tsau, mõtlesin siis ka, et hakkan järjekat kirjutama. Oleksin tänulik kui vastaksite, et kas on mõtekas edasi kirjutada. :)

1.
See kõik juhtus eelmisel suvel. Ma olin koos sõpradega väljas, oli suvi ja kõik olid parajalt joogised. Mul endal oli ka juba üpris lõbus kui äkki helises mu telefon. Vaatasin telefoni ekraani ja nägin et ekraanil seisis „Ema“. Ma pabistasin vastu võtta kuna äkki ema saab aru, et ma olen purjus. Otsustasin, et ei võta kõnet vastu. Lülitasin telefoni vastu ja pidutsesin edasi.
Hommikul ärgates ei olnud mul kõik parem enesetunne kuna pohmakas tahtis tappa. Vaatasin ümberringi ja kõik magasid, otsustasin et lähen vetsu. Kui tuppa tagasi tulin tuli mulle vastu räme pohmaka lehk. Mul hakkas paha ja tgein kõik aknad lahti, et neil seal ära tuulduks ja hakkasin ise kodu poole minema. Kodutee ei olnud pikk, kuid liiga pikk, et jala minna. Otsustasin hääletada. Lõpuks jõudsin koju aga seal ei olnud mitte kedagi. Mõtlesin, et vanemad on äkki linna toitu ostma läinud või midagi sellist. Käisin kodus pesus ära ja läksin arvutisse. Ma ei jõudnudki seal kaua olla kui mu vanaema Egle ja vanaisa Jürgen tuppa astusid. Nad olid nutuste nägudega ja vaatasid mind kurvalt. Nad tulid minu juurde ja kallistasid mind.
Ning siis hakkas vanema rääkima :“Kallis lapsuke mul on sinust nii kahju.“ Ma vaatasin talle imelikult otsa kuna ma ei saanud mitte millestki aru.
Ma laususin „Kus ema on?“
„Ta on haiglas“
Ma olin ülllatunud näoga ja tahtsin kohe teada miks ta seal on. Siis teatas vanaema mulle kurva uudise. Ma hakkasin karjuma ja hakkasin haigla poole jooksma. Mul oli tunne, et ma ei suuda enam nii elada, see tundud minu jaoks täielik katastroof.
Lõpuks jõudsin ma haiglasse, nägin ema ja jooksin tema juurde. Me emaga kallistasime ja nutsime, me ei saanud sellest lihtsalt aru. Järsku tuli õde meie juurde „Siin on kadunukese asjad. Ja ma tunnen teile südamest kaasa.“
Jah, mu isa oli surnud. Tal oli nimelt tööõnnetus. Kuigi ma ei saanud sellest aru kuna ta oli ju ehitaja. Seal pekasid ju kõik ettevaatlikud olema, kuidas saab lihtsalt ehitusobjektilt alla kukkuda ja surma saada? Väga arusaamatu minu jaoks. Me emaga korraldasime isale väga ilusad matused.
Nüüd on sellest mõõdunud 2 aastat ja me emaga elame nüüd kaheksi. Me emaga saame pärast isa õnnetust palju paremini läbi ja kui ma kuhugi lähen siis alati ütlen talle kuhu kuna muidu ta muretseb. Pärast seda õnnetust me mõistame teineteist.
Kuid mind piinab ikkagist see, et ma tol õhtul telefoni vast ei võtnud, ma oleks saanud kohe öösel ema juurde minna ja teda lohutada. Kuidas ma võisin rahuliku südametunnistusega pidutseda kui mu isa oli SURNUD. Ma kahetsen seda väga ja kahetsen ka seda, et isaga rohkem aega koos ei veetnud.
