Lora

Mulle meeldib ka, eriti selle jutu pisut vanamoeline romantiline hõng I don't know what else to say.

9.peatükk

Lora istus õhtul hilja veel akna all, käes unerohu pudelike ning oli unistustesse vajunud. Tema ees põles küünal, selle leegi peegeldus võbeles aknaruutudel. Toa uks avati ja sisse asus Arthur.
"Lora, miks sa nii hilja veel üleval oled?"
"Aga miks sina?"
"Mul ei tulnud und. Kas ma võiksin sinu rohtu laenata?"
"Ole lahke.", naine ulatas Arthurile rohupudeli.
"Kus sa käisid täna?" küsis Arthur ja kallas rohu lusikale.
"Ma käisin kõigest poodlemas."
"Täiesti üksi?"
"Melissaga koos."
"Sa valetad! Melissa tuli tagasi pärastlõunal ja ta oli üksi!"
"Ma saatsin ta ees koju, et ta saaks veel toimetada."
"Sa varjad midagi.", Arthur hoidis täis lusikat ikkka veel käes.
"Ei... miks sa seda arvad?"
"Miks su käed värisevad?"
"Küsimusele ei vastata küsimusega."
"Kui nipsakas. Räägi välja ja ilma keerutamata!"
"Mul ei ole midagi öelda."
"Sa tead kus James redutab, kas jah?"
Lora langetas silmad.
"Ah, lõpuks on see ükstakama kõik. Vähemalt on meie perekonna häbiplekknüüd kadunud." ütles mees ja neelas viimaks oma rohu.
"Millest sa räägid? Ma ei mõista."
"Ah, et millest?", ja Arthur lajatas naisele lusikaga pähe. "Või seda sina küsid?! Sina vääritu lipakas!"
"Kuidas sa minuga räägid?"
"Omaenda veresugulasega... ptüi!" ja mees sülitas suurest nördimusest.
"Vanasti ei olnud ju nõbudevaheline abielu sugugi keelatud!" pahvatas Lora.
"Abielu! Tohoh! Näen nüüd millest sa unistad! Kui nii siis tuled ehk mulle naiseks?" kõneledes langes Arthur ühele põlvele.
"Arthur, lõpeta! See asi on juba niigi inetuks läinud."
Arthur naeris õelalt ja tõusis ning istus teisele toolile.
"Mul on raha, ma võin sind viia reisima. Ma ostan sulle brokaatkleidid ja kuldkingakesed kui sa seda vaid soovid. Miks sa mulle tulla ei taha?"
"Lõpeta minu üle naermine."
"Aga ma ei naera, Lora, ma ei naera tõesti mitte."
"Ole mõistlik! Sa oled mulle peaaegu nagu vend!"
"Jamesi puhul see küll takistuseks polnud!"
"See ei olnud nii..."
"Oli see siis teisiti?"
"Oli, see oli hetkeajend."
"Ah, ei no siis küll, jajaa. Sellisel juhul on see õigustatud, ma saan aru."
"Mida sa tahad?!" karjatas Lora püsti karates.
"Küll sa tead, naine." vastas Arthur karmilt ja tõusis samuti, et Lorale ülevalt alla vaadata. Ta sasis Lora juustest kinni ja tõmbas ähvardavalt enda vastu.
"Minu vennaga sa küll nii tõrges polnud."
"Lase lahti!" kisas Lora.
Kisa peale tuli tuppa Melissa.
"Mida sa tahad, plika?!" käratas Arthur.
"Lora rapsas end lahti, võttis Melissa käevangu ja läks temaga alla.

