I wanna be freedom

Uus jutt, seda tuleviku lasso vms, seda kirjutan edasi, aga lihtsalt nyyd tuli sääke möte, teha sellaine.

I wanna be freedom


Sissejuhatus
Kui ma teda vaatasin, seda surnud keha. See oli okseleajav, aga siiski ka kurb. Ta oli olnud mu mees, mu elu, mu vabadus. Aga kuidagi juhtus see nii. Kuidagi ta suri ja ta silmad kummitasid mind ikka veel unes. Miks? Kuidas? Millal? Ma isegi ei tea seda. Kui ma vaid teaks. Ma armastasin teda. Kaks last, üks veel beebi, kes ei näe enam oma isa, kunagi. Ja teine, teismeline, kes mõistab kõike, kes mõistab mind, kui ma õhtul oma voodis nutan, või vaatan isa pilte. Ta tunneb mind, ka tema igatseb isa ja vahepeal olen näinud, kuidas ta nutab. Ta pisaraid, nii sooje ja ta ise, sama ilus kui ta isa ja sama hinnaline.
"Niiet, see on tema?" Ma noogutasin, jah, see oli tema, aga mitte elusalt, ei sugugi, vaid surnult, vaid ta hing, jälgimas meid. Ma alustasin, alustasin nuttu, vaikselt. Mees mu kõrval naeratas ja ütles
"Ära nuta, kullake." See oli mu isa. Talle meeldis John, tema jaoks oli John, kui ta oma poeg, kui minu mees ja kui parim sõber. Tänu temale ma ju Johni tundsingi.


1.peatükk: 5 aastat hiljem
Töösahin. Kõik töötavad. Vaid mina istun ja mõtlen.
"Henriett, koosolek hakkab." Tina asetas oma tagumiku mu lauale ja pistis suitsule tule otsa
"Mida sa tahad, Tina? Ja võta oma kuradima jalad mu laua pealt ära!" Ma olin vihane. Ta tegi seda alati, pani oma kuradima jalad, MINU lauale. Keda huvitas, et mingil ajal oli see olnud tema oma.
Nüüd on see minu ja tal pole õigust nii teha.
"Ma tulin lihtsalt siia. Nii, kuidas sul aruandega läheb?"
"Kehvalt, Thom andis mulle palju tööd ja siiani olen kõik muu ära teinud. Täna mul pole aega seda ära teha, tuletan meelde, mul on lapsed."
Tina naeris. Oi kuidas ma teda vihkan, ta on sopp, kui ma ausalt ütlen.
"Jah muidugi. Mine nüüd koosolekule!" Tina ajas mind närvi. Ta vaid näägutab.
Ma olin hilinenud.
".....on lõpp. Kuigi meie pankrott on lähedal, peame me vastu pidama, tuletage meelde kes me oleme, me oleme võimsad ja me peame vastu igas asjas."
Tundus, et kõik on asja juures. Thom rääkis ilmselt, väga pikka juttu ja ma istusin oma kohale. Tõstsin vaikselt käe
"Thom. Ma ei jõudnud aruann...."
"Jajah." Kätega vehkides näitas ta ukse poole.
Koosoleku lõppedes astus Thom uksest välja.
"Tule mu kabinetti! Meil on rääkida vaja!" Ma läksin talle järgi, kabinetti jõudes, lajatas ta ukse kinni ja hakkas pihta.
"Ma pole rahul.

Selge, hiljemalt homme panen uue osa:)

Kuidas sa saad öelda, et mul on vale pealkiri, kui ma äkki sellist tahtsingi. Minu mõtteid sa lugeda ei saa, et öelda, et mul on vale pealkiri. Ma tahtsingi sellist pealkirja.

Ta ei öelnud ju, et vale. Ta ütles,et grammatiliselt ebakorrektne :) Ütlen ausalt, ka mina pidin mitu korda üle lugema ja mõtlema, et mida sa nüüd selle pealkirjaga öelda tahtsid

Aga juttu jätka :)

kindel, et see osa poolikuks ei jäänud?

