Veetlus

Istusin ja vaatasin, kuidas see küünal põleb. Leek väreles ebakindlalt igal korral, kui ma julgesin lähemale liikuda ja mu hingeõhk küünlaotsa riivas. Roosteplekiline, kuid kunagi kuldne taldrik seal all oli ainult mõne vahatilgaga täidetud. Vaat nii pikk oli see küünal veel. See polnud kaua põlenud. Sellest ajast, kui elekter tormi tõttu ära läks. Mõni küünal oli toas veel, nende leegid heitsid seintele väänlevaid varje ning kiirgasid tuppa rohkem soojust kui tavaliselt tuba valgustav petrooleumlamp või vanaaegne kulunud lühter laes. Lühter oli pisike, mitte eriti suursugune. Kui see põles, kumas seal tuhm valgus ja ornamendid ümberringi oli tuhmunud. Sel hetkel keskendusin aga sellele küünlale laual.
Küünal jäi aina lühikesemaks. Paratamatult torkas mu pähe mõte, et see on elu. Elu jääb aina lühemaks ja mida sa selle jooksul saavutada võid? Tuhkagi. Sulle püstitatud kuju ei sisenda hea hingega inimesse tunnet, et ta on nüüd millegi tähtsaga hakkama saanud ja võib pühas rahus surra. Ei, rahus võid surra ainult siis, kui leiad teatud asja, mida on äärmiselt raske leida. Enamik ei leiagi. Aga mõned, harvad, õnnelikud leiavad. Seda ei saa hingata, puududata, näha, kuulda. Seda saab tunda. Nüüd on vist juba kõigile selge, millest jutt käib. Rahus võib surra see, kes on oma elu jooksul tundnud armastust, hingepõhjast armastanud ja saanud armastust tagasi.
Kuulasin, kuidas terav vihm aknaruutudele piitsutas. Torm oli pisut vaibunud, aga vihm sadas ladinal ikka. Sügis oli. Puhas sügis. Melanhooliline sügis.
"Alison?"
Elutoa uksepiidalt kostis tasane, sügava kõlaga hääl. Ma ei liigutanud oma silmi küünlalt, vastupidi. Mu pilk puuris leeki veelgi pingsamalt ja tegi kaasa kõik rajad, mida vaha aegamisi lühenevasse küünlasse põletas. Kuulsin, kuidas mu nime korrati ja tahtsin end maailmast välja lülitada. Lihtsalt vajutaks üht nuppu ja tunneks, kuidas on tühjusesse vajuda ja mitte kunagi enam tagasi tulla. Ja kogu selle all ei pea ma silmas suremist. Kindlasti ei taha ma veel surra. Mul on veel ees terve eluiga, mille jooksul püüan leida oma säravat eesmärki. Seda kõige võimatumat.
"Sa pead minuga lõpuks rääkima." Tahtsin turtsatada, tuues kuskilt sisimast välja kõige pessimistlikuma ja arvustavama tooni, kuid ei teinud seda. Vahtisin lihtsalt ikka oma küünalt, mis mu silmad juba kergelt kipitama pani. "Ma arvan, et sa ei oska sellega lihtsalt toime tulla." Tahtsin talle kisendada, et tal pole mitte mingisugust õigus mind analüüsida. Surusin käed veel tugevamalt rusikasse ja blokeerisin ta hääle mõtetest. Tahtsin, et ta lihtsalt ära läheks. Et ma saaks edasi seda küünalt silmitseda ja oma tähelepanu talle pühendada. Et ma saaks kuulata vihma ühtlast heli aknal, mitte tema valutegevat häält.
Hetkeks tundus mulle juba, et ta loobus ja kavatseb käega lüües minema kõndida. Mu seest jõudis juba läbi käia kergendussähvatus ja ma lootsin, et ei pea enam nii pingeliselt istuma, kuid eksisin. Tema sammud krigisesid puust põrandaplaatidel, kuni ta kaltsuvaibani jõudis ja hääl pehmenes. Ma ei teadnud, mida ta kavatseb teha ja teadmatus hirmutas mind kergelt. Mitte, et ma nii kergelt ehmuksin, aga ma tundsin teda. Alati kõigeks võimeline.
Lubasin endale hetke, sulgesin silmad ja tunnetasin pimedust enda ees. Vähe inimesi oskaks seda hinnata. Vaikust ja pimedust. Hingasin pahinal välja, tõmbudes hetkeks küünlast eemale. Kui silmad avasin, oli leek tugevalt kõikuma löönud, kuid ei kustunud. Võitleja.
Järgmisel hetkel jõudis mu kõrvadeni kahisev heli. Järjekordne sähvatus käis läbi mu sisemuse ja ma tahtsin silmad küünlalt rebida, et need talle tõsta, kuid takistasin end. Ta kruttis raadiot. Kuulasin, kuidas ta nuppudega mängis ja õiget lainet üritas leida. Ma vihkasin seda, et ta teadis, millega mind "teise maailma" viia. Vihkasin, et ta teadis kõiki meetodeid mind rääkima panna. Vihkasin üleüldiselt seda, et ta minust nii palju teadis.
Viimaks saavutas ta oma eesmärgi. Raadiost hakkas mängima tasane, kuid selge muusika. Rahulik, kergete keerutustega. Tunnetasin klaverit, saksofoni.. Tahtsin kaasa ümiseda, kuid teadsin, et see oleks vaid enda tema tahtele allutamine. Aga ma ei suutnud temaga praegu kõnelda, sest teadsin, milliseks ta muutub. Seda ei saanud koletiseks nimetada, vaid rohkem... liialt inspireerituks.
Kuulasin jälle tema samme, kui ta vaibalt puule astus. Pidin tõdema, et need liiguvad minu poole. Iga samm aina kõlavamalt ja valjemalt. "Palun räägi. Palun," ütles ta isegi kübekese siirusega hääles, kuid suutsin selgelt selle teeskleva laadi eraldada tõelisest. Minu kõrvu puutus külmalt apaatne hääl, mis tegutas tagamõttega. Kartsin tema iga järgnevat liigutust ja üritasin end kõigeks ette valmistada. Tema olemus nii lähedal tekitas aga raskusi selgelt mõtlemises. Tajusin ta kõrvetavat pilku näol ja tundsin tema tuttavat lõhna. Soovisin kõigest väest, et oskaksin ta mõtteid lugeda.
Ja siis tegi ta midagi, mida ma ei osanud oodata ja mis minus juba kolmanda sähvatuse esile tõi. Tal polnud vaja isegi tugevalt puhuda. Tema soe hingeõhk ulatus ka minuni. Vaatasin ainti, kuidas küünla leek hetke veel väreles ja siis kadus.

