Oii näee, kessee kirjutama on hakanud. Mul tuli lamp mõte füüsika tunnis ja ma arendasin edasi seda ja tuli selline lamp tekst. See on üheosaline ja ei jätku.
Kommentaare ootaks küll.
Kaks kuuma keha liibuvad võimalikult tihedalt üksteise vastu. Meie vahele jäävad vaid üksikud õhukesed riidekihid, mis on pooleldi ribadeks rebitud. Meie südamed põksuvad üksteise võidu ja hingamine on asendunud õhu sisse ahmimisega.
Ma ei tunne valu. Tunnen vaid kuumusest värelevat õhku ning tema kuuma nahka. Turvalist embust. Ta vaatab mind oma tumedate, sügavate silmadega ning ta huuled vormivad sõnu, mis minu hägusesse mõistusesse kohale ei jõua.
Kuumus on talumatu.
„Püsi maas!“ kordab ta Jumal-teab-mitmendat korda. Ma pole kuskile liikunudki ja kohe kindlasti ei plaani ma seda teha. Mehe piinatud ilmest on aru saada, et ta on end kuidagi vigastanud. Ma ei tunne valu ja eeldan sellest, et minuga on kõik korras. Samas ei tundnud ma valu ka kukkudes ja eeldan sellest, et ma olen endiselt ¹okis. Kas ¹okis inimesed suudavad nii ratsionaalselt arutleda?
Keegi jookseb. Ma näen teda silmanurgast liikumas, kuid ei julge pead pöörata. Jah, ma olen paranoiline ja kardan, et mu kaelalülid on sodid. Okei, siis ei aitaks enam ¹okk ka valu vastu..
See keegi on leekides. Soovin, et ma poleks pead pööranud. Ta kukub maha ning jääb peatselt liikumatuks. Ja minul hakkab halb.
Viin pilgu tagasi talle ja avan juba suu, et küsida, kui kaua ma seal lesima pean. See on tegelikult totter. Kõik inimesed ümberringi jooksevad. No olgu, nendel on ka midagi viga. Aga siiski. Ma tahaksin ära minna.
Palav on.
Ma ei jõua ühegi sõnani, sest õhus leviv paks tolmupilv leiab tee ka minu kurku. Köhahoog paneb mind kõverasse tõmbuma, mis selili maas lebamise tõttu veidralt välja kujuneb. Õigupoolest näeb see välja nagu ma üritaksin talle näkku köhida. Surun pea vastu ta õlga ja pigistan huuled tugevalt kokku, et ükski köhatus välja ei pääseks.
„Lähme,“ sõnab ta vaikselt mu kõrva ääres. Vähemalt minu jaoks tundub see vaikne, kuigi tegelikult peab ta üpris tugevat hääletooni kasutama, et see läbi meid ümbritseva müra minu jaoks arusaadav oleks.
Ah, et nüüd me siis võime minna. Miks just nüüd? Kas nüüd võib ta kindel olla, et kõik on korras? Et ta ei pea enam kilbina mu õrna keha ees olema? No okei, mu selg hakkaski kangeks minema.
Ta eemaldub mu kohalt ning vaatab alles nüüd korralikult ringi. Minu pilk on temal. Jah, ma olen argpüks. Põleva inimese nägemine on liig.
Ta sirutab käe minu suunas ja mu pilk liigub sellele. Ta käsi on verine, peopesas on väike haav. Otsustan hügieeninõudeid selleks korraks eirata ja haaran ta käest, püüdes seda siiski õrnalt teha. Midagi teravat tungib ka minu peopessa, kui ma teise käe vastu maad surun, et enda kange keha kergitamisele ka omalt poolt kaasa aidata.
Pagana gravitatsioon.
Pisut ebakindlalt jään ma omal jalul seisma ja silmitsen vaid korraks peopesa, tahtmata haledana näida. Nahk on terve. Kriimuline ja tahmane, kuid terve.
„Me peame minema,“ lausub ta tungivalt, astudes sammukese minu poole. Mina astun omakorda sammu tagasi ja pööran siis end ringi, hakates eemale kõndima. Ma ei taha tagasi vaadata.
Vaikuses lahkume me parkimisplatsilt. Kui meie ümber levivat kaost vaikuseks nimetada saab. Kuid meie kaks ei vaheta enam ühtki sõna. Ma tunnetan, et ta tahaks justkui midagi öelda, kuid samamoodi tunnetab tema, et mina nagunii ei vastaks.
Ma ei lausu midagi ka siis kui bensiinipaagist välja valgunud vedelik teise autoni jõuab ja see samuti valju kärgatuse saatel leekidesse puhkeb.
Mu huulilt kostub vaid vaikne ohe, kui ma end taaskord tahmaselt asfaldilt tema kuuma keha alt leian.
Pealkiri: Bang! (Lühijutt) 
7/10/2010, 23:41
