"Kollasem kui lumi" # 1

Kojamees Postituste arv : 39 Age : 27 Asukoht : Võru

1.
Lükkasin helesinise klassiukse lahti ning astusin sisse, näol lõbus naeratus ja kogu mu värske väljanägemine reetis, et ma olin suvel hästi puhanud. Mu juuksed olid päikese käes pisut heledamaks pleekinud ning veel parema tulemuse saamiseks olin äsja lasnud endale tihedalt heleblonde triipe teha, niisiis nägid mu juuksed peaaegu blondid välja, mis muutis kogu üldise väljanägemise teistsuguseks. Ma tundsin ennast oma lehvivas, punases kleidis väga mugavalt ning madalad kingad sobisid selle juurde nagu valatult.

Mul polnud aimugi, mida ma oma klassikaaslastelt ootasin, aga igatahes mitte selliseid lapsikusi, nagu nad klassijuhataja tunnis tegid.
Meie klassi tuli nimelt uus tüdruk, nimeks Mariah või midagi sellesarnast. Tütarlaps oli vaikne ning pisut tüse ja punastas palju. Meie klassi oma Bob Marley otsustas muidugi, et oleks lõbus uut lambukest kiusama hakata ja saatis juba esimese veerandtunni jooksul Mariah poole vagunitäie mõnitusi. Ma ei saanud teisiti, kui lihtsalt pidin sekkuma.

“Bob, on sul ajude asemel kapsas või? Võiksid sa oma suukese vahepeal kinni hoida, kui sul midagi tarka öelda pole?” küsisin ma pahaselt ning pöörasin ennast ümber, Bobi poole vaatama. Noormees vilistas tunnustavalt ning tõi kuuldavale suure naerupahvaku.

“Beatrice, võibolla hoiaksid hoopis SINA oma suu kinni?” naeris noormees ja liikutas pead nii, et silme ette libisenud juuksed sealt jälle ära lendlesid. “Ja sa pead tunnistama. Mariah näeb tõepoolest välja nagu LEHM,” sosistas ta piisavalt kõvasti selleks, et uus tütarlaps ja ülejäänud klassikaaslased seda kindlasti kuuleksid.

Ma kiristasin hambaid ja pöörasin pilgu tagasi tahvlit jõllitama. Ega kõik ei saagi ju normaalsed olla, mõtlesin ma endamisi ja toetasin lõua käele.
Ma istusin nagu alati üksinda, kuid tundus, et see aasta asi muutus, kuna mu kõrval olev tühi koht sai kellegi poolt hõivatud. Vaatasin selle jultunud noormehe poole, kuid ta ei tundunud kuidagi tuttav. Oli ta ehk uus, nagu Mariah? Miks ta üldse poolt tundi hiljaks jäi?

“Hei, Betty,” tervitas ta mind lõbusa muigega ja ma silmitsesin teda teravalt. Tumedad, sassis juuksed ning säravate valgete hammastega naeratus ei tulnud kuidagi tuttav ette. Aga kuna ta mu nime teadis, siis oli üsna kindel, et mina tema jaoks võõras polnud. Uurisin ikka veel noormehe välimust ja mu silmis lahvatas äratundmisrõõm. See oli ju Aaron! Silmad olid need, mis ta reetsid. Kogu ülejäänud välimus oli kohutaval kombel muutunud.

“Hei jah, Aaron. Ma vaatan, et sa oled päris teine inimene kohe, ilma hambaklambriteta,” vastasin ma noormehele naeratusega ja ta noogutas. Silmitsesin veel hetkeks ta välimust. Tõepoolest, pruuni iirisega silmad olid ainsad, mis ütlesid, et ta oli Aaron. Noormehel olid eelmisel aastal olnud üsna lühikesed, heledad juuksed ning pealekauba ka hambaklambrid, mis ei teinud teda ilmselgelt klassi kõige tahetavamaks objektiks. Sellel aastal oli ilmselt teistmoodi, sest isegi mina võisin märgata uudishimulike ja huvitatud pilke, mis Aaronit jälgisid.

