Segadused ja kahtlused

Jutt on kaua seisnud arvutis, lõpetama, mõtlesin, et võtan käsile. Kui tüli ei tee, siis soovin vastukaja ka. Algus on igavam, rohkem sissejuhatuse moodi.
_________________________
’’Kas Sina, Jessica Mones, võtad Thomas Marksi endale abikaasaks?’’
Vaikus..
..’’Jaah.’’
’’Kuulutan teid meheks ja...’’
’’EII, Jess Sa ei armasta teda. Sa ei saa seda teha!’’
’’Jason, Sa tulid!’’


Selline oli minu ema õnnelikum päev, kui nii võib õelda. Minu jaoks tähendas see, aga jälle kolimist. Ma teadsin Jasonist tegelikult juba ammu, ma kuulsin kui emps temaga telefonis rääkis, aga ma ei õelnud midagi. Miks ma oleks pidanudki? Thomast ei huvitanud mu ema karvavõrdki. Ta lihtsalt oli niivõrd vana ja olles Suurbritannia tähtis nina, ei saanud ta endale lubada olemist üksi. Ainukene probleem olin siis mina. Muidugi tahtis Thomas mind internaati saata, aga nii lihtsalt minust juba lahti ei saada. Ei, ema hoolib selleks minust liiga palju. Paar päeva pärast Thomase altari ette jätmist kolisimegi koos Jasoniga Walesi. Ma saan Jasoniga suurepäraselt läbi, ta tõesti hoolib minust. Sõit oli pikk ja väsitav ning ega mu vinguv iseloom kasuks ei tule. Jasonil on Walesis maja mere ääres, mida ma esimesest hetkest, kui seda nägin, armastama hakkasin. Kahekorruseline, heleroheliste seinte ja musta katusega maja. Seest on maja sama armas, kui väljast. Suur köök, elutuba, 2 tuba, hiiglaslik vannituba asuvad allkorrusel. Teisel korrusel on samuti 2 tuba, 2 pisemat vannituba ning Jasoni isiklik ’raamatukogu’. Minu tuba on suurim majas ning ma armastan enda walk-in riidekappi.See on lihtsalt vaimustav, kuid ma armastan Londonit ja kõik mu sõbrad jäid sinna, nii palju kui mul neid oli. Victoria, kes on olnud mu parim sõbranna 7 aastasest saadik, ning Miles, kes on juba 2 aastat olnud minuga nii kannatlik. Nad lubasid, et külastavad mind nii tihti, et ma ei saa arugi, et neid pole ning lõpuks ma lausa anun neid, et nad ei tuleks enam. Kuid see ei hakka nii olema, ma olen kindel. Meie sõprus ei pea vastu nendele sadadele kilomeetritele.

Terve nädalavahetus kulus sisseelamiseks ning nagu meelega oligi juba pühapäeva õhtu. Minu uus kool ootas mind. Ma närvitsesin lihtsalt kohutavalt ning minu ränga vaevaga kasvatatud ning armastusega hoolitsetud küüned kadusid üksteise järel. Millest ma tegelikult sugugi ei hoolinud.
’’Sul läheb homme suurepäraselt, Sind hakkavad kõik armastama!’’ lohutas mind ema.
’’Emps, isegi vanaema ei usuks seda jama. Tänapäeva lapsed ei armasta, nad poevad sulle külje alla, et siis kui on midagi vaja, on kelleltki küsida.’’
’’Ära ole nii negatiivne. See et mõni noor selline on, ei tähenda, et kõik on.’’
’’Negatiivne? Emps, ma olen ju kõigest realist.’’ Ohkasin ning läksin vaatama midagi korraliku homseks selga.
Jõudiski kätte esmaspäeva hommik. Riideid selga pannes ma lausa värisesin. Kööki jõudnud ootasid mind pannkoogid, mu lemmikud, kuid ma tõesti ei suutnud midagi süüa. Läksin hoopis eestuppa ning lülitasin televiisori multikate peale. Need rahustasid mind veidi.
’’Kallis, me peame minema hakkama.’’ Karjus ema ning ma sammusin esikusse. Ma sain hädavaevu jalanõud jalga ning auto juures ma lausa palusin koju jääda. Ema seda muidugi ei lubanud. Kooli jõudsime me üsna varakult. Kool on üsna harilik – valge maja punase katusega. Läksime empsiga direktori kabinetti.
’’Tere Sherley, mul on hea meel Sinuga lõpuks kohtuda.’’
Liiga viisakas
’’Jason helistas ja pani Sind siia kirja juba kaks nädalat tagasi. Ma mõtlesin, et keegi tegi nalja.’’
Misasja? Kaks nädalat? ’
’Muidugi on meil ka siin reeglid, nii et ma palun Sul selle läbi lugeda.’’ Ulatades pabereid rääkis ta edasi,’’Siin on ka su tunniplaan, kapi number ja kood ning andmed, kus iga tund algab. Muidugi palusime Nickil Sulle näidata kõike vajalikku. Ta peaks ootama Sind mu kabineti ukse taga.’’ Viibates käega ukse poole ning märku andes, et ma lahkuks.
Läksin uksest välja, ema jäi veel sisse, ning leidsin kohe Nicki üles. Ainuke poiss terve koridori peal ikkagi. Lühikeste helepruunide juustega prillidega poiss, kes naeratas kuidagi häbelikult. Kohe üldse mitte minu tüüpi.
’’Tere, mina olen Nick.’’ Ütles poiss kätt ulatades.

Kuna algus on igav, siis lisan juba veel seda jama siia. =)

_____________
’’Tere, minu nimi on Sherley. Alustame siis ringkäiguga.’’
Ta näitas mulle, kus asub mu kapp, ning soovitas kapi ust jalaga taguda, kui see ei peaks avanema. Liikusime edasi klasside suunas, ta näitas mulle, kus asub tualett, raamatukogu, söökla, spordisaal ja aula, ise seletades kooli korda ja muud jama.
’’... rangelt on keelatud narkootikumid, alkohol ja muu keemia.’’
’’Damn it, ma just mõtlesin igast jama siin müüma hakata!’’ Üritasin nalja teha.
Poiss kohkus ning ma seletasin, et tegin nalja. Ta küll naeratas, kuid silmadesse jäi kahtlustav pilk.
Jalutasime kappide juurde tagasi ning seal toimus kohutav tunglemine. Tundus, et minu kapp asub tibide rivis, see ei teinud mu tuju kohe kuidagi paremaks.
’’Oh, näed sa Angelina, me saime omale kodulooma.’’ ütles kellegi üleolev, peenike hääl.
’’Kas ma pole sulle mitte juba korduvalt õelnud, et ära sega mind, kui Paul minust möödub!’’
Vastas pikk, heledate juuste ja siniste silmadega tüdruk, kelle nimi on vist Angelina.
Võtsin kärmelt oma asjad ning läksin esimesse tundi, milleks on matemaatika. Tore, esmaspäev algab matega. Mis saaks veel parem olla? Mõtlesin vägagi irooniliselt. Õpetaja tundus suhteliselt sõbralik, niigi palju vähemalt, ning ütles mulle millised kohad on veel vabad. Istusin aknapoolsesse ritta teisse pinki, sest see oli kõige kaugemal asuv vaba koht. Aga mida ma lootsingi?
’’Oi tere, ma sain omale pinginaabri ja veel kenakese teise.’’
Vaatasin üles, seal seisis tumedate juustega pruunide silmadega poiss, kes pilgutas mulle silma.
’’Mina olen Paul.’’
’’Sherley, väga meeldiv.’’ Kas see on see sama Paul, kellest need tüdrukud ennist rääkisid?
’’Kui kaugelt tuled?’’
’’Londonist.’’ Vastasin.
’’Wow, ja sa tulid siia?’’
’’Mul polnud erilist valikuvõimalust, kui aus olla.’’
Kell läks sisse, kõik istusid kohtadele ja jäid vait. Õnneks olin ma praeguse matemaatika osa vanas koolis läbi võtnud, nii et õpetajale tähelepanu pöörata polnud vaja, mida ma nagunii teha poleks saanudki. Paul ainult lobises igast õpetajast ja igast õpilasest. Ta isegi teadis, mis kell, milline koristaja peaks kooli ilmuma. Isegi mu vana kooli latatara ei teadnud nii palju. Ma otsustasin mõttes, et Pauli peas pole kõik korras, kuid ta nägi nii kuum välja. Trenni ta igaljuhul teeb, ta valgest t-särgist, mis liibus kenasti ta keha ümber, oli seda näha. Plussiks on ka see, et ta on abivalmis. Koolikell välja helises, aitas ta mul asjad kokku panna ja isegi ootas mind. Sellegipoolest klassist välja minnes ei oodanud mind just sugugi hea uudis. Angelina oma sõbrannadega ootasid kedagi ja nagu selgus, oli selleks Paul. Poiss hakkas kiiremini paremale kõndima ja tõmbas mind endaga kaasa.
’’Paul, kas tere ei õeldagi enam?’’ küsis Angelina.
’’Ütleksin, kui see piirduks vaid terega.’’ Vastas poiss nind kõndis, või õigemini jooksis, edasi.
’’Nagu ma aru saan, pole teie suhted just kõige paremad?’’ küsisis seisma jäädes.
’’Ta arvab endast liiga palju.’’
’’Ja sina mitte?’’
’’Mina?’’ oli Paul imestunud ’’Ma ei käi ringi nina püsti ega vaata teisi nagu nad oleksid alamad või midagi sellist.’’
’’Asi on ainult selles? Ma kahtlen.’’
’’Milles muus?’’
’’Ütle Sina mulle!’’
’’Ma ... ma pean minema.’’
Nägin veel ainult ta selga.

