MEIE JUTUD

Järjejuttudele pühendatud foorum
 
PortalPealehtOtsiLatest imagesRegistreeriLogi sisse

 

 Põrguline

Go down 
3 posters
AutorTeade
Jette
Kojamees



Female Postituste arv : 26
Age : 25
Asukoht : Eestis

Põrguline Empty
PostitaminePealkiri: Põrguline   Põrguline Icon_minitime23/6/2015, 14:01



Kommentaarid on teretulnud :) Võib esineda kirjavigu.


1.osa


„Palun võta ukse juurest kast, kui sa välja lähed ja vii see autosse!“ Kuulsin ema elutoast mulle karjumas. Pööritasin silmi, sest alles ma tulin õuest ja nüüd siis pean jälle minema. Kuradi kolimine, kas see peabki nii tüütu olema?

„Kas ma olen teil siin mingi jooksupoiss, kus see Marie üldse on, ärge öelge, et andsite talle vaba päeva!“ Torisesin ma üsnagi valjul häälel, piisavalt selleks, et ema ja isa tähelepanu maaklerilt endale saada. Mõlemad vanemad põrnitsesid mind altkulmu.

„Kui sind see nii väga huvitab,“ alustas isa, „siis Marie on juba meie uues kodus ja seab asju paika, kas sa saaksid nüüd selle kasti autosse viia kulla tütrekene? .“ Lõppu lisas Alexander ülimalt anuva inglinaeratusega näo. Turtsatasin naerda, kas mitte teismelised ja üleüldse lapsed ei tee sellist nägu, kui soovivad oma vanemaid millegagi nõusse saada. Muigasin, meie peres on veidike teistmoodi, ema ja isa on need, kes minu järgi jooksevad.

„Persse sellega, nagu soovite..., võtke teatavaks, et nõuan teie orjamise eest kaks korda rohkem taskuraha!“ Minuga ei käituta kui tuhkatriinuga, ma olen printsess ja mind peab ka vastavalt kohtlema. Krabasin kastist kahe käega kinni ning trampisin nina püsti välisuksest välja. Kõndisin laugest teekallakust alla auto poole.  Kuulsin kastist nõude kolisemist. Õigemini otse Hiinast toodud hinnaliste kujukeste rappumist, nagu valge kleepsildike karbil  näitas. Parem seda mitte maha pillata, pärast liimin kaks nädalat järjest portselanist hiinlaste nägusid kokku.

„Uuesti enda ette vaadates märkasin kedagi auto juures seismas. See inimene vist ootas kedagi, keda?  Päris täpselt ma aru ei saanud, kes ta on, sest ta oli üleni musta riietatud ning kapuuts oli võõral sedasi pähe tõmmatud, et ainult ninaots, suu ja lõug välja paistsid. Ehk mõni naaber tuli hüvasti jätma. Ebatõenäoline, mõtlesin ma kohe, sest minu perekond, õigemini mina isiklikult ei ole just kõige parem naaber olnud need kuusteist aastat. Lahkumispeo pidasime eelmise nädala laupäeval ära, seega ükski sugulastest see samuti olla ei saanud.

Midagi võõra kehaehituses oli mulle tuttavlikku, aga samas jällegi nii võõrast. Olin nüüdseks autoni jõudnud ja kapuutsis tüüpi lähemalt nähes, tundsin ma ta ära. See oli John, mu jalad lõid automaatselt värisema ning kast mu käes hakkas õudustekitavalt klirisema. Seisin seal ja põrnitsesin teda hirmust suurte silmadega. Hetk mil John kapuutsi langetas ja ta mulle silma sisse vaatas, lendas kujukestega kast vastu savaldteed laiali ning ma alustasin maja poole jooksmist, vähemalt nii mul plaanis oli. Tegelikult aga oli John tunduvalt kiirema reageerimisega. Enne kui ma arugi sain, olin tugevalt vastu sõidukit surutud ning sõna ostses mõttes auto ja Johni vahel kinni. John tõukas mind nii tugevalt vastu auto külge, et mul oli tunne nagu oleksin teise korruse aknast seljaga vastu maad kukkunud. Oigasin valust. Ainukeseks pääsemise lootuseks olid ema ja isa, paistis, et neilgi läheb veel aega siia jõudmisega.

„Amykene, kallis Amykene,“ lausus John pooleldi irvitades. Irve mis tema näol ilutses, oli rohkem kui tülgastav, „milline ilus päev, oleks ilusam, kui sa jääksid.“ Suudles John mu laupa. Hakkasin põrutusest toibuma.

„Mida sa tahad John?“ Küsisin, ise samal ajal maha põrnitsedes. John tõi kuuldavale külmavärinaid tekitava naeru.

„Sind! Meil oli koos uskumatult lõbus. Kas sa ei arva nii?“ Raputasin eitavalt pead. Ma ei tahtnud rääkida, sest nutuklomp kipitas kurgus  ning mu hääl oleks nutuselt ja värisevalt kõlanud.
„Vasta!“ Käratas John ja lõi parema käega vastu auto aknaklaasi,üritades ta mind hirmutades rääkima sundida. Võpatasin, teadsin, et järgmine löök langeks minu kõhtu või näkku. Pigistasin silmad kinni, ma peaaegu ei hinganudki. Siis hakkas John numbreid lugema.

„Kolm...“ Kui ma enne number ühte ei vasta, ootab mind ees midagi julma. Sama ajal kui John mulle paremasse kõrva kaks sosistas, tegin suu lahti.

„Sa oled haige psühhopaat John! Miks sa ei lase mul minna juba ükskord, mida sa minust soovid?“ Endalegi imestuseks kõlasin ma üpriski enesekindlalt.

„Jätaksin, kui suudaksin. Ma tegelikult mõtlesingi sul minna lasta, aga .“ Oli john öelduga siiras, sellest võis aru saada tema hääletoonist ja kehakeelsest. Johni väljaöeldud tuli mulle suureks üllatuseks, tõstsin pilgu maast, taaskord olid minu ja Johni silmad üksteist jälgimas. Arvasin, et Johni ilme on raevukas, eksisin, ent Johni tundes olin teadlik, et tema meeleolu võib paari sekundiga muutuda. Üks vale pilk, liigutus või sõna, mis talle ei meeldinud ja olidki jälle jamas.

„Mis aga?“ Julgesin küsida. Isegi sellises olukorras suutis minus uudishimu tekkida. Ei, ma ei küsinud seda lihtsalt jutu jätkuks, ma tahtsin päriselt teada. John naeratas, järgmisel hetkel voolas tal silmanurgast pisar. Olin kerges segaduses. John märkas minu segaduses olekutja mõtles mind natukene valgustada.

„Oota,“ ütles ta, pani käe taskusse ja kohmas seal natuke. Mul ei olnud endiselt võimalust põgeneda, sest Johni käsi oli risti minu rindkere peal ja surus mind tugevalt vastu autot. Lisaks ei olnud ma päris sirgelt püsti, vaid natuke tahapoole kaldus, mis raskendas suuresti enda vabaks saamist.

John tõi taskust nähtavale rasedustesti, mille ma olin vähem kui kolme kuu eest teinud. Testi tulemus oli positiivne. Mitte keegi peale minu ei teadnud rasedusest. Lugu kuidas test Johni kätte sattuda võis on lihtne. Kohe kui testi tulemus teada oli, viskasin ma selle prügikasti, Johni prügikasti. Ma ei saanud riskida emale ja isale vahele jäämisega. Ilmselt John märkas õhtul korterisse saabudes, et minu asjad on läinud ja tuhnis igaks juhuks kõik nurgad läbi. Nagu näha siis ta ka leidis midagi.

„Mõistes, et sa oled rase, olin ma nii õnnelik. Ma saan isaks, tuli tahtmine isegi ennast muuta, tead küll mida ma mõtlen, sest sa oled ikkagist lapseootel ja lapsel on vaja tervet isa, mitte, et ma haige oleksin.“ Seletas John õhinal, libistas käe mu rindkerelt hellalt kõhule. Sain vabamalt hingata. John silitas mu kõhtu, silmad säramas rõõmust. Ootamatult krabas John mind enda embusesse. See polnud selline armas ega õrn kallistus.

„Hetkeks mõtlesin ma...,“ tegi John pausi ja rääkis edasi sosistades, „et mina olen sinu lapse isa. Siis mulle meenus, et ma olen viljatu, isaks saamise protsent on nii väike, et see on pea olematu.“ Sulgesin silmad. Ühelt poolt olin ma õnnelik, ma ei kandnud endas koletise last, teisalt mängis see praegu minu kahjuks.  Kuulsin tuttavat plõksatust.

„Ei!“ Karjusin paanikas häälega.

„Hinga sügavalt sisse!“ Käskis John. Tegin nagu kästud. Äkitselt tundsin teravat, pimestavat valu alakõhus.Ahmisin õhku, silmadest voolasid välja pisarad.

„Sa valetasid ja petsid mind, see oli sulle õppetunniks!“ Sisistas John läbi hammaste. Pilt silme ees tõmbus aina hägusemaks. John rääkis veel paar sõna, kuid kuulmismeel oli kadunud. Viimase asjana mäletan kuidas ma mööda Johni keha konarlikule teele maha vajusin ja kõik ümberringi tumedaks läks.