“Kuidas siis suvi ka möödus? Ilus juuksevärv sul, muideks,” rääkis noormees ja ma hammustasin õrnalt alahuulde. Mu suvi oli olnud tormiline ja tunnistagem, poolt suve ma õieti ei mäletanudki, kuna ma olin lihtsalt väga purjakil. Ma ei soovinud seda kõike Aaronile rääkida, pealegi kavatsesin ma nagunii terve kooliaasta mitte tilkagi võtta. Ka suitsetamisest kavatsesin peadselt loobuda, kuid tol hetkel lasin asjal olla nii nagu oli.

“Tavaliselt,” vastasin ma mõne hetke pärast pisikese õlakehitusega noormehele. “Ja sinul?”

Ta vaatas mind hetkeks pikalt, nagu oleks tegelikult teadnud, et ma terve suve oma uute, halbade sõpradega joonud olin. Aaron küll ei öelnud midagi, aga tema puurivad silmad rääkisid, et ta kas teab, või vähemasti aimab tõde ja see polnud üldse hea. Ma olin niigi terve suve kodulinnast rohkem kui 300 km kaugusel joonud ning ei soovinud, et terve kool teada saaks. Praegu veel ei teadnudki, kuid ilmselt polnud see ka mägede taga, kuna alati oli kellegi sõprade, sõprade, sõber, kes mind joomas oli näinud ning nii see hakkas ilmselt ka välja immitsema. Ma tõesti soovisin, et see võtaks nii kaua aega, kui võimalik. Ma tahtsin, et minust oleks kogu klassile ikka see korraliku tüdruku pilt silme ette maalitud. Karsklane, mittesuitsetaja ja viieline.

“Hästi,” ütles ta naeratades ja ma noogutasin, välgutades samuti hetkeks hambaid. Uurisin ikka ta välimust ja pidin tõdema, et ta oli ka riietumisstiili vahetunud. Endisest lõbusast kampsunipoisist oli saanud kitsaste teksade ja suurte pusadega tüdrukute lemmik. Kujutasin vaimusilmas juba ette, kuidas vahetunni ajal piirab teda tibidehord. Ohkasin tasakesi. Ma lootsin, et vaatamata muutundu välimusele oli ta imeline iseloom säilinud. Mu isiklik päikesepoiss.

“Ma ei näinud sind suvel kordagi siin,” lausus noormees pärast mõningast vaikust ja ma noogutasin. “Su ema ütles, et sa olid vanavanemate juures. On see tõsi?” uuris Aaron veel ja ma noogutasin taaskord. Tõepoolest, ma olin vanavanemate juures ööd, kui ma polnud ennast liiga täis joonud või pilves. Mu ema arvas, et ma olin kõik ööd seal ja tal polnud mu öösiti aknast välja hiilimistest aimugi. Tänan seda pilvepeal istuvat vennikest, et mu vanavanemad on hea unega ja pisut hajameelsed. See andis mulle palju eeliseid.

“Sa olid terve suve linnas?” küsisin ma Aaronilt ja tõmbasin käega läbi oma heledate juuste. Mulle tegelikult meeldisid mu juuksed rohkem, kui varem. Kunagi olid need olnud karedad ja järgutatud, kuid suvega kasvasid need pikemaks ning nüüd olid mul sirged juuksed, mis olid tänu juuksemaskidele siidiselt pehmed.

“Mkm,” raputas Aaron pead,”ma käisin isal külas Saksamaal.”

Minul ja Aaronil oli ühine see, et meie kummagi vanemad ei elanud koos. Minu isa oli teadmata kadunud ja võibolla oli see isegi hea, sest nii oli ainult ema, kes mulle piiranguid seadis. Kahjuks pean ma tunnistama, et muti andis mulle väga vähe vabadust ning see oli peaaegu sama halb, kui kahe vanema omamine.
Aaroni isa aga lahutas noormehe emast umbes neli – viis aastat tagasi ning elas sellest ajast saadik Saksamaal. Aaronil oli pooleldi kohustus teda vähemalt kolm korda aastas külastada, kuid tegelikult polnudki tal selle vastu midagi.

“Olgu,” laususin ma ja viisin pilgu klassi ees seisvale õpetajale, kes küsis parasjagu, kuidas suvi möödus. Klass vastas nagu üksmees, et hästi. Mina hoidsin oma suu kramplikult kinni. Mulle polnud kunagi valetamine meeldinud.