Nüüdseks olen ma siis 17 aastat vana. Kui õnnetus juhtus olin ma kõigest 15. Jube aeg isa kaotamiseks. Kuid elu on enam vähem laabunud. Käin kümnendas klassis ja olen hea õpilane kuna olen ka pidudest loobunud. Õppimine tundub meeldivam ajaveetmine.
Olen 17 aastane ja mu nimi on Kadri. Elan emaga pärnus. Olen pruunide juustega, mis on keskmise pikkusega, rohelised silmad ja keskmise noore neiu kehaehitusega. Olen vaikne ja endasse tõmbunud. Varem olin ma väga kärarikkas ja sõbralik ning usaldusväärne. Alati naersin väga palju, arvatavasti oli mul ka seepärast palju sõpru.kuid pärast isa surma ma muutusin. Jäädavalt. Hetkel on mul ainult üks sõbranna, Mari.
Vaid 2 kuud on jäänud suve alguseni. Koolis läheb kõik hästi. Aasta lõpus tuleb eksam, aga ma ei pabista selle pärast kuna ma olen terve aasta edukalt õppinud. Me sammusime Mariga kodu poole, me olime naabrid. Tee peal sai palju naerdud kuna kui me nägime kuidas blondid beibed meie ees vägevad üritavad olla, siis see lihtsalt oli naljakas.
Järsku pöörasu üks bimbodest ümber ja käratas :„Kuradi jobud nohikud, mis irvate siin?“
Ma vastasin :“Minu meelest on väga naljakas kuidas kaks enda arust tarka blondiini räägivad kliima soojenemisest kuigi te ei tea sellest midagi“
Blondiin jäi mind kahtlaselt vaatama ning keeras otsa ringi ja läks minema.
Teisel pool teed seisid Markus ja Taavi. Ka neile pakkus see palju nalja. Nad veel vilistasid blondiinidele järgi, blondiinid kiirendasid sammu ja kõndisid minema.
Markus ja Taavi olid meie kooli poisid, kes olid üpriski populaarsed. Ma suhtlesin nendega enne isa surma kuid enam ei leia ma sellel mõtet ning need blondiinid olid aleviku kaks tibi kes arvavad, et nad on suurlinnatibid. Tüdrukud kellel on pidevalt krohv näos kinni.
Markus ja Taavi olid üpriski sarnased, nad olid vennad. Pikad, lihaselised ja tumeda peaga.
Markus hüüdis teiselt poolt teed „Panid nad paika jah!“ ma ainult naeratasi ja hakkasime Mariga edasi kõndima kui nad meie poole jooksid. Markus sõnas:“Tsau, kuule pole ammu suhelnud aga mul sulle selline pakkumine, et suvel me lähme Itaaliasse. Meil on täpselt kaks inimest puudu, äkki oleksite nõus? Me oleksime seal kaks kuud ja see on praktiliselt tasuta kuna mul elab seal vanaonu ja ta kutsus mind sõpradega sinna. Ta pani kinni 7 piletit aga meid on koos ainult 5. Mina, Taavi, Hendrik, Liisa ja Getter.“
Me Mariga vaatasime teda kahtlase näoga ja ütlesime et uurime kodus seda asja, et kas saame.
Markus :“ Aga anna siis msnis teada.“
Kadri :“Muidugi.“
Ja nii me suundusimegi kodu poole, terve tee arutasime Mariga, mis kui vägev võiks Itaalias olla. Mul olid küll omad kahtlused kuna ma ei saanud ju nendedega eriti läbi ja võibolla oleme me Mariga siis seal erakud.
Koju minnes hüppasin ma uksest sisse ja karjusin :“Itaalia, Itaalia!“
Ema tuli köögist välja „Mis sul juhtus?“[i][/i]