Tagasi üles Go down
Audrey
Queen B ehk ADMIN
Audrey


Female Postituste arv : 9504
Age : 31
Asukoht : Pärnu

Põrguline Empty
PostitaminePealkiri: Re: Põrguline   Põrguline Icon_minitime1/7/2015, 10:34

Woah, see oli väga hea praegu! Tubli-tubli.

Ma pole nii kaua saanud siin algajalt nii põnevat ja paljulubavat juttu lugenud. See tekitas nii palju küsimusi praegu. Algus oli tavaline ja siis ühel hetkel põmm ja hakkasin kaasa mõtlema, et mis värk oli, kes see John veel on, mis nende vahel juhtus ja nii edasi.

Ootan väga uut!

PS: Üks kirjaviga, mis mind häiris, oli see otsekõne saatelause või mis iganes see on. Õigekirjafanaatikud teavad paremini, kuidas seda nimetada, mul hetkel ei tule meelde ja ei viitsi vaadata ka. Aga näide siis:

Sinul oli: ''Ei!'' Karjusin paanikas häälega.
Peaks/võiks olla ''Ei!'' karjusin paanikas häälega.

Näiteks kui sul oleks olnud ''Ei.'' Ütlesin ..., peaks punkti asemel olema koma. Ilmselt mõistad, mida silmas pean.
Tagasi üles Go down
Jette
Kojamees



Female Postituste arv : 26
Age : 25
Asukoht : Eestis

Põrguline Empty
PostitaminePealkiri: Re: Põrguline   Põrguline Icon_minitime1/7/2015, 18:18

Viimaks ometi keegi kommenteeris ka :) Hetkel on teine osa juba välja mõeldud, kuid see ei meeldi mulle väga, arvan, et pingutan seal paari asjaga üle. Igatahes sinu kommentaar pani mul silmad särama ja motiveeris uuesti kirjutama, aga eks vaatab kui hea see järgmine osa tuleb, kindlasti mitte nii hea kui esimene Very Happy Ja aitäh, et kirjaviga märkasid, ma mõtlesin kirjutamise ajal, et kuidas ma peaksin kirjutama, nüüd siis sain teada :)
Tagasi üles Go down
Jette
Kojamees



Female Postituste arv : 26
Age : 25
Asukoht : Eestis

Põrguline Empty
PostitaminePealkiri: Re: Põrguline   Põrguline Icon_minitime2/7/2015, 02:00



Lõpuks sai siis teine osa valmis :) Minu arvates pole nii hea kui esimene osa, aga siin ta on. Loodan, et meeldib ja väga ebaloogiline ei tundu.


2.osa


Avasin silmad, pilt silme ees oli üpriski ähmane. Tasapisi udukogu kaob ja ma näen täiesti lumivalget lage. Kuskilt suunast paistab eredat valgust, oletan, et valgus pärineb lambipirnist.

Kolmkümmend sekundit hiljem jõuab mu kõrvu imelik kahin ja rütmiline piiksumine. Hetke pärast lisanduvad veel kellegi hääled. Pea on nii paksotsas, et ma ei saa aru, kas tegevus toimub unenäos või ilmsi.

Enda ette vaadates näen kolme inimese päid, neil on ka näod, kuidselgeid näojooni ma ei erista. Kurk kuivab, tundub nagu poleks terve igaviku tilkagi vedeliku joonud. Iga sekundiga tunnen üha enam iiveldustunnet ja valu üle terve keha valgumas.  See ei ole unenägu, olen nüüd kindel, sest ma tunnen valu. Valu iseenesest ei ole lõikav, pigem selline tuim, ühtlaselt terve keha vahel jaotunud, ei midagi hullu.

 „Kas ta on ärkvel?“ kuulen kedagi küsimas.

 „Ei tohiks olla, ma kohe kontrollin.“ Ütles seepeale keegi teine.

 Minu ette ilmub valges kindais käsi. Käsi liigub paremalt poolt vasakule ja vastupidi. Samuti näen ma käe omaniku. Kas see on arst? Ei kulunud vist üht sekunditki, kui ma üksikud jupid kokku panin ning mõistsin, et mulle tehakse hetkel operatsiooni. Järgmisena tabas mind meeletu paanika.

 „Ärkvel!“ teatas arst, kes mu ees seisis.

 „Ruttu uus narkoos!“ karjus teine arst vaat et vihaselt.

Samal ajal, kui mulle uut narkoosi ette valmistati, rahustas mind seesama naisarst.

 „Ära karda, hingarahulikult, kohe jääd sa uuesti magama.“

 Kasutasin võimalust ja kuigi see oli üsnagi raske, sain ma oma tömbi käega tema käest kinni haaratud. Naisarst ehmus minu ootamatu liigutuse peale.

 „Ärge rääkige rasedusest...“ ja kõik mu ümber kadus.

****

 Uuesti silmi avades meenus mulle esimese asjana operatsioonisaalis toimunu. Nüüd siis oli operatsioon läbi ja ma olin üksikpalatis, kanüül ebamugavalt veenides, tilgutite all. Jube joogijanu oli ja matundsin end kohutavalt halvasti. Mida rohkem mu keha narkoosist toibus, seda enam hakkasin tundma valu alakõhus. Silmalaud olid endiselt nii rasked, et pidin need sulgema.

 Proovisin uuesti uinuda, kuid see ei õnnestunud. Tahtmatult mõtlesin ma ikka igasuguste asjade peale. Soovisin, et arst uksest sisse astuks ja ma temalt oma lapse kohta küsida saaks. Ma ei tea, kas ta elas Johni noahoobi ja arstide läbiviidud operatsiooni üle.

 Kuidas ma võisin nii loll olla, miks ma ei rääkinud emale ja isale Johni terrorist. Seda siin oleks saanud ju ära hoida, mõtlesin ma ennastsüüdistavalt. Endalegi seletamatul põhjusel hakkasin mõtetes aega tagasi kerima ning meenutama viimase aasta tumedamaid sündmusi.

 Johni esimene hullushoog, kui seda nii nimetada saab, leidis aset siis, kui olime natuke vähem kui viis kuud suhtes olnud. Olin sel ajal viisteist, saamas peagi kuusteist ja John kaheksateist aastat vana. Ema ja isa suhtusid Johni hästi, mis siis, et vanuse vahe oli meil peaaegu kolm aastat. John jättis mu vanematele korraliku noormehe mulje, nagu mullegi. Imestasin isegi, et John mulle silma jäi. Tavaliselt olin ma vaadanud selliseid pahasid poisse, Johni ei andnud mu eelmiste peikadega võrreldagi, sest tema oli viisakas, tark, töökas, seadusekuulekas, mis tähendas seda, et ta ei ületanud autoga sõites kordagi kiirust ega teinud mingisugust muud pättust. Alkoholi ja tubakatoodete tarvitamist alustas ta ka alles siis kui kaheksateist täis sai. Ent Johnis oli midagi, mis mind tema poole tõmbas.

 Oli ilus reedene õhtupoolik, jõudsin koolist koju ning läksin kohemaid ena tuppa riideid vaheatama, sest pidime terve perega minema isa firma korraldatud üritusele. Kiiruga tuhnisin ma hiiglaslikust tammepuidust riidekapist välja piduliku tumesinise, maani ulatuva õhulise kleidi. Olin sobivate kigade otsimisega nii ametis, et äärepealt oleks jäänud kahe silma vahele kirjutuslaual olev kollasesse kinkepaberisse pakitud kast. Sain aru, et tegu on kingitusega ning see on mõeldud mulle.

 Naeratus suul viskasin kätte kuhjatud asjad tugitooli ja läksin kinki lähemalt uurima. Nelinurkse kasti peal oli valge ümbrik. Ümbrikule oli kirjutatud: Kallis Amy. Tundsin kingituse tegija hoobilt käekirja järgi ära, muidugi oli see minu John. Rebisin ümbriku lahti ja tõmbasin sealt seest välja lühikese kirja. Kirjas seisis umbes midagi taolist: Armas Amy, see on sulle. Hoolitse ja armasta teda nagu mind.
Asi kiskus põnevaks. Enne veel kui üllatuskingituse avasin, panin tähele augukesi kasti vasakul küljel. See reetis nii mõndagi.

 Eemaldasin ettevaatlikult kaane, mulle vaatas vastu magav kassipoeg. Sulasin seda väiksekest nähes. Võtsin kiisu hellalt sülle. Ta oli siidiselt pehme, halli karvaga ja kollaste silmadega. Oletasin, et tegemist on tõukassiga, mingisugune segavereline ei oleks saanud nii nunnu olla.
Kahjuks pidin nädala pärast Sammy Johni korterisse viima, sest mul tekkisid nahale imelikud punnid, mis sügelesid. Arsti juures käies selgus, et lööve põhjustajaks on kass. Nimelt diagnoositi mul kassi allergia.

