Tükike igavust.

Pealkiri: Tükike igavust. 29/12/2010, 13:51

Kunagi oli mul igav ja ma mõtlesin, et teeks nii. Kõigepealt üks jutt ja seejärel luuletus. Täna avastasin selle ning viisin luuletuse lõpuni. Ehk siis on mõlemad minu sulest ja midagi üritab ta olla. Eks ma siia seda vaid igavusest teen, nii et eks näis, kas keegi üldse pöörab sellele tähelepanu. Very Happy

Ma kõnnin mööda vihmast tänavat ja ümisen üht viisi. Näen inimesi kõndimas kaugel katuste all. Ma ei pööra neile tähelepanu, sest nad ei ole minu pildis olulised. Oluline olen vaid mina ja see, kuhu ma lähen.
Ma kõnnin läbi poriloikude, pritsides enda valged tossud poriplekilisteks. Ma näen vee peegeldusest puude liikuvaid oksi, kuid ei hooli sellest, sest need ei oma tähtsust. Tähtis on ainult minu kõndimine ja olemine.
Ma kõnnin ja laulan üht viit, lasen lennata sõnadel üle huulte. “Elas kord kuningas tobu, viis oma sõjaväe läbi sõprade hukatusse.” Kuid, kas huvitas mind see sisu? Oh, ei, sest polnud sel tegemist minuga.
Must möödus üks vanamees hallis. Ta pea oli hall ja ülikond ka. Ta ei pidanud mind oma pilgu vääriliseks, vaid sumas vihmas edasi, hoides pilku maas. Naeratasin oma kollast naeratust, kuid ei teinud temast väljagi.
Mis oleks, kui teeks mingit nalja? Tooks natukenegi sündmusi siia vihma. Seepeale astusingi paar sammu - paremale, vasakule, paremale – ning teen õhus ühe hüppe. Kuid, kas keegi märkab mu pingutusi? Ei, muidugi mitte.
Kuid ka tähelepanu puudus ei muuda mu tuju. Olen ikka sama mõnus. Vaatan tänaval ringi, silman kaugenevaid kogusid ja laulan taaskord oma laulu. “ Küll oli see tobe kuningas, küll oli see tobe kuningas.”
Kas teeksin ka ise kord nii? Oleksin nii tobe kui see kuningas? Aga ei, sest mind ei huvitanud sõjaväed. Vaid mina ise, see ainus oluline.
Tõin kuuldavale ühe pilkava naeru, kuid seal polnud kedagi kuulmas. Sest sammusin ühtäkki üksi keset lompe täis tänavat.

Ma kõnnin mööda tänavat ja ümisen üht viit.
Näen inimesi siblimas seal kaugel ära siit.
Ei märkamist küll vääri nad, ei kuulu siia pilti.
Tähtis olen siin vaid mina, nägemas neid kõiki.
Ma kõnnin läbi loikude, tehes ennast mustaks.
Näen liikuvaid puid vees, mis nagu hoiataks.
Kuid miks peaks neist ma hoolima, kui tähtis olen mina?
Kas keegi saab mind haavata, kui olemas vaid üks rida?
Ma laulan üht viit, mis kumiseb kõrvus,
räägib ühest kuningast, kes vakatab põrmus.
Kuid ei huvita mind otseselt selle sisu,
ei, mitte miski mind sinna poole ei kisu.
Möödub must üks vanamees hallis,
kuid ma ei ole talle üleüldsegi kallis -
kõnnib must mööda ta,
ning ei tee välja ma.
Naeratan vaid oma kollakat naeratust,
ega lase endas tekkida vaevatust.
Mis oleks, kui teeks mingit nalja?
Laseks enesel elada välja.
Astun paar sammu, vasak, parem,
teen õhus hüppe varem.
Kuid, kas keegi märkab?
Kas üldse loodus ärkab?
Ei, muidugi keegi seda ei tee.
Ei kedagi ei huvita see.
Kuid siiski ei muutu absoluutselt mu tuju,
mul ükstapuha, kui teiste tee ei suju.
Laulan taaskord oma laulu tobedast kuningast,
kellel on puudus mõistusest mõningast.
Kas teeksin ka ise kord nii?
Et oma kodumaad sõjas võidule ei vii.
Aga ei, sest mind ei huvita sõjaväed,
vaid mina, minu ees kõrguvad mäed.
Tõin kuuldavale ühe pilkava naeru,
kuid ei kedagi see paelu.
Sest ühtäkki kõndisin üksinda tänaval,
suure maailma väraval.

Pealkiri: Re: Tükike igavust. 29/12/2010, 17:42

Aww. Mulle meeldib. : P

Pealkiri: Re: Tükike igavust. 29/12/2010, 17:49

Aww. Mulle meeldib, et sulle meeldib. (:

Pealkiri: Re: Tükike igavust. 29/12/2010, 18:52

Heheh. xD