Alustan ka siis oma järjekaga, loodan et see ei sarnane kellegi teise omaga. See on mu esimene järjekas ültse mida ma kirjutan. Niiet kommenteerige ja õelge kas on mõtet edasi ka kirjutada. Aitäh.

1. osa

Panin juuksed ilusti krunni ja tuka panin mõne klambriga kinni. Selga toppisin endale punase t-särgi mingi pildiga ning jalga lühikesed mustad püksid. Just niimodi alustasin ma igat enda suve hommikut, täpselt niimodi. Aga see hommiku tundus juba varakult imelik, väga imelik. Olin eriti lõbusas tujus. Kööki jõudes tervitasin ema ning uurisin mida ta luges ajalehest. Poliitika, minu jaoks täiesti võõras teema. Tõmbasin meie suure külmkapi ukse lahti võtsin sealt apelsini mahla ja tormasin enda tuppa tagasi. Ma pidin täna midagi lõbusamat tegema, hetke seisuga on vaheaeg täpselt kaks nädalat kestnud ning mina selle ajaga olen vaid kodus istund. Sõbrad on igal pool maal või reisil. Just taipasin, et võiks randa minna! Väljas on väga soe ning ei paista pilvi ka olevat. Jooksin jälle kööki, et küsida emalt kas ta viitsib minuga kaasa tulla. Loomulikult oli ta nõus. Talle meeldis päevitada ja vees sulistada.
Istusin emaga autos, sõitsime ranna poole. See ei olnud meie kodust väga kaugel, kuid palava ilmaga me ei viitsind lihtsalt kõndida. Krudisin raadiot ühelt kanalilt teisele, aga ei leidnud enda muusika maitsele midagi sobivat. Ema vaatas mind ärritava pilguga. Ma mühisesin teatasin siis, "Need raadiod on nõmedad, mis aja muusikat nad lasevad?"
Ema aind naeris selle peale, tegelikult on ta parim ema ültse! Tal on pikad blondid juuksed, need on tavaliselt lokkis. Ta kannab tihti neid mingisuguse klambriga kinni. Nii sobib talle kõige rohkem. Oeh ja mis veel? Me oleme nagu öö ja päev kes ei suuda lahus elada. Ma armastan teda väga.
Ema keeras ranna teeotsast sisse, märkasin kohe, et rannas on palju rahvast.
"Ma loodan, et me leiame endale hea koha," pobisesin ma peaaegu, enda ette
"Ma ei tahaks eriti alasti kiskuda võõraste ees." Ema aind naeris.
Võtsime autost kotid ja ranna matid ning hakkasime ranna poole astuma. Kui olime jõudnud liiva peale, tundsin kohe kuidas see mu jalgu kõrvetab.
"Aiiaiii liiv on nii kuum, tead kui palju sooja on?" vingusin mina.
"Tegelikult ei teagi," ema oli asjad maha viskand,
"Tahaksid sa siia jääda? Hea koht ju!"
Ma mühisesin, mis mul muud üle jäi? Koht oli mõnus, kuid kohe kui olin enda asjad maha viskand märkasin meie ees kahte poissi.

mõned kirjavead häirisid ... mm , praegu ei oskaks veel midagi erilist öelda , kirjuta millalgi uus osa , eks siis näeb mis saab )

Mm, kirjavead tjah. Üritasin rohkem kirjeldada, kuid ei tulnud vist hästi välja ja lõpetasin ka osa ilusti ära. Ning võin veel õelda, et pole plaanis mingit happy endingut teha. Ja veel, see pole vist eriti pikk osa.