 Edasipidi sain Sammyga mängida vaid Johni juures. Muidugi kugistasin enne ühe allergia tableti alla, et suuremat löövet ennetada. Üks päev, kohe pärast kooli, suundusin ma ote Johni korterisse. Plaanisime romantilist õhtupoolikut, koos suure pitsa, hea filmi ja hunniku suudlustega. Välja kukkus aga täielik katastroof. John otsustas, et tema tahab ninapidi raamatus olla ja mind ei olnud nagu olemaski tema jaoks. Vihastasin tohutult. Ma ei tea mis kius mulle sisse tuli, igatahes krabasin Johnilt raamatu käest ega andnud tagasi. John läks põlema, ütles mulle paar krõbedamat sõna, see omakorda vihastas mind veel enam ja ma rebisin paar lehte sellest mõtetust raamatust välja. Tagantjärgi mõeldes äärmiselt lapsik käitumine minu poolt.

 John oli hingepõhjani solvunud. Pilk ta silmis oli kergelt öeldes hirmuäratav. Vähem kui minutiga olin ma ukse taga ega pääsenud sisse, sest John lukustas ukse. Teda ei huvitanud fakt, et olin vaid hommikumantli väel. Laamendasin mis ma laamendasin, kuid oma tahtmist ma ei saavutanud ning pidin lõplikult kaotusega leppima, kui üks ärritund naabritest lubas mulle politsei kutsuda. Tundsin end nii väikselt, alandatult. Keegi polnud mind iialgi niiviiis kohelnud.

 Koju jõudsin alles kell kaksteist öösel. Kaheksa kilomeetrit õudust. Vähe sellest, et teravad kivid jala tallaaluseid kriimustasid ja torkisid ja külm tuul kurku külmetas, pidin ma veel ühe korraliku vihma kaela saama.

 Hommikul lasin isal ennast Johni juurde sõidutada, sest mul oli vaja võtta korterist koolikott ja telefon. Alexander viskas mind Johni kortermaja parklas maha ja kiirustas tööle. Sisenesin koridori, kõndisin rahulikult, kätt treppi käepidemelt järele lohistades treppidest ülesse, neljandale korrusele. Jäin pidama ukse juures  number kaksteist. Tahtsin ust avada, ent see oli lukus. Kurat, seda ma arvasingi, mõtlesin irooniliselt. Võtsin jakitaskust välja korteri varuvõtme, mille John andis mulle päeval, mil me otsustasime, et oleme koos. Imelik kogu asja juures oli see, et uks sellisel kellaajal lukustatud oli. Kella järgi oleks John pidanud juba üleval olema, võimalik, et ta magab veel, mõtlesin endamisi.

 Kui ma magamistuppa vaatasin, veendusin, et Johni pole kodus. Ilmselgelt oli töögraafikus pisikesi muudatusi toimunud ja ta läks lihtsalt varem tööle. Viskasin end korraks voodile pikali, ohkasin sügavalt. Ma tahtnuks Johni peale ikka veel vihane olla, kuid ma polnud. Armastuse vägi....mõtlesin irooniliselt. Minu rahuliku olemist segas imelik ninna tungiv lõhn. Ma ei osanud seda ebameeldivat lõhna millegagi seostada. Meenutas natukene solgi haisu või midagi taolist. Asusin haisu tekitajat korterist otsima. Esmalt vaatasin wc-sse ja vannituppa, seal ei paistnud midagi olevat. Järgmiseks vaatasin kööki, sealt leidsin ma ainult oma koolikoti. Viskasin selle õlale ja viisin esikusse ning panin nagi otsa rippuma. Viimasena vaatasin elutuppa.

 Elutoas avanes mulle kõige räigem vaatepilt terves mu senises elus. Midagi niivõrd õõvastavat polnud ma veel kordagi näinud.  Keset elutoa põrandat lebas Sammy, kuid mitte enam ühes tükis. Minu kassipoeg oli tükkideks lõigatud ja laiali loobitud, kõikjal olid verepritsmed, vaibal, diivani äärtel, kummutil, tapeedil. Algul ma ei uskunud silmi, nähtu tundus nii ebavõimalik. Hakkasin nutma, jooksin tagasi esikusse, ajasin kingad jalga, haarasin kotisangast ning olin valmis minema tormama. Mul polnud plaaniski sinna lehkavasse korterisse kauemaks jääda.

 Järsku välisuks avanes, kiljatasin ehmatusest ja oleksin vaat et ninali kukkunud.  Ukse ees seisis John, jäin teda jõllitama. John liikus aeglaselt minu poole. Taganesin, süda puperdas sees ja tahtis rinnust välja karata. Peast jooksis läbi mõte, et kui seda kõike tegi John. Otsisin silmadega esikust midagi, millega enda vajadusel kaitsta, ent ruum oli esemetest justkui  tühi.

 „Amy, mis lahti?“ küsis John. Ta hoidis üht kätt selja taga. Tardusin seisma. Kartsin, et tal on nuga käes, nuga millega ta mind rünnata saab.

 „Mida sa käes hoiad?“ tahtsin teada. John muigas ja tõi nähtavale raamatu. Hingasin kergendatult ja toetusin vastu seina. Mind tabas uus nutuhoog.

 „Nii hea, et sa tulid, ma kardan John, keegi hull on Sammy tükkideks lõiganud.“ Rääkisin läbi pisarate. John ei öelnud sõnagi, vaatas mind nagu oleksin ma hiina keeles temaga rääkinud.

 „John?!“ läksin taas ärevile.

 „Vaata Amy, elusolenditel ja asjadel on üks suur erinevus, kui sa veel ei teadnud,“ ta viipas raamatule, sellele samale, millest ma eelmisel õhtul lehed välja rebisin ja muud moodi tümitasin, John jätkas: „See sai korda, aga Sammyt sa enam kokku ei liimi.“





Tagasi üles Go down
Jette
Kojamees



Female Postituste arv : 26
Age : 25
Asukoht : Eestis

Põrguline Empty
PostitaminePealkiri: Re: Põrguline   Põrguline Icon_minitime5/7/2015, 19:08

Uus osa valmis. Loodan, et keegi ikka loeb mu igavavõitu juttu Very Happy

3.osa



Seda tegi John, olin surmkindel. Pidin sealt ära saama ja ruttu. Ilma midagi mõtlemata jooksin täiel kiirusel ukse suunas, sest see oli ainuke väljapääs. John seisis suhteliselt ukse ees ja ma ei teadnud, kas ta laseb mul minna või ei. Olin valmis temaga võitlust pidama, juhul kui ta mind mööda ei lase. Äkitselt astus ta ise eest. Milline õnn! Tõmbasin ukse lahti ja jooksin kiiremini kui eales varem treppidest alla, jätkasin jooksmist veel õueski ja jäin seisma alles siis, kui taksot märkasin ning selle peatasin.

 Pärast juhtunut oli nädal aega vaikust ning siis hakkasid saabuma sõnumid vabandustega, kingitused ja lilled kulleriga otse koju. Kirjad postkasti ning facebooki. Nagu sellest veel vähe oleks. Ta ootas mind iga päev tundide lõppedes kooli ees, üritas minuga rääkida. Saatsin Johni perse ja käskisin tal eemale hoida.

 Võib-olla kui ma oleksin Johni ära kuulanud ja talle andestanud, poleks järgnevat sündmust juhtunud. See tõestas, et John ei ole normaalne ega saa ka olema.

 Ma olin üksinda kodus, ei mäleta täpselt, kus ema ja isa olid. Igatahes neid polnud ning oli juba nii hiline õhtupoolik, et Marie oli majast lahkunud. Lösutasin diivanil ning klõpsisin mõttetult kanaleid, lootes et ehk jään mõne huvitava seriaali peale pidama.

 Mõne aja pärast kuulsin uksekella. Ajasin koivad tagumiku alt välja ning läksin ust avama. Mõtlesin, et vanemad tulid ja ju nad olid siis võtmed maha unustanud. Keerasin ukse lahti. Esimesel pilgul ma ei saanud aru, kes ukse taga seisab, sest mingil põhjusel ei töötanud lamp ja selle tõttu oli ka suhteliselt pime. Kuid seda ma nägin selgesti, et inimesi on ainult üks. Marie jaoks oli see kuju liialt pikk.

 „John?“

 „Tere, Amy!“

 See oligi John. Tundsin jälkust. Mida see veel mu majas teeb?

 „Mine ära John või ma kutsun politsei!“ Tõstsin ma märgatavalt oma häält, olin valmis ust otse tema nina ees kinni virutama. John aga pani kähku jala vahele ja lõi ukse suure paugatusega uuesti  lahti. Võpatasin ning astusin sammu tahapoole, sest John astus üle ukseläve.

 „Millest sa aru ei saanud? Kao minema kuradi väärakas!“ karjusin.

 „Mitte enne, kui oleme rääkinud.“ oli Johni hääl endiselt rahulik.

 „Ei, sa lähed jalamaid siin majast M-I-N-E-M-A!“ Näitasin ma talle käega ukse suunas. John hakkas naerma. Sisetunne ütles, et see ei tõota head.

 „Arvad, et kardan sinu ähvardusi.“ küsis John. Ta astus jälle sammukese minu poole. Taganesin.

 „Peaksid, sest ma helistan kohe politseisse.“ vastasin tuimalt. Mida ta ikka mulle teha saab, mõtlesin. Suundusin elutuppa, et laualt oma telefon võtta. Mul oli tõsi taga. John kõndis minu järel.