Möödus kuu. Arthur ei olnud Lorale rohkem kordagi liiga teinud. Lora käis salamisi Jamesiga kohtumas. Nende tunded kasvasid iga päevaga. Lora ei oleks arvanud, et ta kungai ka tõeliselt nii õnnelik suudab olla. Vaid Jamesi kaisus oli ta puutumatu ja kaitstud. Kuid kahjuks on ikka nii, et keda armastad kõige rohkem, sellest hoolid kõige vähem. Aja möödudes ei meenunud Lorale õhtul koju minnes niivõrd Jamesi suudlused kui hirm koju minna. Kas Arthur ootab ees või mitte? Mõni öö ronis ta salaja õunapuud mööda tuppa. Õige pea sai aga Arthur ka sellele jälile ning ootas juba rusikas püsti ees.
James aga kääis varmalt linnas korterit otsimas, et Loraga koos uut õnnelikku elu alustada. Ta ei rääkinud sellest esiti Lorale midagi. Viimaks leidnud töö, sai ta ka piisavalt raha, et osta küll pisike ja tagasihoidlik kuid ikkagi oma kodu.
Minnes Lorale suurt uudist teatama ning enesekindlalt Arthurile kohta kätte näitama, sai ta aga teada, et Lora oli vahepeal abiellunud kellegi härra Blackiga. See pidavat olema onu Diazi idee, kes tahtis Lorast lihtsalt lahti saada. Härra Black oli üksik vanahärra, küll aga rikas. Lora aga ei unustanud Jamesi.
Salamisi aga Lora kirjutas Jamesile. Ta lukustas end õhtuti oma tuppa ning kirjutas Jamesile vastust. Nad magasid üksteisest eraldi- abikaasad Lora ja Amandus Black- ning see oli vastutulelikkus Lora soovile. Jamesi kirjad olid alati tulvil õrnustest ja lootusest. Sellelgi poolest oli Lora kaotanud juba igasuguse lootuse kallimaga kokku saada.

Artur on vastik, aga James hakkab mulle juba isegi meeldima

:) siis on hästi

läks kaua aega:( arvuti oli katki.


10.peatükk


Lora jooksis allkorrusele. Maja oli suur ja õue jõudmiseks kulus mitu tubli minutit. Lora tormas ärevuses postkasti juurde. Ta sai iga nädal Jamesilt kirja. See kiri, mille ta postkastist välja võttis oli juba kahesajas kiri. Ta läks tasakesi seda ümbrikust välja rebides oma tuppa. Lora istus harjumuspäraselt tualettlaua taha ja hakkas lugema:
"Kallis Lora!
Pole möödunud päevagi, mil ma oleks lakanud sulle mõtlemast. Ma mõtlen sulle öösel, kui uinun, hommikuti kui ärkan. Mu iga liiges ja lihas valutab koos mu hingega sinu järele. Meie viimasest kohtumisest on palju aega möödas. Nii harva, kui ma ka sind näen, see täidab mu südame armastuseleegiga. Mu süda põletab nii kõrvetavalt. Kas ma peagi sind näen? Kas peagi võiksin sind hoida oma käte vahel taas? Enam ei saa olla palju jäänud, kui meie unistus tõeks saab.

Peatse kohtumiseni!
Sinu James."