“Beatrice?” oli õpetaja ilmselgelt mu suletud suud märganud. “Kuidas sinu suvi möödus?” Silmitsesin naist pikalt. Tumedad krunni pandud juuksed, pruunid kitsaste raamidega prillide taga olevad silmad ning helelilla pükskostüüm olid väga õpetajalikud. Ta polnud rohkem, kui 45 aastat vana, arvasin ma, kuid päriselt veendunud ma polnud.

“Enam – vähem,” pomisesin ma suunurgast ja hoidsin pilku õpetajal. Huvitav, miks ta oli just ajalooõpetajaks hakanud? Miks mitte kirjanduse või matemaatika? Olgu, see oli äärmiselt loll küsimus, aga tol hetkel mu peas tundus see üsna loogiline olevat.

“Mida meie kuivik ikka muud teha sai, kui nina raamatus istuda?” pilkas Bob ülbelt ja ma muigasin mõrult. Mida tema ka teadis! Sulgesin silmad ja üritasin meenutada, kas ma olin teda kasvõi korra suvel näinud. Vist mitte, vähemalt niipalju kui ma ähmaselt mäletasin. Siis meenus mulle midagi, mis sundis mind tugevalt huulde hammustama, et mitte kisama pista. Ma olin umbes ühe kolmandiku oma suvest veetnud Bobi vanema venna Ryani seltsis, tegemata noil hetkedel teist nägugi, kui ta juhtus mainima, et minu klassis käiv kutt ta pisivenna on. Ohkasin. Nüüd oli veel üks asi, mille pärast muretseda. Pidin sada protsenti tegema nii, et ma mitte kunagi ei juhtuks Ryani ja Bobiga sama aegselt kokku.

“Täpselt, Marley. Sina võiksid vahest sama teha, et su ajud CS’i mängimisest juustuks ei muutuks,” ütlesin ma ja klass pahvatas naerma. Muigasin samuti. Minu kõrval istuv Aaron heitis mulle silmanurgast tunnustava pilgu, et ma olin suutnud sellise ülbiku paika panna. Bob oli näost punase – valge laiguline ja ta sädemeid pilduvad silmad reetsid, et sellega see asi veel ei lõppe.

Lõpuks ometi helises kell ja ma sain koolist jalga lasta. Esimesel septembril oli õnneks ainult aktus ja klassijuhataja tund, millest esimene oli see aasta igavam, kui kuulata vanaema jutustlust turvaseksi kohta. Muigasin oma mõtete üle. Minu vanaema vist ei teadnud isegi mis asi kondoom on. Ta oli lihtsalt nii vana.

“Betty, kuule, lähme koos koju?” küsis Aaron ja ma vastasin jaatavalt. Me mõlema kodud asusid nagunii samas kandis, kuid vastupidiselt minule, kes ma elasin kolmetoalises korteris, viiendal korrusel majas, kus polnud lifti, oli Aaronit õnnistatud sellega, et ta sai koduks pidada modernset eramaja. Jalutasime teineteise kõrval vaikuses. Minul polnud plaaniski seda lõhkuda, kuid kui Aaron soovis, oleks ta vabalt võinud juttu rääkima hakata. Seda ta ei teinud ja üsna pea oli mul aeg ühest kortermajade poole olevast teeotsast ära pöörata.

“Noh, tsauki siis,” pomisesin ma ja pöördusin juba umber, kuid noormees haaras mu jakivarrukast.

“Õhtul näeme?” uuris ta ja haaras mind pisut kohmakalt embusse. Hingasin sisse ta Hugo Bossi lõhnaõli lõhna ning eemaldusin aeglaselt. Noogutasin ja sättisin õpikuid täis topitud käekoti paremini õlale.

“Milles kühvel?” uurisin naeratusega ja hakkasin aeglaselt eemale kõndima. “Helista siis.”

Olin juba umbes kümme meetrit edasi kõndinud, kui Aaron mulle midagi, mis mu südame kiiremini põksuma pani, hõikas. Pöörasin ennast umber ja jäin jahmunud näoga tema poole vaatama.