 „Arvad, et politsei teeb mulle midagi?“

 „Kindlasti, nad viivad su siit minema.“ ütlesin. Võtsin laualt telefoni.

 „Ja miks sa arvad, et ma lasen sul üldse nii kaugele minna?“ küsis John kiiresti.

 Kas see inimene on loll või mängib lolli. Mul oli juba vajaminev number ees, kuid kuuldes Johni nii idiootselt rääkimas, tuli kange tahtmine naerma pursata. Vaatasin Johnile kogu selle aja jooksul, mis ta majas veetnud oli esimest korda silma.

 „Ma ei karda sind, pealegi mida sa enam teha saad,“ ütlesin, kuid otsustasin talle siiski veel võimaluse anda ja lasta tal omal vabal tahtel majast lahkuda, „üks asi siiski on, sa kas lahkud nüüd ise või ma kutsun politsei.“

 „Mind absoluutselt ei huvita sinu jutt. Pane telefon käest!“

 „Ei!“

 Järgmisel hetkel lõi John mul telefoni käest ja tõukas mind. Maandusin pehmelt diivanile. Lamasin liikumatult seal, kuhu olin äsja langenud. John põrnitses mind jäise pilguga. Kui enne ma teda ei kartnud siis nüüd küll. Telefon oli juppideks ja seega täiesti kasutu.

 „Kuula mind,“ alustas John, „sa tuled minuga ja ei mingit vastuvaidlemist.“ John tuli minu juurde ja tõmbas mind kätest diivanilt püsti. Siplesin kohemaid tema kergest haardest vabaks.

 „Ma ei tule sinuga kuhugi.“ ei andnud ma alla.

 „Tuled küll.“ Otsustas John ja krahmas minust kinni ja võttis sülle. Tagusin Johni selga rusikatega ja siplesin nii kuis jaksasin. John hoidis minust tugevalt kinni ega lasknud mul kuhugi minna.

 „Lase mind maha!“ röökisin. Üritasin teda hammustada, kuid sellises asendis nagu  mina praegu üle õla visatud olin, polnud küll võimalik kuskilt otsast hammustada.

 „Jäta see rapsimine.“ lausus John. Naersin valjult. Ainult sinu haigetes unenägudes saavutad sa oma tahtmise. Peagi sai mul jõud otsa, tundus nagu John oleks kivist tehtud. Mu rusikad millega ma teda tagunud olin valutasid ja ma ei jõudnud enam nii hoogsalt ja võimsalt rabeleda. John kõndis ühtlases rütmis välisukse suunas. Mul oli juba uus plaan peas tiirlemas.

 Õue jõudes hakkasin ma karjuma. Ma ei elanud kuskil üksinda metsa sees. Ümberringi olid naabrid ja võimalus, et keegi mind kuuleb on üpriski suur.

 „Vait!“ lausus John hingeldades ja viskas mind järsku maha. Liigagi järsku. Kukkusin valusalt vastu maad. Hetkeks jäin ma suurest ehmatusest vait, kuis siis karjusin ma edasi. John ronis mulle peale ja surushaisva lapi näkku.

 Ära hinga, ära hinga. Mõtlesin ma. Üritasin veel kuidagimoodi Johni alt välja pääseda, ent ma ebaõnnestusin. Hapnik sai peagi otsa ja ma pidin taas hingama.

 „Ilusaid unenägusid preili Smith!“

****

 Tundsin kuidas keegi mu põskedele plaksutab. Avasin silmad. Nägin esimese asjana Johni nägu. John lõpetas. Olin tema korteris. John kaugenes minu näost ja ma kuulsin samme minemas köögi suunas. John kolistas seal millegiga. Korteri õhus oli veel endiselt tunda kerget raipe haisu. Silmad tõmbusid taas märjaks. Haige värdjas.

 Alles nüüd taipasin, et olen tooli küljes kinni. Jalad olid mõlema tooli jalale kinni nööritud ja käed selja taha kokku viidud ning tugevalt nööriga kinni pandud. Ka suu oli kinni teibitud. Ma ei saanud karjuda. Isegi kui oleks, poleks vast keegi kuulnud, sest oli öö. Kell seinal näitas üks läbi kümme minutit. Kolin köögis lõppes ja sammud tulid elutoa suunas. Kartsin nii väga, et pisarad hakkasid silmanurkadest vaikselt põskedele voolama.

 „Sa ei kuulanud minu sõna, nüüd pead tagajärgede eest vastutama.“ Ütles ukele ilmunud John. Ta tuli minu ette ja lohitsas seina nurgast oleva tooli enda kõrvale ja mind võttis minu ees istet. Ta nihutas ennast veelgi lähemale, nii, et minu jalad jäid tema põlvede vahele. Vaatasin talle vesiste silmadega otsa. John naeratas mulle.

 „Sa ei tohi karjuda, vastasel juhul torkab see sinu kõri.“ Tõi John nähtavale mingisuguse asjanduse. Esimesel hoobil ei saanudki päris hästi aru, mis see on, kuid siis käis plõksatus ja käepidemest ilmus välja ülimalt terava väljanägemisega nuga.

 „Terav, eksole,“ pani John oma nimetissõrme noaterale. Nuga oli nii terav, et piisas vaid kergest survest, et tera nahale veretäpikese tekitaks, „kujuta ette kui seda nüüd natuke tugevamalt nahale vajutada.“ Jättis John noaga mängimise ja pani selle enda kõrvale põrandale.

  Pisaraid hakkas veelgi rohkem välja voolama. John jälgis mind natukest aega ja sirutas siis käe minu poole ja tõmbas suul oleva teibi ära.

 „Miks sa seda teed?“ küsisin. John vaikis, ta ei vaadanud mulle silmagi vaid põrnites aknast välja, kus polnud midagi näha, peale pilkase pimeduse. John vaikis. Ootasin üks minutit, siis kaks, kuni lõpuks oli kell üks läbi kakskümmend viis minutit.

 „Seo mind lahti!“ nõudsin ma. John keeras pilgu uuesti  minule. Võpatasin. John tõusis toolilt ning läks minu selja taha. Tundsin kuidas ta mu käsi lahti harutab. Hingasin kergendatult. Käed lahti saanud asus John minu jalgu vabastama. Üks jalg oli täiesti vaba, teine juba peaaegu.

 „Aitäh sulle John.“ sosistasin. Tundsin kuidas viimane ring nööri mu jalalt maha kukub. Kiiresti ja tugevalt  surusin ma Johni kuklale ja virutasin talle põlvega näkku. John lõi tasakaalust välja ning prantsatas põrandale. Olin juba ammu toolilt püsti ja jooksin ukse suunas. Kuulsin Johni oigamist. Peatselt ka tema liikumist. Katsusin ust, see oli lukus. Hakkasin paaniliselt võtmeid otsima, ent ei silmanud neid kuskil. Veelkord katsusin ma ust, lootes, et see avaneb.

 „Kurat...!“  pisarad silmis logistasin ukselinki. Teadsin, et siit ma välja ei pääse, see omakorda tähendas ka seda, et mul polegi väljapääsu.

 „Idioot!“ kuulsin Johni ütlemas. Olin näoga ukse suunas, ma ei jõudnud ennast ümbergi keerata, kui John mu juustest haaras. Karjatasin. Järgmisena lõi ta mu pea vastu seina. Löök polnud tugev. John surus mind vastu seina, ma olin näoga tema poole. Olin kui päkapikk hiiglase küüsis. Minusse tungis veel rohkemgi hirmu hetkel mil John noa nähtavale tõi ja kõri peale surus.

 „See oli küll nüüd väga vale tegu.“ ütles John.

 „Palun sind John, ära teed, palun...“ palusin teda.

 „Ei tahaks sinu ilu rikkuda, aga tegelikult on mul täitsa ükskõik.“ mängis John noaga minu kaelal.

 „Ma enam nii ei tee, palun ära tee mulle haiget.“ nutsin ma aina hullemini.

 „Sa ei kuulanud mind!“ ütles John.

 „Ma tean, palun anna andeks, ma luban, et enam midagi sellist ei juhtu.“

 „Kas tunnistad, et käitusid valesti?“ küsis John.

 „Tunnistan.“

 „Ütle seda!“ nõudis John.

 „Ma käitusin valesti.“ sosistasin.

 „Valjemini ja siiramalt, muidu ma ei usu sind.“ Ei olnud John ikka veel rahul. Nuga libises ikka veel mööda mu kaela. Tegi ringikesi, riste, lihtsalt sirgeid jooni.

 „Sul on õigus,“ sain ma läbi pisarate öeldud,  „ma käitusin väga-väga valesti ja ma kahetsen seda.“ lõpetasin ma lause.

 „No näed, hoopis parem, kuid siiski pead sa oma tegude eest vastutama. Ma ei saanud aru, millest John rääkis. John  võttis noa mu kaelalt. Arvasin, et ta lõpetab, aga siis tõmbas ta mind enda vastu, hoidis vasaku käega selja tagant kindlalt kinni ja rääkis peaaegu sosistades, väga rahulikult ja selgel toonil.

 „Nüüd sa kuulad hoolega, mis ma sulle räägin ja ei mingeid tempe,“ tegi John lühikese pausi, „kui sa said praegu minu jutust aru siis sa vastad jah.“

 „Jah.“ vastasin.