Kõndisin edasi ajaloo klassi poole. Ka Nick oli klassis, ta lehvitas mulle ja kutsus enda juurde. Ta istus ajaloos üksi ja küsis, et äkki soovin ta pinginaaber olla. Loomulikult olin ma nõus. Ma siiski soovisin ta kahtlused seoses narkootikumidega hajutada.
Ma olin terve see aeg arvanud et Nick on selline nohiklik, kes kuulab kõike ning kirjutab üles kõik, mis õpetaja ütleb. See polnud üldsegi nii. Meil sai kõvasti nalja. Me läksime koos isegi sööklasse ja istusime ühe laua taha.
’’No, mida Sher? Minu juurest tema juurde? Pole võimalik.’’
’’Misasja Paul?’’ ei saanud ma aru. Nick vaatas meile mõlemale kohkunult otsa.
’’Dvj Nick, tõmba minema!’’ ütles Paul käskiva häälega.
’’Oota mida, mida, Paul. Nick jääb, sina kaod sellise jutu eest.’’ Kas tõesti on paul hoopis selline, kas ta just ei rääkinud, et ta pole üleolev?
’’Sa ei saa seda nohkarit valida, minu asemel.’’
’’Kes rääkis midagi valimisest? Tõmba lesta.’’ Läksin ma juba vihaseks.
’’Vahi Nick, sa said omale kaitseingli.’’ Nick raputas vaid pead.
’’Tead Paul.’’ Tõusin ma Pauli ette püsti. ’’Käi sinna kuhu päike ei paista ja tagasiteed on raske leida!’’
’’Näita teed!’’ vastas poiss kavalalt ja kallutas end ettepoole.
’’Küll Sa isegi üles leiad.’’ vastasin mürgiselt ning istusin tagasi toolile.
Paul kõndis minema.
’’Mis see oli?’’ küsisin Nickilt.
’’No, ma pole just kõige populaarsem.’’vastas Nick õlgu kehitades.
’’Ta on alati selline? Kõigiga?’’
’’Ma pole just parim inimene, kellelt seda küsida.’’
’’Äkki räägiksime nüüd normaalselt? Ma teame üksteist ju siiski juba pool päeva.’’ Üritasin tuju üleval hoida. ’’Teiste inimestega saad sa ju normaalselt läbi!’’
’’Räägime, palun, millestki muust?’’
Kahtlane. ’’Okei.’’ ohkasin.
Ülejäänud koolipäev möödus tavaliselt. Tutvusin ühe tüdrukuga, Kelly, kes tundus väga tore. Kuid tänu minu kinnisusele, kahtlesin ma, kas teda ikka saab usaldada. Siiski olin nõus peale kooli temaga kokku saama. Ta näitab mulle vaatamisväärsusi ja parimaid noorte kogunemiskohti, mille peale tegin mina oma tasast naeru. Aah, ma kujutan juba ette, mingi suurim kaubanduskeskus linnas ja kõik käivad seal pinkide peal istumas ja inimesi vahtimas, ’sest kusagil mujal inimesi ju lihtsalt ei näe.’
Jõudsn koju umbes kella 3 paiku päeval. Emps ja Jason istusid diivanil ning kutsusid ka minu sinna. Ma sain kohe aru, et nüüd tuleb tähtis pikem jutt ja ma istusin neile vastu, tugitooli.
’’Hey, kullake, kuidas esimene päev oli?’’
’’Ma sain päris mitmega tuttavaks, normaalne oli. Aga mis juhtus?’’
’’Ei midagi, miks sa seda arvad üldse?’’ küsis Jason.
’’Mm, las ma arvan. Te istute nii kahtlaselt, endal murelikud näod peas ja tahate minuga rääkida.’’
’’Ei, kallis, midagi pole juhtunud. Lihtsalt meil on midagi küsida vaja.’’
’’Laske tulla.’’ Kui Jasonit siin poleks, siis ma arvaksin, et tuleb jälle mõni seksi teemaline õpetus.
’’Asi on nimelt selles, et ma ei tea, kas sa teadsid, et Jasonil on poeg?’’
Eii, kui vana?
’’Ning ta pole just päris hästi end üleval pidanud oma ema juures.’’
Mis see siia puutub?
''Jason arvab, et äkki on asi selles, et poisil pole isalikku eeskuju.’’
Ära keeruta emps.
’’Kuid muidugi ei teeks me Jasoniga midagi, mis sulle ei sobiks. Seega me küsime, kas Sul oleks selle vastu midagi, kui Jasoni poeg tuleb siia elama?’’
’’Ja sellepärast te närveerisitegi? Muidugi võib, ma olen alati tahtnud endale väikest venda. Ma kujutan muidu ette, et ta varastas poest pulgakommi või midagi sellist eks?’’vatrasin rõõmsalt.
Jason ja ema vaatasid üksteisele kahtlaselt otsa.
’’Ta on tegelikult Sinust pool aastat vanem, ta on 18 aastane.’’ ütles Jason.
’’Ee.. ahsoo. No mis siis ikka. Vend on ta ju nii või naa.’’ üritasin naeratada - ma loodan, et ma läbi ei kukkunud selles.
’’Kullake, sa ei pea nõus olema.’’
Muidugi pean, ta on Jasoni poeg, sama hästi ütleb tema, et ta ei taha mind siia.
’’Ei, emps, asi pole selles. Vaata ma kardan, et äkki me ei klapi’’
Või äkki ta arvab, et ma nii õelda elan ikkagi siin majas, nagu mitte keegi ning, et mina ja ema purustasime ta vanemate suhte.
’’Muidugi on kõik võimalik, kuid ma rohkem arvan, et te kisklete vaid sellepärast, kes saab suurema portsu süüa.’’ Naljatas Jason, ’’no vaata, ma pole kunagi Robi emaga koos olnud, alguses me üritasime, kui ta rase oli, aga sellest tõesti ei tulnud midagi välja. Robi on kõik vaheajad minu juures veetnud ja ülejäänud aja emaga olnud.’’
’’Millal ta tuleb?’’
’’Nüüd, kui sa nõus oled, siis nii pea kui ta saab. Ma helistan Elizale ja Robile ning hiljem ajan koolis paberid korda.’’
’’Okei, teatage mulle kuupäev siis. Aga nüüd ma lähen õpin natuke. Ohjaa, emps, kas ma võin ühe oma klassikaaslasega õhtu poole välja minna? Ta näitab linna mulle.’’
’’Muidugi võid kullake.’’
Läksin oma tuppa ja üritasin õppida, sellest ei tulnud eriti midagi välja. Mõtlesin vaid oma uuest ’vennast’. Milline ta on? Mis ta tegi, et oma ema ta põhimõtteliselt välja viskas?

