tema nime hüüdmine oli olnud puhas luulu. Ta oli toas ihuüksinda. Teinud selgeks mõned tähtsamad faktid – ta lamas oma voodis, mannaroosad linad (mida ta värvilt vihkas ja pehmuselt jumaldas) keha katmas, ta kuulis kõrvaltoast kellegi kõnelemist ning tema pea tuikas hullemini kui sõnades saab kirjeldada – pööras ta end aegamisi istuma ning puudutas varbaotstega põrandat. Laminaadist põrandalauad krigisesid, kuid Chloe võis nautida kütmisest põhjustatud soojust. Jumal tänatud, et ta kodus oli. Kui ta oleks tõepoolest haiglas olnud, oleks tema varbad praegu vahekorras jääkülma jalgealusega.
Tippinud üle toa, jõudis ta elutoa ukse taha (kuigi pidi mitmetes koridorides ekslema, enne kui toa üles leidis, kuna tal paistis olevat raskusi meenutamisega, kus see asub) ja lükkas ta selle kergelt paokile. Kuldne valgusvihk pääses toast valla ja paistis otse tütarlapse jalgadele, joonistades õhus välja tolmukübemete sihitu hõljumise. Tüdruk naeratas.
„Mis sa arvad, millal me talle räägime?“ kuulis ta oma ema kergelt pinisevat häält, mis paistis suhteliselt nutune. Järgnes tema teisest soost vanema jäme, kuid pehme hääl: „Mitte veel. Plika tegi alkoholimürgituse läbi, selline uudis tekitab talle südamerabanduse. Ootame, kuni asjad jälle joones on.“
Chloe tundis, kuidas mingi asi teda sisemuses torkab ning ta kurku tekkis kibe maitse, samal ajal, kui tema ajust kihutas läbi miljon erinevat mõtet, kujutamas seda katastroofi, mida tema vanemad nii kiivalt varjata soovisid ’kuni asjad on joones’. Mis kuradi joones?
„Aga siis saab ta just terveks, et järgmine plahvatus ta jalust lööks. Arvestades veel asjaolu, et see on mitmeid kordi hullem, kui alkoholimürgitus. Eriti temasugusele.“
„Ma tean, ma tean, aga sellise olukorra lahendamiseks pole mingit mõistlikku ja healoomulist varianti. Valik on kas ta jalust paisata nüüd või hiljem.“
Chloe taganes kiirelt mõned sammud uksest ja koperdas kergelt, kuid ei hoolinud, vaid jooksis nende katusekorteri kööki. Marmorist tööpinnad läikisid päikesekiirte valgusel ja maast-laeni ulatuva klaasukse kõrval asetseval riiulil podises kohvikann.
Neidis jalutas klaasukse juurde ning seisis otse näoga vastu punakaskuldset valguseketast, mis läbi akna kööki voolas. Päike loojus varsti, kell võis olla umbes kuus. Chloe heitis pilgu New vaatele New Yorki. Pilvelõhkujad üksteise otsas, päike nende kohal hõõgumas, pilt nagu filmides. Tüdruk sulges silmad ja üritas välja tõrjuda seda sapist hirmutunnet, mis ta hinge näris ning mõttemaailma pilvitas.
Everett. Everett juba teab mida teha. Ta teadis alati, mida teha. Pealegi oli näitsik suhteliselt kindel, et poiss oli olnud tema päästeingel tol õhtul, kui Zac teda (kujundlikult väljendudes) tappa üritas.
Chloe kobas riideid, kuid ei leidnud ei taskuid ega nendes sisalduvaid telefone. Kannapealt pööras ta ümber ja kihutas oma tuppa. Leidnud mobiili, saatis ta sõbrale sõnumi, mis sisaldas asukohta ja kellaaega. Sellest piisas.
Seejärel vajus ta raskelt voodile ja tundis, kuidas süda äkitselt meeleheitlikult peksma hakkab. Ta sulges silmad ja hingas sügavalt sisse. Kusagilt kaugemalt algas ootamatult mingi meloodiline lugu, tal polnud aimugi ja teda ei huvitanud, kustkohast. Ta tabas vaid mõned fraasid laulusõnadest, kuid leidis, et see on vaid järjekordne lillu-lällu armastuslaul, millele on nii palju teknot juurde lisatud, et laulja hääle kummutab ning mille sõnad kõnelevad vaid seda, kuidas keegi on kellegi tähtsa kaotanud ja siis diivanile istunud, et mingi kohutavalt imal ballaad kirjutada, selle asemel, et see tähtis armastatud tagasi võita. Õige pea laulu kõla tuhmus ja kadus. Chloe jäi üksinda sisemust näriva, piinava vaikuse ning oma lõikavat hirmutunnet tekitavate mõtetega.

***

Tadaa. Kriiti?