Aasta hiljem otsustasin, et hakkan mitte ühegi vastuseta asju lugema... Siinkohal olen vist hiljaks jäänud.

Aga... MULLE MEELDIS! Väga.

Sinult sooviks kunagi midagi pikemat lugeda, kuna ma arvan, et sulle sobiks kirjutamine. See oli tõesti hea...

Väga õigel ajal vaatasin siia foorumisse ka. Pfffff, unustasin ära, et see jutt üldse siin, sellele vist uusi osasid ei tule.

Merci sellegipoolest. : )

Aga palun, ma täiega sooviks, et sa jätkaks. Kirjutaks kunagi midagi pikemat... Täiega (see on käsk!)

Mina ootaks ka uut osa, väga.

Oh, ma olen väga meelitatud. Ja kuna siin on neli inimest kommenteerinud, siis ma võib-olla isegi suudan selle kokku pressida selle jutuga, mida ma praegu kirjutan. Kuigi ma ei garanteeri, et stiil on samasugune on, sest ma kirjutasin selle aasta aega tagasi mingite uitmõtete ajel vist.

Ei no head uitmõtted olid. Aga mul on niiiiiii hea meel, et sa nagu minu tõttu siin oled

Uitmõtted kipuvad mul tihti paremad olema, kui väga väljaplaanitud ja analüüsitud mõtted. Mul on ka hea meel. Võlgnen sulle vist tänu siis. Kusjuures ma natuke kardan, et mul tuleb praegu hoopis teistmoodi jutt, kui see seal üleval ja siis te kõik pettute. Ah.

Mkm, peaasi, et hea asi välja kukuks. Ja küll on ka. Ma usun sinusse

Eks ma üritan. Nii on ikka kergem kirjutada.

Mhmh Mingi huvitavate pööretega jutt oleks lihtsalt üliiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii

Don't põe

Aga tegelt ka, M. Sa kirjutad hästi. Ise kõigest 14 (ma alustasin püsivalt kui olin u. 11) Ma olen lugenud sama vanade asju ja tihtipeale pole need nii head olnud. Kamoon, tegelt ka ruttu hakka kirjutama midagi... -.-

Nooooniiiii. Kõik asjad ei pruugi esimese osaga kokku minna, aga I did all I could. Tänan kõigile, kes mind utsitasid seda edasi kirjutama. Nime jätsin samaks, kuigi kaalusin muutmist. However, vabandan ka, et nädalavahetusel ei jõudnud, külalised käisid kodu attackimas. See tuli suhteliselt lühike, my apologies selle eest ka. Ja ma ei lugenud üle, niiet kirjavead ja korduvad sõnad võivad silma hakata. Blergh, eks te otsutage ise.