Pool viis helistas mulle Kelly. Sättisin end korda ning läksin keskväljakule.
Alguses näitas ta mulle igast monumente ja üritas rääkida ka nendega seonduvaid ajaloolisi jutte, kuid natukese aja pärast andis alla ja ütles, et ta ei tea neist tegelikult tuhkagi.
Mis on ka ju loomulik. Vaatamisväärsused vaadatud, läksime kohvikusse.
’’Kas sa tead, mis värk Nicki ja Pauliga on?’’ alustasin juttu.
’’Keegi meist tegelikult ei tea. Nad olid parimad sõbrad kunagi, kuni järsku, pauh tuhtuh.’’
’’Ja ükski neist pole midagi õelnud? Kahtlane.’’
Huvitav, selle peab vist välja uurima.
’’Nad mõlemad muutusid ka tänu sellele. Paul oli kunagi ennast-täis jobu, kes solvas kõiki, kes julgesid talle kasvõi silma vaadata. Nick oli vägev naistemees, tähendab ta suhtles kõigiga ja oli sõbralik, aga ta ei maganud kordagi ühe tüdrukuga rohkem, kui korra. Või vähemalt nii ta väitis.’’
’’Nick? Misasja? Sa teed nalja eks!?’’
Pauli asja ma veel usuks, aga Nick..
’’Ei, üldsegi mitte. Me peame edasi liikuma. Mul ema käskis kella kaheksaks kodus olla.’’ pööritas Kelly silmi ja imiteerides ema häält:’’Homme on ikkagi koolipäev ju.’’
Edasi läksime me ’populaarsesse’ kaubanduskeskusesse ning kõik oli täpipealt nii nagu ma arvasin – poisid käisid tüdrukute juurest tüdrukute juurde ja ajasid mingisugust jama suust välja. Mõni erineva stiiliga isik mööda kõndis, käisid kõikide silmad üle ta riiete ja algas tihe sositamine. Selline asi imeb vilinaga.

Kodus teatas emps mulle, et Robi tuleb kolme päeva pärast ehk siis neljapäeva õhtul.
Ei jõua ära oodata.
Teisipäeval oli matemaatikas tunnikontroll. See oli kuradima raske, aga Paul tegi enda oma vähem kui viie minutiga ära. See polnud lihtsalt võimalik. Ta aitas ka mind, kuid õpetaja nägi ja me jäime mõlemad peale tunde.
’’Siin on nii ränk kord, mingi väikese etteütlemise pärast kohe peale tunde?’’ küsisin.
’’Haige, ma tean. Muideks ma kuulsin, et meile tuleb veel üks uus õpilane.’’ Pilgutas Paul mulle silma.
’’Mu kasuvenda mõtled?’’
’’Jep. Ta normaalne vend?’’
’’Ma väga loodan.’’ Vastasin nii, et Paul mind ei kuuleks, kuid lisasin kõvemini ’’Ta isa on vägagi tore mees. Käbi ei peaks kännust väga kaugele kukkuma!’’
Tund helises välja.
’’Aga mõnikord kukub käbi peaga vastu kändu.’’ vastas Paul ning kõndis klassist välja.
See ei tundunud väga sõbralik.
’’Miks sa teda tüütad? Kas sa ei saa tõesti aru, et ta pole sinust huvitatud?’’küsib Angelina külmalt, lausa jäiselt.
’’Nagu ma seda tahaks.’’ üritasin sama külm olla.
’’Haaha, ma ju näen, kuidas sa igapäev üritad, isegi Nicki kasutad ära.’’
’’Mida kuradit. Nick on üks toredamaid poisse siin koolis ja ma ei kohe kindlasti ei suhtle temaga, et Pauli enda poole võita. Mis Su probleem on? Ma pole sulle midagi teinud, ma pole Pauli ja sinu vahel seisnud ja sa ikkagi käitud sellise mõrrana. Kas sa üldse tead, et sinusuguseid ei armastata kunagi tõeliselt, sind lihtsalt tõmmatakse läbi, kuna kõik arvavad, et selle jaoks sa siin oledki.’’
Angelina jäi mulle ammulisui otsa vaatama. Ta poleks osanud oodatagi, et keegi julgeb talle sellist tõde näkku õelda.

Lõuna ajal sain jällegi Nickiga kokku.
’’Kuule Nick, sa ju ei arva, et ma suhtlen sinuga mingi Pauli pärast või midagi sellist. Ma isegi ei teadnud, et teil mingi kana kitkuda on. Ma pole temast isegi huvitatud.’’ laususin selle kõik välja ühe hingetõmbega ja vägagi kiiresti.
Ma tõesti loodan, et ta sai aru, kuna mul pole tahtmist seda korrata.
’’Ma pole selle peale mõelnudki, kuid nüüd kui sa sellest juttu tegid, siis..’’
’’NICK!’’
Sain kohe aru, et Nick ei mõelnud oma lauset tõsiselt. Ta näole tekkis kaval muie ja ma müksasin talle vastu õlga. Enda arvates täie jõuga, kuid ta isegi ei liikunud natukenegi. Milline mase.
Lubasin endale trennis käima hakata.

Peale 7 tundi sammusin ma vaikselt matemaatika klassi ette, kus ees ootas Paul.
Tuli välja, et me peame mingi muusika õpikutele kaasi peale panema.
’’Miks sa nii teed?’’ küsis Paul järsult.
’’Teen mida?’’ olin segaduses.
’’Oled nii minu, kui ka Nickiga nii sõbralik. Sa ju tead, et me ei saa omavahel läbi.’’
’’Nüüd tean. Ja ma arvan, et see on jaburus, mis iganes teil ka oli, te peate selle ära klaarima. Ükski põhjus ei saa olla nii mõjuv, et te ei peaks enam omavahel suhtlema.’’
’’Erand kinnitab reeglit.’’ Vastas Paul külmalt.