 „Mul on vaja, et sa täpselt nii teeksid, nagu ma ütlen, on selge?“

 „Jah.“

 „Kõigepealt lõpeta nutmine, sinuga ei juhtu midagi. Sa pead maha rahunema. Arusaadav?“ küsis John. Ma tundsin, et ma ei suuda vastata, sest ma olin kabuhirmus ja ma ei suutnud seal enam olla. Ma ei ei suutnud isegi nutmist lõpetada.

 „Ma ei suuda.“ ütlesin viiimaks.

 „Suudad,“ lausus John leebelt, „nüüd rahuned sa maha ja lased keha lõdvaks. Hinga rahulikult sisse ja välja. Mis iganes nüüd ka juhtub, sa pead olema liikumaltult, selge?“ Ma ei saanud aru, mida John plaanib ja see pani mind veelgi hullemini tundma. Võisin vaid aimata.

 „Jah.“

 „Tubli, ära nüüd ära ehmu, aga ma teen sulle väikese lõikuse.“

 Seda lauset kuuldes hakkas mul seest keerama. Õhku jäi justkui väheseks ja ma hakkasin hingeldama. Seest kisus kuumaks, kõrist pigistas.

 „Rahu, keskendu minu häälele.“

 „John, palun ei...“

„Hinga sügavalt sisse,“ Ma ei hinganudki, „Kuula mis ma sulle räägin, kui sa ei kuula, siis läheb veel hullemini.“ Hingasin sügavalt sisse, kõrvu lõikas tuttav plõksatus ja nuga torkas mulle kõhtu.

 „Miks?“ küsisin läbi meeletu valu.

 „Sest see on mäng.“ vastas John.

 „Valus on.“

 „Ära sellepärast muretse, kohe läheb üle.“ Ütles John. Ta võttis mind sülle ja viis elutuppa ning pani diivanile lamama. Siis ta kadus umbes minutiks ja naases koos musta värvi kohvriga. Lamasin ja jälgisin mis ta teeb. Esimest korda julgesin ma oma käe kõhule panna. Tundsin oma enese sooja verd kehast välja voolamas, tunne oli südant pahaks ajav.

 „Mis sa minuga teed?“ küsisin nuttes.

 „Hetkel valmistan ma sulle uinutavat süsti.“ John võttis mu käe, süstla nõel tungis mu veenidesse. Lootsin, et see mõjub ja ma jään magama. Põgenemisest ei saanud enam isegi unistada mitte.



Tagasi üles Go down
NeonFlight
Teise astme kurjuse abiline



Female Postituste arv : 5

Põrguline Empty
PostitaminePealkiri: Re: Põrguline   Põrguline Icon_minitime6/7/2015, 20:11

NII LAHE JUTT!!! Very Happy
Tagasi üles Go down
Jette
Kojamees



Female Postituste arv : 26
Age : 25
Asukoht : Eestis

Põrguline Empty
PostitaminePealkiri: Re: Põrguline   Põrguline Icon_minitime6/7/2015, 20:17

Tõsiselt mõtled või? Seda on küll hea kuulda :) Ma ise olen arvamusel, et see on täielik käkerdis, sest mu laused on nii kohmakad ja üleüldse sõnavara väike ja võiks ju paremini kirjutada...peaks rohkem raamatuid lugema hakkama, jälle, annaks kindlasti palju juurde Very Happy
Tagasi üles Go down
Jette
Kojamees



Female Postituste arv : 26
Age : 25
Asukoht : Eestis

Põrguline Empty
PostitaminePealkiri: Re: Põrguline   Põrguline Icon_minitime8/7/2015, 13:25

Siin see uus osa ongi :) Võib olla pisut ebaloogiline, aga loodan, et on ikka talutav ja loetav.

4.osa


„Amy,“ kuulsin kellegi häält kõrva juures, „kui sa ärkvel oled siis pigista minu kätt.“ Võttis ta mu käe enda kätte, see oli nii soe ja pehme ning soojendas minu jäätunuid sõrmi. Mis oli juhtunud, miks ma siin olen, kes minuga räägib? Kõik oli nii segane. Mida ta mul teha käskis, oli mul juba meelest läinud.

 „Amy?“ kostus hääles mureliku tooni.

 John? Tuvastasin vist hääle omaniku. Ma olen Johni juures, seda ma teadsin, ent kuidas ma siia sain? Mulle hakkasid meenuma väga ilmelikud asjad. Viimati olin ma esikus, ma otsisin võtit, ei, ma istusin toolil, John oli minu vastas ja vaatas aknast välja, kas me arutasime midagi või olime me tülis? Miks ma tahtsin ära joosta? Mu pea valutas tuikavalt, võimatu oli millestki aru saada. Nutuklomp kipitas kurgus.

 „Mis juhtus John?“ küsisin hädisel häälel. Tegin silmad lahti ning vaatasin Johnile otsa. Suule kiskus naeratus, hea oli teda näha.

 „Sa ei mäleta?“ küsis John omakorda.

 „Ma ei tea, kõik on kui puder ja kapsad, tunnen nagu oleksin karusellil, tead kui naljakas tunne see on?“ hakkasin laginal naerma, kuid siis tabas mind täielik melanhoolia. Järgmisel hetkel pistsin ulguma.

 „Mis minuga toimub?“ küsisn, kui olin natuke rahulikum.

 „Narkoos annab veel tugevalt tunda.“ pomises John, ma vaevu sain temast aru.

 „Ma olen narkoosi mõju all? Imelik.“ ei saanud ma päris täpselt pihta.

„Jah.“

 „Ma olen väsinud.“

 „Jää magama.“

 „Kas sa oled senikaua siin kui ma magan?“

 „Olen.“

 Sulgesin uuesti silmad ja lasin segamatult endal magama jääda.

****

     „John, palun ei...“

„Hinga sügavalt sisse,“ ma ei hinganudki, „kuula mis ma sulle räägin, kui sa ei kuula, siis läheb veel hullemini.“ Hingasin sügavalt sisse, kõrvu lõikas tuttav plõksatus ja nuga torkas mulle kõhtu.

 „Miks?“ küsisin läbi meeletu valu.

 „Sest see on mäng.“ vastas John.

 Võpatasin ülesse. Mulle meenus kõik, see polnud pelgalt unenägu, see oli päriselt toimunud. Vaatasin enda ümber kiirelt ringi. Lamasin diivanil, kuhu John mind asetanud oli. Märkasin kanüüli käe siseküljel ning peenike läbipaistev voolik selle küljes viis tilkutini, mis rippus riidenagi küljes, otse minu pea kõrval, voodist paar sentimeetrit eemal.

 Kust kohast oli John kõik need asjad hankinud, mis kõige tähtsam, mida ta oli minuga teinud? Tundus, et kõik jäsemed on alles, kümme varvast ja sõrme. Üritasin ennast istukile ajada, see nõudis parajat pingutust ja oli valulik.

 „Kurat!“ vandusin tasa. Mida see tõbras minuga tegi. Vastumeelselt viskasin teki jalgadelt, aeglaselt tõmbasin ma alumist pluusiserva ülespoole, pigistasin silmad kinni, ma ei taha seda näha, ei taha, kuid ma pean, võtsin ennast kokku, vaatasin. Paremal poolel oli üpriski suur plaaster. Vähemalt ei näinud ma armi, niigi oli kõhus õõnes tunne ning ma oleksin armi nähes oksele hakanud.

 „Soovitan sul pikali heita.“ lausus elutuppa saabuv John. Ehmatasin end poolsurnuks. Jäin kui kivikuju paigale. Kas joosta või mitte, kas üritada põgeneda? Matsin pähe saabuva mõtte kohe maha, sest  olin liialt nõrk, et Johnile vastu hakata.

 „Ära mitte mõtlegi midagi korraldada, heida pikali, õmblused on alles värsked ja võivad  lahti tulla.“

 „Sa oled haige, tead seda?“ olin äkitselt raevu täis.

 „Võimalik, sellegi poolest ma tean, mida ma räägin, sa peaksid mind kuulama.“ ütles John võidukalt. Olgu, sinu võit, praegu, mõtlesin ja heitsin taas pikali.

 „Sa ei pääse sellest puhtalt.“ ei suutnud ma oma keelt hammaste taga hoida.

 „Seda arvad sina.“

 „Mis sul on mingisugune plaan välja mõeldud?“ kõlasin vägagi irooniliselt.

 John tõstis tooli seinanurgast diivani ette, istus sellele ja jäi mind vaatama, mõlemad käed koos lõua all pead toetamas ning küünarnukid põlvedel. Jälestasin pilku ta silmis, seega pöörasin pea teisele küljele, nüüd jõllitasin ma diivani vooderdatud seljatuge.

