Mälestused igavikku. (1. osa; Lõpetatud!)

Pidime koolis pajatuse kirjutama, kasutades 10 epiteeti, 3 võrdlust, üht metafoori ja 3 isikustamist.
Mõtlesin, et panen enda pajatuse ka siia üles. Suhteliselt väike. Ja ma vaatasin seal teiste lugusid kuulates, et minu lähenemine asjale oli totaalselt erinev. Ma kirjeldasin mingit ühte momenti... pigem ei kirjeldanudki... samas, kui teised kirjutasid midagi muinasjutu-laadset.
Õpetaja jäi muidu rahule. (H) Kuigi epiteedid oleksid võinud rohkem kunstilisemad olla vms.
Alguses see niisama meeldis mulle, a kui ma magam jäin ja mõtlesin, siis iga täht, silp ja sõna omandasid mu mõttes nagu tohutu sügavamõttelisuse.
Niisiis. Kui keegi ka sellest kahest lausest mingi mõtte leiab ja jagada tahab, on see teretulnud! :) Ma ise veel enda mõtteid ei avalda... Nendega muidu see jama ka, et raske sõnadesse panna, kui ma ei kasuta neidsamu sõnu.
Okei. Tglt mul tekkis praegu taun tunne... Sest see oli ikka nii kardinaalselt erinev, et... Noh, nvm.
Loodan, et meeldib. :)

Mälestused igavikku.

Nukrapoolne vaikiv neiu vaatas ilmetult kui näotu kass enda ees laiuvasse põhjatusse sügavikku, kuhu hetke eest oli langenud tema armsa elatunud vanaema kalleim vara: aegadest kõnelev vana ning rääsunud fotoalbum. Album, mis oli vanale naisele toeks olnud kõige raskematel aegadel, olles avatud ning abivalmis kuni rauga, kes oli sitke kui vana praetud kana, surmani, tuues taas ellu ilmekalt liikuvaid mänguasju nagu me võime praegu rütmiliselt liikumas näha minu roosakaid huuli, kui ma teile sellest pajatan.

_______________________________________________________________________
Okei. Minu sissejuhatus tuli ka pikem, kui tekst ise... XD

Mulle meeldib (Y)

Heh.
Tore, et meeldib. :)