“Sa meeldid mulle, Betty,” kordas ta ja kõndis kiirkõnnis minema, nii, et teda üsna pea enam näha polnud. Ohkasin ja seisin ikkagi nagu juhmakas tobedalt ühe koha peal, pilk sinna suunda, kuhu Aaron hetk tagasi läinud oli, jõllitamas. Kuidas ma talle küll ütlen, et ta ei meeldi mulle? Mitte nii..

*

See on mu kõige uuem järjejutt ja ma siiralt loodan, et teile see meeldib. Avaldage arvamust ja kallake mind kriitikaga üle, siis tean, mida järgmine kord paremini teha. Pealkiri võib muutuda, kuna ma pole tervet juttu veel täielikult läbi mõelnud ning kunagi ei tea - äkki sähvatab mõni tabavam pealkiri mõtetesse. See oli esimene osa, loodan, et polnud väga lühike. Igatahes, kommenteerige! Ette tänades, Ressu.

Pealkiri: Re: "Kollasem kui lumi" # 1 17/9/2010, 08:43

minuarust on vägahea jutt! :)
aga 2 selgitust palun, mis asi on CS ? ja mida tähendab Milles kühvel? Very Happy

jäid natuke segaseks, aga muidu väga hea !(Y)
ootan uut. Wink

Kojamees Postituste arv : 39 Age : 27 Asukoht : Võru

CS - Counter Strike
Milles kühvel? - Milles küsimus?
;D

Aitäh, aitäh.
Uut saab täna (a)

Kojamees Postituste arv : 39 Age : 27 Asukoht : Võru

2.

Korteriuksest sisse astudes viskasin ma esimese asjana koti hooletult esikukapile. Ma ei kavatsenudki seda sealt liigutada, isegi kui mu emal oleks selle kohta midagi öelda olnud.

“Ma olen kodus,” hõikasin ma vaikselt ning liikusin kööki, et midagi hamba alla võtta. Ema polnud ilmselt kodus, sest ta polnud veel uurima tulnud, kuidas mul esimene koolipäev möödus. Võtsin puuviljavaagnalt õuna ning kadusin enda tuppa, et kleit mugavamate riiete vastu vahetada.

Tõmbasin selga helesinised lühikesed püksid ning kollase t – särgi. Hammustasin suure tüki õunast ja mälusin kannatlikult, samaaegselt mõeldes, mida edasi teha. Oli kolmapäev. Tähendab, õnnetul juhul oli selle aasta esimene september kolmapäevale kukkunud, mis oli väga kurb, kuna see tähendas, et homme peab ennast kooli vedama. Oleks olnud näiteks reede poleks olnud vaja pidutsemise pärast muretsedagi.

Viskasin ennast punaseruudulise fliistekiga kaetud voodile pikali ning silmitsesin jätkuvalt õuna närides lage. Mõtlesin sellele, kui palju ma selle suvega olin muutunud. Ma ei pea silmas juuksevärvi, vaid oma käitumist. Minust oli saanud vastik pubekas, kes teeb kõik selleks, et saaks oma ema paika pandud piiridest üle astuda. Ohkasin vaikselt ning asetasin õunasüdame öökapile.

“Beatrice?” kostus koridorist ja ma ajasin ennast voodist püsti ning ilmusin toa uksele. Vaatasin pead vasakule kallutades ema poole, kes viskas parasjagu autovõtmed esikukapile ning vedas toidukoti kööki.

“Võiksid sa palun söögiasjad välja võtta?” küsis ta naeratusega ja ma noogutasin. Võtsin kogu kraami kilekotist välja ning panin õigetesse kappidesse. Nõjatusin köögikapi vastu ning jäin aknast välja vaatama. Ma ei märganudki taaskord kööki tuhisevat ema enne, kui ta oma jaheda käe mulle laubale asetas.

“Ära puutu mind,” sisisesin pahaselt ja keerasin pea kõrvale. Mu ema vajus näost pisut ära ja võttis külmkapist mineraalvee pudeli, et sealt pisut lonksata. Raputasin pead ja lahkusin köögist oma tuppa ning õige pea kostus sealt kõva muusikat.