Pimedus on mind alati hirmutanud. Pimedus on teisisõnu teadmatus. Sa ei tea, mis su ümber toimub, sa oled otsekui kammitsates, sest ükskõik kuhu sa jala asetad või pilgu pöörad, sa ei võida sellega endale rohkem infot, mis ümberringi toimub. Iga hetk võib kuskilt jahedase varjudesse mässitud nurgast välja ulatuda limane kombits, nii lapsik kui see ka ei tundu, uskuda koletistesse, mis su hinge seest ära söövad.
Probleem oli selles, et just sellise koletisega istusin ma sel hetkel ühes toas. Ta oli küll koletis varjatud kujul, suutnud enda ümber kududa võrgu ja pimestada sellega kõiki teisi uskuma, et ta on vaid üks karismaatiline ja sümpaatne noormees. Ja nüüd sirutas ta oma kombitsad välja. Pimeduses. Teadmatuses. Kangeks tõmbunud, kõik keharakud pingul, mõttetöö jäätunud istusin laua taga. Sest teda ei võinud ometi ju usaldada. Viimaks, pärast umbes minutipikkust vaikust kuulsin taas ta häält, mis saatis mööda mu selgroogu alla värina.
„Alison. Ma ei tee sulle ju liiga.“
Surusin käed nii tugevalt rusikasse, et küüned kaevusid sügavale peopessa. Katsusin keskenduda vihma stabiilsele pekslemisele aknal.
„Sa kardad.“
Lasin silmadel kinni libiseda. Kuskil sisimas pulbitses minus kirjeldamatu hirm, nagu ta arvas, kuid surusin selle maha. Võtsin ennast kokku, neelatasin ja laususin, sõnad tühjuses lausa valutegevalt valjult kõlamas: „Sa ei tee mulle liiga? Kas seda ütlesid sa ka Scarlettile? Kas sa suutsid ta uskuma panna?“ Lootsin, et mu hääl kõlab kalgilt ja külmalt ning veelgi enam, et ta ei suuda tabada seda ebakindlat värinat mu toonis.
„Ma ei teinud Scarelttile midagi.“
Tema hääl oli pehme ja… mahe, minu üllatuseks. Küllap oli ta seda endale nii palju korrutanud, et see hakkas tasapisi talle tõeks muutuma. Isegi läbi pimeduse tundsin, kuidas ta polnud oma pilku mult hetkekski eemaldanud. See oli läbitungiv ja põletav, aga nii kaua kuni ma ta pilgule ei vastanud, tundsin vähemalt pisikest killukest kontrolli.
Ta ohkas. See kõlas lootustkaotanult, isegi veidi nukralt. Iga heli ulatus teravalt mu kõrva, kuidas tema tooli jalad vastu põrandat kriipisid, ta graatsilised liigutused, kui ta midagi eemalolevalt kapilt kätte võttis, vaikne ümin tema huultelt, fragment mingist vanast lastelaulust. Tikk kraapis tuhmilt vastu väikest pappkarpi ja pimeduses süttis ere leek. Ta süütas küünla uuesti.
Tundsin, kuidas ma näost vahakarva tõmbusin, kui lõpuks talle otsa vaatasin. Ta huultel mängles kaval naeratus, nagu oleks ta minust viimase paari minuti jooksul mingi olulise informatsiooni välja pressinud või nagu nüüd oleks tal olemas kõik vahendid, et oma järgmist võigast plaani sooritada. Ta keeras järsult ümber ja tundsin, kuidas mu lihased vaikselt lõdvestusid, kui ta ukse poole siirdus. Uksepiidal pöördus ta veel korra, ikka see sama õõvastav naeratus näol.
„Ja Alison? Sa parem liigu edasi sellest, mis Scarlettiga juhtus. Mineviku külge klammerdumine pole kunagi kellelegi head teinud,“ lausus ta malbelt ja kõndis lõplikult minema.