Lora naeratas, suudles kirja ning siis kuuldus alt korruselt hüüe: "Hommikusöök on valmis!" Kõlas gong. Lora jooksis rõõmutuhinas sööma. Härra Black ja Lora istusid pika laua taga, kumbi ühes laua otsas.
"Mis sind küll täna hommikul nõnda õhevile ajab, mu roosiõis?" küsis härra Black tähelepanelikult.
"Iga hommik, mil sind näen, mu armsam." vasta Lora mesimagusalt ja jõi hea lonksu veini, loputades kibeda vale kiirelt alla. "Millal sa mulle lubatud kullast kella ostad?"
"Kasvõi täna mu ilus naine." vastas härra Black ja tema vanad hallid silmad vilasid üle kauni naise figuuri.
Peale hommikusööki läks Lora aeda roose noppima. Ta nuusutas neid ja ümises poolkurblikku viisikest. Ta tundis end kaunina kui roosiõis. Härra Black vaatas teda leebelt oma kabinetiaknast, unustades kogu oma paberimajanduse sootuks. Lora jäi lõpuks päikese soojust nautides võrkkiike magama ja nägi und eelmisest suvest Jamesiga tamme all. Kui ta saaks vaid korrakski seda hetke taas nautida.
Unest ärganud, oli juba varajane õhtupoolik. Ta suundus oma tuppa. Seal seisis kammerneitsi. Tema ilme oli puhevil.
"Mida sa seisad siin?!" ütles Lora talle, "Mine, ma ei vaja sind!"
"Kuidas te võite ausale härrale niimoodi teha?" küsis kammerneitsi.
"Teha mida?"
"Armukest pidada! Ma leidsin teie kirja!"
"Häbematu tüdruk! Anna see kohe tagasi!"
"Võib olla, et annangi. Aga enne näitan seda härrale."
"Ah või sedasi! Nurjatu! Säherdune sõnaseadja! Miks sa seda siis juba teinud ei ole?"
"Ma võin selle teile tagastada, ainult, et mul on oma tingimused."
"Milline jultumus! Kas sa plika oled juba oma positsiooni siin majas unustanud? Ma lasen su vallandada!"
"Selge, ma näen, et te seda millegiks ei pea. Seega ma nüüd lähen ja näi..."
"Oota!"
"Ahaaa.."
"Mida sa tahad?"
Teenijatüdruk naeratas võidurõõmsalt.
Lora pidi hakkama talle maksma ära kõik oma kuldnad, mis ta vanamehe tagant oli põgenemiseks pihta pannud. Teenijatüdruk aga ei andnud talle siiski kirju tagasi kuid nõudis üha enam oma suu pidamise eest. Lora nägi, kui lootusetu oli tema olukord. James aga langes suurde ahastusse, kui Lora talle enam ei kirjutanud. Ta jõi ajapikku kõik oma säästud maha. Siis jõi ta maha oma maja ja seljast riided.
Ühel õhtupoolikul kirjutas ta Lorale viimase kirja:
"Kallis Lora!
Ma ei tea, mida ma tegin nii neetult valesti, et sa mu enda elust välja oled visanud. Ma vääriksin seda teadmist. Kuid ma tunnen, et mu elu sinuta enam sama pole. Sa jälitad mind nagu paha vaim. Kõnnid mu järel, mõtetes, isegi unenägudes. Ma jätan nüüd viimaks sinuga hüvasti, kui sõbraga, kui kallimaga siin maa peal. Küll me sinuga taas kunagi kord näeme.
Igavesti sinu, James"

Siis läks James rongijaama. Seal istus ta rongile ja sõitis vana tamme juurde, kus nad Loraga olid endid esimest ja viimast korda tõeliselt õnnelikuna tundnud. Ta ronis tamme kõige kõrgematele okstele ja heitis end alla.


Lora kammerneitsi läks tooma hommikusi ajalehti. Ta võttis koos The Thames´iga ka valge ümbriku. Paheliselt muiates läks ta sellega kööki.
"Mis see sul käes on?"küsis teine teenija. Ta oli vanem ja tüsedam.
"Ah, ei midagi erilist. Kõigest kiri."
"Kes küll sulle kirjutab? Ega sa jälle jumalavallatust tee?"
"Oh ei," kammerneitsi rebis kirja välja ning valmistus sellega Lora tuppa minema. Lora jõi nüüd vaid hommikuti teed, seda läks teenija talle nüüd viima. Trepist üles minnes, peatus ta järsku. Kui ta oli viimased sõnad lugenud, pillas ta teetassi ja kirja ning langes põlvili.
"Mu jumal!" karjus ta.
Kisa ja kära peale jooksid kõik teenijad, härra Black ja Lora oma tubadest välja.
"Mida ma küll teinud olen?!" ahastas teenijatüdruk.
"Mis juhtus?!" küsis härra Black.
Teenija ägas end maast püsti, tema käed oli teetassi kildudest verised, sest et ta end nende keskele käpakile oli visanud. See vaatepilt võimendas hirmu veelgi. Keegi ei taibanud mis toimus. Lora tõstis maast paberilehe, tema süda põksus sees täiesti kuuldavalt.
Ta luges kirja läbi, siis läks ta oma tuppa ja saabus vaikus. Naise abikaasa koputas ja koputas aga sisse teda ei lastud. Ta jooksis oma kabinetti, et varuvõtit tuua.
Ukse avanud, nägi ta Lorat surnukahvatu näoga voodil lebamas.
"Mis juhtus kallis?" küsis ta.
Kiri oli kadunud.
"Räägi ometi, sa hirmutad mind."
Teenijatüdruk korjas oma vähesed kompsud kokku ja tegi kiiruga minekut.