Esimene osa minuarust polnud väga huvitav, aga ikkagi loeksin edasi tahaks teada mis Itaalias juhtub

enam ei ole kaldkirjas :) ning ütitasin tegevustiku temot aeglustada

„Ema, palun luba mind suvel Itaaliasse. Ma saaksin sinna kaheks kuuks praktiliselt tasuta. Mul oleks ainult taskuraha vaja. Me peatuksime markuse ja Taavi vanaonu juures.“
„Tasuta? Ja kas see on seesama Markus ja Taavi kellega sa kunagi varem suhtlesid?“
„Jah, tasuta. Markuse ja Taavi vanaonu plekib kõik kinni. Ja täpselt nii, see on see sama Markus ja Taavi kellega ma varem suhtlesin.“
„Mulle ei meeldi need poisid“
„Ema palun. Mul on koolis kõik korras ja see oleks fantastiline võimalus. Ma oleksin seal ju koos Mariga, midagi halba ei juhtuks. Sa tead ju, et ma olen korralik.“
Ema vaatas mind kahtlase näoga ja ütles :“Ühel tingimusel. Sa tood mulle suveniiri.“ Ja ta naeratas.
Ma olin väga õnnelik, hüppasin talle kaela ja kallistasin teda. Läksin kohe msnis ja hakkasin Mariga rääkima.
Kadri//Itaalia, tahan juba  says: Tsau
Mari , varsti SUVI says: tsau
Kadri//Itaalia, tahan juba  says: emaga rääkisid?
Mari , varsti SUVI says: jh
Kadri//Itaalia, tahan juba  says: nii? Räägi juba
Mari , varsti SUVI says: ma võin vanemad lubavad mind
Kadri//Itaalia, tahan juba  says: super:D ma nii õnnelik, see tuleb lihtsalt elu hea suvi 
Mari , varsti SUVI says: jap, need 2 kuud võixid mega kiiresti minna
Kadri//Itaalia, tahan juba  says: aga ma hakkan nüüd õppima, seega busy
Mari , varsti SUVI says: ok
Ja nii ma asusingi õppima, endal olid peas muud mõtted. Mis küll suvel saame hakkab?
Jõudsin just õppimise lõpetada kui kuulsin, et keegi kirjutab mulle. Läksin vaatasin arvutisse ja see oli Markus.
M.A.R.K.U.S. says: tsau
M.A.R.K.U.S. says: naq ma pealkirjast lugeda võin siis tuled sa meiega Itaaliasse?
Kadri//Itaalia, tahan juba  says: jh, ema oli nõus, ja mari vanemad lubasid ka
M.A.R.K.U.S. says: vägev. Aga homme koolis räägime siis 
Kadri//Itaalia, tahan juba  says: ok, tsau
Logisin msnist välja ja läksin sööma. Ema oli vanavanemate poole läinud. Vaatasin natuke telekat ja läksin magama. Järgmine päev koolis saime Mrkusega kokku. Ta hakkas Itaalia reisist lähemalt rääkima, millal väljasõit on jne.
Ajasime ka niisama juttu kuna oli söögivahentund ja meil mõlemal oli aega. Päev möödus kiiresti. Hakkasin koju minema kui Markus tuli minu ja Mari juurde.
Markus :“Kadri, ma tahakasin sinuga rääkida.“
„Nii, ma kuulan“ vastasin sõbralikult.
„Ma mõtlesin, et sa oled tõeliselt tore tüdruk ja selle reisi ajal tahaksin ma sind uuesti tundma õppida.“
„Mina sind ka. Aga meil on ju selleks võimlus.“
„Jah,ma juba ootan seda. Kas viin sind rolleriga koju?“
Ma olin nõus, ütlesin Marile, et lähen koos Markusega koju, Mari naeratas ja sammus üksinda kodu poole. Rolleriga sõit oli super, ma ei mäletanudki, mis tunne see on. Markus pani mind kodu juures maha ja andis ka suure kalli. Ma olin väga õnnelik ja keksisin tuppa.
Oli reede ja ma olin kodus nagu harilikult. Õhtupoole tuli mulle Mari külla, kellega rääkisime ja naersime vahetpidamata. Ema tõi meile ka minu tuppa pitsat, et meil kõhud tühjaks ei läheks. Varsti olime me väsinud ning Mari läks koju, mina käisin pesust läbi ja läksin magama.
Järgmised nädalad möödusid kiiresti. Kuna oli kooliaasta lõpp siis polnud ka palju õppida ja sai piisavalt kaua õues aega veeta. Ma olin hakanud Markuse, Taavi, Hendriku, Liisa ja Getteriga palju paremini läbi saama.
Lõpuks jõudis kätte kooli viimane päev. Mu mõtetes oli ainult Itaalia. Pidime kooli minema kell 9.00 kuna oli ainult aktus ja klassijuhataja tund. Kui tunnistused kätte saime hakkasime kõik kodu poole liikuma. Poolel teel koju märkasin ma Taavit, kes mulle vastu lonkis. Kust ta küll tuleb? Ta peaks ju koolis olema. „Tsau, kust tuled?“ küsisin sõbralikult Taavilt. „Ma jäin magama ning lähen oma tunnistuse järgi“ ning ta naeratas armsalt. Ya liikus edasi ning varsti olingi ma kodus. Nelja päeva pärast pidime me lendama Itaaliasse. Kaks esimest päeva möödusid rahulikult kuid kolmandal päeval tuli juba närv sisse.