Ärkasin selle peale, et kuldsed päikesekiired eredalt mu silmi torkisid. Uimaselt tõusin ebamugavast poosist püsti, leides, et olin laua taha magama jäänud, põsakil käsivartel ja kuidagi puutoolile väändunud. Vahel kahetsesin, et elasin selles hiiglaslikus majas üksinda. Polnud kedagi, kes mul silma peal hoiaks või õigel ajal tuleks ja ütleks, et on aeg voodisse minna.
Kõndisin tasaste sammudega esikuni. Maja oli Victoria-aegne ja raske õhustikuga. Esikus oli mitu tumedat mahagonipuust kappi. Uks oli küllalt massiivne, selle peale olid nikerdatud käsitsi puust väljalõigatud ornamendid. Mõlemal pool ust olid aknad, mille ees rippusid veinipunased rasked kardinud, kuldsed niidid mustris läbi põimumas, pisut tolmunud.
Mulle meenusid eelmise õhtu sündmused ja Charlie külaskäik. Ei, mitte külaskäik. Ma ei kutsunud teda ja iga minut , kui ta seal viibis, soovisin, et ta juba kaoks. Tahtsin teha nii, nagu filmides ja raamatutes nii lihtne on teha ja selle peast visata, kuid ei suutnud. Mind kummitas nii see kummastav naeratus kui ka lause, mille ta oli öelnud hetk enne lahkumist.
Asetasin käe välisukse lingile ja tõmbasin pingutusega ukse lahti. Tolmune ja umbne õhk paiskus mulle näkku, kui ma välja astusin, hetkeks kätt silme ette tõstes, et päikest varjata. Tänavad olid tühjad, mitte et see sellises linnas eriti eriline oleks. Sellegipoolest tundus kõik kuidagi veidralt vaikne, kurjakuulutavalt tühi.
Eesootav päev ei tõotanud midagi head.

Tegelikult ma tahaksin öelda, et ka mina lugesin selle jutu esimest osa (tänu Audreyle) aga ma ei kommenteerinud, ma ei teagi miks. Ehk ma lihtsalt tahtsin veenduda, et see jutt on midagi huvitavat, enne, kui ma end sellega seon. Anna mulle andeks. :)

Sa kirjutad jube hästi. Tõesti. Ma vist hoidsin kogu jutu hinge kinni, kuni tüdruku ärkamiseni. See tunne, mille su kirjeldused lõid, oli täpselt õige. Ma tundsin, et mu hing oli suhteliselt kinni jäänud, alles praegu ma saan normaalselt hingata. :)

See on selline hästi põnev jutt. Et siin on mingid saladused ja sellised asjad... Mis selle Scarlettiga on, kes Charlie tegelikult on... Kõik see on nii salapärane ja samas vaimustav. :)

Ma loodan, et sa Kindlasti jätkad, sest su kirjutamise stiil on vaimustav, isegi parem kui päris kirjanikel, ma julgen väita. :) Sa tood need tunded hästi esile. Kui panna Audrey jutuvestmisoskus ja sinu emotsioonid kokku, saaks sellest maailmas kõige populaarsema romaanisarja.

Ahnii, Dragomira...

Mis on? Ma pole öelnud, et sinu jutud kehvad oleksid või midagi, need on ikka maailma parimad! :) Aga lihtsalt siin on keegi, kes sinuga kõvasti konkureerida võib, kunagi. Sinul on see imeline jutustamisoskus ja kirjeldused on ka super, temal on lihtsalt emotsioonide edasi andmine võimas, sinul on ka see ju ometi suurepärane. :) Ära pahanda nüüd, lihtsalt kui te kaks oleksite üks inimene, siis oleks see meie oma Eesti maailmakuulus kirjanik! :) (Ma ei väida, et teist kummagist iseseisvana ei võiks maailmakirjanikku saada.)

Alicile: Kus sa muidu neid näpukaid nägid?

Ma tean Emotsionaalses vallas on mul alati mingi blokk ees olnud. Aga jahm, vahet pole Ma ei suuda eam naguii kirjutada. Ma ei mäleta, millal ma midagi viimati kirjutasin


Aga mulle just meeldib see kõik tema pika kirjeldamise tõttu Aga sellega ei tohi ka liialdama hakata. Liiga luuleliseks ei tasu ka minna.

Audrey, miks sa siis enam kirjutada ei suuda? Kas midagi juhtus?

Mhmhhh, juhtus Ja kuna Summeril on sellega kehvasti siis... Ma ei tea. Samas äkki ma suudan just tema tundeid nüüd paremini kirjeldada... Tahaks proovida, aga ma ei suuda keskenduda enam