Okei ma ei saanud sissejuhatuse lõpust mittemidagi aru

Aga võid ju edasi kirjutada :)

Okei, selge.
Tricia-see osa pole poolik, ma kirjutan juba uut ja pikemat osa

Okei, nüüd uus osa valmis, ilmselt huvitavam ja pikem kui eelmine:)

2.peatükk
"Eem...Millega?" Ma olin hirmul. Mis siis kui mind vallandatakse, just nüüd, vastu jõule.
"Sul on kahe nädala eest antud töö ikka tegematta. Mida ma sust loodan, ei midagi. Ma ei saagi loota, ma ei saa sind ennast asendama panna, kui vaja, sest kes teab, võib-olla jääb sul siis tegematta töölolijate ja puudujate aruanne." Ta oli vihane. Ükskõik kas ei või jah, aga ta oli vihane.
"Thom, anna andeks. M..mul on tõesti olnud kiire, laste kooliasjad ja kõik ja siis veel Avianna Bulgaaria matk."
"Sa tood põhjuseks lapsed? Kas nad ei mõista, et sul on kiire. Mulle aitab, sa oled vallandatud ja ei mingeid agasid!" Mul hakkasid pisarad silmist jooksma, lapsed on mu elu tähtsamad.
Ma jõudsin koju, Andrea oli veel lasteaias ja Avianna koolis. Nutsin omaette.
"Emme, kuule, kas Erianna võib ööseks tulla, ta vanemad lubasid?"
Avianna oli koju jõudnud.
"Jah, muidugi kullake, aga vaata, mind vallandati." Ma olin väga tugev. Teistel juhtudel, oleksin ma otsekohe nutma hakkand, aga nüüd mitte.
"Kuidas nii? Miks?"
"Räägime sellest hiljem, eks? Las Erianna siis tuleb." Avianna suundus kurvalt oma tuppa.
SAMA PÄEVA ÕHTUPOOLIK
"Avianna, ma lähen Andreale järgi!" Teisest toast kostus jaatust ja ma sain minema hakata.
Bussis kõik trügisid, endale istekohte otsides. Lõpuks ma jõudsin, buss peatus lasteaia ees ja Andrea istus ootepaviljoni pingil.
"Miks sa siin istud kullake? Miks sa sees ei ole?" Andrea puhkes nutma.
"Sest, nad panevad lasteaia kinni. Igaveseks."
"Kuidas nii kullake? Tule, lähme klaarime asjad selgeks." Me sisenesime vanadest, rohelistest ustest. Meile jalutas vastu, sinise kostüümiga, naeratav naine.
"Mis nüüd?"
"Mis selle lasteaiaga lahti on, et ta kinni pannakse?"
"No, räägitakse, et siia tahetakse teha mingisugune asotsiaalide hoiukodu."
Ma võtsin oma lapse käest ja läksin välja. Ma ei tea küll miks ma nii reageerisin, aga just nii ma tegin. Kodus oli kõik hästi. Ma pistsin arvuti käima ja hakkasin töökuulutusi lappama.
Otsitakse kena naist, baari ettekandma.
Ei ja ei. Vaid baar ja baar. Ma sisestasin otsingusse ärinaine ja müüa. Vastuseks tulid:
Baari ettekandja
Vajutasin sellele, sest kui niikuinii midagi muud leida pole, miks siis mitte.
Otsitakse kena naist, baari ettekandjaks. Võiks olla ülikoolis käidud.
Firma ArmeeniaRumeenia
Firma ArmeeniaRumeenia on tegutsenud peatselt kümme aastat. Nüüd kus käib rohkem kliente oleme otsimas uusi töötajaid. Alustasime aastal 2000 ja tegutsemine algas, kui omanik Jack Jones mõtles välja nime ArmeeniaRumeenia.
Kontakt: 668524667
e-mail:JackJones@ArmeeniaRumeenia.comSee võis olla just minule. Ma vajutasin telefonil hoolega nuppe, pärast veel üle kontrollides.
"Tere! Ma lugesin seda kuulutust ArmeeniaRumeenia kohta. Kas seal on ettekandja koht veel vaba? Selge. Okei. Homme kell 12.00 päeval. Jah, võib seal küll."
JÄRGMINE HOMMIK
Ma ärkasin, vaatasin kella ja sättisin ennast. Oli laupäev ja lapsed põõnasid jõudsalt edasi, erinevalt minust, tööinimesest kes ei suuda magada isegi kella üheksani. Tunnistan, kell oli alles kuus, aga mina hakkasin möllama. Koristasin, vaatasin aknast välja ja juunikuu alguse puhul avasin ka aknad.
Esimesena ärkas Andrea, kes tuli sooviga, et ma talle kakaod teeksin. Ja siis, pooletunnise vahega ärkasid ka Erianna ja Avianna. Olen mõelnud nende nimede üle. Nende nimed on umbes samasugused ja nad on ise ka, kui kaks tilka vett.
"Avianna! Kas sa poodi viitsid minna? Too hapukoort ja piima, ma annan sajase, siis võid midagi head ja paremat ka osta."
"Jah, emme. Oota. Ma panen ruttu riidesse."
"Avianna! Võta Andrea ka kaasa!" Tagatoast kostus okeitamist ja mõne sekundi pärast nad olidki läinud.