 „Sa olid teel minu poole, sest sul oli kodus üksinda igav, sa tellisid takso, kuid poolel teel sa taipasid, et olid liiga vähe raha kaasa võtnud. Juht sai maruvihaseks ja käskis sul maha minna. Sa helistasid mulle ja palusid mul sulle vastu tulla. Teel minu poole sind rünnati, täpsemalt pussitati, mina saabusin umbes kolm minutit pärast seda, leidsin su varitsemas ja toimetasin su haiglasse, juhtumisi on mul haiglast tutvusi ja et sulle ei meeldi haiglad, rääkisin selle tuttavaga ja tänu sellele, et sul midagi hullu viga polnud saan ma su täna õhtuks haiglast välja. Helistasin su vanematele, õnneks on neil piisavalt tegemist ega jõua sind vaatama tulla. Neid pole vajagi, sest sul olen ju mina, Geniaalne, eksole?“ Irvitas John.

 „Peaaegu.“

 „Mida sa silmas pead?“ küsis John muretult.

 „Seda, et sa unustasid telefoni, mis vastu maad juppideks lendas ikkagist majja.“

 „Ei, ma koristasin selle ära.“

 „Kust sa kõik need asjad said?“ Juhtisin teema kõrvale, vaatasin  tilguti ja kohvri poole, millest John oli mingeid süstlaid võtnud, kindlasti oli seal muidki terariistasid.

 „Ütlesin, et haiglast tutvusi, ent see tuttav ei tea sellest midagi, et ma tema tagant paar asja pihta panin.“

 „Uskumatult haige.“ Olin ahastuse äärel. Mudisin näppudega meelekohti. Rahu Amy, rahu, üritasin ma ennast maha rahustada, see polnud kerge.

 „Vaatamata kõigele olid sa tubli,“ kiitis John mind, pööritasin silmi, tehke, et see lõppeks, ma tahan selle psühhopaadi juurest minema, „olid esimene inimene, kellelt ma pimesoole ära opereerisin.“ John ütles seda niisama lihtsalt nagu oleks ta pimesoole asemel mul lihtsalt varbaküüned ära lõiganud. Seda kuuldes jäi mul üks südame löök vahele.

 „Sa tegid mida?“ ei suutnud ma oma kõrvu siiani uskuda.

 „Ära muretse, ma sain hästi hakkama, kaheksa ilusat õmblust. Hoidsin su soolika alles ka, pärast keedan sellest suppi või midagi.“ ütles John surmtõsiselt. Tõmbusin näost kaameks. John märkas minu olekut.

 „Nali, tahtsin näha kuidas sa reageerid. Kuigi see on veel mul alles.“

 „Jää vait.“ sisistasin läbi hammaste. Ma olin valmis iga hetk oksendama.

 „Ma kavatsen sind veel piinata.“ ütles John.

 „Teed ühe plastilise ilulõikuse mulle? Väga hea, muudame nina natuke väiksemaks, veel parem, suurendame rindu ja rasvaimu ei teeks samuti paha.“ vuristasin kiiresti ette. John naeris sellepeale.

 „Miks nii ükskõikne, ja mina arvasin veel, et sa ei anna nii kergesti alla.“

 „Halloo inimene, ma ole realist, ma olen siin  vangis, ma ei saa õieti kõndidagi, rääkimata millestki muust, minu ainus lootus on see, et sa halastad ja ma pääsen, elusalt.“

 „See oli küll nüüd siiras.“ ütles John.

 „See on reaalsus.“

 „Mind paneb imestama sinu julgus, sa ei karda, et võid enda suure suuga endale jama kaela tuua?“ uuris John.

 „Kui soovid, siis löö mind kohe maha.“

 „Amy, kas sa arvad, et ma tahan sind tappa?“ Oli Johni hääl üllatunud. Noogutasin, pisar voolas põsele. John kummardus minu ette, pühkis näpuga põsele voolanud pisara. Vältimaks Johni silmadesse vaatamist, pigistasin ma oma silmad tugevalt kinni.

 „Ma ütlesin, et see on mäng, ma mängin sinuga, sinu mõistusega.“

„Ma ei lase.“ vastasin kangekaelselt.

 „See pole enam sinu otsustada. Sa võid mõelda, et sa oled ülitähelepanelik ja ei lase enda üle kontrolli haarata, alguses võib see sul õnnestuda, kuid siis sa unustad oma valvsuse ning enne kui sa arugi saad, olen mina sinust mitme sammu võrra ees. Tegelikult olen juba praegugi.“

 „Vau, su jutt kõlas vägagi tõsiseltvõetavalt ja loogiliselt.“ laususin sarkastiliselt. John vaid ühmas seda kuuldes.

 „Sinu aju ei võta lihtsalt kõrgemat sorti inimteadust,“ hakkas John ennast kaitsma. Olin õiget punkti tabanud, ta jätkas, „sa oled jutukas vaid seepärast, sest tead, et pääsed täna koju. Ära ütle, et sa ei mõtle nii, ma tean, et mõtled. On ju nii?“

 „Kui sa nii tark oled siis miks vajad sa minult kinnitust?“

 „Ma ei vaja kinnitust oma oletusele, rumaluke,“ vajutas John äkitselt mu kõhule, täpselt armi kohale, tõmbusin valust kõverasse, John surus veelgi tugevamalt kuni ma viimaks valust karjuma pistsin.

 „Lõpeta, palun!“ John ei teinud minu möirgamisest väljagi, kuigi survel kõhul kergelt vähenes oli ikkagi piisavalt valus, et minust mingisugust häält välja pigistada.

 „Ma tahaksin, et sa teaksid, et ma näen sinust läbi, A-L-A-T-I.“ Pidin suurest valus ära minestama, mul vedas ning John astus eemale, vaatas mind tühja pilguga ja lahkus ruumist. Hingeldasin valust, külma higi nirises lauba pealt ja korraga oli mul tohutult halb enesetunne. Ma värisesin üle terve keha, haava koha pealt oli väga imelik tunne, otsustasin vaadata mis toimub. Juhtunud oli see, mida ma kõige enam kartsin, plaaster oli üleni verine, lisaks veel tekkki. Tundus, et verd jääbki tulema.

 „John?!“ hüüdsin, ent teda ei tulnud.

 „John!“ hüüdsin valjemini, kuid tundus, et mitte piisavalt valjult ning tugevamini karjuda ma enam ei suutnud. Olin andnud endast juba maksimumi. Äkki ta läks välja, torgatas mulle pähe. Kui ma vaid saaksin millegagi helistada. Kiirelt mõtlesin ma, kas korteris on telefoni. Lauatelefon köögis!

 Esimene katse voodist püsti tõusta nurjus, teise katsega veeretasin ennast kogemata diivanilt maha. Kukkumine polnud kõrge, sest diivan oli suhteliselt madal. Sellegipoolest läbistas mind valuhoog, kui barkettpõrandale kerge matsatusega prantsatasin. Pisarad silmist välja voolamas ajasin end voodi najal püsti ja kõndisin mööda seina ääri esikuni ning selt edasi kööki. Seisin köögiuksel, John istus köögilaua ääres, seljaga minu poole, olen enam kui kindel, et ta kuulis minu saabumist. Vaatasin käsku külmkapi kõrvale pisikesele lauale, varem oli olnud seal lauatelefon, kuid nüüd laiutas lauapealsel tühjus. John oli telefoni meelega ära peitnud või isegi minema visanud. Raske oli leppida faktiga, et hetkel on John minu ainus võimalus.

 „John, ma jooksen verd.“ Ütlesin ühe hingetõmbega. Hoidsin üha tugevamini uksepiidast kinni. Selgus, et John polnud minu ilmumist kööki tõepoolest märganud. Ta kargas toolilt ehmunult püsti ja tormas minu suunas. Vajusin talle kaenlasse.

„Ma ei taha surra.“

„Ei suregi.“

„Ma jooksen verest tühjaks, ma tunnen seda.“

 John lohistas mind taas elutuppa, endisele asemele. Ja kõik kordus taas, kuid nüüd polnud ma enam narkoosi all, vaid üleval. John ütles hiljem, et ma olin pooleldi teadvusetu ja ma ei tundnud valu. Imekombel see nii oligi, vastupidist ma ei mäleta. Võimalik, et ma olin  ¹hokis või käis mõni närvivapustus üle, mistõttu on see moment mälust kustunud.

 Edasi läks nii nagu John seda soovis. Õhtul läksin ma koju, ema ja isa olid mind nähes õnnelikud, terve õhtupooliku üritasid nad minu tuju tõsta. Kõige enam häiris mind see, kuidas nad Johni kiitsid ja teda lausa jumaldasid. Oleksin tahtnud neile tõtt rääkida, kuid siis meenusid mulle Johni sõnad.

 „Kui räägid, kahetsed seda elu lõpuni. Sa ju ei taha, et su ema või isaga midagi juhtuks.“ Oli ta mulle ähvardavalt öelnud.

 Mul polnud kunagi erilist klappi vanematega olnud, ei mingeid erilise ema-tütre suhteid ega midagi taolist. Neil olid omad tegemised ja minul samuti. Siiski ma hoolisin neist, kuigi vahepeal võib-olla tõesti soovisin nende surma. Milline teismeline pole vihahoos mõelnud, et ta vanemaid võiks mitte olla.

 John kehtestas ka reeglid, millest kinni pidama pidin. Lühidalt kokkuvõttes kõlas see nii: ma pean temaga endiselt koos olema, nagu poleks midagi juhtunud, kui teen midagi valesti, tuleb karistus, tema nimetas seda karistuseks, mina aga täielikuks füüsiliseks piinamiseks. Ma ei saa midagi ette võtta, pidin tema mänguga kaasa minema ja lootma, et see lõppeb peagi.