Kolmapäeval oli koolil mingi sünnipäev ja direktor teatas, et kooli ei pea minema.
Imelik Londonis midagi sellist küll kunagi polnud. Väiksemate linnade värk vist.
Kuid nagu arvata võis, läks kolmapäev linnutiivul, nagu ka neljapäev. Õhtul ootasime kõik Robit, ma närveerisin jälle nagu väike laps, kelle juures pole veel jõuluvana käinud. Kuid Robi ei tulnudki, kell oli üksteist läbi, kui Jason helistas Elizale, kes väitis, et Robi asus teele juba viis tundi tagasi. Robi enda mobiilile ei vastanud.
’’On poiss, kas ta siis tõesti ei mõista, et vanemad ju muretsevad. Noored tahavad alati, et neid koheldaks nagu täiskasvanuid, kuid ise ei suuda vastavalt käitudagi.’’
Ma pole veel näinud Jasonit nii kurjalt.
’’Kallis, rahuneme maha, rong võib ju hilineda või äkki töötajad teevad streike. Kõike juhtub ju alati. Kui ta homseks pole jõudnud helistame politseile.’’
’’Okei. Me vist ei peaks teatrisse ikkagi minema homme.’’
’’Muidugi peame, see rahustabki maha.’’
’’Oota, te lähete homme kuhugile?’’ küsisin kavalalt.
’’Jah, ning sa ei üritagi midagi korraldada! Selge?’’ ütles ema noomivalt, mis ei tulnud tal just kõige paremini välja.
’’Ma ei tea nii palju inimesigi veel, et midagi korraldada. Ärge muretsege ja pealegi homseks võib Robi juba siin olla.’’
Reedeks polnud Robi samuti jõudnud ning kella viie paiku oli Jason juba päris endast väljas.
’’Politseisse teatame pärast etendust. Äkki ilmub veel välja.’’ lausus emps.
’’Kas me ikka peaksime minema?’’ küsis Jason kõhklevalt.
’’Muidugi te peate. Robi tuleb, ütlen, et te palkasite eradetektiivi ning rentisite helikopteri ning otsite teda praegu, kuidas tundub?’’
’’Oh kullake, kus su fantaasia küll lõppeb?’’
Lõpuks nad lahkusid majast ning järjekordselt – vabadus. Ma panin maki valjult mängima ning läksin duši alla. Pärast seda läksin elutuppa oma küüsi lakkima. Järsku jäi muusika vait. Ma ehmusin.
’’Ema? Jason? Juba tagasi?’’ karjusin üle maja, mida ma kohe ka kahetsesin. Nüüd andsin ma välja end. Kes iganes see ka poleks, ta teab, et ma olen elutoas ja kodus täiesti üksi. Ou f*ck, mis ma teen nüüd?
Võtsin kaminaroobi ja lubasin, et elusalt ma alla ei anna. Mis muidugi tundus vägagi totakas mõte.
’’Ouououou, võta rahulikult.’’
Elutuppa oli astunud mustade pikemate juuste, roheliste silmade ja üldse mitte kaines olekus poiss. ’
’Ullala, keda ma näen! See rätik sobib sulle suurepäraselt ümber, kuigi ilma oleks veel parem.’’
Tundsin häbi ning sisimas lootsin, et ta on piisavalt täis, et homme mitte midagi mäletada.
’’Mida hekki, Robi, sina või?’’
’’Jah, kullake, su prints valgel hobusel saabus.’’
’’Lõpeta need jamad, kui su isa sind niimoodi näeb, on su lips läbi. Mine parem oma tuppa magama. Ei teeks paha ka duši all käimine.’’
’’Kui sa seltsi tulla lubad, siis ma isegi mõtlen selle peale.’’
’’Ma ei teinud nalja. Tule ma näitan sulle, kus su tuba asub. No, mida sa ootad veel? Hakka liikuma!’’
’’Juudas, kus alles kamandab.’’ Ütles Robi, kuid hakkas tulema trepi suunas.
Kui tema tuppa jõudsime, viskas ta end kohe voodile pikali. Ma läksin alla ja tõin ta asjad samuti üles, et Jason õhtul ei peaks sellega tegelema ning leidma Robi nii audis kui üldse olla saab. Asjadega tema tuppa jõudnud, kuulsin ma tasast norinat. Ta magas - eesmärk täidetud.
Panin välisukse lukku ning läksin ise samuti magama.
Hommikul kööki minnes, kuulsin kuidas Jason räägib telefonis kellegagi, küllap Elizaga, sest jutt käis Robist.
’’Mis kellast ta jõudis?’’küsis emps mult.
’’Ma ei teagi, nii umbes tund pärast seda, kui te lahkusite, vist.’’
Ma tean et valetada pole ilus, aga ma kujutan ette, et ega Robilgi siia elama asumine kerge pole. Nii ma siis natukenegi kergendan seda.
’’Okei, kuidas ta tundus? Ega ta sinuga ülbelt ei käitunud?’’
’’Ei muidugi mitte emps, ta tundus täitsa tore.’’
Kui nii saab õelda kellegi kohta, kes ajab oma kasuõele ligi.
’’Ma lähen vaatan, äratan ta üles, kaua ta ikka magab!’’ lausus Jason.
’’EII.’’
Mõlemad vaatasid mind altkulmu.
’’Sherley, mis sulle sisse läks?’’
’’Mulle? Mitte midagi. Ma, ee, lihtsalt tean, et pikk reis on väsitav ja üleüldse pole tore keset und kedagi niiviisi üles ajada ja veel laupäeval.’’ lobisesin, üritades näida võimalikult loomulikuna.
’’Ma ikkagi lähen kontrollin parem.’’
Ma olen nii halb näitleja. Miks? Miks? Miks? Fakk..
Istusin elutuppa, panin teleka mute peale ja ootasin karjumist. Kindlasti tunneb Jason Robi toas lämbet alkoholi haisu ja näeb, et poisil on jalanõudki veel jalas.
Karjumist, aga ei tulnud. Tulid aga Jason ja Robi koos trepist alla kööki. Jason tutvustas Robile empsi. Suundusin samuti sinna. Nad olid mõlemad vägagi rõõmsad ning Robi juuksed olid märjad, tundub, et ta ärkas samuti vara.
’’Oii tere, ma ei jõudnudki Su nime eile küsida!?’’
Kurat, ta mäletab.
’’Kuidas siis nii, Sherley just ütles, et sa saabusid kella kuue paiku.’’
Vaatasime Robiga kohmetunult üksteisele otsa.
’’Ee, polnud aega tutvustada ja..’’
’’Läks vist täitsa meelest...’’
’’Nii palju muud oli rääkida..’’
’’Kuidas reis oli..’’
’’Kas oli raske sisse elada?’’ putrasime läbisegi.
’’Nii et jah, nimi ei tundunudki nii tähtis.’’ Naeratasin emale.
’’Aga jah, alustame siis uuesti, mina olen Sherley.’’ Ulatasin Robile oma käe.
’’Väga meeldiv.’’ Võttis ta mu käe vastu, raputas seda ja saatis liigagi sooja naeratuse.
Ema muidugi kahtlustas midagi, aga ei lausunud sõnagi.
’’Kohe saab söök ka valmis, nii et olge kuuldel.’’ teatas ema.
Nii et meie esimene hommikusöök ühise suure perena. Muigasin iseenda mõtte peale.
Läksin tagasi elutuppa telekat vaatama, ka Robi tuli sinna.
’’Nii et sa aitasid mu hädast välja?’’
’’Tss, mitte siin. Kuid jah, kui seda saab nii õelda. Alguses tundus, et korraldasin veel suurema jama.’’
’’Kõik lõppes ju hästi.’’
’’Miski pole veel lõppenud!’’
’’Ega mu paps nüüd selline diktaator ka pole.’’ lausus Robi muie näos.
’’Ma ei mõelnudki seda, kuid ega ta rõõmus ka polnud, et sa hilinesid nii ainult 24 tundi.’’ lisasin iroonitsedes.
’’Aga ma jõudsin.’’ Laiutas poiss käsi. ’’Ning olen pealegi veel täiesti terve.’’
’’Pluss pealegi veel hull.’’
’’See on halb?’’ küsis poiss mulle lähemale nihkudes.
’’Oleneb. Lähme sööma nüüd.’’

Robi polnud esimest korda uute kooli minnes üldsegi närvis. Ma isegi tundsin häbi, et mina selline närvipundar olin. Aga, jah, ta lihtsalt läks ja lõbutses. Ta võeti nii kiiretsi omaks, just nagu ta olekski koguaeg samas koolis käinud. Kuidas oskavad poisid alati kõike nii vabalt võtta? Muidugi mängis suurt rolli ka tema välimus. Poiss, kes käib ringi nahktagiga ei ole siin linnas just tavaline nähtus. Loomulikult huvitusid temast paljud. Isegi Kelly ei suutnud temalt silmi ära pöörata.
’’Miks sa mulle ei rääkinud, et sul nii kena vend on?’’
’’Kasuvend,’’ parandasin Kellyt, ’’Ma polnud teda kordagi näinudki.’’

Nädal mõõdus nii, et Robil oli iga päev uus tüdruk ja jõudis koju nii umbes kella 2 ajal öösel.. Samuti kuulsin erinevatest üritustest, kus ta käinud oli. Ta muutus kiiresti populaarseks oma bad boy imidžiga. Muidugi räägiti mulle kõik, mis ta suutis selle nädalaga korda saata. Nädalaga oli tekkinud mulle juurde vähemalt oma 30 uut ’sõbrannat’, kes Robit nillisid.

Laupäeval pärast pesemist leidsin enda toast Robi, kes minut tagasi, nagu ma teada sain, minu toa aknast sisse ronis.
’’Sa pead lõpetama minu toas käimise, eriti veel öösiti. Ma ei taha, et Jason või emps arvaks, et MINA käin salaja väljas... pealegi, ma sooviks privaatsust ka.’’
’’Ma ei saa mõõda enda rõdu käia, see vist ei kannata mind... Mitmes kord see üldse on, kui ma sind ainult rätikuga näen?’’
’’Muretse redel.’’ Vastasin kuivalt. ’’Kas sa nüüd vabandaksid mind?’’ küsisin, ukse poole käega näidates.
Alla minnes märkasin, et Robi on elutoas. Läksin aeda. Emps nokitses peenra kallal.
’’Kas sa vajad abi?’’ küsisin.
’’Oh, ei kullake, sa ju tead, kuidas mulle aias tegutseda meeldib, ma saan ise hakkama, pealgi, sulle ju nagunii rohida ei meeldi.’’ ütles ta naeratades.
Istusin murule.
’’Kuidas teil Robiga suhted on? Ma näen, et te ei suhtle palju!’’ alustas ema.
’’Kõik on hästi, ma lihtsalt alles harjun, et mul vend on! Meil on ka palju erinevaid huvisid.’’
’’Ma just vaatan teda ja näen sind!’’ Naeris ema.
’’MISASJA? Päriselt räägid? ’’
’’Ja, te olete mõlemad isepäised, teete, mida tahate. Ainuke vahe selles, et sina küsid nõu, isegi kui sa seda kuulda ei võta. Tema ei küsi, lihtsalt teeb.’’
Ma raputasin pead. Läksime emaga koos kööki, seal olid ka Jason ja Robi.
’’Me just mõtlesime, mida täna õhtul koos teha!’’ ütles Jason.
Ma olin hämmingus.
Me hakkame koos midagi tegema?
Ema märkas seda ja ütles: ’’Me pole Robi siia jõudmisest saadik midagi koos teinud, võiks ju. See lähendaks.’’
’’Ma arvan, et see on hea mõte!’’ lisas Robi kavalalt ja pilgutas mulle, teistele märkamatuks jäädes, silma.
Mulle avaldab muljet see, kuidas ta suudab oma isa ja mu ema ees lipitseda. See kõik tuleb tal nii loomulikult välja. Jason ja mu emps on nii õnnelikud, et mul on keegi, kes minu eest hoolitseb, mulle toeks on ja mind kaitseb. Mina arvan, et see on jama. Kui mind kopsuvähki haigestuda laskmine on kaitsmine, siis olen ma küll kõigest valesti aru saanud. Muidugi ei tea Jason, et Robi suitsetab.
’’Läheks õhtul lihtsalt koos sööma? Mõni teie kord võtame koos ette midagi suuremat, mis te arvate?’’ pakkus Jason välja. Kõik olid nõus.
Õhtul enne minekut tuli Robi minu tuppa ja viskas end voodile pikali. Tal olid jalas mustad püksid, must pikkade käistega triiksärk ja peal must ülikonna pintsak. Väga korralik, samas kena. Ma olin selga ajanud pikema sinise kleidi.
’’Mul paluti sind alla kutsuda!’’
’’Samas, kui ise lebad voodil?’’ küsisin.
’’Arvad, et ma olen sellest kõigest vaimustuses?’’
’’Näitlemine tuleb sul küll siis hästi välja! Sulle tulekski kasuks teha midagi muud ka peale joomise!’’
’’Kas sa pead mulle loengut!“
’’Ma lihtsalt ei jõua kuulata su järjekordsest vallutusest. Muideks, sa pead oma tüdrukutele seletama, et nad ei pea sinuni jõudmiseks mulle külje alla ujuma. Ma ei jõua neid kuulata!’’
’’Kas ma kuulen su hääles kadeduse nooti?’’
’’Aha, mul on tõesti jube halb olla, et mingi kutt mind läbi ei tõmba,'’ ütlesin sarkastiliselt, ’’ära ole nii egoist!’’
Restoranis oli Robi jälle üks väike pailaps, kes lõbustas tervet lauda.
Ma tegelikult kadestan teda, ta on nii vaba.