no okei, aga see tundus ikka poolik. ma räägin ikka esimesest osast. isegi jutumärgid ei lõppenud ära. hoopis sujuvam oleks olnud, kui see vallandamise osa oleks eelmises osas olnud.

lisaks, mitte ükski vanem ei ütle lihtsalt oma lapsele, et ta vallandati. ja kohe kindlasti mitte telefoni teel.

kirjeldusi nagu polnudki...

Esiteks, esimene osa tundus mulle ka väga poolik. Ülekontrollimisel oleks vähemalt jutumärgid lõppu panna, muidu jätab see veel rohkem mulje, et osa on lõpetamata. Võibolla siis polekski nii hull olnud.
Teiseks. See töökuulutus tundus mulle kuidagi väga ebareaalne. Alustasime aastal 2000 ja tegutsemine algas, kui omanik Jack Jones mõtles välja nime ArmeeniaRumeenia.
Votsee lause oli veel eriti imelik. Ma ei tea, ehk on asi ainult minus, aga see ei tundunud absoluutselt, nagu see oleks kirjutatud mingi eduka firmaomaniku poolt.
Kolmandaks. Kirjeldusi oleks võinud tõesti rohkem olla. Mulle ei jäänud tegelikult mitte ükski silma, aga võibolla mõni siiski olla. Nii või teisiti, kirjeldused muudaksid kõik huvitavamaks ja ilmekamaks.
Neljandaks. See lasteaia kinnipanek. Mitte ükski lasteaed ei saadaks lihtsalt lapsi välja bussipeatusesse öeldes, et lasteaed pannakse kinni. Ma oletan, et seda peaks tegema mingi etteteatamisega ja räägitakse ikka vanematele, mitte lastele.

Tricia-Kust sa võtad, et see peategelane oma lapsele seda telefoniteel ütles, peale seda, kui see laps oli küsinud kas see asjandus võib ööseks minna, siis oli ju kirjas, et Avianna oli koju jõudnud.

Ma jõudsin koju, Andrea oli veel lasteaias ja Avianna koolis. Nutsin omaette.
"Emme, kuule, kas Erianna võib ööseks tulla, ta vanemad lubasid?"
Avianna oli koju jõudnud.

Aga kõik head asjad ei tule koheselt välja. :)
Tuleb harjutada ja harjutada ja harjutada ja... oeh. Harjutada.
Nii et ürita seda kriitikat palunpalunpalun konstruktiivseks pidada ja mine selle jutuga vapralt edasi - hiljem endal ka hea vaadata, millise arengu oled läbi teinud.

Sisu juurde minnes - see naine ja Jack hakkavad sebima. EKSOLE????

Noh...eee...jah....eee. Panid kymnesse.

(H)
*jääb ootama*

WoW. Kas meeldib, ilmselt juba täna on uue osa aeg.

Ma pikemat ei viitsinud.