viimane osa siis:)

11.osa.
Oli möödunud mitu päeva. Arstid saalisid haige naise toauksest sisse ja välja. Vaeseke oli sunnitud kibedaid arstimeid neelama. Niipea, kui tohtrid olid läinud, sülitas ta aga rohud välja. Teenijad sundisid talle toitu sisse. Vaene abikaasa oli suurest murest veel hallimaks läinud, kui ta niigi oli. Ta üritas leida kadunud teenijatüdrukut, kes näikse asjast midagi teadvat, kuid too oli kadunud täiesti jäljetult.
Hädajuhtumist sai kuulda Arthur. Ta kiirustas Lora juurde. Mees oli kohkunud, nähes daami hallikat jume. Lora viis oma pilgu külalisele.
"James!" hüüdis ta. Tema hääl oli nõrk ja värisev. Tõustes, liikus ta käed ees Arthuri poole.
"Mul on nii kahju, " ütles Arthur ja astus sammukese tagasi, "Aga ma pole James. Ma olen Arthur."
"Tema!" kraaksatas Lora. Meheni jõudnud, pöördus ta kohe ümber ja läks akna alla. "Tema ongi ju kõiges süüdi!" susistas naine.
Arthur oli kohmetunud ega taibanud midagi ette võtta. Kuna nad olid kahekesi, polnud abi loota ka kelleltki teiselt.
Lora jätkas: "Kui ma ta kätte saaksin! Ma kägistaks ta... niimoodi..." ja ta näitas selle väite ilustamiseks kätega, kuidas ta Arthurit kägistaks.
Teenijad tulid, et teda rahustada, üritades teda voodile pikali panna, naine aga hakkas märatsema, pekstes kõiki ja kõike enda ümber.
"Kas ta on täielikult hulluks läinud?" küsis Arthur saabunud härra Blackilt.
"See on täielik mõistatus." ütles härra Black tuhmil ja krabiseval häälel, "See algas ühest kirjast. Peale seda on temaga ühes majas elamine muutunud täielikuks põrguks. Ta kisendab öösiti unes. Alles veel nädal tagasi oli ta kui tuvike."
Mees pühkis pisara silmanurgast.
"Kiri te ütlete, härra?" küsis Arthur.
"See on kadunud."
"See on küll pettumus." lausus Arthur, "Heakene küll, ma hakkan minema."
"Kiri!" karjus Lora vahele, "See oli selle neetud plika käes! Ta võttis selle! Tema võttis!"
"Mis plika?" küsis Arthur Lorale liginedes.
"Minu kammerneitsi!"
"Mis ta nimi on?"
"Sellest pole lugu, me oleme teda otsinud." segas härra Black vahele.
Lora tõmbus sõõmu õhku ja virutas laualt vaasi vastu peeglit.
"Heldeke, ma arvan, et on tõesti parem kui te lahkute." ütles härra Black ja avas ukse.
Arthur läks minema.