mulle väga meeldib, uut palun :)

Aitäh Sulle, ma just mõtleisn, kas on mõtet edasi postitada. =)
____________________________
Uuel nädalal küsisin empsilt kas Kelly võib meile tulla.
’’Muidugi, kullake.’’ vastas ema pööramata tähelepanu ristsõnalt, mida ta lahendas.
Kelly on juba pikalt anunud tulla minu poole ja ausalt õeldes, ma ei suuda kuulata enam: ’’Robil on nii kena keha.’’ ,’’Robi lõhnab nii hästi.’’, ’’Robi on üleüldse nii suurepärane.’’.
Kelly räägib mulle pidevalt, et ta on vist armunud ning, kui talle meenutada, et ta ei teagi Robit, vastab Kells, et poiss ütleb talle iga kord tere, kui tüdrukust möödub.
See on lausa hale, kuid mul on Kellyst kahju. On täiesti aru saadav, et Ropsi ei huvita Kelly üldse. Tähendab, Kelly on tark ja ilus, oma siidiste mustade juuste, pähkelpruunide silmade ja tõmmu nahaga ent Robit huvitab meelelahutus, mitte püsisuhe. Seda ma Kellyle ka seletasin, ta ei kuulanud mind, ta oleks nagu puuga pähe saanud.
’’Ta tuleb siia? Nagu kohe täitsa siia või?’’küsis Robi elutuppa astudes.
’’Jah, midagi sulle.’’ Pilgutasin poisile silma.
’’Ohjah, ei jõua ära oodata. Tegelikult,’’ Robi viipas käega, et ma temaga kaasa läheksin, ’’kas sa saaksid Kellyle kuidagi selgeks teha, et ma pole temast huvitatud? Ma ei taha valet muljet jätta, ta su sõber ju ikkagi ja värki.’’
’’Kuidas ma seda teeksin? Ta ju täiesti murduks.’’ ütlesin lõhestunud häälega, irooniliselt muidugi.
’’Vahest ei saa ma sinust üldse aru.’’ Raputas Robi pead ja kõndis trepist üles.

Kelly jõudis mu poole kella viieks. Majja astudes oli ta suu kõrvuni ning mul oli siiski hea meel, et ma sain kuidagi ka kasuks olla. Kuigi mõte Kelly ja Robi käimisest?
Vaatasime Kellyga paar filmi ära, rääkisime erinevatest poistest, kui Robi sisse astus.
’’Tere Kelly,’’ naeratas Robi lummavalt, ’’kas võin liituda?’’
’’Muidugi, ma lähen toon juua alt.’’ Andsin Kellyle märku tegutseda.
’’Ma tulen ka!’’ ütles Robi järsku.
Jäin tuimalt ukse juurde seisma.
’’Ma toon sulle, mida sa tahad. Üks käimine ju puha.’’
’’Pole hullu.’’
Läksime kööki.
’’Mida sa plaanid Sher?’’
’’Mina? Eh, midagi, miks peaksin?’’
’’Ma pole loll, ma ju ütlesin sulle, mis ma sellest arvan.’’
’’Rahune, ma tulin mahla järele kõigest. Pealegi sa ise astusid meie tuppa.’’
Pööritasin silmi ning hakkasin tagasi üles minema. Robi peatas mu, tõmbas tagasi.
’’Ära tee asju keeruliseks.’’ Ta silmis oli meeleheide? ’’Palun!’’
Pole võimalik, ta just palus mind.
’’M a e i p l a a n i n u d m i d a g i!’’
Läksin oma tuppa tagasi.
Robi enam sinna ei tulnud, Kelly oli pettunud, ta käis õhtu jooksul kohutavalt palju WCs ja mitte läbi minu toa, vaid kõndis koridorist. Ta vist ei kartnud, et võib näida, nagu tal oleks mingid suuremat sorti kõhuhädad. Hommikul oli Robi juba kuhugile läinud ning Kelly läks koju üsnagi pettunult.
Mida ta lootis? Et Robi haarab ta embusse ja tõotab igavest armastust?
Kelly oli terve nädala pettunud, ta isegi valas selle minu peale välja. Ma tõmbasin ta wcsse ja ütlesin
’’Kuule Kells, sa oled mu sõbranna ja ma olen sinuga aus. Robi pole sinust huvitatud, ta oleks ammu juba midagi üritanud muidu. Nii lihtsalt on ja sa pead sellega leppima!’’
’’Ma tean,’’ kukkus Kelly kokku ja hakkas nutma, ’’ma ei mõista miks, kas ma olen tõesti nii kole? Ta saab kõikide tüdrukutega flirtida, aga mitte minuga!?’’
’’Ma kükitasin ta juurde, kallistasin teda. ’’Asi on lihtsalt selles, et sa oled mu hea sõbranna. Ta ei taha jamada sinuga. Ja sa pole kole!’’
Me lasime Kellyga koolist jalga. Mõtlesin, et talle kuluks ära midagi lõbusat.
Võtsin kodust vajalikud asjad, tellisin takso ja sõitsime linnast paar kilomeetrit välja, järve äärde.
Arvasin, et tuleb rahulik tüdrukute õhtu, aga selles ma eksisin. Kohtusime seal paari poisiga, kes olid samuti ujuma tulnud. Matt, Ian ja Jared. Nad olid toredad, Matt mängis kitarri, küpsetasime vahukomme ja laulsime. Jared oli jumalik, täpselt minu maitse. Tal on suurepärane iseloom, pealegi on ta kena. Saime nende numbrid ja lubasime nendega ühendust võtta.

Seda me ka tegime, juba laupäeval. Läksime kinno. Ian oli oma tüdrukuga, seega läksime neljakesi. Matt üritas igat moodi Kellyle külge ajada, aga Kelly lihtsalt ei võtnud vedu. Ma ütlesin Kellyle, et ta Mattile võimaluse annaks, aga ta vastas, et ta ei suuda, ta üritas, aga tal on mõtetes vaid Robi. Lõpuks andis Matt alla ja ütles, et peab koju minema. Samuti läks Kelly koju. Ma jäin Jarediga kahekesi. Läksime pizzat sööma. Sain temast rohkem teada, ta on tõesti suurepärane. Hiljem saatis ta mu koju. Me jõudsime samal ajal mu maja juurde kui Robigi.
’’Wow, keda ma väljas näen?’’ alustas Robi kohe. ’’Kes see kult on?’’
Mul hakkas piinlik, miks peab Robi kõigi minu tuttavate juures nii käituma.
’’Robi, lõpeta!’’
Sosistasin Jaredile, kes Robi on.
Robi lobises midagi edasi, ma soovisin kõigest jõust, et Jared minema hakkaks, aga ta ei liikunud paigast, vaid lobises vastu. Neist said põhimõtteliselt sõbrad. Ma arvasin, et Robi tavaline käitumine oleks kohutav, aga see oli veel hullem. Tuli välja, et mõlemale meeldis bänd, kes esineb kohalikus pubis. Leppisid kokku, et lähevad sinna.
Tore, mis saaks veel parem olla? Mu kasuvend, kes teeb mulle imelikke kommentaare ja vahib mind, ning poiss, kes võiks mulle meeldima hakkata, lähevad koos pubisse jooma ja piljardit mängima.