Miks ma küll arvasin, et ma olen normaalsem, kui mu klassikaaslased, kuigi ma olin ise täpselt samasugune? Haukusin emale vastu ning ei kuulanud sõna. Klassis olin ma muidugi musterlaps – head hinded, ei seganud tundi ja käisin õpetajatele meeldivalt riides, vastupidiselt näiteks Emmale, kelle seeliku kohta sai esitada komplimendiks “Issand kui ilus vöö sul on”, sest selle pikkus polnud rohkem, kui kakskümmend sentimeetrit. Pluusid olid tal avara kaelusega ja sellised, et kõht kippus välkuma. Poistele muidugi meeldis, minu arvates oli see tülgastavalt rõve. Miks tahtis keegi välja näha nagu lits?

Keerutasin arvutitooliga tiiru ning tõusin siis püsti. Panin kõigepealt ukse lukku ning avasin siis akna. Süütasin lõhnaküünla, et pärast toas suitsuhaisu poleks. Mu ema oli pisut ehmunud, kui ma hakkasin lõhnaküünlaid kokku ostma, kuid arvas lõpuks lihtsalt, et mulle meeldib see aroom, mis pärast nende põletamist tuppa jääb. Muigasin selle üle, kui rumal mu ema olla võis. Võtsin sahtlist paberite alt suitsupaki ning võtsin pakist ühe ning süütasin selle punase välgumihkliga. Mulle meeldis aknast välja vaadates suitsetada, kuna mu korter asus nii kõrgel, siis oli vaade tervele rajoonile. Puhusin suukaudu välja esimese halli suitsupahvaku ja sättisin ennast mugavalt aknalauale istuma. Jälgisin akna alt mööda kõndivaid inimesi ning kui mu silmad tabasid tuttava kuju siis ehmusin ma kohutavalt ning oleks sõrmede vahel oleva sigareti peaaegu maha pillanud.

“BETTY,” hõikas akna all seisev Ryan ja ma lehvitasin samaaegselt suitsu vastu aknalauda ära kustutades. Mitte, et ma oleks selle pärast muretsenud, et Ryan mind suitsetamas näeb, vaid Bob seisis oma venna kõrval, käed taskutesse surutud.

“Tule õue!” ütles Ryan naeratusega ja ma noogutasin, lootes, et seda alla näha on. Kavatsesin kuidagi Bobile oma tobitegemise ära seletada, kui ta üldse seda näinud oli. Millest ta ei tea, sellepärast ta ju ei muretse. Puhusin küünla kustu ning tõmbasin lühikeste riiete asemel selga pikad.

Natuke vähem kui kümne minuti pärast olin ma all. Emale ütlesin ma, et lähen sõpradega õue ja olen enne kümmet tagasi, niisiis polnud tal selle vastu midagi.

“Hei,” tervitasin ma poisse ning sain Bobilt vastu vaid kurja kulmukergituse, tema vennalt aga sooja kalli. “Mis teeme nüüd siis?”

Ryanil oli kogu asi ilmselt juba ammu valmis mõeldud, kuid mul polnud aimugi, kas ma olin algusest peale osa plaanist olnud, või ta lihtsalt kutsus mu käigupealt kaasa.

“Noh, asi on nii, et Bob, mina, sina ja umbes kümme inimest veel sõidame nelja ülestuunitud autoga vana lennujaama juurde, et seal pisike võiduajamine korraldada,” rääkis noormees ning naeratas laialt. Noogutasin huult närides pead ja viskasin heledad juuksed näo eest seljale. Bob vaatas mind jätkuvalt nii tigeda näoga, et ma oleks tahtnud minema joosta. Noormehe silmis peegeldus aga ikka küsimus, mida mina nendega kaasas tegin. Igavesti nohkar ei tohiks “lahedatega” hängida. See peaks Bobi arvates seadusega keelatud olema. Närisin alahuult ning kõndisin nendega aeglaselt kaasa, oskamata midagi öelda. Järsku ütles Ryan midagi sellist, mille eest oleksin ma tahtnud poisile piki pead virutada.

