Alustan ka siis juttu Loodan, et meeldib. Kui ei meeldi, siis öelge kohe- siis ma edasi ei kirjuta.

Proloog

Oli juba hilisõhtu, kui härra McCartney oma majas köögilaua taga istus. Härra McCartney oli keskmise pikkusega, natuke tüse ja tugev mees. Ta pidas talu Kesk-Ameerikas ja ka väikest poodi, kuigi seda viimast tegi ta puhtalt oma lõbuks. Samuti oli ta amatöörist ufoloog ning oli kaardistanud juba 12 uforöövide juhtumit ümbruskonnas. Enamasti olid röövitavateks 30 aastased naised või mehed, kes kõik leiti hiljem uimasena. Nad rääkisid kogu aeg mingist helendavast laevast ja väikestest olenditest, kes laevu juhtisid. Praegu oli ta ametis ühe tulnuka kirjelduse järgi joonistamisega. Sellel tulnukal olid suured mustad silmad, hallikas nahk ja iminapadega sõrmed. Kell lõi üks. Härra McCartney vaatas üllatunult üles kella poole ja hõõrus siis silmi. Jälle üks päev pikale veninud. Ta tõusis üles ja pani kausta suurde raudkappi, kus ta hoidis kõiki UFOdega seotud dokumente. Ta lukustas kapiukse ja vaatas aknast välja. Seal paistsitki tema põllumaad. Kõik oli rahulik... .Väljas sähvatas ere valgus. ...Või siis mitte. Härra McCartney tundis, kuidas tal judin üle selja jooksis. Üks asi oli UFOdest kirjutada, aga hoopis teine asi oli näha salapärast valgust õues kui sa teadsid, et kuuldavasti pole keegi veel UFOde käest pääsenud. Ta jooksis kiiresti relvakapini ja võttis sealt välja pumppüssi. Kiiresti lükkas ta kaks padrunit torusse, kahmas kapi pealt taskulambi, sammus uksest välja ja vaatas ettevaatlikult ringi. Kaugel eemal helendas mingi kettakujuline ese. Härra McCartney hakkas aeglaselt sinnapoole liikuma, hoides püssi koguaeg laskevalmis. Järsku sahises midagi ta selja taga. Härra McCartney pöördus kiiresti ümber. Temast umbes 5 jala kaugusel seisis mingi kogu. Ta oli umbes 150 cm kõrgune ja tundus selles valguses hallika nahaga. Härra McCartney taganes natuke ja suunas siis taskulambi valgusjoa selle olendi peale. Olend avas oma suured mustad silmad. Neisse vaadates tundis härra McCartney, kuidas ta liikmed nõrgemaks muutuvad. Silmad tundusid ääretu kosmosena, kus valitseb lõputu pimedus. Härra McCartney tõstis pumppüssi ja tulistas.

Kas epiloog ei olnud mitte jutu lõpus?
Muidu võiks täitsa edasi lugeda.

Oih, parandan kohe ära.

Uus osa ja jälle, kommenteerige.

(Ma arvan, et tegelaste tutvustamist ei ole vaja teha, kuna kõik teavad Mulderit ja Scullyt, või kuidas?)

1.osa

,,Ohver on Arthur McCartney, vanus 45, peab talu ja poodi, leiti täna hommikul, kaks kuulihaava rindkeres, kaliiber klapib täpselt tema enda relvaga, nii et ilmselt lasi ta ennast maha - tema kätelt leiti ka püssirohu jälgi."
FBI eriagent Fox William Mulder kuulas rahulikult koroneri juttu. Jeerum, see tüdruk vadistab kiiremini kui ahv mõtles ta, enne kui vaikselt vahele segas:,, Kas on mingeid tõendeid selle kohta, et mõrvapaigal oleks olnud ka mõni teine inimene?"Koroner kõhkles natuke ja vastas siis:,,Ei, me ei leidnud ühtegi tõendit, mis viitaks inimese kohalolekule, küll aga leidsime me paar kummalist loomajälge."
Mulder kergitas kulme:,,Milliseid loomajälgi?" Koroner niheles rahutult ja vastas siis:,, Kolme suure varbaga, talla peal jooned nagu inimestel sõrmeotstes, raskus on toetatud jala eesmisele osale."
,,Ja need jäljed kuuluvad ... "
,,Mitte ühelegi meile tunda olevale loomale."
Mulder kortsutas kulmu:,, Aga on teil oletusi?"
Koroneri näole ilmus hämmeldus:,, Oletusi? Aga need...eee, noh, need ei ole proffessionaalsed, noh saate aru küll."
Mulder jõllitas talle otsa. Jõllitas. Jõllitas. Jõllitas. Ikka jõllitas. Koroneri põsed hakkasid punaseks tõmbuma. Mulder pöördus aeglaselt ümber ja kõndis autoni. Ei ole proffessionaalne. Ei ole proffessionaalne? Mida veel? Kas järgmiseks määratakse lillede kasvunorm ka ära?
,,Midagi huvitavat?"küsis Scully, kui Mulder autosse istus. Mulder noogutas:,, Jah, ma arvan, et siin on midagi väga huvitavat."
Ja ma kavatsen välja uurida, mis nimelt.

Proovin, selleks ju esimene üritus ongi.