Tuppa jõudnud, hakkasin Robile seletama, et ma ei taha, et ta Jarediga sõbrustaks.
’’Miks?’’ küsis Robi, irve näos.
Siis ma mõistsin: ’’Sa teed seda meelega, eks?’’
’’Kes nüüd egoist on?’’
’’Miks sa nii teed? Kas ma olen midagi teinud, kas ma ei meeldi sulle mingil põhjusel?’’ mõtlesin, et kui juba rääkimiseks läks, siis ajaks asjad tõsiseks.
’’Vastupidi, pisike... ma olen Jaredit paar korda näinud, usu mind, ta pole sulle hea.’’
’’Seda ütled sina, kes käperdab kõike, mis liigub?’’
’’Sellepärast ma oskangi nõu anda. Usu mind, see poiss midagi tõsist küll ei taha.’’
’’Miks sa arvad, et mina tahan?’’
Robi jäi vait, ta vaatas mind, ta näole ilmus midagi naeratuse taolist, aga see oli armas ja hoolitsev.
Lõpuks ta ütles: ’’Taha!’’

Pärast seda jutuajamist muutus minu ja Robi suhe täielikult. Ta oli korralik, kaitsev ja hooliv. Ta oli mulle nagu tõeline suurem vend.
Tänu sellele muutus kodus olemine ka mugavamaks – Robi isegi koputas mu uksele enne sisenemist.
Paulis äratas see kõik kahtlusi, ta arvas, et ma olen Robiga suhtes. Et seda ümber lükata pidin ma temaga kohtingule minema. Paul on tore, kui Nick välja jätta, ja seetõttu pole mul temaga olemise vastu midagi, ainuke probleem on see, et ta ei arvaks, et ma tahan teda. Ta on kena, ta on tore, aga ta sai mu sõbraks, ma ei saaks käia kellegagi, kes on mu hea sõber. Ma üritasin talle seda seletada, aga ta ei lasknud mul kordagi lõpetada. Ta keeldus mind kuulamast.
Pärast kohtingult naasmist ootas Robi mind aias.
’’Oli sul tore? Ma muretsesin hulluks end.’’
’’Ma olin Pauliga väljas. Sa peaksid rahulikumalt asju võtma, varem sind ei huvitanud üldse, mis ma teen.’’ vastasin.
’’See oli varem, kõik muutub. Ma ei taha, et sa haiget saad.’’
’’Robi, ma saan aru, et sina, suurema vennana..’’
’’Ära..’’
Andsin käega märku, et ta vait jääks.
’’... muretsed mu pärast, aga pole vaja. Ma oskan enda eest hoolitseda.’’ Ma naeratasin talle ja kõndisin tuppa.
’’Te olete koos? Ma arvasin, et sul on Jared südames.’’ ütles Robi mu selja taga sarkastiliselt.
’’Kas mitu ei või olla?’’ vastasin samuti sarkasmiga. ’’Mul ei ole Pauliga midagi, ta on mu sõber, lihtsalt jõlkusime linnas.’’
’’Tema nii ei arva! Ja tal on s u u r suu.’’
Saatsin talle küsiva pilgu. ’’Kas sa tead midagi, mida ma ei tea?’’
’’Ütleme nii, et ta on paras kehkats. Suure suu, aga väikeste tegudega poiss. Ma lähen magama!’’

Ma siis kommenteerin ka.
See on ülimmegalgesuperhüper lahe jutt.
Mulle nii kohutavalt meeldib.
Ruttu uut.

Cilen, aitäh sulle.
_______________________
Laupäeva õhtul tabas mind üllatus.
’’Õu, beib, lähme peole. Siit paarsada meetrit edasi ühel vanal läksid vanemad kodust ära ning ta korraldab peo seal.’’ kutsus Robi
’’Mul pole tuju.’’ Nagu alati, kui ta mind kuhugi kutsus. Ma ei soovinud tema pidudest osa saada.
’’Oota, mis mõttes? Sul pole kunagi tuju? Dvj, aja püsti end.’’
’’Ma tõesti ei viitsi.’’
’’Ahnii.’’ ütles Robi kavalalt ning asus mind kõditama.
’’Aah, ära tee... Pole aus...Lõpeta... tegelt ka... Okei, okei, ma tulen... No, lõpeta nüüd, ma tulen ju.’’ karjusin läbi naeru.
Kui olin end valmis seadnud asusime teele. Jõudes ühe maja ette, Robi peatus.
’’See maja on tühi ju!’’ ütlesin kindlalt.
’’Just täpselt, siin hakkame me jooma.’’ ütles ta võidukalt.
’’Ma..mida? Ei tule kõne allagi.’’
’’Kardad jah?’’
’’Hullupööra.’’ vastasin sarkastiliselt.
’’Tõesta!’’
’’Miks sa teed seda?’’
’’Ma tahan sulle näidata, miks ma joon.’’
’’Ja suitsetad?’’
’’Eh, seda vaatame hiljem.’’
’’Sa tõesti ei pea mulle midagi selgitama.’’
’’Aga ma tahan. Nii, et lähme sisse. Sul pole midagi karta. Oleme ainult sina ja mina.’’
’’Voila, kui lohutav.’’ Ma pole unustanud, kuidas ta mind kunagi vaatas.
Äkki see on mingi trikk?
Läksime sisse ning Robi sulges ukse. Maja oli tühi, vaid ainult laud, millel oli tonnide viisi alkoholi, seisis keset suurt tuba.
’’Sa käisid alkoholi poodi röövimas, nagu ma näen.’’
Sain vastuseks vaid muige.
Robi ulatas ühe klaasi jägermeistrit mulle, teise võttis endale.
’’Proosit. Ma käin siin vahest sõpradega’’
’’Ja sõbrannadega.’’ lisasin muigega.
Ta üks suunurk tõusis ülesse poole.
Hakkasime kulistama, esimene läks raskelt, pärast teist klaasi hakkasin ma maitset juba nautima. Ma pole kunagi aru saanud neist, kes joovad end täiesti täis, kuid ometi siin ma olen ja joon koos Robiga. Teise pudeli ajal läks laul lahti. Laulsime koos Robiga erinevaid vanu, lolle laule. Ma jõudsin kolmandast pudelist lonksu võtta, kui kustusin.
Hommikul ärgata oli kohutav, mu pea lõhkus nii mis meeletu, samuti polnud Robit kusagil. Võtsin laualt mahlapaki ning istusin tagasi põrandale. Poole tunni pärast saabus ka kadunu, käes peavalu tabletid ja vesi. Ma tänasin teda taevani ja võtsin kaks tükki sisse.
Koju jõudsime lõuna paiku, mu pea ikka veel lõhkus ja ma needsin mõttes seda aega, kui ma olin nõus temaga jooma hakkama.
’’Aga eile oli ju lõbus.’’ üritas Robi asja parandada.
Ma pidin tunnistama:’’Oli. See aga ei tähenda, et täna hommikune peavalu seda väärt on.’’ Robi raputas vaid pead.
Nagu selgus, polnud Jasonit ja empsi kodus, nii et ma võisin rahumeeli teleka ette surema minna.
Ma ei saa aru, kuidas Robil midagi viga pole?
Õnneks oli ta mõistlik ja üritas igati moodi asja minu jaoks kergemaks teha. Tal ei kukkunud see just hästi välja. Lõpuks ta lihtsalt tuli mu kõrvale ja pani oma käe mulle ümber. Ma tundsin tema soojust enda ümber. See oleks pidanud tunduma lihtsalt viisaka venna-õe žestina, aga see polnud üldsegi nii. Ka Robi mõistis seda. Ta võttis oma käe ära, vaatas mulle silma ja järsku kallutas end minu poole, et mind suudelda. Ma ei peatanud teda, ma ei suutnud: pohmell ja ta lõhn hullutasid mind. Ta suudles mind huultele, siis kaelale. Järgmisena sain ma aru, et ta on mu peal ja ta käsi libiseb mu särgi alla ning hakkas kobama mu rinnahoidjate kallal.
’’Ei, Robi, lõpeta!’’
Ta tuli mu pealt ära.
’’Mis juhtus?’’ küsis ta kulmu kortsutades.
’’See oleks vale ju. Me elame ühe katuse all. Me oleme peaaegu nagu õde ja vend.’’ sisisesin.
’’Ära aja mulle seda jama, ma ei taha kuulatagi.’’
Ta oli väga vihane. Siis tõusis püsti ning kadus teisele korrusele.

Järjekordselt meeldis.
Uut

täpselt samad sõnad, uut paluks :)

Aitäh teile.
Nastik, ma pole tähelegi pannud. Hea, et tähelepanu neile juhtisid. Loed küll mitu korda üle, aga alati jääb midagi märkamata. Olen hoolikam. =)
________________
Esmaspäeval oli koolis stendidel suured kuulutused lähenevast valentiinipäeva peost, mis toimub reedel.
Nüüd toimub see muretsemine ja hädaldamine selle üle, et kõige paremad paarilised on võetud.
Ma südamest soovisin sellest jamast eemale hoida. See mul muidugi ei õnnestunud. Esimeses tunnis, matemaatikas, tegi Paul sellest juttu.
’’Sa peost kuulsid? Tundub normaalne, või mis?’’
’’Ma kuulsin, aga ei oska veel midagi arvata,’’ vastasin ükskõikselt.
’’Ma nagu mõtlesin, et kui sul, ee, pole midagi muud plaanis,’’
Siit see tuleb, vaimustav.
’’äkki tahad minuga sinna minna?’’
’’Ma mõtlesin tegelikult sellest eemale hoida.’’
’’Ahsoo, jaa, ma mõistan.’’
See pettunud pilk.
’’Aga ma võin ju ümber mõelda,’’ üritasin naeratada ning tegin peaga bemarivenna tantsuliigutust.
’’Tore, ma tulen sulle vastu kella seitsmeks.’’

Nädala keskel helistas mulle ka juba võõraks jäänud Jared. Tahtis kokku saada. Lubasin talle järgmise nädala laupäeva.
Ma tõesti igatsen teda. Temaga oli nii tore rääkida!
Samas teadsin ma, et pean selle jama ära lõpetama. Pean jõudma selgusele, mida ma tunnen Robi ja mida Jaredi vastu. Pealegi on ju veel Miles...

Õhtul helistas mulle Kelly.
’’Ta kutsus mu sinna peole. Saad aru? Ta kutsus, isiklikult. Ma saan muidugi aru, et see pole kohting, aga kõikide tüdrukute seast, ta kutsus just minu.’’
Ma lausa tundsin, kuis tüdruk hüppas üles-alla.
’’Oota kes?’’
’’Robi muidugi.’’
Misasja nagu? Ta kutsus Kelly? Ise just palus mul edasi õelda, et Kelly ta rahule jätaks ning see mida ta üritas pühapäeval. See oli ju alles eile.
Nüüd kahetsesin ma veel rohkem, et ma sinna üldse lähen.

Reede jõudis kätte liigagi kähku, ilma, et ma oleks kordagi pärast pühapäeva Robiga suhelnud. Kui Pauliga kohale jõudsime, oli enamik juba kohal. Ka Robi oli Kellyga seal. Nad amelesid nurgas. See oli kohutav vaatepilt. Ma poleks midagi sellist elun Kellyst uskunud. Kuigi samas oli seda ka raske vaadata.
Kuidas saab Robi nii tõbras olla?
Kõik muutus nii lämbeks ja ma pidin sealt välja saama.
Lubasin Paulile, et tulen kohe tagasi. Natukese aja pärast tulin tagasi sisse ning otsustasin end täis juua, samamoodi nagu laupäeval Robiga. Ma olin üpris läbi, kui Robi soovis minuga rääkida, privaatselt.
Läksime teise korruse vabasse magamistuppa.
’’Kuule..’’
’’Tss,’’ vaigistasin ma Robi huuled ja käiku pannes kõik oma seksikuse, läksin ja suudlesin teda.
Järgmisena alustasin tal särgi seljast võtmisega. Kõik sujus suurepäraselt, kuni hakkasin ta pükste lukku lahti tegema.
Ta peatas mu.
’’Oota Sher!’’
Ma ei tahtnud oodata, niisiis läksin ma edasi.
’’Sher,’’ karjus Robi, ’’oota nüüd veidike!’’
’’Milleks? Seda Sa ju tahad minult.’’
Ma olin segaduses, samas üritasin pisaraid tagasi hoida.
’’Jah, aga mitte nii, mitte nii kui sa oled täis ja ei saa ise aru, mida sa teed.’’
Ta pani riided selga ja lahkus.
Ma lihtsalt suudan ta alati minema ajada. Kuidas ma selles küll nii osav olen? Ma ei tea enam, mida ta tahab. Kas ta tõesti hoolib Kellyst? Ja kuidas saan mina olla nii vilets sõbranna? Ma peaksin Kelly pärast õnnelik olema. Kuidas küll juhtus, et mulle hakkas meeldima Robi? Aga kas ta ikka meeldib? Võib olla mulle lihtsalt pakkus naudingut see, kuidas ta mind ihaldab.

Pärast seda vahejuhtumit läksid minu ja Robi suhted veel hullemaks. Me ei suhelnud kahekesi olles üldse. Tegelikult, ma peaaegu ei näinudki teda kodus. Koolist koju tulles, läks ta kohe välja ning kodus olles, oli ta oma toas.
Ema ja Jasoni juuresolekul käis ainult: ’’Hommikust.’’ ’’Ulata piima/võid/salatit/jms, palun.’’
Ma ei suutnud seda välja kannatada, seepärast alustasin ühel õhtul juttu.
’’Äkki lõpetaksime selle jama. Võiksime vähemalt üritada läbi saada nagu alguses, no tead küll õe-venna värki.’’
Seda õelnud sain aru, et olin teinud kohutava vea.
Robi lausa susises mulle vastu: ’’Me pole sugulased. Kuidas sa aru ei saa?’’
’’Kui me vanemad abielluvad, teeb see sama välja.’’
’’Muidugi, veri muutub ühiseks, eksole?’’ Irvitas Robi ebaviisakalt.
’’Keegi pole rääkinud midagi veresugulusest, juudas. You really need to get laid.’’
Robi solvus, siis ta muigas. ’’No, peaaegu oleks see ju õnnestunud. Sa lausa hüppasid mulle käte vahele.’’
’’Ma olin täis. Kui seal toas keegi teine olnud, oleks ma samamoodi teinud.’’
Oleksin ikka?
’’Jajah, nagu näiteks Paul, eks, või Jared?’’
’’Ma sain aru, et sa saad Pauli ja Jarediga hästi läbi.’’
’’Ja sellepärast peaksin õnnelik olema, kui nad minu väikse õega magavad?’’
See ajas mind naerma.
’’Ma pole su õde ju, mäletad?’’
Robi hakkas kokutama.
’’Ma ei mõelnud seda nii.’’
Meie jutuajamine ei muutnud midagi. Ma üritasin küll Robiga vestlust aretada, aga alati oli tal tegemist ja ta pidi lahkuma.

Jah, supeeer.
uutuutuut.

Nii hea

UUUUT!

Vabandust viivituse pärast, palju tegemist. =))
__________________________
Laupäeva õhtul kohtusin Jarediga. Ta tuli mulle järele motikaga. Ema oli kohe juures ja pani mulle kiivrit pähe, mitte kuigi õrnalt.
Jared viis mu mingi künka otsa, kus ees ootas piknik kahele. Ma poleks uskunud, et Jaredil ka selline pool olemas on.
Ta paistis murelik.
’’Robile ei meeldi, et ma sinuga suhtlen,’’ alustas ta.
’’Robile ei meeldi paljud asjad, aga ta ei saa minu elu korraldada.’’
’’Ta on su vend.’’
’’Haha,’’ irvitasin sarkastiliselt ’’ütle seda talle.’’
’’ma ei mõista?’’
’’Jätame selle, räägime parem millestki huvitavast...’’
Pärast seda sujus jutt hästi, ma unustasin Robi sootuks.
Kuna see oli teine kohting, siis ma ootasin Jaredilt suudlust, mida ei tulnud õhtu läbi. Kui ta lõpuks mu koju viis, otsustasin, et ma astun selle sammu ise. Esimene musi oli tavaline, võiks isegi õelda, et kohmakas. Aga siis võttis ta mu enda käte vahele ja pakkus mulle kõigest suudlusega võrratu elamuse.
Mul käis kehast läbi värin, komberdasin ukse juurde, ise mõtetega alles Jaredi ja suudluse juures.
’’Ma arvasin, et sa võtad kordki mu nõu kuulda ja lõpetad temaga jamamise!’’
’’Issand Robi, ära ehmata. Mida sa koridoris teed, kell on üks läbi.’’
Tulin maa peale tagasi.
’’Kas sa tõesti ei saa aru, et kõik, mida Jared korraldab, on üks suur mäng. Ta ei mõtle sõnagi, mis ta ütleb, tõsiselt.’’
’’Võib-olla kõik ei ole sellised nagu sina? Oled sa sellele mõelnud Ma olen Jarediga õnnelik. Sa peaksid olema minu pärast rõõmus, nagu mina olen sinu ja Kelly pärast.’’
’’Sa ei oska valetada, ingel. Pealegi valetad sa vaid iseendale.’’
’’Lõpeta need nõmedad hüüdnimed mu kohta. Jared meeldib mulle, harju sellega.’’
Robi lõi käega vastu seina, ’’Ei, see ei jää nii,’’ ja kõndis välja.
Ma ei mõista Robit üldse. Ühel hetkel kutsub ta välja mu selle linna parima sõbranna ja järgmisel teeb selliseid märkusi, nagu ta tahaks mind. Teine probleem on selles, et ma ei mõista ennast samuti. Ma ei tea, midas ma tahan.
Igatahes peab tema tegema esimese sammu.


Peale selle, et kodus olid asjad imelikud, hoidis ka Nick minust koolis eemale. Ta ei söönud minuga koos ja ajaloos oli ta praktiliselt vait. Ühel vahetunnil piirasin ma ta sisse, et saaksime segamatult rääkida.
’’Nick, sa ei lähe enne siit minema, kui oled õelnud, mis toimub?’’ ütlesin kindlalt.
’’Mis mõttes? Midagi ei toimu,’’ kogeles Nick.
’’Ma pole loll. Mida see Paul ajas sulle jälle?’’
’’Ta ütles, et te käite.’’
’’Ta ütles misasja?’’
Mu hääletoon kõrgenes tooni võrra.
’’Ta ütles, et pärast pidu toimus midagi.’’
’’Pärast pidu ei toimunud m i t t e k u i m i d a g i!’’
Hakkasin vaikselt ägestuma. ’
’Me isegi polnud peol koos eriti. Lihtsalt saabusime sinna koos. Ja pealegi, ma sain aru, et te ei suhtle omavahel. Aga nüüd järsku ta tuli sulle seda ütlema? Kas sa ei arva, et see on kahtlane?’’
’’Meil oli jutuajamine.’’
Nick muutus kurvaks.
’’Kuule, mis teil juhtus?’’
Nick lõi käega.
’’Ei tegelt ka, sa võid mind usaldada!’’ julgustasin ma teda.
Ta muutus üha kurvemaks. Mul hakkas poisist kahju.
Lõpuks ta ütles:’’Ma ei saa õelda, kuigi ma tahaks. Ma tõesti tahaks kellegagi sellest rääkida.’’
’’Aga räägi. Ma ei räägiks ju kellelegi edasi, sa tead mind.’’
’’Ma ei saa. Ma reedaks Pauli. Me lubasime teineteisele.’’
’’Tema käitub sinuga nagu tõbras ja sa veel kaitsed teda?’’
Kergitasin kulme.
’’Ta lubas minu ja selle, kellele ma rääkisin, ära tappa, kui ma peaks seda tegema. Kuigi, mida ta üldse muretseb? Ta vist arvab, et ma räägin sellest tervele maailmale. Nagu oleks midagi, mille pärast uhke olla.’’
’’Ma ei mõista,’’ vangutasin pead, ’’ega te kedagi ära ei tapnud?’’ ütlesin järsult.
Nick hakkas naerma.
’’Uh.’’ ohaksin ma kergendatult samas naersin oma lolli mõtte pärast.
’’Aga tead, mõnes mõttes oleks see isegi parem olnud.’’
’’Siis peab see küll midagi kohutavat olema.’’
Poiss vangutas vaid pead.

Edasi kõndis ma emakeele klassi poole, kui mulle jäid silma, sõna otseses mõttes, üksteise külge klammerdunud Robi ja Kelly. Ma jäin keset koridori seisma ja lihtsalt jõllitasin neid suu ammuli.
’’Alati valivad normaalsed kutid keskklassist tüdrukuid, eksole Sherley,’’ ütles Angelina.
Ma peaaegu ei kuulnudki teda.
’’Tundub, et isegi sina pole sellega rahul.’’ ja ta irvitas.
Kas ma olin tõesti nii läbinähtav? Ma tõesti loodan, et see oli lihtsalt üks tema nõmedatest kommentaaridest, mis mulle pea iga päev osaks saavad.
Õnneks äratas Angelina mu üles ja ma hakkasin liikuma klassi poole. Pärast kella tuli Kelly minu kõrvale, nagu alati, ainult selle vahega, et ta oli ülirõõmus. Ta lausa pulbitses.
’’Nii, et sina ja Robi,’’ alustasin juttu.
’’Mina ja Robi jah, lõpuks. Kas pole vahva. Ma poleks kunagi uskunud, et mina saaksin sellise poisi endale.’’
Ka mina poleks seda uskunud Robist.
’’Mis sa räägid nüüd. Sa oled ju suurepärane. Aga räägi, kuidas see juhtus kõik?’’ üritasin väljendada sõbrannalikku huvi.
’’Oh, ma ei teagi, mis juhtus. Peo ajal hakkas kõik meil sujuma. Peo lõpus oli ta, aga endast välja kuidagi. Ta ei pööranud mulle üldse tähelepanu. Ma mõtlesin, et see ongi minu lõpp. Aga ei, täna hommikul ta küsis, et äkki oleksin nõus üritama. Ja, kuidas ma veel olin.’’
Kelly oli tõsiselt rõõmus.
’’Me läheme täna õhtul välja ka.’’
’’Nii tore. Mul on sinu üle tõsiselt hea meel. Ma loodan, et teil läheb kõik õnneks.’’
Täiesti aus vastus.
Õnneks ei pidanud ma oma päris emotsioone varjama. Kelly vadistas nii rõõmsasti, et ta poleks märganud isegi seda, kui ma nutma oleksin hakanud.

Õhtul jõudsin ma kunstiringist koju täpselt siis, kui Robi hakkas välja minema. Umbes kella kuue paiku.
’’Robi, nii ülesse end löönud kohe, kuhu minek?’’ küsis mu ema poisilt. Ka Jason tuli koridori uudistama.
’’Tal on kohting täna,’ ’vastasin Robi eest.
Robi saatis mulle kurja pilgu.
’’Tõesti? Kui tore, et sa nii hästi kohanenud oled.’’
Misasja, kas nad tõesti muretsesid tema kohenemise pärast?
’’Oh, ja mõtle Robi, sa ei peagi oma tüdrukut Jasonile tutvustama, sest Jason juba teab Kellyt. Ei mingisugust närveerimist,’’ Ütlesin sarkastiliselt ja andsin Robile sõbra vopsu vastu õlga.
Siis oli see sekund, kus ma oleksin surnud, kui üksainus pilk suudaks tappa.
Robi hakkas minema ning emps tahtis minuga rääkida.
’’Tundub, et sa ei kiida Kelly ja Robi suhet heaks?’’
Ma olen nii loll, ka ema sai nüüd aru.
’’Ma saan aru, et sa kindlasti kardad, et sinu hea sõbranna ja nüüd koos sinu vennaga. Tundub, et see ei sobi, aga ega Kelly sind sellepärast unarusse ei jäta.’’
Oota, mis asja? Ma pole selle sõbranna-venna-käimise peale enam mõelnudki. See on väikseim mure.
’’Natukene teeb muret jah see,’’ valetasin emale ’’aga see alguse asi. Küll ma harjun.’’ Lõpp polnudki nii vale.

Ohh, ma tahan uut osa!!!!

Ma niii julmaldan seda juttu lihtsalt (A) Aga kes on Miles??

Tal mingi 3 kutti käivad järel, see on ainulaadne ja omapärane

Huvitav, mis selle Nicki ja Pauliga oli??

UUT

Ära meid kaua piina Tahaks nii lugeda edasi juba.

Mulle hullult meeldib.
Alguses, kui Sherley? vms.. ütles sellele Angelikale tõe näkku, pani mind ennastki "suu ammuli" olekusse, see oli vinge!
Aga ootan uut, super hea :)

Tõsiselt hea. Ma ükspäev hakkasin seda lugema ja siis ei jõudnud kommenteerida. Nüüd siis kommenteerin ja ütlen, et jätka samas vaimus (Y) :) Ülimõnus jutt on :)