Olen vapustatud. Kõnnin kaame näoga mööda koolimaja koridori. Keegi ei räägi minuga. Kõik väldivad mu pilku. Vahin tühjalt otse enda ette.
Olen vapustatud. Emotsioonidest tühjaks voolanud. Ma ei tunne kurbust, ei tunne valu. Ma ei nuta. Tunnen vaid tühjust. Nagu oleks minu hing mu seest välja rebitud.
Süda lööb kuskil kurgus, kõrisõlme juures. Tunnen iiveldust. Tunnen tühjust. Tühjus ajab mind iiveldama.
Miski nagu rõhuks ajus. Selles piirkonnas, kus sünnivad mõtted. Viimaks mõistan, et seal sosistab vaid üks hädine vaikne sõna, sügavas ning kurvas küsimuses:
miks?Tunnen, kuidas mu sammud kiirenevad. Inimesed astuvad automaatselt mu teelt eest ära. Keegi ei soovi mind peatada, kõik pööravad pilgud mujale. Surun huuled tugavalt kokku. Silmad tõmbuvad uduseks.
Miks?Korraga kaob jõud mu jalgadest. Sujuvalt, vaikselt, täiesti märkamatult, puutuvad mu põlved kivist põrandat. Vahin endiselt otse enda ette, kuid kõik on nii udune. Miks ma midagi ei näe?
Pilgutan silmi. Kiirelt. Kolm korda. Pisarad pääsevad põskedele jooksu. Ja minu pilt selgineb.
Sa vaatad mulle vastu. Sinu nägu. Odavas hulgimüügist ostetud raamis. Ükski lihas sinu näos ei liigu, su silmades puudub see sära, mis neisse vaadates alati olemas oli. Kuid ei, see ei ole sina. Foto. Halvasti välja kukkunud foto, mille ees põleb vaikse ning raskelt hingeldava leegiga üksik küünal. Lillekimp, must lint..
Värisen sinna samma põrandale kokku ning nuuksatan haledalt.
Miks?mälestades 20. veebruaril hukkunuid
Pealkiri: Mälestades 
