Mirjami absurdijutud.

Kirjutatud Kärka eritellimusel. Täiesti läbimõtlematu ja nii mõnedki ei tohiks seda lugeda. Jah, minu vaimne tervis on korras, tänan küsimast. : )
Here we go:

Minu parim nähtamatu sõber - Mike.

Tere. Saage tuttavaks mu nähtamatu sõbraga. Tema nimi on Mike ja ta on pisut üle kahe meetri pikk.. Jalanumber on tal viiskümmend kolm ja ta on väga tagasihoidlik. Niisiis on tal väga raske leida endale korralikke jalanõusid.
Alustuseks peaksin ma Teile rääkima, kus ma temaga kohtusin. See oli kas 65’, 66’ või siis 1969ndal aastal Taiwanis. Ma läksin sinna, sest mu heal sõbral, härra Marilyn’il oli juba kolmas 25. sünnipäev ja ta korraldas (taaskord) ülisuurt kontserdi. Ta vajas hädasti abilisi ja kuna ma olin ainus, kelle telefoninumbrit ta valida oskas (kõik inimesed ei ole nii taibukad, kui näivad), siis kutsus ta minu.
Pidu oli suur, lärmakas ja kolm miilitsa-onu käisid pidevalt väravatele kopsimas (ma tõesti ei tea, kas nad tahtsid meiega ühineda, või meid laiali saata) aga kuna meie uberikku mahtus ametlikult ära vaid sada tuhat inimest ja meid oli seal niigi juba ligi miljon, siis nad sisse ei pääsenud.
Keset rahvamassi silmasin ma üht pikemat noormeest, kes otsis tualettruumi. Peale väikest sagimist suutsin ma ta sinna juhatada ja siis jäi mu ülesandeks hoida ta juukseid sel ajal, kui tema oma üleeilset hommikusööki koos ohtra rummiga tualetipotile tagastas. Seal, maagilise tualetipoti juures algas meie sõprus.
Ma sain teada, et ta oli ümbersündinud (ja, khm, -lõigatud) Jeesuslaps, kes tuli taas meie hulka, et lunastada oma patte.
Peale kontserti asusime me hääletades Eesti poole teele. Kusagil keset Prantsusmaa viljapõlde sattusime ajamasinasse, mis viis meid põrinal aastasse 1993, ja seal avastasime me, et mingis hämaras mäluaugus olime me kohtunud Tammsaare endaga, ja et just Mike oli romaani „Põrgupõhja uus Vanapagan“ peategelaseks.
Laskmata end sellest väikesest faktist häirida, riietasime me end hipideks ja suitsetasime end kaheksakümnendatesse, kus istusime ringis koos teiste hipitüdrukutega ja laulsime kitarri saatel maailma ilusamaid armastuslaule. Sel ajal tuli ka minu ja Mike’i esimene tüli. Nimelt armus ta ühte piltilusasse punaste vuntsidega hipitüdrukusse ja neil oli plaan koos Sarajevosse põgeneda. Loomulikult ei olnud ma sellega nõus, sest Sarajevo on teada-tuntud sõjapiirkond ja teades Mike’i suhteid relvadega, keelasin ma tal minna. Et ta mind ei hülgaks, kinkisin ma talle kutsika ja võltsi AK47me. Loomulikult jättis Mike oma 210 kilose hipitüdruku kus kurat ja otsustas taas minuga ühineda. Ta lubas mulle, et ei jäta mind kunagi ja mina uskusin teda. Meie nähtamatu kutsikas sai nimeks Chester. Me armastasime teda kuni aastal 2005 saabus päev, mil – nagu koerad ikka – ta paljunes pooldudes. Ja tema pooled pooldusid, ja need omakorda pooldusid ja pooldusid ja pooldusid…Väga palju väikeseid Chestereid. Kuid millalgi 2021 aasta paiku kaotasin ma Mike’i silmist. Ja nüüd ma ootan, et ta tuleks tagasi või sünniks uuesti või..Või et me kohtuks taaskord Prantsusmaa viljapõllul. Nii käin ma pea iga aasta härra Mansoni 25ndal juubelil, lootuses seal kohata kahemeetrist Mike’i koos saja tuhande Chesteriga..

Milline au, milline au..

Ja ma hakkasin juba sinu väikest eessõna lugedes naerma.

You know I love it. ^^ See on nii geniaalselt ajuvaba ja ajuvabalt naljakas.

Ja minu kujuteldav sõber oli Elisabeth.. Igav. No ja Beth ja Eliza ja Elina ja.. The list goes on. :d

No käsikige mul veel kirjutada tõsiseid asju tõsiste konkursside jaoks. Zürii otsustas viimasel hetkel, et võtab selle ka sisse. Nad ei saanud sellest jutust varem aru.

LUMI

Elas kord üks printsess vangitornis ja ootas päästmist. Seni oli ta kõik noormehed tornist alla lükanud, kuna keegi ei olnud talle piisavalt hea. Ühel hommikul kuulis see pikkade ning pehmete eeslikõrvadega printsess oma lossitorni akna all imekena häält.

„Oo, kes küll selliseid imelisi helisid mu akna all teeb?“ õhkas printsess Eeslikõrv. Ta nõjatus aknalauale, et näha, kes seal all siis on. Tema kuldsed kiharad särasid hommikupäikese käes nagu kesksügisene nisupõld. Umbes kümme meetrit allpool, helerohelisel maapinnal, laulis fantastiliselt kena näitsik. Iseäranis kenad olid ta kõrvad. Need olid teravatipulised, väikesed ning pea ligi. Tol ajal sündiski palju veidrate kõrvadega inimesi.
„Oh, võõras neid, kes küll nii kaunis oled sa. Ma teeksin kõike, et vahetada enda inetud kõrvad sinu armsate haldjakõrvakeste vastu. Oo, kaunis neid, tahad sa tähti? Või hoopis kuud? Soovi korral laseksin sulle tuua kas või päikese!“

„ Kaunis Eeslikõrv. Sul on väga armsad kõrvad, mis sul küll nende vastu on? Need on ju pehmed ja suured, mitte väiksed ja inetud.“ Ei saanud kaunis neid aru printsessi kummalisest soovist.
„Keegi ei ole kunagi neid heaks kiitnud. Mu vanemad ähvardavad mind troonist ilma jätta, kui ma oma kõrvu ei peida, kuigi nii olen ma sündinud ning ka kuulmine on mul veidi teravam, kui teistel. Kui sulle need nii kangesti meeldivad, siis võta need ning saad pealekauba kõik, mida soovid.“ sõnas printsess oma pikki ripsmeid välgutades.

„Ma ei taha palju, printsess. Ei taha ma päikest, ei kuud, ei tähti. Tahaksin midagi, mille järgi õhkab mu tulikuum süda! Ma tahaksin midagi heledat, pehmet ning karastavat. Ma tahan midagi, millest inimesed siiamaani veel vaid mõelnud on, midagi, mis oleks ühel hetkel nii pehme ning ideaalne, muutudes järgmisel hetkel veeks. Kui sa suudad mulle anda midagi sellist, võid saada mu kõrvad,“ unistas neidis ja vaatas nukralt kaugustesse.

Sellise jutu peale kutsus printsess kohe kokku MTÜ Seitse Kitsetalle, kuhu kuulusid tema ristiemad. Kuuldes sellist soovi, otsustasid kitsetalled, et nende võimuses pole mitte midagi sellist ja printsess peaks pöörduma hoopis AS Seitse Pöialpoissi poole. Seda Eeslikõrv tegigi. Ta teavitas kohe kõiki oma nõunikke, et need pöialpoisid üles leiaksid. Seda ka tehti. Õige pea istus lossitornis seitse pöialpoissi, kellele anti karm korraldus võtta istumiseks kaasa oma padi – ka tol ajal ei olnud just majandusõitseng ja lossis olid kõik toolid vaestele jagatud. Pöialpoisid ei olnud väga koostööaltid ning soovitasid printsessil üritada rääkida Unistuste Printsiga, kes oma ümbermaailmareisiga just sinna, Seitsme Mee ja Vere taha, olevat jõudnud.

Ühel õhtul maskeeris printsess end vanaeideks ning läks siis ööklubi „Ekvaator“ juurde, kus suures oraaklitelgis istus Unistuste Prints ja ootas kliente. Hetkel, kui prints Eeslikõrva nägi, armus ta meeletult. Ta oli valmis minema maakera lõppu vaid selleks, et abielluda printsessiga. Eeslikõrv rääkis oma probleemist, mille peale avas Prints oma külmutuskapi, võttis sealt peotäie lund ning käskis seda oma ristiemal kloonida ja üle terve maa laiali laotada. Nähes, milline võim printsil on, armus ka Eeslikõrv.

Järgmisel hommikul kohtus Eeslikõrv üliõnnelikult lumes möllava neiuga, kes kord ta akna all laulnud oli.
„Ma küll ei tea, kuidas sa seda tegid, aga see on imeline!“ sõnas neiu rõõmsalt lund silitades. „Ja loomulikult olen ma nüüd nõus tegema vahetust.“ Siis ilmus tüdrukute ette haldjast ristiema, kes sõnas „Nüüd saite lund ja kuna te mõlemad oma lubadustest kinni pidasite, saate ka täiesti tavalised kõrvad.“ Ristiema viibutas oma võlukeppi ning neidude kõrvad muutusid täiesti tavapäraseks.
Sellest ajast peale ongi maailmas olemas lumi ning kõikidel inimestel on ilusad väikesed pea ligi hoidvad kõrvad.

NB! Peategelased elasid loomulikult õnnelikult elu lõpuni!

Haaaaaaaaaaaah xDxDxD

MTÜ Seitse Kitsetalle. xDxD Appikene.. Kust sul sellised mõtted tulevad? See on niiiiii hea.

hahahaha:D esimene oli küll hea: teist loen kui rohkem aega saan; aga ma loen:)

Sarajevosse põgeneda.- loed ka švejki?