 Võin kõlada hullumeelselt, kui ütlen, et armusin Johni uuesti. Ilmselt olingi juba hull. John käitus endiselt, mõni asi oli siiski teistmoodi, nimelt pidin ma pidevalt end vaos hoidma, käskudele kuuletuma, ma ei saanud enam nii vabalt hingata. Harjusin sellega ruttu ja peagi olime jälle paar. John muidugi ütles mulle ükskord, et tal pole minu vastu tundeid, et tal on minust ükskõik. Loomulikult  tekitas see minus segadust, kuid mis asi Johni juures poleks minusse segadust külvanud?

 Mingi aeg ma murdusin, täielikult. Järjekordselt kükitasin üksinda kodus, seltsiliseks liitrine ¹hampuse pudel, ei mäletagi, võimalik, et jõin ¹hampuse asemel hoopis veini. Plaanisin ennast surnuks juua, ma lihtsalt ei jõudnud enam Johni järgi sitsida. John meeldis mulle, mitmeid kordi pakkusin oma abi, lubasin teda toetada ja temaga koos olla, kui ta abi otsib, kuid tulutult. Kõik jäi endiseks.

 Justkui minu kiuste koputas keegi uksele. Avasin ukse ja mulle vaatas otsa Adam, koolist üks poiss, kellega ma nii mõnigikord aega koos veetsin. Adamiga oli hea pidudel käia, sest ta sai alati meid kuskile klubisse sisse nihverdatud ning lõbusalt aega veedetud. Kutsusin ta edasi. Adam ühines minuga.

 Ma ei valinud Adamit oma nutuõlaks, nii lihtsalt juhtus. Rääkisin end tühjaks. Ma ei tea kui palju Adam minu jutust tähele pani, ent kui midagi tema kõrvu ka pidama jäi, teadsin, et hommikuks on tal kõik meelest ununenud.

 Hommikul ärkasin oma voodis, Adam oli kadunud ning samuti ka roosad stringid mu jalast, mis hiljem koristamise käigus voodi alt välja ilmusid.

 Umbes kuu aja pärast tabas mind uus probleem. Päevad jäid vahele. Tegin rasedustesti ning see näitas positiivset tulemust. Niisiis otsustasin Johni juurest igaveseks põgeneda. Johni terrori  poleks ma kannatama jäänud, sest pidin enda sees kasvavat last kaitsma. Johniga kokkujäämine oleks kui miiniväljal elamine, iial ei teadnud, millal pommi otsa astud ning see plahvatab.

 Umbes kahe kuu pärast teata isa, et me kolime meie praegusest elukohast väga kaugele, sest tal läks äriasjades üha halvemini, palk vähenes tunduvalt ning maja, kus me elasime oli muutunud liialt kulukaks.  Alexander kandideeris uutele töökohtadele ning peagi tuli talle uus tööpakkumine edukasse firmasse juhi kohale, tundus liiga hea, et tõsi olla. Kõigele lisaks pakkus ema sõbranna oma korterit müüa, mis asus juhuslikult isa uue töökoha lähedal, otse kesklinna südames.

 Olin tohutult õnnelik kolimise üle. Ma ei kartnud, et John võiks mulle nii kaugele järgneda. Sel ajal ma ei teadnud, kelle oma laps on, ent otsustasin ta siiski alles jätta. Emale ja isale kavatsen rääkida pärast kolimist, kui oleme enam-vähem juba sisse elanud. Mis puutub Adamisse, siis ta ei saa kunagi, mitte iialgi teada, et tema minu lapse isa on. Seda juba kahel põhjusel. Esiteks ta nagunii ei hooliks sellest lapsest, teiseks oleks ta kohutav isa. Mul on ilma temata kergem.


Tagasi üles Go down
Jette
Kojamees



Female Postituste arv : 26
Age : 25
Asukoht : Eestis

Põrguline Empty
PostitaminePealkiri: Re: Põrguline   Põrguline Icon_minitime14/8/2015, 16:11

Nii, uus osa üle pika aja. Loodan, et meeldib. On natuke lühike, aga noh, asi seegi Very Happy Tore oleks kui keegi avaldaks oma arvamust ka, et kuidas mu jutt siis on, äkki motiveerib siis rohkem kirjutama  


Palatiuks avanes, võpatasin. Ruumi astus valges kitlis mees, ilmselt arst, kuid polnud sada protsenti oma oletuses kindel. Meesterahvas nägi vana välja, umbes nii kuuekümne seitsmekümne vahel. Juuksed olid tal juba halliks tõmbunud ning kortsud kaunistasid tema muheda ilmega näolapikest. Imestasin, et nii kõrges eas inimene prille ei kanna. Arst jäi voodi ees seisma, pilk ta silmades, see ei tähendanud midagi head.

„Kuidas minu lapsega on?“ küsisin kartlikult, lausa väriseval häälel. Mudisin närvide maha rahustamiseks peopesas tekirerva, mis peagi higist märjaks tõmbus. Jäin arstile otsa vahtides vastust ootama. Arst vangutas pead ning tema huulilt lipsas välja vaid vaikne ohe.

„Teda pole enam minu sees?“ täitusid silmad pisaratega, kurgust pigistas kipitavalt ning süda oli ühe sekundiga kui miljarditeks tükkideks kistud. Võimatu oli kuuldut uskuda, see ei tundunud reaalne, ma ei saanud ometigi oma last kaotada.

„Teil vedas, et te ise elama jäite, verekaotus oli äärmiselt suur. Kui soovite, siis ma kutsun meie haigla psühholoogi siia, saate temaga vestelda.“ Ootas arst minult nõusolekut.

„Kas minu vanemad teavad?“ pärisin, kuigi ma sellest enam suurt ei hoolinud.

„Ei, ja kui soovite, siis nii jääbki.“ ütles arst usaldusväärdselt. Ta asetas oma suure, veidike kuiva ja kareda käe minu käele ja patsutas sellele õrnalt. Tundsin, kuidas ma varsti lahinal nutma puhken.

„Võite nüüd minna.“ ütlesin, tegelikult lausa nõudsin.

„Kas ma saadan...?“ ei jõudnud arst küsimust lõpule viia, sest ma segasin vahele.

„Ei, ma soovin üksi olla!“ oli pilk mu silmis klaasistunud, esimesed pisarad voolasid põskedele ning lõug värises kui tallesaba. Koheselt kui uks kinni plõksatas veeresid veelgi suuremad ja vett täis pisarad näole ning nirisesid siis lõua otsast alla kaelale.

„Miks?“ küsisin sosinal, karjusin mõtetes. Silitasin teki all olevat kõhtu.

„Anna andeks kallikene, anna andeks mu rumalus.“  rääksin lapsega, keda enam polnud. Ma süüdistasin ennast, süüdistasin Johni, süüdistasin arste ja kogu ülejäänud maailma. Ma olin püha viha täis, aga samas jälle nii  vastikult jõuetu, tundetu ja seest tühi. Seest TÜHI, just seda ma olingi. Ainuke asi mida ma hetkel teha suutsin, oli nutmine. Ma nutsin ohjeldamatult, niikaua, et pisarad otsa lõppesid ja ma ilma nendeta voodis kõveras edasi nuuksusin.

****

„Amy?“ kuulsin ema häält, ent polnud tähele pannud momenti, mil ta palatisse ilmus. Ma olin ärkvel, pikutasin voodis pool lamavas asendis. Kuulsin ema konsakinga klõbinat voodile lähenemas, ma endiselt ei vaadanud talle otsa.
„Tütar, kes seda tegi?“ küsis Victoria, ta oli seisma jäänud. Tõenäoliselt ei julgenud ta lähemale tulla. Võib-olla ma hirmutasin teda natuke oma olekuga. Olin selline eemalolev, elav surnud.

„John.“ vastasin lühidalt, eimidagi ütleva häälega.

„Kes John?“ hoomasin ema hääles ehmatust. Jah, ta ei suutnud uskuda, et see oli “minu“ John. Ma ei pannud talle seda ka pahaks. Ma oleksin tema asemel samamoodi käitunud. Sama segaduses olnud.

„John Grey.“ Vaatasin nüüd emale silma. Victoria tundis end ebamugavalt ning lõi pilgu maha. Palatis oli vastik vaikus ja see muutis kõik veel hullemaks. Victoria oleks võinud mind kallistada, kasvõi kätt hoida, aga tema seisis seal, minust peaaegu meeter eemal. Kas ta tõesti oli nii ¹okeeritud?

„Politsei leiab ta ning ta saab oma karistuse.“ avas ema lõpuks suu.

„Jah.“ ütlesin ja puhkesin uuesti nutma. Seekord tuli ja võttis ema mind enda sooja embusesse. Ei mäletagi, millal me viimati kallistasime. Igatahes nüüd see juhtus taas, üle pika aja  ning see tunne oli hea. Ema  hoidis pikalt mind oma turvalises  embuses ning paitas mu pead, nagu ta oli seda teinud kunagi, kui ma  kukkudes haiget  sain.