Möödus kuu. Lora vihahood oli rahustite ja taimeteedega alla surutud. Ta käitus juba peaaegu nagu inimene. Ühel õhtupoolikul, saabus Lora Arthuri ukse taha.
"Tere Arthur." ütles Lora, kui Arthur koputuse peale ukse oli avanud.
"Lora..."
"Palun, kas sa kutsuksid mind sisse. Siin sajab vihma."
"Jah, muidugi. Ära ainult midagi loopima hakka."
Lora jättis selle märkuse tähele panemata ja tuli kergel köhides esikusse. Seejärel riputas ta oma vihmavarju nagisse ja läks tuppa. Vihmavari tilkus ja tilkus, kuni vaibal oli suur märg plekk.
"Siin on kõik täpselt nii nagu vanasti." ütles Lora malbelt toas ringi vaadates.
"Sa ei tulnud tuba vaatama." ütles Arthur jäiselt.
"Tohoh, kas sa mulle teed ei tahaks pakkuda?"
"Mul on hea meel, et sul parem on, aga ei, ei tahaks."
"Selge, siis ma ütlen sulle, mida sa arvatavasti aimanudki pole."
Arthur vaikis.
"Kas sa pole mõelnud kus James on?"
"Ma teadsin seda, et sa selle pärast tulid. Mis temaga on?"
"Ta on surnud."
Arthuri nägu jäi endiseks, selles ei leidunud vähimatki märki kurbusest, ehmatusest, šokist ega muudest sobilikest emotsioonidest sellise puhu tarvis.
"Selge.", ütles ta.
"Mul ei ole siis vist enam mõtet vanamehe juures elada..."
"Selge." ütles Arthur taas.
"Ta laskus ühele põlvele, soris taskus ja võttis välja sõrmuse.
"Ma teadsin, et nii läheb. Ma olen selle sõrmuse ostnud sinu jaoks, aastaid tagasi. "
"Arthur, sa oled absoluutselt ebanormaalne." ütles Lora.
"Kas sa tuleksid mulle naiseks?"
Lora naeratas, "Jah."
"Väga hea, anna oma käsi."
Arthur pani sõrmuse Lora pisikesse sõrme.
"Pisut suur, aga muidu imeilus." ütles Lora.
""Imeilus, kallis", esiteks ja teiseks, me peame minema seda tähistama linna parimas restoranis."
"Jah, kallis."
Lora pistis oma käekese Arthuri pihku ja nad läskid koos välja.

*****

Mängis fagott ja tuuba, kõlas klarnetiviis. Nägus noormees laulis laval jazzirütmis. Hellad härrased keerutasid daamesid oma käte vahel. Ka Lora oli sea,l seisis baarileti ääres.
"Chiao, iludus!" sosistas Arthur talle kõrva ja ulatas dringi. Lora rüüpas selle põhjani ja ütles järsult: "Vii mind tantsima!"
"Kuidas soovid, kallis."
Paar keerutas tantsupõrandal. Neid jälgis üks silmapaar teiste seas. Nägu varjas kaabuserv. Kui Arthur ja Lora, tantsu lõpetanud,maha istusid, saabus Lora ette see kummaline härrasmees. Ta kergitas kaabut, nii veidi, et Lora vaid korraks tema säravaid silmi nägi. "Kaunis leedi, kas tuleksite tantsule?" Lora tõusis püsti.
"Härra lahkel loal." ütles mees ja viis Lora tantsima. Arthur jäi suu ammuli istuma ega suutnud otsustada kas lasta toimuval sündida või mitte, kuni oli liiga hilja. Ta jäi kohmetunult vaatama, kuidas keegi võõras tema naist nende mesinädalatel tantsuplatsil keerutab.
Nende tants oli häirivalt kirglik. Kogu klubitäis rahvast vahtis seda pealt. Nad tantsid platsilt minema, nii , et keegi ei näinjud, kuhu nad jäid.
Pimduses viis härrasmees Lora kättpidi teistest eemale.
Nad seisid lähestikku, Lora seljaga vastu seina, mees otse tema ees. Lora lükkas mehel kaabu peast. Sel hetkel suudles mees teda.
"Kas sa tuleksid minuga ükskõik kuhu?" küsis ta sosinal, silmad mõlemal ikka veel suletud.
"Jah, ma tulen... James." ütles Lora kerge erutustoon hääles.
"Siis lähme."
Nad jooksid kahekesi öösse.

See oli nii armas Loodetavasti sa kirjutad veel jutte. Jah, nagu paljud juba märkisid, on see vanamoelisus minu arust ka väga armas

minu lugupidamine lugejatele:)

Võiks ju tulla küll

Mulle jäi natuke arusaamatuks, kuidas James nii ootamatult välja sai ilmuda, kui kõik teda surnuks pidasid, aga muidu oli kõik väga kena, well done

James tahtis Lorale sÃŧÃŧmekaid teha ja ise hakkas pärast tema taga luurama:D
Uue jutu kohta ei tea midagi lubada;)