“Kuidas sul siis ülejäänud suvi möödus, sa väike joodik?” küsis noormees sõbralikult muiates ja ma värvusin näost punaseks. Ryan tonksas mulle vastu õlga, oodates mu vastust, mina aga lihtsalt jõllitasin ühte punkti. Kõik me kolm olime mitte ettekavatsetult seisma jäänud ja keegi ei osanud enam midagi öelda. Bob köhatas. Ta oli ilmselt oma venna küsimusest väga jahmunud, kuna tavaliselt oskas ta alati midagi öelda, kuid nüüd oli ta suu kriipsuks pigistatud. Naersin närviliselt.

“Ma pole ju mingi joodik,” üritasin asja parandada, kuid see oli väga halb mõte, kuna Ryan sai sellest aina indu juurde. Noormees raputas naerdes pead ja ma värisesin hirmust, mida ta nüüd öelda kavatseb.

“Sa teed nalja, eks? Ma ei unusta vist kunagi, kuidas sa tookord rummi kulistasid, nagu vana parm. Kõik arvasid, et sa oled nii korralik, aga kui Mikk meile rääkis, mida ta kõike sind tegemas oli näinud, siis..” Ryan raputas lõbusalt pead. Hoidsin hinge kinni ja ootasin, et keegi teine midagi ütleks. Mu süda jättis lööke vahele, kui Bob suu avas.

“Ah või selline on meie Betty!” irvitas noormees ja vaatas minu poole. Tal oli ilmselgelt lõbus ja mina mõtlesin ainult sellest, kuidas ma saaksin minema joosta. Ryan vaatas meid kordamööda kulmu kortsutades, kuid pöördus siis hetkeks pead vangutades ümber, et me saaks tema järel jälle suuna vana lennujaama poole võtta.

Ma võisin ju pealnäha rahulik tunduda, kuid tegelikult olin ma närviline. Ma juba fantaseerisin sellest, kuidas homme kooli minnes kõik mind vihaste pilkudega vahivad. Olin ju mina see, kes rääkis, kui kahjulik on tervisele suitsetamine ja joomine. Mina kutsusin tookord nende vanemad kohale, kui nad koolilõpu puhul Allisoni kodus pidutsesid. Läbu juurde kuulus muidugi tohututes kogustes alkoholi ja täiskasvanutest olid kohal vaid nende sõbrad. Ohkasin ja piilusin silmanurgast Bobi poole. Tal polnud ilmselt aimugi, kui väga ma suvel tehtud asju kahetsesin.

Viimaks jõudsime me vana lennujaama juurde ja ma tahtsin hirmust kisama pista, kui palju inimesi, kellega ma suvel kohtunud olin, sinna kokku oli kogunenud. Kõik, mida nad tegid, meenutas mulle seda, milline ma ise suvel olin olnud. Ma olin tõega loota julgenud, et kõik halvad mälestused jäävad kolmesaja kilomeetri kaugusele ja ma ei pea neid värdjaid enam kunagi nägema, tänu kellele ma jooma hakkasin. Nagu öeldakse – sõbrad viivad halvale teele, nii ka minu puhul.

Vaatasin kõiki neid minujaoks pooleldi häguseid nägusid. Minu juurde vantsis üks musta riietatud noormees ja ma kortsutasin murelikult kulmu. Kuidas ma ka ei üritanud, mulle siiski ei meenunud, kust ma teda teadsin. Vaatasin enda ümber veel hetkeks ringi, veendumaks, et kahe meetri raadiuses pole kedagi peale minu ja võõra. Ryan ja Bob olid kuhugi jäljetult kadunud, nagu neil tavaks kippus olema.

“Hei,” ütles ta mulle ja ma vaatasin teda natuke imelikult. Uurisin ta välimust ja pidin tõdema, et ta oli üsna kompu. Suurte roheliste silmade, ilmselt värvitud süsimusta juuksetuka ja sirge ninaga väga ilusa välimusega noormees.

“Tsau,” laususin ma vastu, silmad puurimas teda pealaest jalatallani. Ta oli üleni musta riietatud, kui rõivaste värvist hoolimata olid need väga lihtsalõikelised esemed. Tavalised kitsad teksad, lahmakas pusa ning ketsid.