„Me isaga kartsime, et kaotame su. Sa olid seal tee peal justkui surnud, suure vereloigu sees. Jumal teab, kui kaua sa seal olnud olid. Ma poleks tohtinud sul üksi minna lasta, vähemalt oleksin võinud kiiremini sinu juurde tulla, kuid ma ju ei teadnud.“ Tundis ema süüd, kuigi ta poleks pidanud end süüdistama.

„Pole midagi, minuga on kõik korras.“

„Jah mu kullake, nüüd on kõik korras.“ Suudles ema mu otsaesist.

Veetsin haiglas veel neli päeva ning siis, suure lunimise peale lubati mind lõpuks kodusele ravile. Ma polnud veel täielikult taastunud, seega pidin veel koduski voodis lamama, hommikust õhtuni. Ema võttis töölt puhkust. Kuigi Marie oleks saanud minu eest hoolitseda, polnud ema nõus mind temaga kahekesti uude koju jätma. Victoria kartis, et John võib uuesti välja ilmuda ja sellisel juhul ei  oleks Mariest erilist kaitsjat.

Paranesin ilusti. Iga päevaga tundsin end aina  paremini. Mida rohkem mu haav paranes ja eluvaim taas mu hädisesse kehasse naasis, tundsin ma end seestpoolt aina katkisemana, sest enam ma ei ei piinelnud valu käes ja jäi aega mõelda Johnile ja kaotatud lapsele. Pole võimalik kirjeldada sõnadega seda valu, mis minus möllas. John oli mind piinanud, mulle haiget teinud, alandanud ja minu elu täielikult kontrollinud. Kui kirss vahukoore tordi otsa oli ta mu lapse mõrvanud ja seda ma juba nii kergelt unustada ei suutnud. Isegi mitte kõige parema tahtmise juures.

Ma ei talunud seda metsikut valu, ma ei kannatanud välja seda, et ma pidin siin kodus olema ja kui ilmalliid voodis lamama. Ma vihkasin asjaolu, et kuigi Johni polnud enam siin, olin ma ikkagi kui terade peal ja koguaeg kabuhirmul. John oli mu elu maatasa teinud. Ta oli hävitanud selle osa minust, mis muutis mind Amy-Elisabeth Smithiks. Tähendab, minust polnud enam midagi järgi. Ma pidin uuesti alustama, looma uue enda, sellise, kes ei lase ühelgi inimesel endale haiget teha ega endaga mängida.  Otsustasin, et tänasest päevast ma ei karda enam kedagi ega midagi. Minu ainuke hirm on John. Läheb veel aega, kuni seegi hirm alistatud saab.

Elu kulges uues kohas hästi. Augusti kuus hakkasin ma üksinda väljas käima. Emale ja isale see eriti meeltmööda ei olnud, kuid nad mõistsid, et ma ei saagi nelja seina vahele istuma jääda. Mis sõpradesse puutub, siis neid mul veel polnud. Vanas elukohas olevad sõbrad jäid mineviku maha. Ma põhimõtteliselt viskasin nad oma elust välja. Isekas tegu, kuid mulle oli seda vaja. Pealegi saan ma koolis endale uusi sõpru, kes ei tea minu läbielamistest midagi.

Koolini oli jäänud veel kaks nädalat. Tavaliselt ma ei oodanud kooli algust, kuid seekord oli teisti, ma lausa ei suutnud ära oodata esimest septembrit, uusi inimesi ja seiklusi. Tahtsin olla jälle nagu normaalne teismeline, koolis käia, õppida, inimestega suhelda, argielu probleeme lahendada ning lõbutseda just nii nagu olin teinud seda kunagi.
„Kõik muutub, ma hakkan jälle normaalselt elu elama.“ sisendasin ma endale. See oli mu ainuke unistus hetkel, et mu edasine elu kulgeks tavapäraselt. Ma isegi ei soovinud praegu suuremat elamist, mis mind üllatas, sest suures osas ihkas mu süda materiaalse vajaduse poole rohkem kui psühholoogiliste, ent sellegi poolest ma armastasin meie uut korterit, kuigi see oli väike, vaid kahe magamistoa ja vannitoaga, suure köögi ja elutoaga.  

Kõlas koputus uksel. Jätsin mõtted sinnapaika.

„Sisse!“ ütlesin, ajasin end voodist püsti. Uks avanes ja sisse astus Marie. Üllatusin, olin enam kui kindel, et see on Victoria.

„Preili, teile on külaline.“  lausus Marie tasasel häälel. Hetke kestnud rahulolu oli justkui minema pühitud ning ma tundsin taas pinget.

„Kes?“

„Härra Adam.“ Kahtlesin, kas olin õigesti kuulnud. Vaatasin Mariele kissis silmadega otsa. Ta pööras pilgu maha ja mudis närviliselt sõrmi. Viimati, täpsemalt eelmine nädal, kui Jenna, minu parim sõbranna mind külastas, viskasin ma ta ukse taha. Vanemad ega Marie ei mõistnud minu ebaviisakat käitumist. Läks tükk aega enne, kui nad aru said, et ma ei soovi siin majas ühtki inimest minevikust näha. Ema tuli hiljem mu tuppa ja rääkis mulle kui löödud Jenna oli, üritas minus süütunnet tekitada kuid mul oli ausalt öeldes ükskõik. Läksime veel sellepärat emaga riidu. Nüüd kartis Marie, et ma hakkan tema peale karjuma.

„Saada ta minema.“ sundisin ennast rahulikuks jääma.

„Ta ütles, et soovib teiega kindlasti rääkida, asi pidi olema ülimalt tähtis.“

„Mis asi see selline siis on?“ tekkis minus uudishimu.

„Ta ei täpsustanud, kuid see pidi oluline olema.“

„Ilmselgelt, muidu poleks ta ju nii kaugele tulnud.“kKõlasin irooniliselt. Adam pole selline inimene lihtsalt, kes ühe tuttava pärast mitusada kilomeetrit maha sõidab, isegi mitte kõige parema sõbra puhul mitte. Adam on omakasupüüdlik egoist. Teda ei huvita teised ega nende elud, mõtlesin ma.

„Ta ootab teid elutoas.“

„Selge.“ pomisesin ja suundusin elutuppa, kus mind ootas ees diivanil istuv, näost ära Adam. Polnud teda veel sellisena näinudki. Oli teine nii muserdatud. Midagi pidi ikka väga valesti olema.

 „Mida sa siit otsid?“ olin ebasõbralik nii oma hääles kui kehahoiakus.

„Ma pean midagi teada saama.“ Tõusis Adam äkitselt diivanilt ning vaatas mulle surmtõsiselt silmadesse. Sellist Adamit pole ma varem kohanud. Ta tekitas minus korraga nii segadust kui ka kartust.

„Mida sa silmas pead?“ Polnud mul aimugi, mida John mõelda võiks.

„Vaata, ma ei tea kuidas seda öelda, tähendab küsida,“ kratsis Adam oma kaela. Ta ei olnud just kõige rahulikum hing, „ma kuulsin kuulujuttu.“

 „Ahah.“ Jäin ükskõikseks.

„Amy, kas sa oled tõesti rase?“

Seda küsimust ei osanud ma Adamilt oodata. Ma polnud selleks valmis. Adam vaatas mulle küsivalt silmadesse.  Ütle kiiresti midagi, muidu ta hakkab kahtlustama.

„Ei, kust sa nii lolli juttu kuulsid?“ teesklesin ma. Tegelikult olin ma aus, sest ma polnud enam rase.

„Aga olid?“ ehmatas Adam mind uuesti, just siis, kui olin arvama hakkanud, et ta usub mind.

„Ei.“ Sõnasin kiirelt, liigagi kiirelt. See võis Adamis kahtlusi tekitada. Adam puuris oma silmadega minusse, üritades aru saada, kas ma räägin tõtt või valetan.

„John pussitas sind päris hullusti.“

Kas ta ei või juba vait jääda?

„Kust sa tead?“

„John rääkis mulle.“

„Sa nägid teda?“

„Ei, ta helistas mulle ja rääkis kõigest.“

„Sa ei tohiks teda uskuda, ta on haige, tõsiselt haige inimene.“



Tagasi üles Go down
NeonFlight
Teise astme kurjuse abiline



Female Postituste arv : 5

Põrguline Empty
PostitaminePealkiri: Re: Põrguline   Põrguline Icon_minitime15/8/2015, 16:38

OMG! laavin seda juttu!!!! Very Happy
Tagasi üles Go down
Jette
Kojamees



Female Postituste arv : 26
Age : 25
Asukoht : Eestis

Põrguline Empty
PostitaminePealkiri: Re: Põrguline   Põrguline Icon_minitime15/8/2015, 20:58

Oh, nii tore on teada, et kellelegi see jutt ikkagi meeldib :) Motiveerisid mind kohe uut osa kirjutama :) Eks uus osa tuleb varsti ja loodetavasti parem :)
Tagasi üles Go down
Sponsored content





Põrguline Empty
PostitaminePealkiri: Re: Põrguline   Põrguline Icon_minitime

Tagasi üles Go down
 
Põrguline
Tagasi üles 
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 1

Permissions in this forum:Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
MEIE JUTUD :: Jutud :: Armastus-
Hüppa: