D&K

Tsauki, loodan, et meeldib
Kaldikiri on mõtted.




Ärkasin jälle rämeda pohmakaga. Pea valutas, kõhus keeras ja väsimuse tunne oli peal. Ma oleks mida iganes andnud selle nimel, et sellest tundest vabaneda. Kõik teised magasid, mis on täiesti arusaadav sellise läbu puhul. Kurat, jälle ei mäleta ma eilsest õhtust mitte midagi. Mäletan, et tulime majaläbule, kus oli palju noori. Siin leidus kõike, kergest alkoholist kange narkootikumini. Hakkasin ennast riidesse panema. Vahepeal jõudis David üles ärgata. Vähemalt ta nime mäletan eilsest. „Hommik” ütles ta ennast püsti ajades. „Hommik jah, sul valuvaigistit pole?” küsisin hädise näoga. Ta kehitas õlgu ja istus rahulikult edasi. „On siis vää?” küsisin juba vihasemal toonil. Ta vaatas mulle sellise näoga otsa, et kuradi eit, mida sa karjud siin, mõnel pea valutab. Ta näitas näpuga kapi poole „Kapis. Ülevaltpoolt teine riiul.” Tormasin kapi poole ning hakkasin rohtu otsima. Seal oli ju täielik apteek koos. Aspiriin, köhasiirup, Ibumax, Gynodactarin. Viimase toime mõju ma muidugi ei teadnud. Võtsin Ibumaxist tableti ja vaatasin Davidile otsa „Tahad ka?”. Ta noogutas ning viisin talle tableti. Võtsin voodi kõrvalt oma jaki ning panin selle selga. David jälgis mind kogu selle aja. „Kle David, ma hakkan nüüd koju minema. Tahaks õhtuks välja puhata.” „Ma võin su autoga koju viia.” Super. Mõte, et ma peaksin oma halvas seisundis lämbes bussis koos joodikutega istuma, see mõte on juba jube. Ta hakkas ennast samuti riidesse panema, otsis autovõtmed ning astusime välja.
Õues oli jälle +25°C. Päike paistis pimestavalt näkku ja tuult ei tundunud olevat. Mul hakkas veel halvem kui enne. David aitas mind oma autosse viia. Istusin autosse ja hakkasin seda imetlema. Davidil oli kirsipunane Alfa Romeo Giulietta QV. Auto sisemus oli poolenisti nahast, istmesoojendused, ja nahkkattega rool. Sel ajal kui mina ta autot imetlesin oli ka David autosse istunud. „Nii, kuhu me suundume?” vaatas ta küsivalt otsa.” Pargi 27A”. Ta käivitas mootori nng me hakkasime sõitma. Tee ei olnud õnneks väga pikk. Umbes 20 minuti tee. Mu kodu asus kesklinnas, aga pidu toimus maamajas, mis oli metsa sees. Terve tee oli vaikus, raadiost tuli ainult skyplussi naistekas, kus parajasti loeti ette kirju, mis rääkisid kõige hullematest pidutest. Mõttesse tuli jälle see, et mida ma ikkagist eile tegin. Aga ma lootsin, et mitte midagi halba. Mu kodu hakkas juba paistma, me elasime kortermajas. Kui lähemlae jõudsin nägin, et mu vanemad ja väike õde on maja ees ning askeldavad auto ümber.
Tegin Davidile kalli ning andsin talle oma telefoninumbri. Kui ma autost välja astusin vaatas ema mulle rõõmsalt otsa „Köögis on pannkooke ja mahla. Mine söö ja maga ennast välja, õhtul tuleb vanema Uta ja teised sugulased külla”. Vaatasin pereliikmete poole nördinud pilguga. „Aga mis te ise siin väljas niimoodi askeldate?”. „Me läheme toidukraami ostma” hüüdis isa teiselt poolt autot ning tegi pagasnikus parjasti ruumi. „Mis kellast nad tulevad?”. „Kella kuue paiku.” Ütles ema ja isa lisas veel väga iroonilise häälega, et nad jäävad terveks nädalavahetuseks meile.
Läksin tuppa ja hakkasin sööma, see ei tahtnud mul eriti sees püsida ning ma loobusin. Käisin pesemas ära ja hakkasin magama jääma . vaatasin telefoni pealt kella, see näitas 11.36. Panin kella 17.00 ajaks äratuse. Uni oli mõnus ja oli ka palju parem olla kui hommikul.
Kuulsin läbi une äratuskella. Panin selle kinni kuid ei viitsinud ennast püsti ajada. Kuid mõte, et sugulased ja vanaema võivad minu tuppa tulla, et mind näha utsitas mind ennast pesema ja sättima ajama.

Tahaks ka uut. Meeldib, et kÃĩik on tasakaalus, pidu ja vanaema uta:D nagu ka päriselus, mitte et aind 24/7 läbu. Kas ta hakkab davidiga käima?

Ei oska veel öelda millal us osa tuleb kuna koolis palju tegemist hetkel. Aga täna õhtul panen kindlasti veel ühe osa ülesse.



Pesust välja tulles kuivatasin juuksed ära, tegin akna tuulutamiseks lahti ja hakkasin riideid valima. Avasin oma kapi kuid seal ei olnud midagi erilist. Võtsin siis lillad lühikesed püksid ja valge sportsärgi. Värvisin oma ripsmed ära, panin sinistele silmaalustele peitekreemi ning lasin Chaneli lõhnaõli peale. Vaatasin veel toas ringi, tegin voodi ära ning eilsed suitsuhaisused ja alkoholist läbiimbunud riided viisin vannituppa.
Olin enda toas arvutis ning käisin facebookis, orkutis ja msnis. Igal pool olid mind täiesti võhivõõrad inimesed sõbraks lisanud. Lisasin nad vastu kuna eeldasin, et nad on eilselt peolt. Paljud alustasid kirjutamist kuid ma ei viitsinud neile vastata ja lülitasin arvuti lihtsalt välja.
Kuulsin juba sugulaste hääli ning leidsin, et oleks aeg oma toast väljuda ja ka natuke seltskonnas olla. Astusin elutuppa kus kõik olid ning kõik olid väga rõõmsad mind nähes. Seal istusid vanaema Uta, tädi Viive, ta mees Aleksander ja nende lapsed Helen ja Mart. Kõik vestlesid kuidas neil vahepeal läinud on ja me suundusime õue grillima. Mul polnud erilist isu kuna toit ei tahtnud ikka veel alla minna. Täiskasvanud jõid šampust ning olid jub veidi vindised. Kuna Mart ja Helen oli väikesed ja mu väike õde Maria mängis nendega siis mul hakkas igav ning ma läksin tuppa telekat vaatama. Sealt ei tulnud mitte midagi erilist ning ma otsustasin enda tuppa msni minna. Sisse logides hakkas minuga David juttu ajama. Ta uuris kuidas mul tervis on ja kas ma temaga täna välja lähen. Ma pidin keelduma kuna ei tahtnud vanaemale näidata kui palju ma pidudel käin ja tahtsin endast korraliku tütarlapse muljet jätta. Leppisime Davidiga kokku, et homme saame kokku.
„Kersti” , kõlas vali hüüe üle korteri. Panin arvutis kõik oma asjad kinni ning ema tuli minu juurde sooviga, et ma Helenat ja Marti valvaks kuni nemad pidutsevad. Mida kuradit? Mina pean neid väikeseid konnusöödikuid valvama? Ega mina neid siia ei tahtnud. Vastasin kõvasti ka kindlal hääletoonil ”EI”. Ema vaatas mind kurja pilguga kui ma juba võtsin oma telefoni ja jakki, panin jalanõud jalga ja marssisin kodust minema. Ma polnud kindel kuhu ma lähen. Mõtlesin, et helisatan Liisale, oma parimale sõbrannale. „Jaa, halloo” kõlas telefonis rõõmus hääl. „Tsau Liisa. Kus oled?” küsisin murelikul häälel kuna taustaks oli vali muusika ja inimeste lärmamine. „Tsauki, kuule ma Davidi juures, napsutama siin vaikselt.” Pikka aega oli vaikus ja ma ei kuulnud mitte midagi kui äkitselt oli teisel pool toru David. „Tsau Kersti, kus sa oled? Ma võin sulle järele tulla.” Mu suule tuli kerge muie ning vastasin „Porta ees”. „Selge, olen 20 mintsa pärast seal.” Seni kuni ma Davidit ootasin käisin Port Arturi toidupoes ning ostsin suure Coca-Cola ja suure pudeli vett hommikuks. Vartsi helises mu telefon, David andis märku, et ta on poe ees. Ostsin asjad ära ja läksin välja ning istusin tema ilusasse autosse. Autosse jõudes muidugi kallistasin teda ning hakkasime kohe rääkima. Me lobisesime terve tee, ta andis ka mulle ülevaate, mis ta majas toimub ja kes seal on. Kõik tundus meeldiv olevat. Kui kohale jõudsime siis oli lärmi juba kaugele kuulda. Järjekordne läbu. Alkohol, narkootikum. Palju purjus teismelisi. Naeratasin Davidile ning astusin autost välja ja läksin majja.
Kui ma sisse astusin siis juba purjus Liisa jooksis minu juurde ja embas mind nii, et ma ei saanud peaaegu hingata. Lõpuks kui ta mind lahti lasi sain vaadata, mis majas toimub. Ka seekord polnud mitte midagi erilist, natuke väiksem istumine kui eile. Noori oli umbes 11-12. Kuna oli õhtu siis olid kõik ka juba päris vindised. Seekord toimus pidu basseini ümber. Kuna oli olnud järjekordselt palav päev siis enamus ujusid. Nägin ka eemal Kristiinat ja Laurat, läksin nende juurde ja tegin tervituskalli ning hakkasin nendega vestlema. Nad on mu klassiõed. „Tsauki“ ütles rõõmsal toonil Kristiina. Sama tegi ka Laura. Sellele järgnes kohe küsimus „Kuule, te Davidiga siis käite vää?“. „Ei“ vastasin veidi iroonilisel häälel. „Miks te seda arvate?“ küsisin juba uudishimulikult. Laura vastas veidi kahtlevalt „me kuskilt kuulsime ja te olevat viimasel ajal päris palju koos olnud ka.“ „Palju koos?“ tegin imestunud nägu „ma sain temaga eile öösel tuttavaks.“ Tüdrukud ütlesid kooris ÜÜÜ, ma naeratasin ning jätsin nendega hüvasti kuna David kutsus mind enda juurde.

Läksin Davidi juurde ning tal oli käes kokteil. Võtsin selle lahkelt vastu ning hakkasin seda rüüpama. „Kersti, me pidime homme kokku saama. Seega, kuhu sa minna tahad?“ ma kehitasin õlgu kuna ma olin selle juba ära unustanud. Ta muigas natuke ning alustas siis rääkimist „Sa võid mind nüüd imelikuks pidada või arvata, et ma olen mingi luuser. Aga kas sa tuleksid minuga homme piknikule?“ Mu näole hakkas kergelt tekkima naertas ning ma olin selle ettepanekuga nõus. David oli õnnelik ning kallistas mind ja tgei ka suule õrna musi. Kuna David oli kaine ja ka mina rohkem ei joonud siis me olime peaaegu terve õhtu omaette. Jälgisime ka seda, et purjus inimestel basseinis midagi ei juhtuks kuid enamus ajast embasime ja suudlesime teineteist.
Hommikul oli väga super Davidi kõrval ärgata ja veidi ka teiste üle naerda kellel oli ropp peavalu. Läksin kööki ning valmistasin Davisile kohvi. Kuna ma ei teadnud kuidas ta kohvi koob siis panin naruke suhkurt ja piima. David ärkas kohvilõhnade peale. Hõõrus oma silmi ja muigas „Palju kell on?“. Vatasin, et 11,30. Ta tõusis kähku püsti ja hakkas ennast riidesse panema. Äratasin ka teised samal ajal ülesse, et nad kodu poole liikuma hakkaksid. Laura ja Kristiiina vaatasid mind poolkurja pilguga, võibolla mängis selles ka see rolli, et ma magasin öösel Davidi kõrval. Nad arvasid, et nemad peavad alati need olema, kes paremad poisid endale saavad.
Kui maja oli joodikutsest tühi hakkas David mind Liisat koju viima. Liisast polnud tee peal erilist seltsilist kuna tal oli ikka päris paha olla. Panime ta tema maja ees maha ja ta hakkas trepikoja poole lonkima. Järgmine peatus oli minu kodu. Kui ma maja ees nägin tädi Viive autot siis mul tuli kõik eilne tüli meelde ja ohkasin. David vaatas selle peale mulle murelikult otsa. Siis ma seletasingi talle kõik ära miks ma üldse olin eile kodust ära tulnud. Ta ei olnud just minu üle uhke, aga enam ei saanud ju midagi teha. Leppisime kokku, et ta tuleb mulle 18.00 autoga järgi, et piknikule minna. Davidi poolt pidi toidukraam olema.
Kui ma tuppa astusin siis kõik pilgud olid pööratud minule. „Tere hommikust“ laususin rõõmsal hääletoonil nagu midagi poleks olnud. Vanaema vastas seevastu aga väga kurjal toonil „hommik, hommik.“. Sellele järgnes karmi häälega lause „Plika, marss oma tuppa. Mul tuleb sinuga pikem jutuajamine.“
Olin ehmunud, et vanaema minuga sellisel toonil rääkis kuid läksin oma tuppa ja kohe järgnes ka vanaema. Ma istusin arvutilaua taha toolile ning nägin ennast ka pilkamisi peeglist. Riided olid kortsus, ripsmetušš oli laiali ja ma haisesin higi järele. Oleksin tahtnud kiiremas korras pesema minna aga vanaaema oli ennast juba voodile istuma sättinud.

Ma hakkaks nutma kui mu vanaema nii kuri oleks:S Ãŧkskord ta oligi, sarnane keiss:s
päris kaasahaarav. ma loodan et nats pipart tleb ka sisse:D

ma arvan, et kõik hakkaks nutma kui nende vanaemad nii kurjad oleks

Head lugemist :)



„Kus sa terve öö olid?“ küsis ta väga vihasel toonil. Ma mõtlesin pikalt kas öelda, et olin Davidi juures või ütlen midagi muud. Vastasin siiski, et olin Liisa juures. Ootasin juba pärimist, et kes on Liisa, kus ta elab ja palju muud taolist nagu vanad inimesed ikka pärivad.
„Ma vestlesin eile peale su lahkumist su emaga. Ta rääkis mulle su pidutest ja sellest kui vähe sa öösiti kodus oled. See ei ole üldse sinu vanuses noorukile kõlbulik, mõtle mida inimesed sinust arvata võivad. Vanasti oli ikka nii, et kõigepealt hakati kohtingutel käima ja siis jäädi juba teiste juurde ööseks. Ning enne abiellumist ei jagatud isegi mitte ühte voodit.“
Vaatasin vanaemat tülpinud näoga kuna sellist tüüpilist vana inimeste juttu on igav kuulata ja see on mulle juba pähe kulunud. Kuid äkitselt mulle tundus, et ma ei usu oma kõrvu. Vanaema ütles, et ma lähen suve lõpuni tema juurde elama. Misasja? See ei saa võimalik olla. Suve lõpuni on veel vähemalt kuu aega.
„Me lahkume täna.“ Tuli vanaema suust karm otsus. Ma olin šokeeritud. Terve suvi kuskil maakolkas olla on katastroof.
Käisin pesus ära ning hakkasin siis oma asju pakkima. Panin muusika põhja ja lihtsalt istusin enda toas ja ootasin millal sõitma hakkame. Ma ei tahtnud sel hetkel mitte kellegagi rääkida ja masekas oli ka peal. Siiski saatsin Davidile sõnumi, mille sisuks oli: tsau. Piknik jääb ära ja enne suve lõppu sa mind ei näe .
Varsti oligi aeg liikuma hakata. Ma ei teinud emast ega isast välja ja läksin lihtsalt maja ette, istusin autosse ja me hakkasime liikuma. Kõik üritasid minuga tee peal rääkida kuid ma panin kõrvaklapid pähe ja olin täiesti omas maailmas. Vahepeal tuli mulle ka Davidilt sõnum mille sisuks oli lihtsalt küsimärk. Ma ei viitsinud midagi vastu kirjutada ning selleks, et ta mulle helistada ei saaks lülitasin oma telefoni välja.
Tee oli pikk, 123 km, läks mitu tundi enne kui me kohale jõudsime. Ma olin vahepeal muusikat kuulates magama jäänud. Vanaema äratas mind ülesse kuna me olime kohale jõudnud. Astusin autost välja, aga mu meel ei läinud sellest ilusast vaatepildist paremaks. Maja oli küll ilus, oli ka ilus aed, aga miski jutskui muserdas mind. Astuin majja ja see kõik oli mulle nii võõras. Käisin vanaema juures viimati siis kui ma olin 5-aastane. Majas on vahepeal kena remont tehtud ning mina olen suve lõpuni ilusas rohelises väikeses toas, mis on väga modernne. Sättisin ennast sisse ning läksin õue jalutama.
Jalutasin õues ringi ning muutusin veel kurvemaks kuna siin ümbruses ei liikunud mitte kedagi, pood oli kaugel ja traktorid põristasid põldudel. Kui ma olin oma poole tunnise jalutuskäigu lõpetanud siis läksin tuppa tagasi. Vanaema tegi parajasti suppi. Viskasin ennast lösukile teleka ette maha ja panin puldist televiisori tööle. Järsku tuli minu juurde suure põllega vanema, võtiis mu käest puldi ja vajutas punast nuppu. „Mida sa teed?“ karjusin talle küsimuse otse näkku. Ta hakkas vatrama „Sul ei ole aega siin telekat vaadata. Me läheme Danielile ja ta vanaemale külla. Daniel on samuti suve lõpuni siin, nii armas poiss, äkki saate isegi sõpradeks.“ See kuidas ta mingist kutist nii nunnutades räägib ajab mind iiveldama.

daniel ja david läksid sassi vahepeal:D aa siis sain aru ikka:)
ma loodan, et talle hakkab meeldima seal:D

Vabandust, et pole ammu kirjutanud


Me hakkasime liikuma, need 3 km vanaemaga kõndimist tundusid piinavad. Ta ajas terve tee mingit plöma suust välja. Hakkasime kohale jõudma ja ma nägin ees mingit rääbakat maja. „Iu, mina küll sinna majja ei lähe. Seal võivad kirbud olla. Kuidas nad seal üldse elada saavad. Rõve.“ hakkasin kõva häälega kommenteerima. Vanaema hakkas itsitama ning ütles, et see on laut ja seal elavad loomad ning, et Danieli maja asub kohe pärast kurvi, mis ei meenuta kohe üldse lauta. Mul oli natuke häbi kuna ma ei teinud elumajal ja laudal vahet. Aga oma põhjenduseks tõin ma selle, et ma olen noor linna neiu.
Jõudsime lõpukd kohale. Esimese asjana hakkas vanaema muidugi rääkima, et kui huvitav insitent meil tee peal juhtus, et ma arvasin, et laut on nende maja. Kõik naersid laginal. Nii vanaema moodi minu mark teiste ees maha teha. Vanaemad hakkasid omavahel köögis juttu ajama ja kooki sööma ning mind suunati elutuppa teleka taha kus viibis ka Daniel. Kuna ma olin kohmetu ja ei osanud midagi öelda siis mõtlesin, et oleks viimane aeg oma telefon sisse lülitada. Saan sealt vähemalt kella vaadata. Kui telefon oli sisse lülitatud siis nägin, et mul oli 17 uut sõnumit. 13 neist olid Davidilt, 2 Liisalt ja 2 emalt-isalt. Ema ja isa sõnumid ma sirvisin üle ning need olid taolise sisuga, et ära väga vihane ole. Liisa tahtis paaniliselt teada kus ma olen kuna ta visati kodust välja, ma pidin talle ilmtingimata helistama. Ning ka Danieli sõnumite sisuks oli see, et kus ma olen. Ning oli ka sõnum: ma hoolin sinust väga (L). See sõnum lummas mind ja ma vaatasin seda päris mitu minutit.
Äkitselt tuli mulle Liisa meelde. Ma ei lasknud ennast Danielist häirida ning rääkisin telefoniga samas toas. „Kus sa oled?“ oli kuulda kurja karjatust teiselpool telefoni. Seletasin talle olukorra ära ning ta hakkas rääkima: „mind visati kodust välja. Ma lootsin sinu juurde tulla aga kuna sa pole linnas, mida ma teen?“ ta oli nutmise äärel. „Ma luban, et ma mõtlen midagi välja, sina ürita maha rahuneda, ma helistan sulle varsti tagasi.“ Lõpetasin kõne ning hakkasin ise ka mõtlema, et mis nüüd saama hakkab. Pöörasin pilgu Danielile ning küsisin justkui jutu alustamiseks „Kuule, ega sul autolube juhuslikult pole?“ Ta vaatas mulle muiates otsa ja küsis „Probleemid jah?“ Kuna ta oli telefonikõnet kuulnud siis ta oli aru saanud, et mul on transporti vaja. „Sul veab, mul on load aga siis pean ma vanaisa käest autot küsima.“ Mu näole kerkis õrn muie. Daniel tõusid püsti ja lahkus toast, oletasin, et ta läks autovõtmeid küsima. Varsti seisiski ta uksel ja ütles, et me võime liikuma hakata. Ütlesin vanaemale, et ma lähen kohaga tutvuma kuna ta poleks mind linna lubanud.
Läksime välja ning istusime autosse, helistasin ka Liisale. „Tsau, ma olen 1,5 tunni pärast linnas. Oota mind bussijaamas. Varsti näeme. Tsau.“ Põrnitsesin telefoni kui kuulsin köhatust. Vaatasin Danieli poole ning ta pakkus mulle kommi. „Aitäh“ tuli mu huulilt automaatselt. „Räägid äkki mulle ka miks sul on vaja linna minna ja mis toimub?“ Seletasin talle, et mu sõbranna visati kodust välja ning tal ei ole mitte kuhulegi minna. Põhjused miks ta välja visati või kui kaua ta mu juures peatub, seda ma ei teadnud. „Aga miks te linna sinu juurde ei jää?“ tuli kohe järgmine vastus. „Mu vanaema tiris mind siia kaasa,“ ütlesin toriseva häälega, „mu vanaemale ei meeldinud mu pidutsemid ja nüüd ta niiöelda võõrutab mind pisutsemist kuu aega.“ Ta muigas ja ma vaatasin talle küsivalt otsa. „Mis on?“ küsis ta üllatunud häälega. „Miks sina siin maal konutad?“. „Mu vanemad on Itaalias ja neil on suhteliselt sama mure nagu sinul oma vanaemagagi. Nad kardavad, et ma läbustan korteri ära ja joon liiga palju. Ainuke lahendus nende jaoks oli mind maale saata.siin on mul pidevalt silm peal. Kuigi vanaisa ei tee sellest probleemi kui ma joon, vanaema ei tohi ainult teada saada.“
„Kas siin maal üldse toimub ka midagi?“ küsisin veidi üleolevalt. „ Eriti mitte aga oma väikese seltskonnaga vahepeal on väikesed istumised. Üldiselt päeval aitame oma vanemaid kodutöödes, õhtul ujume ja siis väike õlu õhtul.“
„Siis ei olegi see koht väga välja surnud.“ Naeratasin vaikselt. Koheselt kõlas Danielilt ka vastus, et ma võin ka nendega mõni õhtu välja minna, seal pidavat ka paar tüdrukut olema nii, et mul väga igav ei peaks olema.

Jahh, ruttu uut palun

Nonii, lõpuks siis uus osa. Vahepeal on lihtsalt nii meeletult palju juhtunud, et ausalt öeldes olin ma selle täitsa ära unusatnud .D sain vahepeal uue arvuti ja parool ei tahtnud ka kohe meelde tulla ja vabandan ette, et osa nii lühike, aga see nädalavahetus saab kindlasti 2 osa juurde. Loodan , et meeldib ja PÄIKEST teile :)




Hakkasime linna poole jõudma ning ma helistasin Liisale, et ta kindlasti valmis oleks. Nägin eemalt Liisat ning lehvitasin talle, et ta mõistaks, et ta võib auto poole liikuma hakata ja et ta üldse aru saaks, et see mina olen. Liisa tuli autosse ning tiris oma kotte tahaistmele. „Me võime need pagasnikusse ka mahutada,“ ütles Daniel meeldivalt. Liisa jäi teda äkitselt põrnitsema ja noogutas talle. Kui Daniel autost lahkus, et asju ära panna, hakkasin ma itsitama. Liisa ei saanud aru, mis toimub. „Kas sa oled alati võõrastega nii ohmetu?“ ja itsitasin edasi. Peagi istus Daniel autosse ja sõit võis alata. Tee peal tutvusid Liisa ja Daniel ning vestlesid nagu vanad tuttavad juba. Tee peal rääkis Liisa, et ema oli ta jaki taskus sobranud ja avastanud sealt väikese kotikese valge purukesega, muidugi ta aimas, mis seal on ning läks hüsteeriasse, Liisa läks enda tuppa ja pakkis asjad kokku ja ema viimane lause oli olnud „ära siia enam tagasi tule!“. „Mis valge puru? Kuskohast sa said? Mis sul viga on?“ hakkasin Liisat küsimustega pommitama. „No samal päeval kui te seal Davidiga kudrutasite sain ma mingi tüübiga tuttavaks, kellege me seda kraami proovisime. Ta andis mulle ka natuke kaasa, et kui peaks isu tekkima“ pobises vaikselt Liisa. „Kes on David?“ küsis samal ajal Daniel. Muidugi sellele küsimusele ma ei vastanud ja vaatasin Liisale imeliku näoga otsa. Sõit tundus kuidagi aeglaselt minevat. Mõtlesin kogu tee kuhu ma Liisa panen ja mida ma vanaemale ütlen. Pea oli juba mõtetest paks kui kohale jõudsime. Daniel viis meid vanaema maja juurde, et saaksime kohvrid ja kõik muu kraami ära panna. Kuna maja oli kahekorruseline ja vanaema elas seal üksi (enne kui mina sinna läksin), siis kuna mu enda magamistuba asus teisel korrusel, siis otsustasin Liisale anda ühe tühja ruumi minu toa kõrval. See oli juba mööblit täis, vajas ainult veidi koristamist. Viisime asjad tuppa ja läksime välja Danieli juurde ning mõtlesime välja, mida vanaemale öelda. Nuputasime lõpuks välja, et ütleme vanaemale, et Liisa tuli ise bussiga siia kuna tal tekkisid kodus probleemid ja ma ei saa ju teda unarusse jätta. Liisaga otsustasime koju jääda ning Daniel läks samuti minema. Õhtul tuli ka Uta koju ning nägi meid telekat vaatamas, kohe tekkis tal küsimus, et kes see kena neiu minuga on. Seletasin talle, et mu parim sõbranna ja et tal on hetkel peavarju vaja. Vanaema rohkem ei uurinudki ning läks magama. Vaatasime Liisale üksteisele kohkunult otsa ja purskasime naerma. Telekast tuli mingi imelik film kui äkitselt mu telefon helises. Vaatasin, et see on võras number, kuid otsustasin siiski vastata, teisel pool toru oli Daniel. „Tsauks, ega te ei maga juhuslikult?“ vastasin et vaatama telekat ning ta kutsus meid välja grillima ja ujuma. Pidime kümne minuti pärast mu maja juures kokku saama. Hakkasime Liisaga kiiresti asju otsima, mida selga panna ja ka natuke sättisime, kuigi me läksime kõigest ujuma, aga noh, need oleme ju meie, tüdrukud. Läksime maja ette ning ta oli juba kohal. Temaga oli kaasa vees 2 inimest, hiljem selgus, et need oli Taavi ja Kairi. Tee peal sai palju nalja ning naersime meeletult palju. Mulle hakkas tekkima, et Liisa räägib Danieliga kuidagi eriti kahtlaselt. Kuid lõpuks ma ei teinud sellest välja ja jalutasime edasi, lõpuks jõudsime ujumiskohta.

