Asi pole selles, mida tead, vaid mida tõestada suudad.

Naljatila Postituste arv : 91 Age : 31

"Ma pean nüüd tõesti minema."ütles poiss ja kallistas veelkord tüdrukut ning suudles teda huultele."Kas sa kasvõi 5 minutit ei saa kauem olla?Ma ei taha, et sa ära lähed."tegi tüdruk suures silmad ja surus end poisi vastu."Ma tõesti ei saa,ma pean punkt kell seitse ema töö juures olema ja tal neid asju tassima."sõnas poiss ja naeratas tüdrukule.
Ta vaatas oma poisile sügavalt silma ja üritas välja lugeda,mida too mõtleb nagu enamik meist.Poisi silmis oli justkui midagi teisiti nagu miski ei klapiks tema jutuga kuid kiirelt viskas tüdruk selle mõtte peast ning andis poisile põsemusi,peale mida ta ümber pööras ning tüdrukust eemale sammus.
Tüdruk lükkas käed tasku ja naeratas enesele."Ma armastan sind" sosistas ta ,jälgides poissi kes ta silmapiirilt ära hakkas kaduma.
Ta mõtles natuke linna peal ringi jalutada,enne kui koju läheb.Tüdruk jälgis kolmevärvilisi lehti maas,puudel ning õhus.Tuul mängis kollaste,punaste ja roheliste lehtedega nagu mängis miski tema kõhus olevate liblikatega.
Ta vaatas päikest ja kissitas siis silmi,mille tõttu ta äärekivi otsa komistas ja seejärel omaette naerma hakkas.Tema naer lakkas kui ta nägi eemal oma poissi kallistamas mingit blondiini,nad naersid ja rääkisid millestiki.Seejärel pani poiss blondiinile käe ümber ning näitas käega mingi juveelipoe suunas.
Tüdruk hakkas värisema,tema lõug hakkas võbisema ja silmad täitusid kibetate pisaratega.Tema suust kõlas valju karje,mismõttu tänaval inimesed teda jõllitama hakkasid.Tüdruk surus käe suule ning jooksis nuttes suvalisse suunda.
Ta jooksis ja jooksis,nii palju kui jaksas.Selleks ajaks kui tüdruku jõud otsa lõppes oli jõudnud mere äärde,tema ja tema poisi lemmikkohta,kohta kus nad esmakordselt kohtusid,kohta kus neile alati meeldis teineteise seltskonda nautida.
Tüdruk istus ühele kivile ning nuttis nii palju kui jaksas,ta ei suutnud uskuda et teda on pettetud ,etmale kõige kallima inimese poolt,ta ei suutnud uskuda et teda on välja vahetatud,ta ei osanud kõigele sellele põhjust leida ega osand ka ilma poisita midagi peale hakata.
Tema mõtteid segas aga telefoni valju piiksumine.Tüdruk avas sõnumi,mis oli tema poisilt:"Palun tule meie kohtumispaika,väga tähtis."
Nüüd langes ta veel suuremasse ahastusse,teades et poiss teatab talle uuest tüdrukust ja lahkuminekust.Ta haaras peast kinni ja hammustas kõvasti huulde.Ta jäi silmitsema merd ja lained mis lõid tugevasti mööda kive kokku.Meri oli ainus asi mis teda üldse rahustada suutis.Kuid nüüd nägi ta kedagi eemalt tulemas.Enne kui poiss jõudis midagi öelda tõusis tüdruk püsti ja lausus:"Sul pole vaja mulle midagi öelda,ma nägin juba ise kõike.Ah et käisid ema aitamas jah?Tead mulle pole mõtet valetada,selle asemel käisid sa linnapeal mingile blondiinile mai tea mida ostmas!"oli tüdruk ühe hingetõmbega kõik välja öelnud ilma,et oleks lasknud poisil sõnakestki vahele öelda.
"Nüüd said sa küll millestki valesti aru!"oli poiss ehmunud.
"Ei,pole vaja vabandada,ma ju ise nägin!"nähvas tüdruk selle peale.
"Jah,sa nägid mu õde ja mind,mul oli tema nõu ja abi vaja ja me käisime ühes juveeli poes..."ei saanud poiss oma lauset lõpetada.
"Jaa! Muidugi,käid oma õele juveele ostmas!"ei uskund tüdruk ikka teda.
Selle peale võttis poiss taskust väikse karbi ning avas selle:"Kallis,kas sa tuled mulle naiseks?"

Piraat Postituste arv : 18 Age : 30

liiga äkiline lõpp , asi oleks parem kui lõpp oleks nunnu ja armas :)

Naljatila Postituste arv : 91 Age : 31

tead ma kirjutasin selle jutu nii kiiresti et ei jõudnud kõike läbi mõelda:D

» Vaid hetkeks
» Oota sa vaid!