Hakkasin asju pakkima. Panin kõik oma suve riided kohvrisse, lisaks veel pesemisasjad ja meikimisasjad. Peaaegu oleskin oma ujumisasjad unustanud, kuid õhtul tuli siiski meelde ja lisasin ka bikiinid pakitud asjade hulka.
Kuna mul hakkas igav siis läksin ma msni.
M.A.R.K.U.S. says: tsau iludus
Olin kohkunud ning ei teadnud, mida vastata. Otsustasin, et vastan lihtsalt tsau.
Kadri| Homme Itaalia (k) says: tsau
M.A.R.K.U.S. says: välja viicid?
Kadri| Homme Itaalia (k) says: muidugi, kus kokku saame?
M.A.R.K.U.S. says: ma tulen su maja ette, olen 10 mintsa pärast kohal
Ma logisin välja ning vahetasin riided. Vahetasin lühikesed püksid pikkade vastu kuna õues olid sääsed. Putukad, keda ma üle kõige vihkan. Panin ka jaki peale ja koridoris panin botased jalga. Mõtlesin ka vahepeal plätude peale kuid õues oli veel siiski liiga jahe.
Hakkasin Markusele vastu kõndima kuna teadisn kust suunast ta tuleb. Nägin teda ning lehvitasin. „Tsau“ ütlesin üpris rõõmsalt. Salakavala näoga Markus vastas samuti „Tsau.“
„Kuhu läheme?“ „Parki kui sa vastu pole. Naudiks veel viimast päeva Eesti suve.“ Ning ta muigas. Markus kõndis mul küllaltki lähedal, nii, et ma tundsin tema ihu enda vastas. Pargis istusime me pingile ning vaatasime inimesi, kes meist möödusid. „Tead Kadri, ma olen homse pärast väga ärevil“. Vastasin, et mina ka ning kuna meie vestlusest selgus, et Markus kardab üle kõige lennukiga lendamist siis ma pakkusin välja, et istun lennukis tema kõrval ja temaga ei saa siis midagi halba juhtuda. Muidugi ei saanud ma selles kindel olla, kuid oli näha, et see lohutas teda. Ajasime veel juttu kuni mu mobiil helises. Helistajaks oli me ema. Vastasin „Jaa“. Telefonitorust tuli kohe küsimus:“Millal sa koju tuled?sa pead homme varakult ärkama.“ „Ma juba liigun kodu poole. Tsau“ ning lõpetasin kõne. Ütlesin ka Markusele, et pean koju minema kuna homme pean varakult ärkama. Markus ütles, et nad tulevad oma isaga mulle hommikul kell 08.00 maja ette järele. Meiega pidid veel sama autoga tulema Mari ja Taavi.
Koju minnes hakkasin ma ema valmistatud pannkooke sööma, millest ma hakkan kindlasti Itaalias puudust tundma. Peale söömist läksin ma pesema ning üritasin magama jääda. See ei õnnestunud mul kuna ärevus oli liiga suur. Mul oli selline tunne, et ma olen seitsmendas taevas. Mõte juba sellest, et peaaegu terve suvi oma parima sõbranna Mari ja teiste toredate inimestega Itaalias veeta. See oli lihtsalt super.
Hommikul ärkasin ma vara. Olin väga unine kuna polnud eriti magada saanud. Kõigest paar tundi. Kell oli 07.00. Panin endale pikad püksid ja topi selga. Harjasin oma juuksed ning tegin õrna meigi. Sõin hommikusöögiks veel hommikuhelbeid ja pärast seda pesin oma hambad ära. Ema oli nutmise äärel. Ta embas mind vahetpidamata ja rääkis, mida ta küll ilma minuta tegema hakkab. Ta oli väga kurb. Läksime võtsime minu toast mu kohvri ja õlakoti ning läksime maja ette autot ootama. Varsti saabuski Markus oma isaga ning ka Mari oli juba autos. Kallistasin veel emaga ning istusin autosse. Õnneks ei olnud väga suuri ummikuid ning jõudsime õigeaegselt lennujaama. Lennuk pidi väljuma 11,00. Me olime esimesed, kes kohale jõudsi. Hiljem jõudsid kohale ka Taavi, Liisa, Hendrik ja Getter.
Ootasime, millal saame lennukile minna. Üsna pea kuulutati meie lend välja. Sammusime lennukile ning hakkasin Markuse kõrvale istuma kui kuulsin, et keegi hüüdis...

No, ma loeks edasi, sest mind huvitab ikka veel see mis Itaalias toimuma hakkab

Ja siis nagu Murtagh ütles, et kahtleb su vanuses, siis mina ka. 17aastased minuarust kirjutavad teisiti. See lugu meenutab rohkem 12-13 aastase kirjutist. Aga vb oled algaja jne, aga jah jätka mina loen

ma olen 17 :) lihtsalt ma kirjutan järjekat esimest korda ja sõnastus vajab veel parandamist jne. ma licalt mõtlesin et proovin kuidas õnnestub .)

ˇUUUUUUUUT !! :)

just ühe trennikaga arutasime et tahaks itaaliasse aga nagu vahetusõpilaseks:D

jutt vabandan väga ei meeldinud tegelikult, teema valik on super aga jah, väga reidi maitse jäi suhu. :S

ma loodan, et teed varsti edasi ja saab ka progressi näha;)

ma ei kirjuta seda enam!!!!
ei oska maha võtta

ongi, uuuut.

No ma võin ju üritada
Arvatavasti homme saab.