Koht oli imeline ja kõik hüppasid kohe vette. Vesi ei olnud kõige soojem, kuid parajalt hea. Ujusime ära, ajasime juttu ja hakkasime kodu poole liikuma. Teised saatsid meid koju. Koju minnes oli uks lukkus. „Mis toimub?“ ütles Liisa paaniliselt. Ma lõhkusin ust kuid keegi ei tulnud avama. Nägin, et kuuri najal seisab redel ja ronisime Liisaga üles. Õnneks olime me Liisa toa akna lahti tuulutusele jätnud ja saime ilusti sisse. Viisin asjad oma tuppa ning läksin allakorrusele, et juua võtta. Astusin trepist alla ning nägin, et vaneame vaatab telekat. „Mida sa teed oma arust?“ käratasin äkitselt. Vanaeema ehmus ning vaatas minu poole ja muigas ning vaatas oma totakat saadet edasi. Küsisin vihaselt“Kas sa ei kavatsegi mulle vastata?“
„Ja mida sa täpselt teada soovid?“ küsis vanaema ülima rahuloluga.
„Mida ma teada soovin?“ küsisin vihaselt, „miks uks lukus on+“
„Keegi ei käskinud sul kuhugi kolama minna oma sõbrannaga, ma panen alati õhtuti ukse lukku.“
„Ja kas sul on natuke kõrvakuulmisega probleeme, et sa ei kuulnud kui ma ukse taga olin?“. Olin juba päris vihane.
„nagu vanasõna ütleb: kes võtme koju unustab. See peab ise vaatama kuidas tuppa saab.“
„Sellist vanasõna ei ole olemas“ ja marssisin trepist vihasena ülesse. Üleval tuli mulle vaatasin kuid kedagi peale Liisa seal ei olnud. Tundub, et mu vanaemal on tihe elu. Hakkasime muna praadima kui äkitselt vaatasin Liisale otsa „sebite Danieliga?“. „Mis loll jutt, niisama oleme sõbrad“ ja Liisa askeldas edasi. Ma olin suhteliselt unine, seega ei viitsinud sellesse teemasse eriti süveneda. Läksin ja vaatasin, mis telekast tuleb. Algas just mingi imelik film kus peategelasteks olid papagoid. See oli suhteliselt igav ja ma jäin selle ees tukkuma. Äkitselt ärkasin ma veepiiskade peale, mis mul otsaette langesid. Tegin silmad lahti ja vanaema ja Liisa itsitades loopisid mind veega. Tõusin kähku püsti ja jooksin nende juurest minema. Läksin oma tuppa ja sättsisin ennast veidi kuna tahtsin jalutama minna.

heaaa . :)

Nonniii kuna uut ?