2. osa
Nad mõlemad olid väga treenitud kehadega, nagu see mulle korda läheks, aga silmal oli ilus vaadata. Ühel poisil olid pruunid ja õrnalt lokkis juuksed, teisel aga blondid ja sirgemad või siis lainelised. Jälgisin neid päris tükk aega. Kui üks neist, nimelt see blondu silma tegi. Ma aind naersin õelalt. Märkasin, et ema oli kuskile kadund. Arvatavasti läks riietus kabiini. Hakkasin siis silmadega ühte otsima, leitsin. Sumasin, just nimelt sumasin läbi selle liiva.. see ikka veel kõrvetas mu jalgu. Jõudsin selle, ei vaatand kas keegi sees ka on. See oli rohelist värvi, värv oli küll üsna maha kulunud. Liikusin siis sisse ja järsku nägin enda ees seda sama poissi kes just hetk tagasi mulle silma tegi. Ta oli täiesti alasti seal!
“Õhh sorri.” Pobisesin ruttu ja keerasin sekundi pealt ennast umber ja liikusin nii ruttu kui võimalik sealt ära. Kuidas ma nüüd ülejäänud päeva rannas peaksin olema, kui see poiss nüüd terve päeva minu lähedal võtab päikest? Kõndisin rannas täiesti suvalises suunas. Järsku tundsin, et keegi tõmbas mind käest. Ilmselt ema.
“Ma niisama jal…” See polnud siiski ema.
“Mida sa niisama? Vaatad teiste riietus kabiinidesse?” Ta naeris, see oli isegi päris armas.
“Kas sa ei kuulnud, et ma juba ültesin sorri?”
“Muidugi, et kuulsin aga..” Ja ta ikka veel naeratas. Tobe.
“Ma pean nüüd minema.” Keerasin selja ja otsustasin, et ma enam kunagi siia randa ei tule.
“No ooota! Su asjad on ju seal ja mis su nimi on?” See naeratus.. see ajas mind närviliseks juba.
“Kas ma pean võõrastele onudele oma nime ütlema?”
“Einoh olen ma siis nii võõras? Sa võiksid enda numbri ka anda.” Ta naeratas jälle, jälle. Nüüd läksin ma juba vihaseks.
“Tean ma sind või? Okei, mu nimi on Alice ja oma numbrit ma niisama ei jaga. Ma lähen nüüd, head päeva.”
Marssisin nüüd täiesti eemal, nüüd võtsin suuna enda asjade juurde. Kuulsin kui ta mul tagasi kõndis, võisin arvata mida ta vahtis juba. Nägin ta pruuni päist sõpra, ta oli kuidagi nii tuima näoga. Liikusin enda asjade poole, võtsin seal samas enda pluusi seljast ja püksid jalast. Mul olid muidugi bikiinid nende all. Ma võisin kinni silmi arvata, et need kaks selli vahtisid mind. Kõndisin neist ükskõikselt mõõda, vee pool. Seisin seal, varbad vees. Vesi oli liiga külm. Panin silmad kinni ja tundsin kuidas päike mind kõrvetab. Ja kohe tundsin kuidas keegi mulle õla peale koputas. Jälle tema!
“Mida sa tahad blondu?” Vastasin ma tigedalt.
“Ehnoh mu nimi on Robert muidu.” See naeratus, ma võiksin talle selle eest vastu vahtimist lüüa.
“Tore teada, kuigi ma ei küsind sult seda.”
“Ma mõtlesin et..” Ma ei lasknud tal lauset lõpetada,
“Ma mõtlen ka paljusid asju, kuid jätan enda teada. Kas sa nüüd võiksid ära minna?” Vaatasin talle silmadesse, need särasid nagu, nagu ma ei oskagi õelda mis asjad.
“Kui sa just tahad, aga võta see. Palun?” Ta ulatas mulle paberilipiku. Võtsin selle enda kätte ja ta lahkus. Ma ei suutnud kiusatusele vastu panna ja avasin selle, seal seisis:
“Minu nimi on Robert, mu semu nimi on Carl. Mu nr on 56984538.
HELISTA MULLE!”
Mudisin selle kokku tagasi, kas nad tõesti olid minust huvitatud? Ega see teine kutt, kes mulle nii seletamatuks jäi, temaga ma isegi mitte ei rääkind. Noh olgu siis. Blondu tundus jube tüütus igatahes.
Olin emaga juba kaks tundi rannas lebotanud, need poisid lahkusid kohe peale seda kui Robert oli annud mulle selle paberi. Ütlesin emale, et võiks koju minna ja ta nõustus sellega. Liikusimegi siis kodu poole. Tegelikult ma olen väga väsind. Mõtlesin, et võiks väikse uinaku teha. Jäin suuretoa diivanile magama.

kas see nr oli paberil olemas? Või oli: mu nr on... helista mulle! (nagu narriv. )

Ei, see oli olemas. Lihtsalt ma ei oskand sinna mingit numbrit panna.