“Suvel olid sa mu parim klient. Kuidas praegu jääb?” sõnas ta ja otsis taskust välja suitsupaki. Võõras läkitas sigareti ja ma vaatasin teda üsna uskumatu näoga. Mida ma tema käest siis suvel nii meeletutes kogustes olin ostnud?

“Kuidas palun? Sa ajad mind vist kellegagi segi,” vabandasin ma õlgu kehitades ja pöördusin ümber, kuid ta haaras mu varrukast kinni. Vaatasin talle küsiva näoga otsa.

“Exctasy,” pobises ta vaikselt ja uuris mu silmi. “See pidid kindlasti sina olema. Su pilku on võimatu unustada.” Jälgisin teda uskumatu näoga. Mulle ei jõudnud veel ülemisele korrusele, mida ta just öelnud oli. Mina olin tema käest narkootikume ostnud? Ei ole olemas! Pilgutasin kiiresti silmi, et pisaraid tagasi hoida. Ma ei suutnud uskuda, et ma olin nii madalale langenud, et võtsin mingit tabletti sisse.

“Ma olen nüüd korralik. Mis su nimi üldse on?” sõnasin ma tasakesi ja vaatasin pead kergelt vasakule kallutades tema poole. Närisin alahuult nagu mul tihti tavaks oli.

Noormees rehmas käega ja pöördus minekule. Enne lahkumist puhus ta veel suure pahvaku suitsu mulle näkku ning ütles:”Ian.”

Vaatasin poisile, kes oli ennast hetk tagasi Ian’ina tutvustanud pikalt järgi. Ta ilmselt tundis mu pilku seljal, või midagi sellesarnast, igatahes pöördus ta jälle minu poole vaatama.

“Mina küll mäletan sind, Betty, mu arm,” ütles ta üsna vaikselt, kuid piisavalt kõvasti, et ma seda kuuleksin. Millesse ma end sel suvel küll mässinud olin?

*

2. osa sellel jutul siis. Loodetavasti teile meeldib. Kommentaare & kriitikat. Küsige, kui midagi segaseks jäi. Ette tänades, Ressu.

PS - Vabandust topeltposti pärast.

Pealkiri: Re: "Kollasem kui lumi" # 1 19/9/2010, 19:16

mulle hakkas see kohutavalt meeldima. Very Happy

eriti need kohad, kus ta oma suve meenutab vms.
lihtsalt super ! uut. (Y) :)

Kojamees Postituste arv : 39 Age : 27 Asukoht : Võru

Aitäh, eks ma üritan! ;D
Hihi.
Uut peaks saama homme. (a)

Helmut Postituste arv : 906 Age : 28

Kas uus üldse tuleb veel? Very Happy

Pealkiri: Re: "Kollasem kui lumi" # 1 11/12/2010, 17:44

Mulle isegi meeldib. xD

Kärameister Postituste arv : 1048 Age : 27

mulle meeldib nii väga Very Happy

miks uut kuidagi ei tule Sad

?

Kojamees Postituste arv : 39 Age : 27 Asukoht : Võru

3.

Närisin paaniliselt alahuult, tundes juba vastikut veremaiku suus, kuid vaatamata sellele jätkasin ma tegevust. Vaatasin end ümbritsevaid inimesi, meenutades, kas ma olen neist kedagi veel suvel näinud. Ette küll ei tulnud, aga pead ma anda ei julenud, kuna Ian ei tundunud samuti tuttav, kuid seda ta ometigi ju oli. Vist. Mind hirmutas tõsiasi, et ma olin kogu aeg kas purjus või laksu all, et ma ei mäletanud, millega võisin hakkama saada.
Lõpuks oli kell piisavalt palju selleks, et ma saaksin ilma häbi tundmata koju liikuda. Ütlesin kõigile nägemiseni ja minema hakates ma lausa tundsin füüsiliselt Bobi põletavat pilku, mis tõotas, et ta ei lase mul nii kergelt pääseda.

Liikusin aeglaselt hämaratel tänavatel, uurisin pidevalt seljatagust ning tihtipeale kinnitasin oma pilgu taevasse, justkui paludes, et äkki pilvel istuv mehike suudab mind aidata. Kahju siiski, et ma jumalasse ei usu.