3.peatükk
Ja siis sai kell 10. Oli aeg sättima hakata. Panin selga midagi kenamat, kenad teksad ja ilusa pluusi. See sobis. Ütlesin lastele tsau ja lubasin, et kodus olen hiljemalt neljaks.
Buss tuli. See oli taas kollane. Peatusin vabadussambast naise juures. New Yorgi omas. Astusin välja ja märkasin kena, umbes kolmekümnendates meest.
Ta astus minu juurde
"Henrietta Welkcrof? Ootasingi teid. Kas olete valmis?" Noogutasin ja küsisin.
"Jack Jones?" Mees noogutas. Ta vaatas mind hindavalt, peast jalatallani ja suundus ületee asuvasse ArmeeniaRumeenia kirjaga baari.
"Tundub, et sa oled see keda ma otsinud oled. Võid alustada siis kui sulle sobib, aga töö on sinu jaoks siin, lau-pühapäev. Võid minna." Ma ei uskunud, et vestlus on nii lühike.
Ma hüppasin veel Centrest läbi ja läksin koju. Avianna oli süüa teinud. Makaroni lõhn, levis ja lõpuks oli terve tuba seda täis.
Ma hakkasin New York timesi lugema. Mitte midagi huvitavat, kõik see poliitika jama.
"Emps, see Bulgaaria matk. Õps küsis kas sa raha maksad ära? Seda on ülejärgmiseks nädalaks vaja, aga ma saan aru kui sul pole või midagi." Ma noogutasin ja vastasin.
"Ei, pole midagi, ma maksan selle ära. Kui palju see oligi? 1000 dollarit?" Avianna noogutas.

Uus, Sorry et selle eelmise nii lyhida kirjutasin.


4.peatükk
Mu esimene tööpäev. Istusin vaid baarileti ääres ja puhastasin laudu, kuni Jack tuli.
"Ega kliente veel tulnd pole?" Ma vaatasin Jacki. Kell oli kümme hommikul, mis kliente ta sellisel kellaajal ootas.
"Khmm...Jack. Kas kella oled vaatand, see näitab kümme läbi kaks minutit." Ta naeris.
Jaa, see oli kena. Ta säravvalged hambad, naeratamas mulle.
"Okei, ma ei venita, vaid küsin otse. Kas sa tahaksid minuga õhtul välja tulla?" See oli otsene, nagu ta lubas.
"Okei, ma võin tulla. Mis kell, kus kohas?"
"Samas kohas, kus me kohtusime eile. Mul on must Ford." Ja sinna ta kadus. Oma säravvalge naeratuse ja kõige muu kenaga.
Õhtul jõudsin koju. Mu telefon helises:
"Hei Jack. Okei, sa võid ju siia tulla. Nägemist." Kuigi tema ütles tsau, ei julgend mina veel midagi sellist öelda. Käskisin Aviannil midagi valmis teha ja jätsin talle tuhat dollarit, kooliraha.
Jack otas väljas. Tal oli tõesti must Ford. Ja punased roosid, kõrvalistmel.
"Tere!" Mul oli seljas, punane kleit. Ja tal, valge ülikond. Ta avas mulle ukse.
"Oot,oot. Ära lillede peale istu!" Rutakalt näppas ta lilled ja andis need mulle.
Ma tänasin neid ja tundsin, oma kõhus liblikaid.
Me sõitsime restoran Cabbfage juurde. Olen kuulnud, et kõik on siin jube kallis.
Vaatasin ringi, kui sisse olime astunud. Liiga luksuslik, aga armas, et Jack mu siia tõi.
Me istusime mõnusasse, akna all olevasse lauda. Tellisime krevette tomatikastmes ja ahjuforelli sibulatäidisega.
Õhtu lõppes kojutoomisega. Ta kallistas mind ja hakkas juba auto poole minema, kui ta keeras ennast ja jooksis veel minu poole. Mu pead oma käte vahele võttes, suudles ta mind.
Ja siis see lõppes. Ta jättis ja läks autosse. See käis kähku, aga tuleb tunnistada, ta oskab suudelda.