Lihtsalt pean mainima, et ei kirjutata AIND, vaid ainult. Ja ei kirjutada ka ÜLTSE, vaid üldse. Õudsalt häiris.. Mõned kirjavead lisaks. Kuidagi natuke etteimatav on ka.. üsna kindel, et ta hakkab selle poisiga sebima ja mõlemad armuvad elu eest.

Aga muidu on täitsa hea. :)

LM - õudselt, (A)

Aga ksskss, sinna võib mingi suva numbri panna. Mul endal mingi hasart, et kui olen nii teind, helistan ja vaatan, kas võetakse vastu.
(Btw, armsaid jutte on ka vaja. )

Ehehe, ma parem selle kohta ei ütle midagi mis edasi tuleb, aga ma panin mingi suvaka numbri sinna siis.
Ja ma üritan kõik need kirjavead meelde jätta.

Mulle ka meeldib see jutt, sa juba tead miks. Aga jään huviga uut osa ootama. :)

Kui keegi aru ei saa, siis Robert on poiss kes arvab, et ta saab igat tüdrukut keda ta tahab. Alice on teistsuguse mõttemaailmaga, ta ei anna ennast kergelt kätte ning ta ei soovigi tegelikult endale poissi.
Ja võin veel õelda, et nende vahel ei tule mingit love stoorit.
3.