Koju jõudes pagesin ma kiiresti oma tuppa, kuna ei soovinud kuulda ema küsimusi, kus, miks ja kellega ma oma aega veetnud olin. See oli nii tüütu, et ta pidevalt päris ja uuris. Ma olin enda arvates küll piisavalt vana, et õhtul normaalsel ajal koju jõudes mitte kuulda näägutamist, et ma jäin liiga kauaks. Kuigi ma ei tundnud ka ühtegi endavanust, kes oleks teisiti arvanud.

Ma ei suutnud isegi arvutit sisse lülitada, ma olin selleks vaimselt liiga väsinud. Kogu see põdemine oli nii kurnav, et ma lihtsalt tahtsin oma painavatest mõtetest võimalikult kiiresti vabaneda. Tahtsin, et suve poleks olnud või et ma saaksin tagasi minna ja kõik selle olematuks muuta. Ma kahtlustasin, et ei suuda järgmisel päeval nende süüdistustega silmitsi seista ja murdun. Kõigi nende poolearuliste ees. Seda ma tõesti ei tahtnud.

Vedasin ennast voodisse ning tõmbasin teki üle pea. Lasin pisaratel vabalt voolata. Niisutasin nendega oma patja lausa tund aega, kuni lõpuks unemati mu üle võimust võttis ning mu õudusunenägudesse lasi.

Hommikul ärkasin vaevaliselt. Tundsin ennast haigena, kuid teadsin, et tegelikult mul midagi viga pole. Midagi, mis laseks mul koju jääda ning mitte selle õudusega silmitsi seista. Bob oli kindlasti juba kõigile rääkinud. Ma olin veendunud, et terve kool juba teadis ning sellest vadrati juba terve päeva. Värisesin, kui mõtlesin nendele pilkudele ja sosinale, mis mind veel kaua saadavad.

Riietusin kiiresti, tõmmates kiiresti jalga tumedad teksad ning pusa. Oma pikad juuksed sättisin ma täna kõrgesse hobusesabasse. Haarasin koti ning tõdesin kella vaadates, et aeg oli juba bussile liikuda. Täna polnud emme nõus mind kooli viima, mis tähendas, et ma jõudsin ligi kakskümmend minutit enne tundide algust kohale. Masendav.

Avasin vaevaliselt koolimaja ukse ja ütlesin tere kõikidele enda tuttavatele. Neilt ma veel midagi ei kuulnud. Äkki polnud nad lihtsalt veel seda kuulnud?

Kuidagi suutsin ma need kakskümmend minutit ilma igasuguse arupärimiseta üle elada. Keegi ei küsinud midagi ja kahtlaseid ilmeid ma ka ei tabanud, kuigi vaatasin pidevalt kahtustavalt enda ümber.

Liikusin kaasa rahvamassiga, kes klassiuksest sisse vajus, kui õpetaja lukustatud ukse avas. Olin nii vait kui suutsin ja tervitasin inimesi peanoogutuse või käeviipega, suutmata avada suud, et midagi öelda.

“Betty,” hõikas Aaron ja ma võpatasin. Tema ka ju. Ilmselt soovis ta vastust, kas me hakkame käima või mitte. Ma ei suutnud talle seda öelda.

“Heeei,” ütlesin ma särava võltsnaeratusega ja sättisin ennast noormehe kõrvale istuma, üritades näol hoida lõbusat muiet, kuid mulle endalegi tundus, et see on kramplik. Ootasin, et Aaron teeks eilse kohta juttu, aga ta vatras hoopis teistel teemadel mis andiski mulle võimaluse ennast suve- asjast välja lülitada ning kuti jutule keskenduda.

Mõne minuti pärast alustas õpetaja tundi ja me kõik seisime püsti. Ohkasin vaikselt ja piilusin silmanurgast Aaronit. Nägin, et ta vaatas mind samuti ja tundsin, kuidas üle mu näo valgus naeratus. Tõeline. Keegi siiski hoolis ja muu polnudki praegu tähtis.

-

Palun väga vabandust, et mul niiniinii kaua uue osaga läks, aga nüüd on see igatahes olemas. Kriitikat & arvamusi. Ette tänades, Ressu. (;

» Lumi, lumi, lumi...
» Kuuvalge lumi