Ärkasin hommikul selle peale, kui ema raputas mind, et õelda, et läheb tööle. Otsustasin siis ise ka ennast üles ajada. Liikusin mõõda koridori ja keerasin paremast ukest koridori lõpus sisse. See oli alumine vannituba, mul oli endal isiklik vannituba ka. Viskasin riided seljast ja käisin vannis ära. Panin oma roosa hommiku mantli selga ja kõndisin vannitoast välja. Läksin trepist üles ja kõndisin otse oma toa ukseni. Mu tuba on suur, kuid väga mõnus. Siin on suur voodi, kahele inimesele isegi, kirjutuslaud, kummut, kapp ja suur peegel. Põrandal on mõnus karvane valge vaip. Tuba on üldiselt roosat värvi, tüdrukute paradiis nagu ema ütleb.
Läksin siis arvutisse ja otsustasime Kärolyniga minna kinno. Kärolyn on mul hea sõbranna. Käime tihti kuskil väljas. Ta on pisut vormikas ning tal pole tegelikult väga palju sõppru. Tegelikult on ta väga hea sõber, olen temaga esimesest klassist peale palju suhtlend.
Leppisime kokku, et saame kell kolm kinomaja ees kokku. Panin selga tekse seeliku, lühikese ja peale valge topi ning kätte helekollase kardigani, et kui hiljem peaks jahe hakkama. Kuid ma kahtlen selles.Võtsin veel oma pisikese õlakoti. Sinna sisse panin ma rahakoti, telefoni ja kodu võtmed. Jooksin trepist alla, panin jalga hõbedased baleriinad ja kiirustasin bussi peale.
Kohale jõudsin oli Kärr juba seal. Kärolyni hüüdnimi oli Kärr. Ta kõndis mulle vastu ja me kallistasime.
„Kuhu sa nii kauaks jäid? Ma ootasin sind siin oma pool tundi.” Kui olime juba kinomaja juurde astumas.
„Ah ma ei teagi, sa elad ju siin lähedal ka, aga mina pean bussiga sõitma.”
„Jah ma tean seda, sa ütled igakord niimodi.” Muheles ta. „Ega ma seda sulle pahaks ei pane.”
„Hea seegi, aga liigutame nüüd ennast rutem, ma ei taha hiljaks jääda!” Ja me liikusime juba kiiremini kinomaja poole. Plaan oli vaadata saag 3D’d. Kärr oli sellest vaimustuses ja võiks ju ära vaadata siis. Liikusime pileti leti juurde ja ostsime 2 piletit, nimelt mina maksin. Kärolyn ostis 2 popcorni ja colat. Rahvast oli üsna palju. Liikusime edasi pileti kontrolli ja saime saali. Otsisime oma kohad üles ja ma kohe märkasin et täpselt minu tooli kõrval istub mingi poiss.
„Seda veel vaja oligi.” Tundsin juba kaugelt selle selli ära.
„Mis, mida vaja oli?” Kärr ei saanud rahu.
Ei vastand sellele ja me astusime edasi. Istusin enda kohale, ei vaatand kõrvale vaid süvenesin sellesse mida Kärolyn rääkis.
„Tead ma loodan, et see väga õudne ikka pole.”
„Mhmmm..” Panin need prillid endale pähe ja valmistusin filmiks. Saal oli siiski pime ja raske oli inimestest aru saada, aga sellest sain aru, et Robert mul kõrval istus. Ma mõttes palvetasin koguaeg, et ta ei märkaks mind. Aga kus sellega..
„Hei! Sa oled Hälis eksju?” Oli ta elevuses.
„Hälis? Ma ei mäleta nagu, et mu nimi oleks Hälis. Ja kas ma võiks nüüd filmi edasi vaadata?”
„Ma saan aru ju, et sa kohe minu kõrvale istusid janii, aga sa oleks võinud mulle helistada ka.” Tegi mulle silma.
„Kuule, ära arva et ma sinust huvitatud olen. See koht tuli mulle juhuslikult. Muide, ma viskasin selle paberi esimesse prügikasti mis ma nägin.” Tõusin püsti ja liikusin vabale kohale. Oli ta natuke imelik või liiga suure egoga? Kärr vaatas mind imelikult, kuid siis keeras pea tagasi filmile. Robertil jäi suu lahti, vahtis nagu tõllakas. Ilmselgelt polnud talle keegi kunagi ära õelnud.
Film lõppes ja saalis oli sahistamist ja ka mina koos Kärriga liikusime väljapääsu poole. Ütlesin talle, et ma lähen nüüd koju ja et väga tore oli. Tal oli ikka selline imelik nägu ees ja ma teadsin, et ta tahtis teada, mis mul oli selle poisiga. Kuid, mul ei olnud temaga midagi ja sellepärast ei hakkand ma midagi seletamagi. Kallistasin teda ja läksin linna poole. Võtsin oma kotist telefoni ja kõrvaklapid, panin muusika tööle. Olin juba üsna enda kodu lähedal kui korraga näen Robertit enda ees kõndimas. Oli seda ka veel siis vaja? Läksin bussipeatusesse varju, istusin seal umbes 10 minutit, kui otsustasin sealt välja hiilida. Teda polnud. Kõndisin juba edasi ja olin juba peaaegu enda värava taga, kui nägin teda jälle. Nimelt ta oli mu naabri aias. Mu naaber on vana tädike, pole mitte kunagi näinud, et tal keegi külas on. Ja korraga on Robert seal. Mida see veel tähendas? Lükkasin enda värava lahti ja ta märkas mind. Astusin kiirel sammul edasi, peaaegu jooksin. Aga see pasun pistis kohe röökima.
„Kuule, miks sa enne mulle niimodi ütlesid? Ega ma paha pärast siis. Kas sa elad siin?”
„Kuule, niisama ütlesin. Ei või vä? Ja see pole sinu asi kus ma elan.”
„Miks sa nii ülbe oled? Alguses küll tundusid sõbralik tüdruk..” Lõpetasin tema lause ise,
„Sõbralik tüdruk, kes ei taha sinuga tegemist teha. Arusaadav?”
„Ei ole, sa tõesti meeldid mulle. Mis ma nii halba, siis tegin sulle?” Vaatas mind nagu tontti, ah et tema ei teinud midagi halba. Ta ise oli halb! Endaarust üks naistemees, kuid tegelikult paras si*akott.
„Jäta mind lihtsalt rahule.” Nägin siis, et aiast astus sisse tema sõber Carl. Täiesti ükskõikne nägu ees. Mida nad tegid siin? Ei tea, kuid tahaksin teada. Lükkasin ukse lahti ja panin selle kiiresti lukku. Jooksin akna peale, et näha mida nad teevad seal aias. Lõid üksteisele patsu, aga ma ei kuulnud mida nad rääkisid. Kõndisin enda tuppa ja siis tegin suurepärase avastuse, et minu toa aken on just selle aia poole. Kui ma kardinat liigutasin, vaatas Robert just minu poole, lehvitas mulle.. mina näitasin talle keskmist sõrme.

Sa ei pea seda lugema ka muidu. Ja ma ei tea millised jutud reidis on.

ma ka ei leidnud pointi, kuid loeks edasi ja vaataks mis juhtub.